Kui kolmapäev on reede

Kuna olen pool nädalat uue töö tõttu ära ja enamasti ainult nädala teises pooles kodus, siis on kesknädal justkui uus reede. Sel nädalal on mul tegelt ropult tööd ka kolledžis, sest viimane loeng ja mitu eksamit veel teha, hunnik eksamitöid lugeda ja tagasisidestada, mistap ega ikka pole päris nii, et alates neljapäevast viskan jalad seinale. Täiega ootan suve, sest siis on ülikoolist vaikus ja saan keskenduda ainult ühele tööle. Ja see üks töö, teate, see uus, on jube huvitav.

Olen alati imestanud, et kuidas see küll käib, et teised inimesed kandideerivad mingitele lahedatele töökohtadele ja alati just need teised inimesed saavad need kohad ja teevad siis põnevat vastutusrikast tööd. Aina olen mõelnud, et miks minule selliseid töökohti ei anta ja nüüd pean tunnistama, et olen äkki ka see “teine inimene.” Vahel täitsa imestan, et kuidas see ometi juhtus. Muidugi on mul varemgi põnevaid töökohti olnud, aga juba mitu viimast aastat ei ole selliseid ameteid mulle jagunud, mis silma särama paneks ja kus ma tunneks, et äge on töötada. Nüüd siis maandusin sellisele kohale. Ega ma ei ole varem mitte kunagi ka nii suure vastutusega tööd teinud, kõik on puha uus.

Arvasin, et mul läheb metsik aeg igast uute süsteemide ja keskkondade õppimiseks, aga reaalsus on see, et kuigi kõike ma veel ei oska, on tunne selline nagu oleksin seal asutuses juba mitu kuud töötanud. Esmaspäeval oli mul ka üks niisuguse mastaabiga töövõit, et vähe puudus, et oleksin läinud endale sel puhul torti ostma. Mul tõusid peaaegu et jalad maast lahti, kui oma kuuendal tööpäeval uues kohas suutsin lahendada väga pikalt lahenduseta olnud probleemi. Mõtlesin siis, et kui kõhklesin sellele töökohale minnes, et kas ma saan ikka hakkama ja mees ütles, et saan küll, sest olen tark, siis nüüd hakkas täitsa paistma nagu oleksingi tark, hahaa. 😀

Üldiselt ma olen sihuke kange, et kui mingi probleem vajab lahendamist, siis ma lihtsalt ei anna enne järele kui asi korda saab. Muidugi on mul ka tagasilööke olnud ja näen, et mingeid muudatusi on mul üliraske teha, aga just igast pidurite teelt koristamine ja keeruliste inimsuhete lahendamine teeb mu töö huvitavaks. Saab siis nalja näha, kas ujun välja.

Ajan siin ümmargust juttu, sest ei või tegelt oma tööst midagi rääkida. Aga iseenda enesetundest ja hakkamasaamisest sedasi uduselt ju ikka natuke võin. Üks täitsa võõras mees, kes tahab minuga koostööd teha, küsis eile, et noh, kas sõjaudu hakkab juba hajuma. 😀 Mis see sõjaudu on, eks seda ma tean ju ainult tänu sõjale Ukrainas. Palju on selliseid väljendeid, millest ma enne polnud üldse kuulnudki. Et see uute asjade õppimine ka iialgi ei lõpe!

Enne mul oli hästi palju aega igasugu nokitsemisteks ja looduse vaatlemiseks, nüüd vaevu suudan oma aia korras hoida. Muidugi see kevad on ju nii külm ka, et polegi eriti tahtnud õues teha midagi. Mul on enamus tomateid-kurke juba ammu kasvuhoones katteloori all ja tänavu nopime esimesed küpsed kurgid võibolla juba maikuus. See on eriti imelik, sest olin ju otsustanud, et panen tänavu kõik seemned hiljem mulda. Ma tõesti ei tea, miks mu taimekesed selle hullu külma kevadega nii hästi kasvavad. Homme leian ehk hetke ja teen mõned pildid kurkide arengust.

Täna õhtul siiski nii palju jõudsin (loe: viitsisin), et viisin viimased paar kurki-tomatit verandalt kasvuhoonesse. Kümme tomatit ja kuus või seitse kurgitaime on seal kokku. Rohkem kasvuhoonesse ei mahugi. Verandal kasvab mul tomatimets, mille pean ühel hetkel õue istutama, aga kuna ilmad on külmad, siis ei tea veel, millal see juhtuda võiks.

Toas aknalaual on mul mingid salatid ja lilled, mis ka ootavad õue peenrakastidesse istutamist, aga ikka nagu pole piisavalt sooja veel selleks, et võiks need välja viia. Samas vaatan aeg-ajalt kalendrisse ja ahastan, kuidas aeg lendab – juba üle poole maikuust läbi, aga kus on ööbikud ja naabriaia toomingaõied? Tööle sõites näen jah maantee ääres toomingaid õitsemas, aga me koduaia taga ei ole toomingal veel piisavalt sooja olnud. Pool maid lendas niimoodi minema nagu poleks olnudki ja ahastusega mõtlen, et teine niisugune olematu jupp veel ja ongi maikuu läbi. Siis veel paar sellist juppi ja pole enam juunitki ja siis veel kaks ja ongi august ja sügis ja… Ei, ma ei salli seda, kuidas aeg lendab!

Leave a Reply