Utiliseerime

Meie väike poeg on juba mitu aega me töö juures arvutite utiliseerimisega tegelnud. See on niisugune töö, mida meil endal lihtsalt ei ole aega teha. Mrt on küll periooditi viinud metalli kokkuostu ja peenemat elektroonikat pealinna, aga kõik see lammutamine ja sorteerimine võtab mega aja, mida meil endal enam ammu ei ole. Igatahes on laps jõudnud juppideks võtta vähemalt sada sülearvutit, prügimäele viia mingi kolmkümmend neli arvutikorpust ja mingi neli- või viiskümmend korpust on meil töö juures veel ootel. Hullumaja puhvet!

Värk on selline, et arvuteid ei tohi prügikasti visata, sest osad komponendid nendes on keskkonnaohtlikud. Meil on kohustus vana arvuti utiliseerida, kui klient uue ostab ja sedasi need lademed meile ohvississe kogunevad. Vahel oleme olnud lahked ja lubanud vana arvuti meile jätta ka siis, kui klient on uue ostnud kusagilt mujalt. Tihti saame neist varuosasid, sellepärast.

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis on meil vähemalt viiskümmend viis erinevate sülearvutite ekraani riiulis juhuks, kui mõni klient oma läpakale peale istub ja seetõttu uut ekraani vajab. Kastitäis sülearvutite klaviatuure rändas prügimäele, sest nende hulgast me peaaegu mitte kunagi sobivat ei leidnud, millega kellegi vedelikukahjustusega klaver asendada.

Lisaks koguneb meil toonerite kassette ja papikaste, plasti ja muud säärast. Kõike me sorteerime ja kõik need tuleb viimaks vedada kas ohtlike jäätmete kogumise kohta või pakendikonteineritesse. Mõne asjaga teeb vanaema lõket 🙂

Alguse sai see ralli sellest, et laps peab kooli kõrvalt oma autojuppide äri (mille raamatupidaja olen mina) ja me arvasime, et ta võiks mõningaid oma bisnissi juppe hoida meie ohvissi tagatoas. Äri tühjendamine ja koristamine ei ole meile kahjuks silmanähtavalt ruumi juurde tekitanud, aga küll saab.

Isa on väga rõõmus, et mehike viitsib teda aidata. Tööd on meil õnneks piisavalt ja väga hästi toimib neljapäevane töönädal. Plaanin samamoodi jätkata ka siis, kui enam reedeti koolis ega praktikal ei pea käima. Sest miks mitte? Kunagi alustasime sedasi, et töötasime aastaid kuuel päeval nädalas, ainus vaba päev oli pühapäev. Nüüd siis ainult neli tööpäeva ja ma ütlen, et see on tervisele hea. Töö kontsentreerub mõnusasti nende väheste päevade peale, mil meil on aega tööl käia ja see teeb näiteks seda, et täna parandasin seitset arvutit korraga (pluss üks mäkk, mida tegi mees, sest mina neid õunavärke ei jaga). Kuu algused on veidi hullumeelsed, aga kuu teine pool on enamasti nii rahulik, et mõnel päeval jõuan isegi koolitöid teha.

Koolist rääkides – rehkendasin, et olen kahe ja poole kuuga esitanud umbes 30 kodutööd ja tagasiside saanud neist umbes viiele. Ehk et peaaegu kõik koolitööd on kontrollimata ja ma tahan näha seda nalja, mis juhtub, kui õppejõud neid järjest tagasi lükkama peaksid hakkama. Et kõik korraga millalgi jaanuaris, näiteks… Sest enamus eksameid ja arvestusi jäävad jaanuarikuusse.

Aga me püsime joonel, meil pole mingeid õppevõlgu ja igatahes tunneme, et tarkus tuleb mühinal 😀

Olin jube pettunud, kui kuulsin, et üks tuttav minuvanune naine jättis juba peale kahte kuud koolis käimist oma magistriõpingud katki. Kusjuures töö tõttu on tal seda kraadi vaja, aga tema arvates oli liiga palju teha ja detsembris liialt eksameid korraga ja ta väitis, et on juba nii vana küll, et võib enam mitte koolis käia. Või midagi nii. Oktoobrikuus aitasin teda mingite ingliskeelsete teadustöödega, sest inkat ta üldse ei oska. Siinkohal ma tahaks jälle jube kriitiline olla ja küsida, miks ometi ülikooli sisseastumisel ei testita keeleoskust, kui on teada, et eesti keeles õppematerjale peaaegu polegi? Kui mina üldse inkat ei oskaks, siis ma muidugi ise ei lähekski ülikooli või siis õpiksin enne põhjalikult keelt, sest no pole võimalik inglise keeleta ülikoolis hakkama saada.

Muu elu on selline, et igasugu raudu on tules, aga neist on veel vara rääkida. Olen oma diabeediblogi unarusse jätnud, sest tudeerin haridusteadust ja üldse pole mul vaba aega, aga blogi elab oma elu ja heasti teeb meele rõõmsaks, kui vahel mõne sellise kirja saan, kus diabeetik ütleb, et olen ta elu päästnud. Täitsa usun, et see pole suur liialdus, sest ebastabiilsed veresuhkrud ongi eluohtlikud ja eesti keeles peale mu blogi väga adekvaatset infot ei leia. Lubasin oma blogist jälle ka ühele ajakirjale materjale, sest mul pole aega endal kirjutada. Ma isegi ei jõudnud süveneda, kas see diabeediajakiri on mingi uus või juba varem ka ilmunud. Väga tänulik olen, et tasapisi jää sulab ja info süsivesikutevaese toitumise kohta jõuab nendeni, kellel seda teadmist päriselt vaja on. Üks naine, kes laste ja noorte diabeediühingus aktiivne on ja toitumiskoolitusi teeb, palus luba oma kokaraamatusse mu retsepte võtta ja muidugi ma lubasin. Vabatahtlik töö teeb südame soojaks ja eriti mõnus on tõmmata niite kuskilt kardina tagant, jäädes ise varju. Ükskord, kui ülikool lõpetatud, ma hakkan ikka diabeediblogisse ka jälle kirjutama, ma loodan, aga praegu on mul teine elu. Igaks juhuks ütlen, kui juhuslikult arvate, et olen suunda muutnud.

Midagi oli nagu veel, millest tahtsin lobiseda…

Aa, seda ka, et eile käis mul töö juures üks vanem proua, no selline 70-80-aastane midagi. Ta on varem ka käinud nõu küsimas ja olen teda konsulteerinud, kusjuures mäletasin, et ta osutus üllatavalt teravaks kriidiks. Inimene, kes väidab, et loeb arvutis ainult ajalehti ja midagi arvutist ei tea, aga sel korral, näiteks, suutis ta ise oma läpakast mu juhendamise järgi sobimatu viirustõrje maha installida ja juba ammu mitte töötanud heli arvutisse tagasi saada. Eile talle seletasin, mida ta proovida võiks ja kirjutasin igaks juhuks paberitükile “seadmehaldur”, et ta ikka mäletaks, kust draivereid värskendada või maha võtta saab. Täna ta siis tuli šokolaadiga mind tänama, sest oli suutnud kõik mured ise lahendada. Imeline! Ärge te arvake, et vanad tädikesed arvutitest mitte midagi ei jaga! Erandid kinnitavad reeglit 😀

Seda ka veel, et Ruth saatis meile täna oma loengutest sellist mõtlemisainet nagu “lamenenud tundeelu” ja “kaastundeväsimus.” Meie “longitudinaalne” on selle kõrval nagu “tere” või “head ööd” 😀

Leave a Reply