Eluline

Täna öösel kell 01:01 saabus meile Lucas. Sassu ristis ta küll juba ammu Vingervonniks, mistap kahtlustan, et uus ilus lühike nimi ei lähe suguvõsas enam hästi peale.

Ruthi saab nüüd nädalakese titele pühenduda enne kui oma magistrieksamit tegema hakkab. Just veidi enne sünnitust jõudis töö ära esitada.

Mul on selle semestri tööd tehtud, mehel üks õppedisaini asi veel esitamata. Üldiselt on meil väga hästi läinud. Ainult magistritööst on väga vähe valmis ja pole olnud aega sellele mõeldagi.

Aastavahetus möödus rahulikult, kui mitte arvestada seda, et üüriline teiselt poolt seina ei saanud mitme päeva jooksul kaineks ja lasi meile vahepeal hullu vaibakloppimise tümmi. Uusaasta hommikul, kui me alles magasime, oli ta mehele kirjutanud, et kle, kas sõita viitsid. Kui ärkasime ja mees viimaks vastas, et küsida, mis värk on, naaber ei vastanud, aga tunnike hiljem nägin aknast, et vennike toodi koju politseibussiga. Vbla sellest tingituna, kui siis mees naabrile päev hiljem kirjutas, et keera väheke bassi vähemaks, sai ta vastuseks: kutsu politsei! Mitte et meil oleks midagi tegemist olnud sellega, et politsei naabrile taksot tegi.

Suvel ühe korra ma omanikule kaebasin üürilise peale, et see muusikat liialt kõvasti laseb ja tookord naaber isegi vabandas me ees. Seekord ma kirjutama ei hakka, aga vestluse kujul on olukord jäädvustatud juhuks, kui korteriomanik tahab äkki mingil hetkel kiirkorras üürilisest vabaneda. Kahjuks ta vist ei taha.

Üldiselt ma arvan, et kui inimene joob ennast täis ja kuulab muusikat nii valjult, et enda mõtteidki ei kuule, siis ta kardab iseennast või püüab millegi eest põgeneda (üksinduse, iseenda, oma mõttetu elu eest…). Masendav inimene.

Me käisime laupäeval antiigipoest kappi ostmas, sest FB andis teada, et seal suur soodukas on. Kuna mees on vigastatud, pidime tellima ka transpordi ja täna hommikul toodi me servant kohale. Olen sarnaseid kappe vahtinud juba pikemat aega. See konkreetne isend õnneks ootas poes kannatlikult mitu kuud kuni viimaks sai hind meile parajaks ja ostsime ta ära. Maksime 400 eurot, koos transaga. Sobib täpselt kokku teiste mööblitükkidega.

Uus kapp täidab kenasti ühe elutoa seina alumise osa ära ja ülespoole ja kapi ümber peame leiutama raamaturiiulid. Seintäis raamatuid hakkab loodetavasti töötama ka kui helitõke. Muidu üldiselt meil midagi läbi seina ei kosta, ei mingi jutukõmin ega telekas, isegi naabrimehe laste möllamist pole kuulda olnud. Ainult kui jorss tümmi kuulab, siis läheb käest ära. Kuna kolme aasta jooksul, mis siin olnud olime suurema remondi ajaks, polnud midagi läbi seina kostnud, ei pidanud me vajalikuks ekstra helitõkke ehitamist. See oli viga.

Sel nädalal me oma äri lahti ei tee, sest naine vajab puhkust. Osalt ka sellepärast kükitame kodus, et oodata on viiruse plahvatuslikku levikut ja inimesed on õudselt hoolimatud ega kanna maski. Mees peab küll vahepeal koosolekutel käima ja ma pean arvutitunde ette valmistama, ühte oma juhendatud õpilast aitama ja ainekavasid kokku klopsima, aga ei midagi väga tempokat.

Täna õhtul käisime kinos, vaatasime venelaste tehtud filmi Hõbedased uisud. Täitsa tore oli, kuigi naiivne stoori. Mees oli kinno minnes päris skeptiline, sest oli karta romantilist draamat, aga tegemist on pigem põnevikuga. Ma muidu venekeelseid filme ei suuda üldse vaadata, neid vahepeal Jupiteri peale ilmus hulgi. Aga selle filmi puhul ma ei pannud keelt tähelegi. Arutasime pärast, et see polnud mingi armastusfilm, see film oli haridusest. St et armastus oli niisama taustaks, et oleks mingi lugu, mille kaudu hariduse sõnumit edastada. 😀

Leave a Reply