Jõululaupäev

 Mu suvised trepililled, õieti üks nurk pikast kastist, kuhu need ümber istutasin. Miks visata lilled minema lihtsalt sellepärast, et suvi lõpeb ära? Toas kestavad nad väga kenasti.

Sõitsime hommikul kolme surnuaia kaudu Haapsalust Raplasse ja peale perega jõululõuna pidamist jälle tagasi. Haapsalu Toomkiriku jõuluteenistusele tahtsime jõuda, sellepärast. Väga ilus teenistus oli. Imetlesime Mrt-ga, kuidas üks väike poiss lastekooris ülima innu ja pühendumisega laulis, lausa kirega.

Meie kõrvale sattus kirikus istuma see proua, kellele esimesel suvel pojengijuurikaid andsin. Soovisin talle häid pühi ja ta tahtis kätelda, sest ütles, et sellistel kenadel uutel naabritel peab ikka kätt ka suruma. Päris kõva käepigistus oli, mu jaoks natuke valus. Ma üldiselt üritan kätlemist vältida nii palju kui võimalik, aga alati ei õnnestu. Kirikust välja tulles kätlesime lisaks ka kõigi vaimulikega, neid oli seal vist neli lausa. Mulle eriti imponeeris, et sain ka piiskopile häid pühi soovida, sest tema oli nooruses, kui Haapsallu õpetajaks tuli, tädi Naima sõber või kuidagimoodi soosik. Mind ta muidugi ei tunne. Aga temast ja ta prouast on Naima oma kirjades emale palju kirjutanud. Mu meelest on Salumäe täpselt samasugune nagu ta oli mu lapsepõlves 40 aastat tagasi.

Kirikust koju jalutades rääkisin Mrt-le, mis juhtum mul on lauluga ristirahvas-ristirahvas-rõõmusta. Baptistide kirikus alles teenistus käis ja osutasin, et näed, seal palvekas ma lapsena laulsin seda laulu ja kuna mina laulu sõnu paberilt ei lugenud, siis laulsin kuulmise järgi kaasa Eesti rahvas  -Eesti rahvas – rõõmusta. Mäletan isegi, kus kohas me tol teenistusel Naimaga seisime, kusagil kiriku tagaotsas, sest istekohti ei jätkunud. Millalgi palju aastaid hiljem, kui juba täiskasvanu olin, avastasin, et ei olegi see laul Eesti rahvast, vaid ristirahvast. Nõukaaeg oli ju pealegi. Nüüd kirikus seda jõuluteenistuse lõpus lauldes tahaks jälle muudkui Eesti rahvas ütelda.

Haapsalu kodu on mu südame jõulukodu lapsepõlvest saati. Täna meil põlevad siin küünlad nii õuelaternates lumehanges kui toas laua peal, suure magamistoa aknal on patareidega teeküünlad, mis kaugelt paistavad nagu päris. Tuba on soe, väga vaikne on. Külmkapis on üks eelmisest aastast pärit piparkook, Naima piparkook, mille lihtsalt tõin siia majja kui millegi, mis siia kuulub. Vanasti meil olid elutoa laua peal jõuluajal seakõrvad ka. Sa tead, mis need on või? Need õlis küpsetatud kõverad suured küpsise moodi asjad, mis tuhksuhkruga üle sipsutatakse. Me ikka lapsena suurema osa ajast muudkui sõime siin majas. Täna oleme siin söömisega pigem mõõdukad lootuses, et siis ehk tiba rohkem elupäevi antakse.

Jõulud on Haapsalus eriti kodused, mis sellest, et kuuske me majja ei too. Aga ahjusoojus ja lumevalgus on ikka täpselt samasugused nagu mu lapsepõlves.

Leave a Reply