Mälestused

 Panin õhtul terrassilaternatesse küünlad põlema. Surnuaias ma ei käinudki, sest kui tööpäev lõppes, sadas vihma, pärast ei jaksanud enam uksest välja minna. Polnud väga vajadust ka, sest Mari käis seal päeval kraamimas ja lilli istutamas, hoolitseda polnud rohkem vajadust.

Täna 35 aastat tagasi suri me isa. See on tohutult pikk aeg mu meelest. Mäletan, et oli päikeseline kevadpäev, isa oli olnud haiglas ja ma olin just eelmisel päeval seal teda vaatamas käinud. Ema oli köögis, kui telefon helises. Võtsin elutoas telefoni vastu ja kuulasin, kuidas keegi meedik isa surmast teatas. Kui kööki läksin, ei suutnud ma seda emale ütelda. Ma ei leidnud sõnu ja hakkasin ümber nurga seletama, et peame nüüd selle liivahunniku õue pealt ära koristama ja… Rohkem ei olnudki vaja midagi ütelda. Ema hakkas nutma.

Meile oli just toodud suur kuhi liiva, mis oli keset õue sauna ees. Kuna isa ärasaatmine pidi toimuma koduõuelt, kutsusime isa venna naabertänavast liivahunnikut eest kühveldama. Ta viskas liiva aia äärde pooleldi sireliheki alla ja kui töö tehtud sai ehmus ära ja ütles kogeledes, et see sai nüüd nagu… Ta vist isegi ei ütelnud välja, et nagu puusärk, aga liivahunnik oli kogemata välja tulnud täpselt kirstu kujuline.

Mäletan ennast üleval köögis pliidisuu ees suitsu kiskumas ja vesistamas. Rõveda maitsega sigaret oli. Vist sellepärast tundus suits eriti kibe, et tegelikult ma sel ajal igapäevaselt ei suitsetanud.

Matusele oli kutsutud mängima kohalik puhkpilliorkester, see sama, kellega hiljem pikalt “koostööd” tegin matustel, nemad mängisid, mina pildistasin. Isa ärasaatmisel lauldi kiriklikke laule ka ja hiljem üks täditütar kitus kuhugi instantsidesse ära, et ilmalik puhkpilliansambel mängis kiriklikke lugusid. See oli üks isa õetütar, tubli kommunist. “Tore” perekond. Kui suguvõsa on suur (isa peres oli 14 õde-venda, kellest 11 said täiskasvanuks), siis leidub selles ikka mõni veidrik. Alati on mõni joodik, lits või kommunist.

Isa ei jõudnud elada isegi 64-aastaseks mitte. Tal oli haige süda ja kops, veresuhkur oli tuksis ja võibolla midagi veel. Ta oli ahelsuitsetaja. Kirgliku lugejana istus ta alailma ööd läbi köögiakna all laua taga, luges jutukat ja suitsetas.

Mõtlen mõnikord, et suitsetamise kahjulikkust käsitletakse liiga üheülbaliselt. Kopsude tahmumine on ainult üks probleem, aga üldse ei räägita sellest, et suitsetamine takistab ka vitamiinide imendumist. St et tegelikult paneb suitsetaja (ja samamoodi alkohoolik) oma immuunsusele sellega põntsu, et antioksüdante netu ja nii on inimene kergesti igasugu haiguste poolt haavatav. Lisaks, kuna suitsetamine on seotud ajus dopamiini radadega, mida eriti ohtralt suitsetades pidevalt stimuleeritakse, siis on suitsetajad ka skisofreeniasse haigestumisele eriti avatud. Skisofreeniat ravitakse, muide, just dopamiini blokaatoritega. Siuke värk.

Mulle tundub, et ema ei saanud isa surmast väga pikka aega üle. Ta oli nagu väike laps. Isa oli alati olnud see, kes kõike otsustas ja majandas, ta oli meil üks tark mees.

Inimese elu on ikka häbematult lühike.

Leave a Reply