Ülle lugud

Täna ei ole isegi veel detsember. November on, selline vihmast märg, üksikute poriste lumeribalatega. Meil siin on selline advendiaja algus, kusagil mujal teistsugune. Aga sisulist vahet ei ole. Isegi nende jaoks mitte, kes jõuluaja mõtet ei taipa. See, kuidas üks või teine tast aru saab, ei muuda ta tähendust.

Jõuluajal ma ikka mõtlen, kuidas me rändajad oleme. Ja kuidas tegelikult ei pea selleks, et rändaja olla, üldse oma keha ühest punktist teise lohistama. Maakera on ainult nagu mingi täpp ruumis, kärbsesitt, ei midagi muud. Lihtsalt üks pall, mille külge hinged klammerduvad, nii kaua kuni nad oma kehadesse seotud on. Sa lihtsalt liigud ja muutud, olgu siis füüsiliselt või mitte, koged ja kasvad.

Ei pea kahetsema, kui ei oska või suuda oma nähtut ja kogetut talletada. Sest kogetakse iseenda pärast, oma sisemise kasvamise pärast, ainult enda jaoks. Jagamisel on mõte ainult nii kaua, kuni need inimesed on su kõrval, kellega sa kogetut jagada soovid. See on ajaliselt piiratud nagunii ja tal tundub olevat tähendus. Tegelikult ei ole tal tähendust teiste jaoks. Kõik tähendused on tähtsad ainult iseenda jaoks.

This entry was posted on Sunday, November 30th, 2008 at 11:32 am and is filed under Lihtsad lugud, Rumal päike. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.