Ma ei tea, kas sellist sõna nagu “puhev” üldse päriselt olemas on, aga meil kodus räägitakse nii 🙂
Nägin eile lchf-ikate FB grupis pisara-kohupiimakooki ja armusin esimesest silmapilgust. Täna, kui lapsed teatasid, et tulevad õhtul külla meile kadrisanti tegema, oli kohe hea põhjus kook järele proovida. Ega ma jälle retsepti järgi ei teinud, sest kõiki komponente mul polnudki, aga enam-vähem sama sai nagu eile nähtud kook.
Põhi:
30 g sulatatud võid
75 g peeneks riivitud Västerbotteni juustu (võib miski muu juust olla)
40 g mandlijahu
2 spl psülliumit
2 spl kookosjahu
1 muna
Mökerdasin kokku ja surusin klaasvormi põhja ühtlase kihi. Nii kauaks panin külmkappi kuni ahi soojenes ja kohupiimatäidist tegin.
Täidis:
400 g kohupiima
3 spl hapukoort
6 munakollast
3 spl erütritooli
natuke vanilli
peale sipsutamiseks kaneeli
See kraam sega kõik kenaks ühtlaseks massiks.
Kõige ülemine kiht:
6 munavalget
3 spl erütritooli
natuke vanilli
Küpsetasin põhja 200 kraadiga 15 minutit, siis laotasin kohupiimasegu põhjale, peale natuke kaneeli ja küpsetasin nii kaua kuni tundus, et enam-vähem tahkeks läks. Vot nüüd ma ei mäleta, kas see oli 15 minutit või vähem ahjus. Sel ajal kui kook küpses, vahustasin munavalged erütritooliga ja natukese vanilliga kõvaks vahuks. Mul midagi tordipritsi ei olnud nii suurt, millega viitsiks munavalget ilusaks vormida, sellepärast tõstsin kõva munavalgevahu pallid lusikaga koogile. No ja vot siin mul läks käest ära, sest küpsetasin munavalgevahuga kooki vist lausa 10 minutit, aga see oli liiga palju, oleks pidanud heledamaks pruuniks jätma. Maitse sellest vist siiski ei muutunud.
Kui kook ahjust tuleb, peab selle kohe külma panema ja kui hästi läheb, siis tekivad munavalgevahule ka pisarad, aga mul selleks oli kook liiga üleküpsend. Aga natuke hakkas sädelema küll.
Mu meelest tuli kook jube hea välja, täiesti sõltuvusttekitav.
Mehele ei meeldinud, et põhi maitseb nagu juust, aga ma ei saanud midagi aru. Hoopiski kaifisin seda, et niisugune liistakas põhi jääb parajalt kõva ja kõike seda kooki nii hästi kannab ja lõigata laseb. Väikesed Kadrid ka ainult surkisid taldrikus, see-eest kogu vahepealne põlvkond nautis täiega. Ausalt, ma pole ammu midagi nii head küpsetanud, no ikka täiega njämma tuli.
EDIT: Kirjutasin hiljem põhja taignale muna juurde, mul ikka alati mõni asi läheb meelest ära, mida olen toidu sisse pannud.
Kui imeline asjandus! Pean ka proovima teha seda 🙂
Teinekord võiks kuhugi sinna alumiste kihtide vahele hapukat moosi panna, siis oleks veel ägedam. Või isegi mingeid punaseid marju.
Selverist oli seekord ainult suuri kalleid mune võtta, võtsin siis juba kõige kallimad, need õnnelike kanade munad ja hästi kergesti need läksid vahtu.
Ja ma mõtlen, et ei juhtu midagi kui põhja seest psüllium ära jätta ja kasutada ainult mingeid jahusid, sest tegelt on juust see, mis põhja koos hoiab ja liistakas jääb alumine kiht nagunii.
A mis juust see Västerbotten on üldse? Kas Eestis müüakse seda?
Västerbotten on rootslaste juust, pealinna Selverist ostsime. See on niisugune kõva rasvane juust, mis rohkem söögitegemiseks mõeldud, juustunoaga eriti lõigata ei saa. Null grammi süsivesikuid.
Puhev on mu meelest küll täitsa sõna. Sest kust on tulnud väljend “ajas ennast puhevile”?
Guugeldasin, jaa, tõesti teised kasutavad ka 🙂
Testige västerbottenspaj’d ka, see mu lemmar!!! 😉
Västerbottenpaj on hea mõte, ainult et siis pean vist kõik üksi ära sööma 🙂
Jösses, see Västerbottensost maksab Selveris ju praktiliselt 8.- eurot! Poolenisti minestasin kui hinda nägin, aga ostsin ikkagi 😀
Ma lahendame ühte suurt Västerbotteni kolmnurka juba mitmendat nädalat. Kallis on, aga kulub vähe, sest niisama seda ei söö eriti.
Nonii, ma nüüd räägin, mis mul täna sellega juhtus. Kõik oli ilus kuni selle hetkeni, kui võtsin koogi ahjust välja. Ei julgenud viimases etapis 10 minutit ahjus hoida, hoidsin 8 mintsa – kerkis jube hästi ja olin kindel, et nüüd valmis, pealt oli kergelt helepruunikas. Vot ja siis võtsin välja ja natukese aja pärast vajus kate soss kokku. Ühesõnaga – vähemalt 10 mintsi peab olema lõpus, muidu ei jõua see munavalge ära küpseda. Jube kahju oli, et kokku vajus, sest nii ilus oli enne. Aga maitse oli väga hea, selline juustukoogi moodi. Ma tegin vahukoort selle juurde, et poleks nii kuiv. Kusjuures kaneeli polnud üldse maitses tunda, võib-olla panin liiga vähe. Ja pofiberit ei pannud, sest polnud, aga see pole vist tõesti vajalik. Järgmisel nädalavahetusel teen igatahes uue katsetuse 🙂
*psülliumi ikka tahtsin kirjutada
Ahjud on puha erinevad, mul läks 10 minutiga juba pealt liiga pruuniks, tõmbas kohe sellise tiheda kihi nagu peale ja selgelt oli üleküpsenud. Aga võibolla polnud sul munad nii kõvaks vahuks tehtud kui vaja? Nii kõva vaht peab olema, et võid kausi kummuli keerata ja miski ei liigu seal sees.
Kusjuures ma tegin veel niisugust asja, mida öeldakse, et üldse ei tohi teha – kaks korda tegin ahjuukse lahti küpsemise ajal, et uurida, kas munavalge on ehk juba parajalt küps. Ma läbi ukseklaasi ei oska vaadata nii hästi ja tahtsin ikka nina ahju pista. Aga ikka ei vajunud midagi kokku, hästi kõva vaht oli. Mul olid õnnelike kanade munad 🙂
Mul olid ka need õnnelikud munad ja vaht oli täiesti kõva. Aga vabalt oleksin võinud kauem küpsetada, pealt oli täitsa hele veel kui välja võtsin.