Üritan viimaste nädalate tegemisi kirja panna, aga tõsi on see, et pooled asjad on juba meelest läinud. Mrt oli jälle ära tervelt üks nädal, ma olin kaks ööd taksojuht, et mees lennule viia ja pärast lennujaamast koju. Öine ülevalolek on väga kurnav, aga ma ei võinud lasta tal autot nädalaks lennujaama jätta, sest siis ma poleks mitte kuidagi siit linnast tööle saanud. Mu oma auto on olnud remonditöökojas üle kahe kuu, eile tuli teade, et sai valmis ja tuldagu järele. Remondi tõttu ei saanud ma õigel ajal autoga ülevaatusel käia ja nüüd ei saa ma sellepärast oma autoga sirgelt koju sõita. St peame klapitama aegu, et kes toob auto töökojast ära ja millal Mrt mu lapse juurde auto järele viib ja millal sellega ülevaatusele saan. Loodetavasti homme.
Aga Mrt viljeleb hoogsalt konverentsiturismi, seekord käis Kairos ja pidi seal ka esinema. Kuna Mrt on jätkuvalt tark ja ilus, läks kõik suurepäraselt.
Kui nii kaugele sai juba mindud, siis lasi Mrt koos oma juhendajaga ühe konverentsipäeva lihtsalt üle ja käis Giza püramiide vaatamas. Vähe sellest, ta käis ka püramiidi sees.
Need, kes mehe selja taga näppu viskavad, on mingised Austraalia kutid.
Need asjandused on tal ka nüüd siis nähtud (lähevad samasse kategooriasse nagu Eiffeli torn, et lihtsalt peab ise nägema). Mees rõõmus.
Mina olen kogu aeg kodus ja töötan liiga palju. Eelmine nädal oli eriti kreisi, sest reedel oli Mrt sünnipäev, laupäeval mees koolitas mu töökohas instruktoreid ja pühapäeval hindasin ja tagasisidestasin magistritudengite eksamitöid. Kui tihe töönädal on selja taga ja nädalalõpp kujuneb niivõrd töiseks, on esmaspäeva saabumine suur kergendus.
Sünnipäev oli seekord õnneks vähese rahvaga, kuigi kahju oli, et suur poeg oli Abu Dhabis ja Sassu Lätis võistlustel. Meil on iga aastaga aina raskem peret kokku saada. Aga kuna järgmisel hommikul vara pidime koolitama sõitma, oli ikkagi hea, et polnud pikka pidu ega suuremat suhtlemist. Ühed kohalikud sõbrad ilmusid küll umbes kella poole üheksa ajal aia taha ja tõid mehele kingituse, aga ise läksid hoopiski välja sööma ega tulnud tuppa. Ma üldse ei häbene öelda, et olin rõõmus, et mehe sünnipäev piirdus ainult me väikese perega, sest oli reede õhtu, mis meie jaoks keset töönädalat ja järgmisel hommikul pidi Mrt olema igati vormis täiskasvanuid koolitamas.
Instruktorite ja KLK töötajate koolitamine läks mu meelest igati hästi, sest nagu öeldud, mu mees on tark ja ilus 😀
Laupäev venis pikaks, mõisast koju jõudes olime mõlemad suht kutud. Pühapäeval jätsin isegi kõnniringi ära, haarasin juba varahommikul labida ja läksin maasikaid ümber istutama. Kaste oli alles maas ja päike polnud veel peenrakastideni jõudnud, sellepärast oli veidi ebamugavalt märg, aga tahtsin aiatöö varakult ära teha, et jääks aega tudengite töid hinnata (see võttiski mul terve pika päeva, alles peale kella 18 lõpetasin). Likvideerisin paar vana peenrakasti ja istutasin nendest maasikataimed ümber peenrakanga aukudesse. Neis kastides oli võimatu naadiga võidelda ja üldse liiga vähe taimi mahtus neisse. Paar kasti on küll veel alles, aga suur osa taimi on nüüd eraldi peenras, kus neil ehk paremad kasvutingimused.
Eelmine suvi oli megalt vihmane ja talv pikalt külm, mis tegi seda, et me väravad hakkasid veel hullemini mängima kui esimesel aastal. Isegi me vana metallvärava postid kerkisid veidi paigast ja ma vaatan linna peal käies, et mitmed majaomanikud on sama asjaga hädas. Igatahes tuleb väravatele alla valada ühine betoonist vundament, et kui tahavad kerkida, siis püsivad vähemalt koos sirged. Mrt võttis väravad eest ja lõhkus postid betoonist välja. Eile oli jälle tormituul ja tundsin kergendust, et tuul väravaid ei lõhu ja need ei saa eest kukkuda, sest on juba “ära kukkunud.”
Tahaks väravad enne korda saada kui maja juures uuesti suuremad ehitustööd lahti lähevad. Jama on muidugi see, et Mrt on varsti jälle nädal aega lennus ja osadel nädalavahetustel on tal veel loengud (töö, mitte õppimine). Muidu õpingutes on mees igati edukas, suudab vist lausa 90 EAP esimese aastaga kokku saada (atesteerimist pole veel olnud, aga küll saab). Mehe juhendaja ka juba arvab, et Mrt võiks kraadi kätte saada kolme aastaga, kuigi nominaal on neli ja plaan oli üldsegi tehtud viiele aastale. Oleneb muidugi, kuidas õnnestub edaspidine artiklite avaldamine, aga kohustuslikud doktorantuuri õppeained on mees juba ära teinud kõik ühe jutiga. Ehk et päriselt ta ei peagi enam järgmistel aastatel loengutes käima. Mrt võttis kohustuslikele ainetele lisaks sel aastal ka ühe vabaaine, sest tundus huvitav ja vajalik. Ega ta ei oska ju ainsatki asja mõõdukalt teha.
Hakkasin ükspäev ploomijuurikat välja kaevama, aga muidugi ei käinud mu jaks sellest üle. Mrt viis töö lõpuni ja tasandas maapinna, nüüd pole enam ohtu autoga kuhugi pihta või kuskilt üle tagurdada.
Mul on sel nädalal veel SKA tudengitega eksam teha ja kolledžis üks pikk loengupäev kahele kursusele, siis võin hakata ennast juba suvesse sättima. Keegi võiks talvel mulle meelde tuletada, et otsustasin akadeemias enam rohkem mitte loenguid anda. Eriti pärast seda, kui mu auto Lasnamäel sodiks sõideti, ei taha ma sinna kanti üldse minna, aga muidu peamiselt need talvised varased pealinna sõidud siit ääremaalt on jubedalt kurnavad. Lisaks on hullult kurnav kõik see suhtlemine, mis õpetajatööga kaasas käib. Kolledži üksikud loengud võibolla teen isegi ära ka tulevikus, pole veel otsustanud, kuidas edasi. Eks näis, kuidas sel laupäeval läheb, üks grupp on seal päriselt raske ja võib juhtuda, et loeng kujuneb selliseks, et võtab igasuguse õpetamise isu ära.
Täna kuulsin esimest korda Haapsalus ööbikuid laksutamas, mis tähendab, et võin hakata taimi toast välja kolima. Mul pooled kurgi- ja tomatitaimed ongi tegelikult juba kasvuhoones, osad jätsin igaks juhuks tuppa. Muidu üldiselt on meil siin ilus. Lilled õitsevad ja isegi austerservikuid on.
