Mul tuli pärmitaigna tuju. Pisikesest pirtsust retseptivabast taignast sain igavese suure koheva õunakringli. Mahlane ja õhuline, nii njämma, et jube kohe.
Hookuspookus sellepärast, et tainast oli nii väikene peotäis, et esialgu tundus, et õunatäidis sellesse ära ei mahugi. Õhukeseks rullimine tegi imet.
Vesistage, inimesed, ja uskuge, et ma olen geniaalne kringlikunstnik. Üks väike õnnestumine igas päevas 😀
Kas rullisid taigna lahti ja laotasid õunaviilud peale ja siis keerasid rulli? Kui suured sul õunatükid olid? Nii isutama ajad siin 😀
Rullisin jah taigna lahti, parajasti nii õhukeseks, et veel midagi sisse keerata andis. Õunatükid tegin päris väikesed, iga õunaviilu lõikasin neljaks-viieks tükiks. Täidise kuumutasin panni peal või sees läbi koos muscovada suhkru ja kaneeliga ja siis laotasin taignale ja keerasin torusse. Rullis taigna väänasin pannile kringlikujuliseks, aga see kerkis täiesti kokku. Enne ahju panemist tegin veel noaga sisselõiked ka, siis jääb selline ilusam. 200 kraadi juures 25 minutit küpses.
P.S. Pärmitaignasse panen alati kardemoni, see on mu meelest kohustuslik lausa.
ohh, ma pean proovima 🙂 Aga täna ei jaksa enam püstigi seista, teppisin terve päeva, nii et jalad valutavad. Teen ehk vana-aasta õhtuks.
oi kui hea mõte, aitähh 🙂
Täidis jääb mõnusam, kui rosinad ka sees on, meil olid rosinad otsa saanud ja sellepärast sai ainult õuntega.