Seiklust

Ma nüüd räägin, kuidas me “seikluseid” tegime (tean küll, et õige on “seiklusi”, aga Sassu järgi me ütleme perekonnas “seikluseid”). Sõitsime neljapäeva õhtul peale tööd saarele, et reedel metsas puid teha. Igaks juhuks läksime juba neljapäeval, sest laupäevaks lubas tormi ja nii tuligi.

Õhtul pimedas manitsesin rannamaanteel meest, et sõitku aeglasemalt, sest loomad seal pidevalt teele jooksevad. Varsti jooksiski väike mäger üle tee. See oli sissejuhatuseks. Mees oli juba kiiruse maha võtnud, aga võibolla siiski ainult 70 km/h-ni, kui äkki ilmus paremalt kraavist ilus suur metskits. Natuke mees pidurdada jõudis, aga kõva mats käis siiski ära. Noh. Jäime siis seisma ja mees ütles, et ta ei taha näha, mis seal on… Lülitas telefonil lambi sisse ja läks vaatama – kõndis pika maa ära, vaatas teele ja kraavidesse, aga kitse ei kuskil. Kuna autol ka mingit mõlki polnud, ainult kaks kabjajälje moodi kujutist autokerel tolmu sees, siis arvasime, et ju ta kuidagi laugelt mööda auto külge lendas ja ehk midagi hullu temaga ei juhtunud. Hakkasime siis uuesti sõitma ja kohe käis kolks – küljepeeglil kukkus klaas ära. Õnneks jäi see juhtmete külge rippuma ja mees sai klaasi oma kohale tagasi panna.

Nikerdab peeglit tagasi, tõesti väga pime oli.

Kõva kolakas, mida kitsega kokku põrgates kuulsime, võiski olla ta kapjade klobin vastu autokeret. Olen ennegi näinud, kuidas kits otse auto kõrval õhku hüppab, et kokkupõrget vältida. Olen kord üksi sõites kõrvalistuja poolsest aknast peaaegu et kitsega tõtt vahtinud, aga üles ta hüppas ja avarii jäi ära. Seekord me ei teagi mis juhtus, igatahes peeglit ta jõudis rihtida ja jäljed auto küljele jätta. Järgmisel päeval avastasin veel tutsaka karvu tagumise ukselingi vahelt, ikka päris tugevalt muljus kerega vastu autot ilmselt. Aga minema ta jooksis, ehk pääses ehmatusega. Selline huvitav lauge lend oli ja see kits oli tõesti väga suur, jääb loota, et ka tugev.

Ja et sellest veel vähe oli, siis täna, kui korraks Kuressaarde põikasime, juhtus autoga veel üks intsident. Mees läks ostetud raamatut autosse ära viima, kui talle helistas politsei. Esimese hooga ta ei saanud muhvigi aru, lasi peast kähku läbi igast versioonid, miks politseil temaga asja peaks olema, no nii mõne sekundi jooksul. Et helistab politsei ja küsib, et kas ta on ikka veel Auriga parklas… Tegelikult oli juhtunud see, et ajal, kui meie olime poes, oli üks auto me kõrvalt hakanud ära minema – laps oli ukse lahti teinud, aga raju tuul rebis selle tal käest ja uks lendas meie auto tagatulesse, tuleklaas katki muidugi. Selle auto omanik siis sõitis minema ja ise helistas politseisse, et selline lugu juhtus. Politsei omakorda helistas mehele ja palus oodata, et süüdlane tuleb kohe parklasse tagasi. Ei saanudki aru, et mida imet ta siis üldse minema läks vahepeal, aga võibolla käis lapsi koju viimas või midagi. Ootasime siis seal ja tagasi ta tuli. Ma vahepeal helistasin Kmr-ile, et uuri välja, kui palju see tagatuli maksab, et siis teame raha küsida. Mõtlesime kohe, et ei viitsi hakata kindlustusega jamama, kõigile on lihtsam asi kohe ära klaarida. Kmr leidis kiiruga mingi suvalise numbri, me panime sinna igaks juhuks veel paarkümmend otsa ja kui Mrt tollele mehele hinna ütles, lisas see veel kümpa, sest nii hirmus süüdi tundis ennast. Ehk et selle tekstülesande tulemusena saime talt 80 eurot, millest võibolla pool ehk on tegelik tagatule hind.

Auk sees

Teine auto oli Škoda Kodiak, sellel kindlasti on ka kasko, mille abiga saab ehk endal ka ukse parandada. Päris korralik mõlk oli selle teise auto ukse servas. Kui too mees Mrt ees vabandas, siis vestlus pööras selliseks, et Mrt teda nagu lohutas natuke, et pole hullu, ma sellepärast ostsingi omale sellise vana panni. Hahaa, no midagi nii. Ja tõsi ta on – olime mehe Opeliga, see on meil sihuke töö tegemise ja retsimise auto, millega saab kolida ja puid vedada ja mida iganes teha nii, et pole üldse kahju, kui veits mõlkida saab. Odav parandada ka.

Päev varem nägime, kuidas seal samas Auriga parklas politsei klaaris ühte avariid – kellegi auto külg oli korralikult ära äestatud. See parkla on üks kahtlane koht, ärge sinna minge 😀

Aga muidu üldiselt oli meil väga asjalik sõit seekord ja kõik “missioonid said komplitseeritud.” Plaanisime tagasi tulla pühapäeval, aga Kuressaarest tagasi sõites tuli mulle telefonile sõnum, et elekter läks ära. Olingi imestanud, et hommikust saati oli jube torm ja meil ikka oli vool majas. Noh, kui suvilasse tagasi jõudsime, polnud tõesti mingit voolu. Kogemusele tuginedes teadsime, et ega seal elektrikatkestused kunagi ühe päevaga ei piirdu, mistap pakkisime oma kola kokku ja sõitsime minema. Magada oleksime saanud ka saunas, kus saab ahju kütta (majas on elektriküte), aga ilma valguseta on suvilas ikka täitsa mõttetu passida. Praamipiletid ostsin alles sõidu peal autos, sest oli oht, et kuskil ehk veel puud on ees ja võime takerduda. Õnneks oli maanteel ainult oksasodi, suuremad puud olid juba eest koristatud. Kui Haapsallu jõudma hakkasime, tuli telefonile järgmine sõnum elektrifirmast ja see teatas, et voolu saame tagasi ehk homme õhtuks…

Aga muidu üldiselt oli suvilas väga mõnna. Saime kõvasti metsas rassida ja mees jõudis täna hommikul ka kõik pakud halgudeks lõhkuda ja katuse alla visata või riita panna. Eile tegime hea kuuma sauna ja pärast vahtisime tähistaevast. Kõõlusime terrassil, mekkisime õlut ja kukkusime õige varsti magama. Oli see vast hea uni!

Ja tähed paistavad
Neljapäeva õhtul saabudes oli toas +5. Meil kütte kauglülitamine praegu ei tööta.
Ja reede hommikul… Mrt armastab kohvitassiga õues jalutada
Sarapuu õitseb
Metsas oli jube risu
Tuul jõuab rohkem murda kui meie koristada
Kuivanud männi langetamine. Tungraud abiks
See kuivanud mänd oli maja juures. Ime, et polnud veel tormiga alla tulnud.
Näsiniin

Peale sauna
Kõik lõhutud

Kui oled ühe korra kuulnud, millise matsuga suur mänd vastu maad lendab, siis tekitab tormis kõikuva metsa nägemine teatavat ärevust. Mets ja meri möllasid mis hirmus. Sadamas pakkus palju toredaid hetki vaatepilt, kuidas meri iga natukese aja tagant üle kai lendab, praamgi tuli sisse imelikult külg ees. Kell on nüüd juba üksteist läbi ja imede-ime, saabus sõnum, et suvilas on elekter tagasi. Tšekkisin järele, tõesti valvekaamera juba töötab. Ei läinudki seekord kahte päeva (viimane voolukatkestuse rekord oli isegi neli päeva).

Päris hea laarungi puid jõuab paari päevaga teha. Me talvepuud mõtleme seekord Haapsallu ka oma metsast tuua, isegi kallinenud praamipiletiga tuleb see odavam, kui puid ostma hakata. Remmelgad on suht rämpsud, need jätame sauna kütmiseks, aga ilusamad halud toome linna. Metsas puude tegu on vägagi teraapiline.

3 kommentaari to “Seiklust”

  1. Maire ütleb:

    Sander luges seda postitust ja ütles, et kui kapjade klõbin ja suur mats, et siis pidi küll hobune olema 🙂 Aga kui tõsiselt rääkida, siis olen sada korda saanud Sandrilt riielda, et kitsedel ei ole mitte kabjad vaid sõrad. Et siis annan sulle ka teada 🙂
    Me käisime eile naabri Riina matustel ja surnuaias vaatasin terve tseremoonia aja puude latvu, et kas kukub mõni kaela või mitte. Seisime just seal staadioni poolses servas, kust tuul puhus ja mööda lagedat platsi eriti jõuliselt peale tungis. Seisime kahekesi ühe suure kuuse kõrval ja ma kogu aeg tundsin, et see puu meid kaitseb, sest kuidagi kindlalt tundus seisvat, aga pärast peielauas naised rääkisid, et olevat terve selle aja jälginud, kuidas sellesama kuuse juured iga tuulepuhangu ajal maast kerkisid. Vahepeal käisid raginad ka, kõik raksus ja ägises. Aga läks õnneks, ei kukkunud meile midagi pähe ja elekter meil ka tavaliselt ära ei lähe, sest kaablid on maa sees.

  2. Ülle ütleb:

    Sõrad muidugi 😀

  3. Ülle ütleb:

    Meil ka terves külas maakaablid, aga katkestused on kuskil kaugemal.

Leave a Reply