Sorry, inimesed, et enamus postitusi siin blogis on parooli alla pandud ja parooli teavad ainult need, kellele selle mitu aastat tagasi andsin (rohkem kellelegi ei avalda, ärge küsige). Kõigile lugemiseks on siin blogis ainult retseptid ja mõned tervisejutud, ülejäänud kraam on liiga isiklik, et seda internetti ringlema jätta. Paroolitamise põhiline põhjus on see, et ma ei taha ennast kirjutades piirata ses mõttes, et ei taha kogu aeg mõelda, keda üks või teine teema riivata võiks. Parooli all saan tulistada nii nagu torust tuleb. Teine põhjus veidi rohkem peidus püsida on see, et viimasel ajal on hakatud mu kirjutiste vastu hüppeliselt palju huvi tundma ja ma ei tea, millest on see huvi siinses blogis tingitud. Ma ei tea, kes on need inimesed, kes siin käivad. Liiga palju isiklikku avaldades olen haavatav.
Eks ma jätan nüüdki mõne postituse algul lahti, aga pikemas perspektiivis läheb kõik isiklikum ikkagi parooli alla. Need, kes siinse blogi oma blogrolli on pannud võiksid selle asemel linkida mu teist blogi www.diabeetik.ee, sest kõik üldhuvitavad teemad, mida olete siit varem lugenud, kolivad ajapikku sinna koos retseptidega.
Väike turvalisuse kiiks tekkis, antagu andeks!
Eks me katsu hakkama saada 🙂
Tegelikult täiesti arusaadav. Kuna ma oma blogis postitusi eraldi parooli alla panna ei saa, siis sellevõrra lihtsalt kirjutan vähem.
Vähem kirjutamine ei ole tervisele hea 😀
Minul parooli ei ole, aga seda sa ilmselt tead.
Ärge muretsege, nagunii panen enamuse postitusi parooli alla alles tagantjärele. Tänane kiire peale avaldamist postituse peitmine tuli sellest, et vaatasin üle hulga aja statistikat ja avastasin, et üle 500-600 külastuse on äkki hakanud olema päeva kohta ja ühel päeval miski 768 juba, kuigi kirjutan viimasel ajal hõredalt. Kirjutasin koolist ja olin veidi kriitiline, sellepärast tuli väike hirm, et kui nii palju võõrast rahvast siin liigub, siis võib mul oma otsekohesuse tõttu pahandusi tulla. Ma pahandusi üldse ei viitsi. Katsun edaspidi kirjutada sedasi, et parooli all lasen suurema auru välja, see on ka rohkem iseendale mäletamiseks, ja avalikult kirjutan neid rahulisemaid ja üldisemaid asju. Aga noh, ma tegelikult ju ei kirjutagi enam eriti midagi, veebruaris oli ainult kuus postitust siin blogis.
Ma sugulastele ei olegi seda parooli jaganud.