Ootamatu ehitustöö

Näitasin eelmisel nädalavahetusel mehele ühte verandaakent, et vaja kiiresti parandada, sest klaas hakkas eest kukkuma. Klaasi ja raami vahel oli juba sentimeetri jagu tühjust. Mrt otsustas siis täna seda akent parandama hakata, aga aken osutus nii mädaks, et polnud võimalik klaasi liigutada ega kuhugi toetada. Kusjuures see polnud ainuke omataoline, mitme teisegi akna klaas on lapitud, liistud pudedad ja raamid pehkinud.

Ja siis juhtus see, mida me ei pidanud üldse tegema enne kui vana veranda asemele on uus kerkinud – me panime verandale uued aknad ette. Esialgu ainult kuus akent, sest väsisime jubetumalt ära (ainuüksi klaaspaketid akendes kaaluvad umbes 45 kilo, kolmekordne klaas), pealegi on veranda ukse kõrval vaja ilmselt enne natuke seina ehitada, kui sinna raskeid aknaid peale toetada saab. Aga need kuus uut akent on ka juba ülikõva saavutus. Kui enne oli verandal istudes tunne nagu istuks kasvuhoones, siis nüüd on tunne nagu oleksime toas. Seinad on küll ainult välis- ja sisevoodrilaud, ei mingit soojustust, ja põrand on kõver ja katki, aga katus enam-vähem peab ja kui suurema osa seina pinnast moodustavadki aknad, siis on meil täitsa nagu uus veranda nüüd.

Mu jaoks oli mehe meelemuutus suur üllatus, sest ta on kogu aeg rääkinud, et pehkinud verandale ei saa uusi aknaid ette panna, sest see sara vajub nende raskuse all kokku. No veel ei ole vajunud igatahes (oot, ma vaatan… kolm tundi juba seisavad sama koha peal!). Vbla siis vajub, kui viimased kaks akent ka ette saame? Ei ta naksu, ei nagise, karkass ikka kannab vist veel. Ühel päeval me peame ta maha lammutama ja korraliku vundamendi peale uue veranda tegema, soojustatud ja puha, aga lähima paari aasta jooksul seda ilmselt ei juhtu ja seni peab ju ka kuidagi elatud saama. Tänane oli selgelt avariitöö, sest no pudeneb ju laiali muidu. Kui ükskord kapitaalselt ehitama hakkame, ei ole raske aknaid uuesti eest võtta ja tagasi panna.

 Pildistasin õue laotud aknaid, no pold neid enam olemaski ju.

 Kõige esimesena vahetasime ühe hoovipoolse akna, et katsetada, kas üldse jaksame kahekesi ja kas saame hakkama. Pildil paremal on natuke näha elutoa akent, mis mu meelest oli veelgi raskem, seda kuidagi koormarihmadega tõstsime, aga täna saime lihtsamalt hakkama. Mõtlesime algul, et tõstame prusside peale ja sealt tabureti peale jne, aga ma ei jaksanud akent üles tõsta. Võisin seda lohistada (vaiba peal) ja nõksukese kergitada, aga üle mõne sentimeetri ma seda maast lahti kangutada ei jõudnud. No nii raske! Viimaks leiutas mees sellise nipi, et pani kaks prussi maha ja ma siis hakkasin nende peale järjest laudu laduma. Mees muudku kergitas ühte akna serva ja teist ja ma ladusin alust kõrgemaks. Kui piisavalt kõrgel oli, saime juba vastu seda lauda toetada, mille mees oli aknaaugu külge kruvinud. Üle selle laua viskasime puuvillase teki, et akent lohistades ära ei kriimustaks.

 Tänavapoolne lammutus.

 Mõne akna all laiutas selline puder, et polnud akent kuhugi toetada. Ma vist pole ütelnud, et vanad veranda aknad olid ilma lengideta ja ehitatud lihtsalt seina sisse. See tegi akende vahetamise üksjagu keerukaks, sest pidime uued tõstma aknalaudade peale. Nende nn laudade välised osad olid osaliselt ära kukkunud.

 No vot, eks. Kuhu sa siin akna toetad?

 Mrt ehitas lauajuppidest mingised toed, et oleks, mille peale akent panna. Suurem osa jäi küll aknalauale, aga neistki pidi mees osa küljest nokkima, sest no täiega pehmed olid.

 Tasapisi liigume.

 Juba kaks ees.

 Ja ongi kõik teepoolsed omal kohal. Pean ütlema, et oli üksjagu pidulik trikoloori all askeldada. Parim võimalik iseseisvuse taastamise aastapäeva tähistamine on teha oma kodu ja kodumaad ilusamaks, onju?

 Pean homme aknad puhtaks pesema, täna toore montaaživahuga veel ei võinud lödistada.

 Veits udupilt vist.

 Hoovi pool ka kõik uued aknad. Need käivad lahti, teepoolsed ei käi.

 Kaks uut ja üks vana aken. Läbi kardinate pole vist eriti vahet midagi.

Imelik on verandal istuda, kui iga väiksem krõbin enam tuppa ei kosta. Autosid muidugi kuuleme, aga jalgrattaid enam mitte. On ikka üksjagu tugevam tunne, kui miski kabedam materjal eraldab tuba linnamöllust.

Täna on imelik mõelda, et oma puhkuse juulikuus siin lihtsalt ära vedelesime. Me siis ei märganud, et akendega olukord niivõrd hull oli. Nüüd peame ühe nädalavahetuse veel verandale pühendama, et viimased kaks akent ka ette saaks. Küll saab.

Et päev vähe pidulikumalt lõpetada, käisime peale tööd Müüriääres söömas. Tegime praed ja alkovabad õlled ja isegi väikesed koogid. Ma söön mõnikord toorjuustukooke, mis pole väga magusad, sedasi, et jätan põhja alles. Igasugu jahuvärke ma pelgan, sest tundub, et mu vertigoatakid on mingite teraviljavalkudega seotud. Parem karta kui kahetseda, eks.

 Kannan täna patsi ühel pool, sest võtsin haavade pealt plaastrid ära ja pesust tulles märgade juustega ja üleüldse ma ei tahtnud, et juuksed haavade peale langevad. Plaastrite liim on teinud mulle rämedat allergiat ja on suur kergendus, et võisin viimaks neist vabaneda. Olen ilma plaastriteta täna kimbatuses olnud ainult korra, siis kui käisin Bauhofist montaaživahtu ja kiilusid ostmas, sest auto turvavöö jäi täpselt ühe õmbluse peale ja oli hullult ebamugav.

 A sa vaata mehe taldrikusse! Hea ehmatuse ta sai, kui pastakuhja alt siuke kõver kaheksajalg välja ilmus. Mrt pold selle söömisest eriti vaimustuses, pidas liiga kummiseks või nii, aga pistis vist nahka siiski. Ise kommenteeris süües, et “ma ei vaata.” 😀 Suhe vist umbes sama mis mul ja ämblikul.

Homme on meil kaugtööpäev ja ohvissis opereerib me “väike” poeg. Mehel on kolledžis töökoosolek enne õppeaasta algust ja polnud meil mõtet edasi-tagasi uhada. Mrt-l ei ole kuni detsembri lõpuni mitte ainsatki vaba laupäeva, sest ühel laupäeval on ta ülikoolis loengutes (koos naisega) ja teisel laubal õpetab ise üliõpilasi. Siuke elu.

Leave a Reply