Lugu sellest, kuidas mu kaal langema hakkas

Õudselt pikk tervise- ja kaalulugu tuleb nüüd. Täitsa tagant kaugelt hakkan peale, et oleks selge pilt, mis on mind vaevanud. Kuna olen üle hulga aja oma kehakaalu langema saanud, ei suuda seda fakti mitte kauem endale hoida 🙂

Mu veresuhkur on olnud hüppav kogu elu. Kui küsid, kuidas sellest aru saan, ei ole sa ilmselt ise kunagi sama tundnud ja palju õnne, et suudad veresuhkru hoida stabiilse igasuguse söömaga. Minul on lapsest saati see probleem olnud, et kui kõht läheb tühjaks, läheb süda pahaks ja vahel hakkab ka pea ringi käima. Ma, muide, polnud lapsena ülekaaluline, tubli sporditüdruk olin hoopis ja kaalumured tulid mu ellu tõsiselt alles millalgi 40+ vanuses (kui viimane rasedus 36-aastaselt välja arvata, siis kosusin 30 kg ja võtsin varsti maha ka). Novot. Mäletan üht hommikut lapsepõlvest, kui olin söönud kaneeli ja suhkruga praesaiu (mida meil ema vahel hommikuks tegi) ja sõitsin rongiga linna. Mööda vanalinna kõndides, kui hommikusöögist võis olla möödas vast umbes kaks tundi, hakkas mul äkki nii paha, et pidin hüppama kohvikusse ja sööma mõned saiakesed. Saiad söödud ja hea olla jälle, võis päev jätkuda. Ehk et kui veresuhkur madalale kukkus, hakkas mul halb ja kiirete süsivesikutega viskasin ta uuesti üles, et mitte pikali kukkuda. Ja ma pole, muide, suhkruhaige.

Umbes viimased kümme aastat olen hämminguga jälginud, kuidas veel 37-aastaselt peale kolmandat rasedust hästi töötanud kaalulangetusnipid ei mõika üldse. Kümne aasta eest istuvale ja stressirikkale tööle minnes olin täitsa sale, riidenumber veel 38, aga vanus kasvas ja kaal ka koos sellega. Üritasin mitmel korral oma vanu nippe, mis alati olid aidanud, kui kaal vähegi paigast läks – ei olnud enam tolku sellest, kui kirjutasin kõik söögid üles kaalujälgijate kombel, et mitu leiba ja mitu piima ja teate küll, ega olnud abi ka kalorite lugemisest. 1300 – 1700 kcal lubasin endale päevas mitme kuu jooksul, aga kaal ei kukkunud kilokestki, mistõttu lõin käega. Lisaks olen viimase kuue aasta jooksul teinud kõvasti trenni, jooksnud mitu korda nädalas (isegi kuni 10 kilti korraga) ja mänginud korvpalli kolm korda nädalas poolteist tundi täie võhmaga ja mänginud sulgpalli jne. Ükski trenn ei aita kaalu langetada kui toitumine pole õige.

Mu pikkus on 1.56 ja selle juures 82-83 kilo kaaluda on ikka absull liiga palju, 20 kilo ülekaalu ju. Vahel, kui organismis oli palju vett ja kaal kerkis 84 peale, ma tundsin ennast nii halvasti, et see oli täitsa talumatu – sellise kaaluga ei jaksa mina elada, ei jaksa kõndida, jooksmisest rääkimata. Eritore küll, kui KMI näitab rasvumist ja seda ta on viimastel aastatel näidanud tõesti. Mitte et mulle oleks peeglist vastu vaadanud väga ümmargune inimene, oh ei, ma oskan osavalt riietega pekki varjata, pealegi olen üsna hästi treenitud olnud ja mul on lihased, aga ega kuskil avalikus spordikohas dušši alla minna ei julgenud hästi, sest häbenesin oma rippuvat kõhtu. Meestel ilmselt nii ei ole, aga naised, eriti noored tüdrukud, takseerivad ikka huviga, mis kellelgi küljes on. Ja väikesed lapsed teevad veel märkusi ka, et “see paks tädi” ja teate küll, vastik-vastik-vastik. Rääkimata nagu muuseas poetatud tervitustest a´la “tsau, paksu!”, mida mul kuulda tuli.

Midagi tuli ette võtta, aga ma väga kaua ei leidnud seda õiget asja, mis enesetunde heaks teeks ja kaalu langetaks. Täna ma tean kindlalt, et mu vaenlane on süsivesik, mis ajab insuliini kõrgeks ja insuliin on see kuramuse käkikeeraja, mis hoiab rasva rakkudes kinni ega lase sel kuluda. Kusjuures mõned aastad tagasi ma juba kahtlustasin oma kaalutõusus süsivesikuid, isegi luuletuse kirjutasin sellest nii naljaga pooleks, aga polnud siis veel lugenud ühtki selleteemalist artiklit ega teadustööd ega blogi. Lihtsalt ise sain aru, et suur tükk torti tõstab järgmiseks päevaks kaalu 1,5 kilo ja mees ei saanud kunagi aru, kus siin loogika on, sest torditükk ise ju nii palju ei kaalu. Väga loogiline on – süsivesikud hoiavad keres vee kinni ja nii see kaal hoobilt kerkibki. Ja insuliin salvestab rasva ega lase sel minna.

Kuidagi märkamatult on mu lugemisvarasse tekkinud hulk rootsikeelseid blogisid ja Rootsi lehti ka olen kogu aeg lugenud ja neil seal on ju LCHF (low carb, high fat) toitumine väga populaarne. LCHF on selline toitumine nagu inimkond on miljoneid aastaid praktiseerinud ja alles viimased kümme tuhat aastat on teravilja kasvatatud ja suhkrutööstus alustas ju rünnakut alles kaheksakümnendatel, nii see rahvas muudkui pakseneb. Lugesin ja lasksin kõrvust mööda. Loen ka kirjanik Aidi Valliku blogi ja tean, et temagi langetab kaalu LCHF-iga väga edukalt. Jälgisin internetist Tim Noakes´i loenguid ja muudkui kommenteerisin neid siin mehele kuni tänavu jaanipäeva paiku otsustas mees oma kaalu langetama hakata, et paremaid maratoniaegu saada (Mrt jooksis juba peale 6 kg kaotamist maratoni peaaegu 1h kiiremini, aga mis peamine – seina ei tulnud kordagi ette ja ta talub kuumust!). Tim Noakes on sporditeadlane ja maratonijooksja, kes töötab muuhulgas ka rahvusvahelise olümpiakomitee juures. Tema raamat Lore of running (milles antud toitumissoovitused on ta küll tänaseks ümber hinnanud, sellest on ta ka eraldi raamatu kirjutanud) on parim trennist ja tervisest kirjutav raamat, mida olen lugenud, soovitan soojalt kõigile sportlastele ja meditsiiniinimestele.

Nii see otsus meil kuidagi märkamatult sündis, käis üks krõps ja elu muutus 🙂 Alates jaanipäevast me nüüd söömegi nii, et süsivesikuid meie toidus peaaegu ei olegi. Kusjuures kartulit ei ole meie peres söödud juba peaaegu kaks aastat, ainult vahel harva väljas söömas käies sai neid konsumeeritud või kui laps tellis kodus kartuliputru. See pole LCHF, mida teeme, vaid lihtsalt LC ehk low carb, sest ma ekstra rasva ei suuda endasse sisestada, väga rasvane toit tekitab mul siiani vahel kõrvetisi ja milleks seda siis süüa kui ei tunne, et oleks vajagi. Aga ega see mingi lahja toit ei ole ka, mida söön, ikka majonees ja hapukoor ja vahukoor käivad ka asja juurde. Kusjuures ma täpselt ei mäletagi, mille pärast mina hakkasin seda nalja kaasa tegema, et suhkrut-jahu enam ei söönud, sest mul polnud tõepoolest enam mingit usku sellesse, et kunagi veel kaalu langema saan ja tegelikult tahtsin rohkem katsetada seda, kas suhkrust-jahust loobumine võiks vähendada mu liigesevalusid. Jaanipäevast alates olen ka igal hommikul jooksmas käinud ja võimelnud. Enesetunne on super, isegi painduvus taastus paari nädalaga.

Kõige esimene asi, mida märkasin, oligi see, et võin sörkida järjest 7 km ja mitte midagi ei juhtu, mu varvas ei hakkagi valutama. See juhtus juba esimesel nädalal. See oli sihuke avastus, et mul pisarad jooksid mööda põski alla, kui see teadmine minuni jõudis. Kuidas nüüd sedasi, et üle viie aasta on olnud nii, et ma pole saanud ilma valuta kõndida rohkem kui 3-4 kilomeetrit ja nüüd ma jooksen pikka maad ja valu ei olegi?! Teen igal hommikul, olenevalt sellest, kus olen või kui palju aega on, kas 3-, 4-, 5- või 6-kilomeetrise jooksuringi. Mitte ühtegi korda ei ole mul neil jooksudel varvas ega päkk valutama hakanud ja vahel olen jooksule veel peale jalutanud kuus kilti ja ikka ei midagi. Vereringe on mul jätkuvalt kehvake, vahel tunnen, et päkk ja varbad kipuvad surema, sest veri läheb välja, aga et selle peale mingi valu tekiks, seda ei ole enam kordagi juhtunud.

Mul on viimastel aastatel olnud niiütelda stardivalud, st et hommikul voodist üles tõustes on jalad valusad ja isegi kui istusin kontoris paar tundi ühe koha peal, pidin püsti tõustes ettevaatlikult astuma hakkama ja alati kaaluma, kuidas jalad maha toetada, et kannad, hüppeliigesed, põlved või isegi varbad valusad poleks. Need valud on nüüd unustatud. Ainult hommikuti voodist välja tulles veel midagi nagu ähmaselt tunnen ühe kanna peal nii umbes kaks minutit.

Sel päeval, kui jooksin valuta oma seitse kilti, sain aru, et suhkruga pean hüvasti jätma terveks eluks. Ma ei ole arst, sellepärast ei oska seletada, miks suhkru söömine mulle valu teeb, võibolla tekitab veres põletikku (olen lugenud, et nii võib olla). Aga mis seal ikka, suhkur polegi tegelt inimese toit, mulle enamasti ei maitsenudki magusad söögid. Suhkru vältimine tähendab ka kõigi tangainete ja jahude ning kartuli vältimist, sest need sisaldavad tärklist ja tärklis muutub maos suhkruks.

Isegi kui ma ei suuda süsivesikuteta toitudes normaalkaaluni jõuda, on mul sellest täitsa suva, sest see, mida olen juba võitnud uuest eluviisist, see on kirjeldamatult hea. Mu enesetunne on super, sest veresuhkur ei hüppa enam ja ma pole söögisõltuvuses. Söögisõltuvus tähendas minu puhul seda, et max iga kolme-nelja tunni tagant pidin sööma ja sinna vahele ka mõne puuvilja võtma (või jogurti või saiakese), sest muidu kippus süda pahaks ja nõrkus peale. Mingi salatinäksimisega ja taldrikureegli jälgimisega, mida tervislikuks toitumiseks loetakse, oli mul siiski pidevalt kõht tühi ja mõtted alailma söögi juures. Õhtuti tuli ikka mingi isu, et tahaks nüüd šokolaadi või juustu või midagi. Nüüd on nii, et söön tunde järgi ja tunne on enamasti selline, et üle kahe-kolme korra päevas pole vaja midagi suhu pista. Hommikul joon ainult kohvi, sellele järgneb brunch millalgi kella 11-12 ajal (tavaliselt kaks praetud muna ja paar viilu sinki kurgi või tomatiga, mille kõrvale joon koorega kohvi) ja õhtusöök võib vabalt ollagi õhtul, kasvõi kuus-seitse tundi hiljem, sest kõht ei lähegi üldse varem tühjaks. Ei mingit vajadust nokkida söömiste vahele, ei mingeid näljapäevi. Õhtusöögiks on enamasti mingi liha või kala köögiviljadega ja magustoiduks tihti vahukoor marjadega. Marju söön üldse palju, sest neid on hetkel põõsad täis. Marjadest ja vahel ka köögiviljast saadud süsivesikud on ainsad, mida endale sisestan, aga kokkuvõttes on seda ikka väga vähe võrreldes varasemaga.

Esimese pooleteise kuuga on mu küljest kadunud kuus kilo puhast pekki. Kuna treenin iga päev, siis kindlasti on samal ajal raskemaks läinud lihased. Naistele tervislikuks peetud vööümbermõõdu, mis on 88 cm, sain isegi vähem kui pooleteist kuuga kätte, hetkel on vöö 87 cm. KMI järgi olen jätkuvalt rasvunud (31,6), samas teevad inimesed mulle komplimente, et olen täitsa saledaks saanud. Saa siis aru neist numbritest…

Naljakaid asju on ette tulnud. Ükspäev suvilas olles sõitsime ennelõunal linna, söönud ei olnud midagi, sest nii vara ei tahtnud. Miski kella poole kolme ajal jõudsime tagasi ja mees hakkas söömaaega ette valmistama, mina vaatasin kella, et mis värk on, õhtusöögini on ju aega veel mõni tund. Ma olin unustanud, et me polnud sel päeval üldsegi söönud, sest kõht ei olnud tühi!!! Ja nii ongi kogu aeg, et näljatunnet ei ole ja isegi kui tunnen, et kõht on tühi, ei ole see tunne ebameeldiv nagu varem, vaid täitsa meeldiv – las olla tühi kõht, see pole mingi maailmakatastroof! Milleks muudkui süüa, kui omal on kere küljes nii palju suurepärast materjali, mida energiaks pruukida? Kusjuures süsivesikuteta ja mittelahjalt toitudes saab kõht kiiresti täis ja toiduportsud muutuvad nagu iseenesest väiksemaks. Kui varem mul oli raskusi meenutamisega, mida päeva jooksul suhu pistsin, siis nüüd tean täpselt, et seda, seda ja toda, sest päris vähe on kõike kokkuvõttes.

Kõige selle pika jutuga ei taha ma üldsegi kinnitada, et süsivesikutest loobumine kõik inimesed terveks ja õnnelikuks teeb, kuigi seda teooriat kinnitavad mitmed teadusuuringud. Inimese ainevahetus on nii keerukas süsteem, et isegi ühel ja samal inimesel toimib see erinevatel eluperioodidel erinevalt, ma näen seda juba kasvõi iseenda pealt. Aga vägagi julgen soovitada süsivesikuvabalt toitumist kõigile, kes on samasse punkti jõudnud nagu mina, et miski enam ei tööta. Kui tahad kaalust alla saada, proovi kasvõi paar nädalatki, võibolla toimib see sinu peal ka hästi! Mõni inime on mulle öelnud, et tema seda ei suuda, aga kuidas nad teavad, kui pole proovinud? Tõsi on küll, et inimesed on erinevad ja see, mis sobib mulle, ei pruugi sobida teisele. Minul mingit isude ja näljaprobleemi ei ole kordagi olnud, ma üldse ei mõtlegi enam toidust, aga Mrt ütleb, et tema küll mõtleb iga päev, et mis häid sööke ja kooke ja asju kõik olemas on ja millest kõigest ta nüüd ilma jääb. Võibolla on mu mehel see geen, mis sõltuvusi tekitab (ta ise arvab, et see võib tal olla) ja minul seda ei ole? Palju õnne mulle!

Mul on praegu testperiood selles mõttes, et katsetan, mida võin endale lubada ja mida mitte. On suvi ja külalisi käib, ikka juhtub, et istun veiniklaasi taga poole ööni. Kuiv vein on täiesti ok, mitte midagi ei juhtu, kui seda vahel joon, aga näiteks viinamarjad löövad laksust vee keresse kinni. Sõin ühel suvilaööl no umbes 10-15 valget viinamarja, mis polnud õieti magusadki ja järgmisel päeval oli +1 kilo juures nagu nipsti, sõrmed paistes ja kohe ka raske joosta. Nii lihtne see ongi. Ka puuviljasuhkur on suhkur.

No vot, nii me siin nüüd elame. Kui tahad lähemalt uurida, mida näiteks LCHF endast kujutab, loe Andreas Eenfeldti blogi www.dietdoctor.com või kui oskad rootsi keelt, siis www.kostdoktorn.se või osta poest ta raamat Toidurevolutsioon. Kuigi ma ise ei tee LCHF-i, olen siiski sellele toitumisele väga lähedal ja laenan vahel retsepte Kadi Kõivu blogist, kus on ka süsivesikuvaba toitumise teooria kenasti lahti seletatud. Mulle täiesti piisab sellest, et väldin süsivesikuid ilma ekstra rasva lisamata.

Te ei kujuta ette, mis tunne on, kui oled mitu aastat üritanud oma kaalul number kaheksat eest ära saada igast trikkide ja enesepiinamistega ja ühel päeval avastad, et kaalud 77 kg ilma et oleks selle nimel üldse midagi pingutanud! 77 kg on minu puhul jätkuvalt rasvunud olek, aga see ei tähenda. Ja teate kui mõnus on selili lamades avastada, et puusanukid joonistuvad välja ega olegi enam peki all peidus? Mõtlen, et ega mul polegi vaja mingit KMI-d rehkendada, kui tervis on nii palju parem ja nr 42 püksid lähevad vabalt jalga ning rõivanumber on kõige rohkem M. Ma olen ikkagi 51 juba, eks ole, see pole mingi 30 või 25, et peaks kondine välja nägema ja lasteosakonnast riideid ostma. Pikkuse järgi võiks mu suurim tervislik kehakaal olla 62 kg, aga ma tean, et kui kaal langeb alla 60, näen ma nii õudselt kondine välja, et paha on vaadata. Kui kaalusin 58 kg, võis vabalt üle lugeda nii mu ribid kui selgroolülid ja no ütle mis tahad, see ei olnud ilus.

Kahju, et ma vaenlast nimega süsivesik varem ei avastanud, oleksin võitnud mitu aastat tervemat elu.

12 Responses to “Lugu sellest, kuidas mu kaal langema hakkas”

  1. Lendav Says:

    Tuttav lugu see veresuhkru kõikumine. Minesta või ära, kui õigel hetkel midagi hamba alla ei saa. Olen oma kogemusest ka tasapisi hakanud aru saama, et valge jahu ja suhkur teevad kurja. Ja kartulit, riisi ja makarone vabatahtlikult enam toiduks ei tee. Aga seda, mida süsivesikud kehas teevad, ma ei teadnud. Väärt teadmine, aitäh!

  2. ylle Says:

    Ohh, lõpuks ometi üks kommentaar, ma mõtlesin juba, et kedagi ei huvitagi 🙂

  3. annika Says:

    Ülle, väga kihvt lugeda:) Huvitab küll ja veel. Olen ise ka viimasel ajal palju lchf-i uurinud, aga tegudeni eriti pole jõudnud. Toredad on ka FB selleteemalised eestikeelsed grupid. Aga kui mõtlema hakata, siis tegelt mulle imponeerib paleo rohkem, tundub kuidagi vähem ekstreemne ja puuvilju ei saaks ma menüüst küll eemaldada:)

  4. ylle Says:

    Mul on puuviljadega see teema, et võin ehk harva süüa ühe õuna ja see on ka kõik, vähemalt nii kaua kuni tahan kaalu langetada. Viis õuna pidavat andma sama palju suhkrut kui üks väike pudel limonaadi. Sellest on kahju muidugi. Aga eestlastel on nii palju erinevaid sorte õunu, et kindlasti on keegi juba kusagil aretanud suhkruvaba õuna, pean ainult otsima 🙂

  5. Maire Says:

    Annika, puuviljadega on see jama, et panevad veresuhkru kõikuma ja siis ei püsi ketoosis ja on ikkagi pidev söögiisu. LCHF-i mõju seisnebki ju selles, et ei mingeid suhkruid, jahusid ega tärklisi – et veresuhkur ei kõiguks ega takistaks rasvapõletust. Samas kellel kehakaaluga probleemi pole, neile sobib kindlasti paleo hästi. Meie oleme siin kodus ka lchf-ikad juba jaanuari algusest, aga mõtlesime, et kui oma aias ploomid-õunad valmis saavad, siis neid tahaks küll natuke endale lubada, eks siis talve poole oleme jälle korralikumad 🙂
    Ülle – süsivesikud tuleks siiski rasvaga asendada, muidu pole õige LCHF ja kes teab, kuidas siis tervisele pikas perspektiivis mõjub – teadusuuringud on ju tõestanud mitte seda, mis juhtub kui lihtsalt süsikaid ei söö, vaid seda, kui kasulik on justnimelt süsikad rasvaga asendada. Osta Selverist kookosõli (valge purk, mis maksab miskine 9.- eurot) ja pane kohvi sisse. Me joome kohvi kookosõli ja koorega ja ilma õlita ei istu kohe üldse kohv enam, kookos teeb kuidagi mahedamaks selle. Ja toidule törts majoneesi 🙂

  6. ylle Says:

    Mul on kookosõli külmkapis ja rasvateoorias olen ka tugev ja kui ma vaatan kasvõi meie tänast õhtusööki, siis ei ole see lahja mitte, tavaline kodutoit ongi ju enamasti piisavalt rasvane. Kohvi peale hommikul ei pane midagi, aga brunchi ajal eelistan vahukoort, sest see maitseb mulle. Hommikusöök muna ja peekoniga ei saa ju ka kuidagi rasvatu olla. Aga vot juustu peale ma võid ei määri ja toidule ekstra rasva ka ei lisa nagu LCHF-ikad teevad. Kuna kõht püsib kaua täis, siis usun, et mu söögis on rasva piisavalt.

  7. Maire Says:

    Me soojale toidule ka enamasti ei lisa mingit lisarasva taldrikusse, sest Sandril on kombeks rohke rasvaga kõike teha. Aga kohvi sisse paneme alati kookosõli. Enamus panevad ju nii võid kui õli kohvisse, aga ma isegi ei viitsi proovida seda, sest ei tundu ahvatlev. Aga rasva mõte ongi osaliselt selles ka, et ajab südame pahaks enne kui liiga palju kaloreid sisse jõuad süüa 😀

  8. ylle Says:

    Ma selle järgi, kuidas kõht täis saab (või ei saa) vaatan, kas olen õige söögi teinud. Meil enamasti on õhtusöögitaldrikus köögivilja rohkem kui liha-kala, aga kui on heasti rammus toit, siis saab kõht päris väikesest portsust täis. No tavaline Eesti toit ongi igati mitte-light ju.
    Nädalavahetusel suvilas üks külaline tegi wokitud köögivilju ja poetas nagu muuseas, et ega ma palju õli ei pane, sest teadis meil kaalulangetuse käsil olevat. Ma utsitasin, et pane ikka normaalselt ja veel maitseks võid ka, siis on mõnusam. See woki tegija on meie perearst 🙂 Väga hea söök sai, muide.
    Täna tegin ahjus hakkliharulli, kuhu sisse sink ja juust keeratud (mõtte sain ühe rotsa blogist), tomat-kurk kõrvale. Hästi palju sööme suvikõrvitsat ja lillkapsast ja kui kellelgi siin nokkimise isu on, siis lillkapsaõisikud hapukoore-majoneesi-küüslaugukastmes on väga mõnusad võtta.
    Aga pula on see, et siukest päristoitu süües kulub vähem raha, sest igasugu rämps jääb ju ostmata, ei mingeid saiakesi vahepalaks ega poekooki peale õhtusööki. Mrt näksib küll tihti pähkleid ja rosinaid ja vahel isegi tumedat šokolaadi, aga ta teeb ka kõvasti trenni ja kaal langeb sedasigi. Mrt-l paar kilokest ongi veel jäänud maha visata, siis on norm käes.

  9. Maire Says:

    Ma esimestel kuudel näksisin ka pähkleid ja mandleid kui mul millalgi õhtupoole kõht tühjaks läks ja toit veel valmis polnud, aga siis oli kaal kohe paigal ka. Nüüd on õnneks see vajadus ära kadunud, aga minu patt on vein. No kuidas sa elad suisel aal ilma veinita, ei saa ju kuidagi! 🙂

  10. ylle Says:

    Mulle kuiv vein ei tee miskit paha, no iga päev seda just ei joo ka, aga juustu ja pähkleid-mandleid ei või ma peaaegu üldse süüa kui tahan, et kaal langeks. Õnneks mul polegi mingit näksimise tuju, kõht on kenasti täis ja ei kipugi midagi niisama nokkima.
    Esimestel nädalatel katsetasin igasugu LCHF küpsetisi, steviaga tegin magusaks, aga avastasin, et kuigi need on väga maitsvad kõik, siis ega need ikka ei asenda näiteks üht mõnusat nätsakat kaneelisaia. Ikka nagu sellised poolpidused on need mandli- ja kookosjahust asjad, sellepärast ei tunne enam vajadust neidki teha. Üks vahukooretort tuli küll täitsa nagu päris, aga kui ikka tuleks isu päris kaneelisaia järele, küll ma siis selle ka ära sööks. Sünnipäevadel olen ikka ampsukese torti ka maitsnud, aga mingit isu pole olnud terve tükk ära süüa. Mulle LCHF põhimõtte juures see meeldibki kõige rohkem, mis mu peas toimub, st et suhtumine toidusse on rahulik ja emotsioonitu, aju saab täpselt aru, mida kehal vaja on ja palju ei ole vaja.

  11. Helen Says:

    ma olen ka oktoobrist saadik lchf või pigem lc, sest ekstra või ja kookosrasva sisseponnistamine mulle ei sobi (liiga palju rasva ja näos on meeletu kogus valusaid punne). Söön tavalist toitu ja kuigi ma proovisin mitmeid “trenditooteid” ka, siis normaalne kodune toit ületab ikka kõik. Lihtsalt kartul, makaron, magus on väljas. Isegi ei isuta, kuigi meil on kommi ja šokolaadi kodus küll. Oma aia marju ja puuvilju ika veidi söön 😉

  12. ylle Says:

    Just täpselt – tavaline kodune toit on kõige parem ja midagi puudu ei jää. Minul on magusavajadus ka kadunud, aga mehel on külmkapis kogu aeg üks assortiikarp oma lemmikute kommidega ja sealt ta võtab nii umbes ühe kommi päevas, vahel kaks. Ta võib seda endale lubada, sest tal pole kunagi olnud veresuhkruga probleeme ja oma kaalu on ta ka kiiresti alla saanud, mu meelest isegi liiga kiiresti.
    Mul ilmus ka vahepeal näkku paar vistrikku ja imestasin, mis värk on, sest šokolaadi ja üldse magusat ei söö ju. Ei tulnud selle peale, et rasva kahtlustada, aga vabalt võib nii olla. Rasvaga on tegelt nii, et selle piiri, kust maalt saab liiga palju või vähe, annab enesetunne päris täpselt ette.

Leave a Reply