Olen peale puhkust kaks nädalat tööl käinud, lisaks on olnud nädalavahetustel mingid aktsioonid, mistap tervelt kaks nädalat ei olnud meil aega tube koristada. Täna viimaks saabus see päev, kui natuke võtsime ette. Läksin kohe hommikul metsa pikale kõnniringile, no nii pikale, et koju jõudes olid mehel juba tolmud võetud ja dušinurk-vets küüritud. Kusjuures ta oli enne ka metsas jooksmas käinud, me kohtusime seal. Mulle jäi ainult põrandate pesemine ja köögi kraanikausid läikima lüüa.
Mu kõnniring võttis umbes 2,5 – 3 tundi, ring ise on üle 9 kilomeetri, aga noh, ikka põigetega siia ja sinna. Ühe puugi tõin ka koju. Mul oli vaja seeni korjata. Pmst oleks võinud koju tuua hunnikutes männiriisikaid ja pilvikuid, aga ei mina kupatada viitsi. Korjasin ainult kukeseeni. Ainult. Väga palju.
Mul on ju alati “igaks juhuks” üks kilekott taskus. Aru maisaa, miks kohe korvi või ämbriga metsa ei lähe – vist mõtlen, et erimilt mark on tühja anumaga tagasi tulla. Sest tegelt ma lähen ju sinna ainult spordiringile. Aga ma ei tule kunagi metsast saagita, see võiks mulle juba ükskord meelde jääda. Täna üks koerajalutaja soovis mulle isegi jõudu, kui seenekott näpus talle vastu jalutasin. Ma siis mõtlesin, et mis jõudu, no täitsa naljakas, mitte keegi ei ole mulle veel metsas jalutades jõudu soovinud. Hiljem sain aru, et läks vaja küll – sain nii palju seeni, et päriselt oligi kott raske ja jõudu vaja selle koju tarimiseks. Nüüd on seened juba menetletud, osadest tegin kastet ja teised kuumutasin lihtsalt tuleviku tarbeks, et neist ükspäev pirukas teha.
Pean nüüd nats ajas tagasi minema ehk siis naasma me prototüüpide juurde. Olime reedel pealinnas, et saaksin töötervishoiuarsti juures ära käia (seekord läks hästi, ei stigmatiseeritud). Mrt käis samal ajal muidugi ehituspoes ja ostis sealt omale soojema tööjope. Maksis ta K-Rauas iseteeninduses ja alles kodus avastas, et krt, jopel turvaelement küljes. Mida imet nad neid riietele külge topivad, kui need väravas isegi häiret ei anna?
Muidugi ei hakanud ta jopega pealinna tagasi minema ega viitsinud ka kuskilt kohalikust poest abi küsima minna. Väike guugeldus ja nipitrikk ja saigi ise tolle elemendi jope küljest lahti. Nüüd ta juba urgitseb turvaelemendi kallal, et vaadata sinna sisse ja aru saada, kuidas see värk üldse töötab. Sest huvitav, noh.
Jõudsime koju tagasi juba kella kolme paiku. Mrt kimas kohe puiduplatsile trepikatuse poste ostma ja ehitas trepi kohale katuse prototüübi. Katusekonstruktsioon on ajutine sellepärast, et tuleb nagunii lahti võtta siis, kui maja soojustama hakkame. Sellepärast ei hakanud ühte äärmist plekki ka sättima, et nagunii kõik muutub. Aga katus on aus, hea lai ja enam ei sirise kuskilt vihma kaela, kui uksest käime.
Vana trepikatus oli vihmaveerennist kõrgemal, nüüd jookseb renn selle pealt. Umbes täpselt samasugune tuleb katus siis, kui see enam prototüüp ei ole.
Eile olime jälle maratoni korraldamas. Tegime töö ära ja tulime koju, ei jäänud pidusse ega midagi. Kell viis juba vurasime sealt minema. After party algab alati üsna hilja ja lõpeb puha öösel, me esiteks ei jaksa ööseni üleval olla ja teiseks oli mehel vaja täna arvutis palju tööd teha, üks ettekanne valmis saada jne. Me oleme ikka juba nagu vanainimesed, tahame varakult koju koti peale ära. Üldse ei jaksa enam öösel üleval olla, pärast ühte sellist alati põeme mitu päeva. Ja eriti veel, kui paari nädala peale on üks ainuke selline päev, kus mitte kuhugi minema ei pea ega midagi tegema ei pea, siis tõesti tahaks seda ainsat päeva lihtsalt mitte maha uneleda mingis zombi-olekus.
Mul see postitus on ajaliselt absoluutselt sassis. Aga suva see. Meenus, et nädala sees käisime ju ka kohalikule lennuväljale mulda (loe: savi) ja kive viimas. On lihtsalt super, et leidub selline koht, kus igasugune pinnasetäide on oodatud. Vana lennuväli on KL territoorium, seal ehitatakse uusi kaitsevalle. Kõike mulda ja kive mees ühe õhtuga ära viia ei jõudnud, aga kolm otsa siiski tegi ja ma sõitsin esialgu lihtsalt nagu niisama huvi pärast kaasa. Aga siis… Ootasin seal, kuni mees koorma maha viskab ja pugisin põldmarju. Ja siis avastasin, et seal on põldmarju nii umbes hektarite viisi. Suured magusad marjad. Ma pole eluski midagi sellist näinud – põldmarjaväädid igal pool, küpsed marjad roheluses sinetamas, ükskõik, kuhu poole vaatad. Mul kohe hakkas nagu kripeldama, teate küll 😀 Sest olen parandamatu korilane. Kui mees koju uue koorma järele läks, sõitsin kaasa, võtsin korvi ja lasin järgmise ringi ajal ennast lennuväljale unustada.
Sügavkülma üks sahtel on nüüd ääreni marju täis – maasikad seal juba olid, lisasin mitu pakki põldmarju. Põldmarjadega olen teinud ühte mandlijahu ja seemnetega kooki, aga peaks vast tarretist või komme ka proovima teha. Imeline, igatahes.
Ma arvan, et korilus ja aias toidu kasvatamine (ja kalapüük), see pole mingi lapsepõlves sisse harjutatud vajadus, vaid see istub palju sügavamal geenides. Mingi ürgne kutse, teate küll. Ma lihtsalt ei saa jätta toitu koju toomata, kui see udu-umbes metsa all vedeleb. Korilus sobib hästi kokku mu loomuliku liikumisvajadusega, on selline hea kombo. Väsitan ennast metsas ära, sätin saadused külmikusse ja olen rahul. Kui siis õhtul teleka ette räntsan krimkat vaatama, on tunne, nagu oleksin päeva jooksul isegi midagi kasulikku teinud. Aga tegelikult lihtsalt tšillisin suht sihitult ringi puhkuse mõudis 😀