Sorry, rahvas, et mul on blogimisega viimasel ajal sedasi, et väga tihedalt ei produtseeri ja kipun pealiskaudseks jääma, aga ma ikkagi tahaks selle alkoteema ka kergelt ära käsitleda. Pistan siia mõned nopped oma loengumaterjalidest, see kukub suht kaootiline välja, aga midagi ehk ikka sellist ka lugeda saate, mida pole enne teadnud.
Esiteks seda, et sõltuvus kujuneb välja eufooria otsimise tõttu korduvalt tarvitatud ainete mõjul, aga samas kujutab endast juba eufooriast mitteolenevat püsivat protsessi, mille aluseks on püsivate ja jätkuvate ning süvenevate neurobioloogiliste muutuste jada. Sõltuvussündroomi olulisim joon on vastupandamatu tung alkoholi (või ka miskit muud sõltuvusttekitavat) tarvitada. Alkohol saab inimese käitumises prioriteedi kõigi muude käitumisavalduste kõrval ja sealt toda inimest enam naljalt välja ei tiri.
Nii nagu ka erinevate uimastite tarvitamisel mängib alkoholisõltuvuse juures peamist rolli dopamiini taseme muutus. See on suurenenud opioidsüsteemide aktiivsus ajus, sellepärast kasutatakse sõltuvuse ravis ka opioidsüsteemide blokaatoreid.
Dopamiin mängib rolli heaolutundes, eufoorias, motivatsioonis, ta on nn tasukeskuse peamine toimetaja (reward system). Psühhofüüsiliselt tähendabki alkoholism kinnijäämist premeerimissüsteemidesse.
Sõltuvuste juures on see värk, et tekib tolerantsuse tõus ehk sama tunde kättesaamiseks peab aga jälle doose tõstma. Või siis näiteks kui enne inimene armastas veini, siis ühel hetkel ta läheb konjaki peale üle, sest vein jääb sama laksu kättesaamiseks lahjaks. See on, muide, üks kõige suurem ohumärk, et sõltuvus on tekkimas või tekkinud, kui lahja alkohol vahetatakse kangema vastu. Ärge seda tehke!
Üks ohtlik sõltuvuse tunnus on ootusärevus – muudkui mõtlen, et õhtul saan, elan selle hetke ootuses.
Alkoholismil on väga tugev pärilik komponent. Kusjuures see, kas eriti tugeva päriliku komponendiga inime satub alkoholi küüsi või mitte, oleneb peamiselt kahest asjast – kuidas tal on lood impulsiivsusega ja kas ta üldse elu jooksul mingit alkot proovib. Impulsiivne inimene satub väga kergesti sõltuvustesse. Kõlab eriti lihtsameelselt, aga nii just ongi, et mistahes sõltuvusttekitavast ainest eemalhoidmiseks on kõige kindlam viis mitte kunagi mitte kordagi proovida. Sul võib olla kui tahes kõva pärilik komponent, aga kui sa kordagi ei proovi, siis sõltuvust ei teki.
Kõige olulisem sõltuvusele vundamendi ladumisel on kättesaadavus. Alkoholiga on see võib-olla pisut keerulisem, sest alko on teistpidi võttes justkui ka kultuuri osa (sünnipäevad, vastuvõtud, titevarbad jne). Lihtsam on igasugu narkotsiga ja seda peaks ka noortele kogu aeg rõhutama, et – ära proovi! Ära proovi mitte ühtegi korda! Sa ei ole mömm ega autsaider kui ei proovi, oled hoopis imetlemist väärt küps noor inimene.
Impulsiivsus on kõigi sõltuvuste juures kõva tegija. Kuigi pärilik komponent on ka oluline, siis näiteks ühemunarakukaksikute puhul, kui üks on impulsiivne, emotsionaalne, mitte nii hea pidurisüsteemiga jne ja teine tasakaalukas, rahuliku loomuga ja mitteimpulsiivne (iseloomud võivad kaksikutel kardinaalselt erinevad olla ja need elu jooksul põhijoontes ei muutu), siis suur oht sattuda kuritarvitama nii alkoholi kui toitu või mida iganes on just sellel, kes on impulsiivne. Alkohol on, teadagi, rahustava toimega ja samamoodi mõjub rahustavalt nn emotsionaalne söömine.
Hästi oluline on ka see, kuidas on lood spirituaalsusega. Sa seda ikka teadsid, et AA rühmad on kristliku suunitlusega? Ma näiteks teadsin küll, et nad käivad meie linnas metodisti koguduses koos, aga ma nende metoodikast midagi ei teadnud. AA rühma 12 sammu ehk tegutsemise etappi on piltlikult öeldes alkoholi asendamine jumalaga ehk siis tühimik hinges täidetakse millegi tummisega, mis on päris. Väga hästi töötavad ka igasugused kristlikud kodud, kus mehed (ja nüüd juba ka naised) alkost eemal hoitakse ja päriselu asju tegema pannakse.
Mu õppejõu doktoritöö teema on ka sõltuvuse spirituaalne pool või midagi sellist, hästi huvitav mu meelest.
Alkohooliku puhul tekib dilemma autonoomia ja hoolitsuse vahel, see on eetiline küsimus – kas ma pean respekteerima tema autonoomiat ja laskma tal juua või hoolitsuse nimel kohtlema teda mitteautonoomsena. See on puhtalt eetiline küsimus ja paradoks selles mõttes, et seda ei saa ära lahendada. Ükskõik kumma lahenduse sa valiks, ei ole see meeldiv ega lõpuni õige.
Eestis sureb igal aastal alkoholiga seotud haigustesse 600 – 800 inimest, neist 2/3 on mehed. Ligi kolmandiku surmadest põhjustab maksa alkoholtõbi, järgnevad alkoholimürgistus ning psüühika- ja käitumishäired.
80% vabasurma valinutest on mehed ja siingi on suuremal osal rolli mängimas alkohol. Naiste käitumismustrid on selles osas tunduvalt stabiilsemad, naised on paindlikumad. Seda nimetatakse säilenõtkuseks – vajadusel suudab naine kindla olukorra säilitada.
Aitab vist küll.
P.S. 12. jaanuari alkokonverentsi otseülekanne: LINK
AA-lased on otse loomulikult usklikud – see on ka üks põhjus, miks paljudele see liikumine ei sobi, kuigi nad ei suru seal ju miskit peale ja üleüldse on kogu nende suhtlus hästi tolerantne ja hinnangutevaba. Meelerahupalve on üks nende lemmikpalveid – seda kõik mu AA-lastest sõbrad armastavad 🙂
Samas nad kõik alati Jumalast ei räägi, vaid kasutavad selliseid väljendeid nagu ‘kõrgem võim’ näiteks. Igal juhul nad usuvad, et kusagil kõrgemal on keegi, kes aitab ja käe ulatab, ka kõige hullemale asotsiaalile. Ja kes seal käima jäävad, need saavad enamasti ka alatiseks alkost priiks – ilma AA-ta oleks enamusel ilmselt väga raske. Ma ise tean vist ainult ühte inimest, kes ilma AA-ta joomise maha suutnud jätta.
Vaatasin eile alkokonverentsi nii palju kui töö kõrvalt mahti sain. Kui nüüd õigesti mäletan, siis seal esitleti, et alkoholi kuritarvitamise häirega inimestest 80% on võimalik terveks ravida. Käsitletakse erinevalt alkoholi kuritarvitamise häiret ja sõltuvust. Need kuritarvitajad on siis sellised, kes igal õhtul teevad mõne õlle pluss paaril päeval midagi kangemat ja ise nad enamasti selles probleemi ei näe. On ka nii, et mida haritum inimene, seda kergem on teda alkohaigusest terveks teha.