Mu suur poeg salvestas olukorra, millesse ta naine ükspäev mu endise autoga sattus. Oli teine Pargi resto juures hakanud tagurdama ja vajunud esirattaga kanalisatsioonikaevu, mille luuk andis järele. Mart saatis mulle pildi selgitusega, et “isegi varblane ei saanud aru, mis valesti läks.”
Midagi hullu ei juhtunud, tulid kolm meest restost välja ja tõstsid aygo maa peale tagasi. Vedas, et see Mardi mersu ei olnud, vaid kõigest mu pisike sitikas. Miskit katki ei läinudki.
Mart on jätkuvalt naivistlik realist, talle lapsest saati meeldib siukseid olupildikesi joonistada.
Megahea pilt! 🙂
Kas Mart ei võiks mulle mõned padjakavandid joonistada 50×50 paberile? Oleks hädasti vaja mingit uut seeriat, näiteks totakate mutikestega 🙂
Täitsa pula mõte, ma räägin Mardile. Talle meeldib koomiksisarju teha lapsest saati.
Mart lubas oma pildihunniku läbi vaadata, et kas mõnest annab padjakavandit leiutada. Ta probleem on see, et armastab peeneid detaile, mis ajaksid padja hinna liiga kõrgeks.
Tore 🙂