Tehniline ülevaatus ja parandused

EDIT: Lisasin loo lõppu pildid. Kes haavapilte vaadata ei suuda, ärgu parem lõpuni lugegu.

Olen oma terviseposti kirjutamist edasi lükanud, et poleks kirjutada ainult niisama kontrollist, vaid ka operatsioonist, mis tehti täna. Kolme kuu jooksul olen käinud ära kõik oma korralised visiidid alates hambaarstist ja günekoloogist ja lõpetades endokrinoloogi, mammograafi ja kirurgiga. Esimest kaht väisan igal kevadel nagunii ja mammograafias käin, kui skriiningus olen. Endokrinoloogi ja kirurgi juurde saatis mind perearst.

Jätsin lipoomide operatsiooni puhkuse viimasele päevale, mistap tänast päeva on mul olnud ainult pool, sest teise poole magasin ja olin narkoosist uimane. Mul oli üks lipoom turja peal ja teine õla ees ja need on mul olnud juba 10-15 aastat kindlasti. Õlapealne mind ei häirinud, aga kaela juures oli vastik kõva kõrgendik. Kartsin lõikust täiega, sest viimati jäi kirurgiga jutt nii, et teevad kohapealse tuimestuse ja kui see ei mõika või selgub muid asjaolusid, siis vbla peab panema magama. Hommikul haiglasse minnes otsustasime siiski kohe, et tuleb narkoosiga lõikus, sest ülemine lipoom tundus olevat liiga sügav. Nii oligi. Kui loen oma päevaravi epikriisi, siis seal seisab, et “lipoom mitmeharuline, mitte väga selgete piiridega.” Õlapealse kohta seisab palju ilusam jutt, et selgelt piirdunud ja eemaldatud täies ulatuses. “Preparaadid histoloogiasse” seisab seal ka.

Ma poleks neid asju omast tahtest lõikama läinudki, aga allusin perearsti ja Mrt survele. Ma küll vältisin palja turjaga avalikus kohas käimist nii, et juuksed on üles pandud, sest häbenesin oma kasvajat, lahtise pidukleidiga hoidsin alati ka juuksed lahti. Aga nii palju see mind ei häirinud, et oleksin hirmsasti operatsioonile kippunud. Veel puhkuse ajalgi võtsin mitu korda jutuks, et äkki ikka tühistaks aja ära, aga Mrt veenis mu iga kord ümber. Ma kartsin narkoosi ja mulle ei meeldi, kui mind torgitakse, eriti veel, kui asi pole ellu jäämises, vaid pigem iluvigade parandamises. Mul on varem olnud ainult üks narkoosiga lõikus ja tean ju, et iga selline protseduur jätab jälje tervisele ja elueale. Aga perearst ka veenis mind, et kui lipoomid veel suuremaks kasvavad, siis jäävad ka suuremad armid jne. Mu lipoomid pole tegelikult viimased viis aastat üldse suuremaks kasvanud ja kahtlustan, et asi on toidus, mida söön.

 Pildil istun seksikalt haigla öösärgis aastast viis, nagu mu meedikust tütar seda nimetas, ja ajaloolises kitlis, millega anti kaasa pikk puuvillane pael nagu vööks või nii. Öösärk käib tegelt selja pealt kinni, aga ma võisin panna teistpidi, et ise siduda saaks. Aga siduda midagi pold, sest kui pael oli vasaku hõlma küljes, siis paremal seda polnud samas kohas ja vastupidi. Ainult ülevalt kaela juurest sain paelad kinni panna ja õde aitas pärast alt ka ühte siduda, mis jättis hõlmad nii nagu lapsed vahel kampsuneid kinni panevad kui üks nööp vahele jääb. Haiglasse mineku juures oli üks mu suurem pablamise põhjus just riietega seotud. Hädaldasin mitu päeva ette, et mina pesu seljast ei võta ja palja tagumikuga ma haiglas kõndima ei hakka. Õnneks ei pidanudki, alukad võis jalga jätta, aga rinnahoidjat siiski mitte, sest selle paelad oleks opil seganud. Mul oli üldse palju hirme ja hädaldamist ja viimased kolm ööd enne lõikust olid mul isegi unehäired.

Sain kohe hommikul ühe unerohutableti ja paar valuvaigistit, tilk pandi ka ja juba varsti kõndisingi opituppa. Anestesioloog oli mu laste onunaine, talle midagi veel nalja viskasin, aga mäletan ainult seda, et heitsin opilauale selili ja mul paluti ennast ülespoole nihutada. Sealt alates kadus kõik, ärkasin alles peale kella kahte palatis. Jõle uims oli olla, oleksin tahtnud hommikuni magada, aga õde palus mul tõusta ja käia ise koridori veeautomaadist juua võtmas. Seda ma paar korda ka tegin ja siis istusin ja ootasin kuni kell kolm võeti kanüül ära ja võisin minema jalutada.

Kummaline, et ma ei mäleta narkoosi tegemisest mitte midagi. Mind oli hoiatatud, et kurk on pärast valus ja ta on praegugi veel valus, sest tehti supraglottiline anesteesia – hingamistee e. kõrimask. Ruth pärast imestas, et siukest vanaaegset asja teevad, aga ma ütlesin, et ma olengi ju vanaaegne inimene, höhö. Muidu kõik oli väga kena ja inimesed olid kenad ja kõike hästi selgitati ja uuriti enesetunnet ja nii. Üldiselt meeldiv kogemus. Õde tahtis kangesti mulle lõunasööki tuua, et pidavat hea guljašš olema, aga ma ei tahtnud. Ainult magada oleks tahtnud. Pakkus siis kisselli, et võtku ma sedagi, aga selle peale ma ütlesin, et mingeid suhkruga asju ma üldse ei söö (ja mis kissellitamine see me haiglates käib iga päev, arumaisaa!). Pärast kodus natuke midagi sõin ja jõin poolteist tassi kohvi ja olin ikka veel nii väsinud, et magasin elutoa diivanis kella kuueni. Jälle üks huvitav kogemus, sest kohv ajab mul reeglina une ära mitmeks tunniks, täna oli see nagu üks unekohv. Kui ärkasin, sõin köögivilja, mida mees oli vahepeal teinud ja siis käisime Mrt-ga kahekesi metsatiirul, sest ammu pole kodukandi loodust nautida saand.

Nii palju siis sellest. Muud ülevaatused toimusid mul enne lõputöö kaitsmist maikuu lõpus, ainult hambaarsti ja endokrinoloogi juures käisin vahetult enne lõpuaktust juunis. Endokrinoloogi juurde saadeti mind sellepärast, et üks mu kilpnäärmenäit ei olnud hea. Kõik muu on mul aastatega ainult paremaks läinud, aga TSH oli 0,11 (norm on 0,4-4,0). Endokrinoloog ajas mu kaalu peale ja mul on nüüd ametlikult diagnoos E66.0 – liigsete kalorite põhjustatud rasvumus. Imestan ikka, kuidas arst, kes mind esimest korda elus näeb ja mu söömisest midagi ei tea, kohe sedasti kenasti diagnoosi lajatab ainult kaalunumbri järgi. Reaalsus on see, et mul on umbes 6-7 kg ülekaalu, millest ma tõesti peaksin vabanema, ülejäänu oleks ainult mingi fitnesstibi kosmeetika, aga milleks mulle see?

Teine diagnoos on E05.2 – türeotoksikoos toksilise hulgisõlmelise struumaga. St et mul on kilpnääre väikesi kasvajapojukesi täis, aga asi pole nii hull, et ravima peaks. Loeti sõnad peale, et mida kõike süüa ei tohi ja ma ei hakanud arstiga vaidlema, kui ta väitis, et himaalaja roosa sool sisaldab joodi. Krt, joodisisaldus oli mul üks eksami küsimus alles mõni kuu tagasi… Ausalt öeldes on see ikka väga õudne, et arstid toitumist ei jaga ja kui nad ei jaga, siis võiksid ju selle koha pealt vait olla, mitte patsiendile jama ajada.

Tolle rumala toitumissoovitusega meenub mulle, et kunagi ammu soovitas üks arst mul hakata võtma kaltsiumi toidulisandit ja ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja ütlesin, et kui mu peres on olnud südamehaigusi, siis ei tohiks mulle sellist asja ütelda. Toidust ei ole võimalik saada liiga palju kaltsiumit, aga toidulisanditest on ja kui on oht, et veresooned võivad lupjuda, siis see nn lubi seal on tegelikult ju kaltsiumiladestus. Kevadel andsin vereproovid ja mu kaltsium on 2.32 mmol/l (norm on 2.15-2.60).

Viimatisest vereproovist üllatas mind kõige rohkem paastuglükoos, mis oli imeline 4.7 mmol/l. Sellist paastusuhkrut nägin viimati aastaid tagasi. Näitudest üllatasid mind veel folaadid, mis oli 18.93 (norm >7.64 nmol/l). Arvasin, et kui teravilja üldse ei söö, siis folaatide number on väiksem, aga saan need ilmselgelt kätte rohkest köögiviljast. Vitamiin D oli 76.6 ja see on peale pikka päikese puudumist ka väga hea mu jaoks. Üldkolesterool oli 6.1 mmol/l, mida isegi arst ei pidanud enam liiga kõrgeks, sest ma pole ju mingi plikake enam. HDL oli tõusnud 2.2 mmol/l peale ja see on see, mis loeb. Igatahes väga heaks olen ma oma verenäidud saanud, selge see ja hea on teada, et oskan oma tervist paremaks süüa. Endokrinoloog kirjutas mulle digilukku tegelt ka selle, et põen kerget suhkruainevahetuse häiret ja pean üks kord aastat kontrollis käima.

Mammograafiabussis käisin päev enne opile minekut ja seda vastust pole veel (EDIT: Vastus saabus 02.08.: normist kõrvalekallet ei leitud). Küsiti, kas olen 2017 vahele jätnud, sest nende bussis ei käinud, aga tookord ma käisin pilte tegemas hoopiski Haapsalus, sest haigla on mul seal niiütelda nurga taga ja lihtne on sinna lipata endale sobival ajal. Rohkem ma sinna nurga taha ei lähe, sest pilditegija proua oli vist liiga püüdlik ja litsus mu osakesed nii kõvasti aparaadi vahele, et karju appi. Tunne oli, et kohe rebitakse tissid küljest ja tehakse ju neli pilti, neli koletut rebimist. Mammograafiabussis pole kunagi sarnast probleemi olnud.

Selline põhjalik ülevaatus, niisiis. Vbla lähen augustis uuesti kilpnäärme proove andma, et vaadata, kas halb näit kevadel võis olla stressist.

Hommikul vahetasime plaastreid:

 Selle eesmise haavaga on siuke lugu, et kui kõnnin, siis kuulen nagu seal sees loksuks miski vedelik. Selline hääl on nagu oleks õmbluse taga plastist või kummist anum, mille sees vesi loksub. Ju leiti mu verest liiga palju veini ja paigaldati muuhulgas ampull 😀

5 Responses to “Tehniline ülevaatus ja parandused”

  1. KT Says:

    Ohjeerum, oleks ma teadnud, et sul sellised haavad, ma poleks teretama tulnud.. kiiret taastumist!

  2. ylle Says:

    a kle teretada ma saan ju, suu liigub 😀

  3. ylle Says:

    Kusjuures täna kohtasin selveris endist kursaõde, kes kukkus kallistama enne kui jõudsin midagi ütelda ja vat see oli küll natuke valus.

  4. Maire Says:

    Jösses, mis asjad need lipoomid veel on? Pole elu sees kuulnud sellistest asjadest. Kaaril on ka käe peal üks muna – täitsa huvitav, kas see võiks olla sama asi? Kas need on pehmed või kõvad katsudes?

  5. ylle Says:

    Lipoom on rasvkasvaja. Rasvarakud paisuvad ja kapselduvad ühte kogumikku ja see ei lähe ise ära mitte kuidagi, tavaliselt kasvab aastatega suuremaks. Rasvagraanulite kogumik. Klassikaline lipoom on pehme ja hästi piiritletud, mul selline oli õla peal, aga turjal oli mul siuke vastik kõva jurakas, mis polnud nagu ainult nahaalune, vaid hästi sügavale ennast ajanud. Enamasti need kasvajad on healoomulised, aga vahel ei ole ka, sellepärast lähevad histoloogiasse.

Leave a Reply