Londonis olles tuleb endale soetada vähemalt üheks päevaks Hop on, Hop off bussituur. Meie võtsime punase bussituuri üheks päevaks ja selle piletite ost oli ainus kord Londonis kui haledalt petta saime. Meie hotelli nurga taga tänavas oli mitmel äril välja pandud bussituuri piletimüügi reklaam ja ma polnud suutnud välja skännida, et pileteid saab osta ka peatustes, kus miskid dispetšerimehikesed neid käigu pealt müüvad. Teadsin, et päevapilet maksab 19 naela, aga too poeke, kust pileti ostsime, väitis, et 28 ja ei naelagi vähem. See 9 naela oli ta teenustasu siis ilmselt. Selliseid poekesi peavad tüübid, keda eestlane nimetab tšurkadeks ja nad on oma nimetuse auga välja teeninud. Igatahes hoiatan – ärge neist tšurkade pugerikest mitte midagi ostke! Sarnaseid suveniiripoode on täis ka Pariis, nende müüjad on äravahetamiseni sarnased vist igas suurlinnas. Ja nad tõmbavad lolle turiste mõnuga. Kusjuures ka eelmise poe müüja, kes müüs ajalehti ja kust esialgu arvasime bussipileti saavat, ei võinud meile öelda, et ostke bussist, kuigi ta raudselt teadis seda, vaid saatis meid paar maja edasi häbematase tšurka ärisse.
See-eest saime korraliku allahindluse Madame Tussaud muuseumi ja Sealife´i, neid pileteid müüdi peaaegu poole hinnaga Big Bus Touri bussipeatustes. Bussituuri teekonnale jäävate turistilõksude pileteid ei ole mõtet internetist ette osta, sellega hoiab iga pileti pealt vähemalt 10 naela kokku. Kusjuures need dispetšermehikesed, kes peatustes pileteid müüvad, on ülilahedad sõbralikud ja abivalmid, mul nende kohta jagub ainult kiidusõnu.
Meie punane bussituur kestis kokku 3 tundi, aga kuna hüppasime maha siin ja seal, et miskeid väärsusi külastada, siis saime oma bussiringiga ühele poole alles õhtuhämaras. Talvisel ajal nad sõidavad kuni 16:30-ni ja seda tasub tähele panna, me alustasime oma ringi kohe hommikul kell 9 ja napilt jõudsime päeva lõpuks hotelli juurde tagasi. Kusjuures õhtul Harrodsi ees ootasime päris kaua, aga punast bussi ei tulnudki. Tuli hoopis sinine, mis on kallim ja teeb suuremaid ringe. Küsisime bussijuhilt, kas ta Paddingtonist läbi sõidab ja ta sõitis ja siis vabandasime, et meil on ainult punase tuuri piletid, aga armas mustanahaline bussijuht rehmas käega, et mis sellest, hüpake aga peale. Kui bussilt maha läksime, ta kutsus meid veel tagasi ka, et tulge aga teinekord jälle ja oli üldse üliarmas. Teate, see Londoni teenindus, see on sihuke kompu, et sellest võiks lausa eraldi postituse teha.
Aga bussis tuleb mõistagi istuda võimalusel ülemise korruse esimesse ritta (kus praegusel aastaajal on üsna jahe), ühendada kõrvaklapid ja kuulata, mida giid räägib. Tekstide vahele nad lasevad siukest kena kuningriiklikku muusikat ja ausalt üteldes oli seal sõita üks väga võimas tunne. No kõik oli nii ütlemata ilus ja vägev ja huvitav. Me kohe paari peatuse järel hüppasime maha, et minna vahakujusid vaatama ja seal ukse taga oli üks hull järjekord. Õnneks olid erinevad järtsud erinevast kohast ostetud piletitele pluss ostujärjekord ja meie bussist saadud piletijärjekord nr 2 oli kõige lühem. Vist poolt tundigi ei pidanud seal külmetama, aga järjekord kulges sees edasi, sest pilet tuli vahetada pärispileti vastu (sama nali oli Sealife´is, ükskõik kust olid oma pileti varem soetanud). Kujutan ette, et turismihooajal on siukste asutuste uste taga hullumaja.
Tussaud´s käiakse ennast muidugi põhiliselt pildistamas ja see on täitsa lõbus tegevus, sest kõike võib näppida ja ei pea miski tara tagant kujusid vaatlema. Mõnel juhul olime küll segaduses, kas tegemist on pärisinimesega või vahakujuga ja ühele pildistavale tibile ma koputasin õlale, sest ta ei mõelnudki eest ära minna ja ei läinudki, sest noh, kui koputad ja õlg on enneolematult kõvast materjalist, siis on see siiski kuju mitte inimene. Mõned stiilinäited:
Minu eas ei peaks muidugi enam nii pretty woman´iga pildile ronima, aga no ei suutnud kiusatusele vastu panna 😀
Proua Tussaud ise ka.
Mõtled ehk vahakujude muuseumi sisenedes, et ei hakka lolli mängima ja ainult vaatad, aga hakkad ikka küll 😀 Me lasime ennast isegi fotograafil pildistada koos kuningliku perekonnaga ja ostsime ägedad paberpildid. Selline kena kaante vahel pilt on mul nüüd kodus klaveri peal:
Kui oleks teadnud, et kuningliku vahmiiliga pildile pääseme, oleks vähe peenemad kleidid selga pannud 🙂
Sealife mind nii väga ei vaimustanud. Oli küll äge vaadata igast kalakesi ja merihobukesi ja haisid, aga mõtleval ja elusast loodusest lugupidaval inimesel saab juba krokodilli juures, aga kindlasti hiljemalt pingviine vaadates mõõt täis.
Meiega samal ajal oli Sealife´is palju väikseid koolilapsi, väga vahvates koolivormides ja hirmus armsasti käituvaid, nemad küll olid pingviinidest hullult vaimustuses, vaatlesid neid nii vee alt kui pealt, aga no tõepoolest – inimene ei peaks sedamoodi loomi väikestele territooriumidele sulgema, olgu nad seal kui hoitud tahes. Alles mõni aeg enne reisi vaatasime kodus dokfilmi pingviinide elust ja see oli ülimalt vaimustav ja silmaringi avardav. Piisab ju, kui viia mõni kaamera aeg-ajalt pingviinide sekka, ei pea neid vaenekesi rahva lõbustamiseks linnadesse tooma. Igatahes tekitas Sealife minus kahetisi tundeid ja oleksin nagu kõndinud mingites maa-alustes keldrites, kus loomi piinatakse.
Mõned bussist tehtud kohustuslikud udupildid:
Eating doesn´t kill you, sofas do 😀
Big Ben
Trafalgar Square
London Eye
Thames
Tegelt ma olen seda meelt, et ei ole mõtet energiat raisata igast turistipiltide peale, sest internet on täis kordades kvaliteetsemaid ülesvõtteid.