Tuiskab ja väsitab
Ilm täiega tuiskab jälle. Mrt jättis täna isegi aerutama minemata sellepärast, et viskaks lund natuke, aga see kurinahk on nii jääs juba, et ei jaksand raiuda. Meil on pikemat aega juba proble autode parkimisega, meie enda kaks ikka mahuvad ära hangede vahele, aga kui suured lapsed kodus käivad, siis igast sarvilised lendavad ja autod jäävad otsapidi tänavale. Lumesahk lükkab aga värava taha valli kõrgemaks ja selleks ajaks, kui labidaga kohale jõuame, on see vahepeal sulada jõudnud ja siis jälle jäässe läinud, nii et igavene ikaldus.
Mrt oli täna õhtul nii väsinud, et kobis juba siis magama, kui ma alles köögis kartuleid keetsin.
Täna jätsin peale tööd suusatama minemata, sest jube vesine lumi oli. Ma sulaga sõita ei oska, õieti ma ei oska suuski määrida, et lumi alla kinni ei hakkaks. Tore ongi, et välja ei saanud. Selle asemel ma koristasin tube, keetsin ja küpsetasin ja nüüd olen nii jube väsinud, et pean enne all diivanis puhkama nats kui ennast üles magama vean. Keerlesin õhtul köögis siukse hooga, et pea hakkas ringi käima. Seda võiks täitsa võtta nagu tasakaaluharjutust, kiiresti läks üle õnneks. Ruth vaatas küll sellise näoga, et kuule, muti, misasja!?
Viimasel ajal on igasugust kehalist jaksamist kahtlaselt vähe, aga ma ikkagi arvan, et kevadväsimus kui niisugune on pigem müüt.
Laps saab homme tunnistuse ja algab jupike koolivaheaeg. Vaatasin e-koolist, et hinded ikka viied puha, kuigi ta on see veerand olnud palju haige. Isegi kehalises oli hinne välja pandud, kuigi ainult paar nädalat seal käia jõudis peale vabastust.
Kmr käis täna eesti keele olümpiaadil, olevat saanud kaheksanda koha, mis pole üldse paha maakonna ulatuses. Kuskilt tulemusi lugeda ei saa, aga seal olevat olnud viiskümmend osavõtjat ja esimesed kümme said ka mingit nänni, miski märkmik ja tänukiri ja klaasist vitraažimehike tekkis me majapidamisse. Mu meelest pole ta tulemus üldsegi halb, eriti kui arvestada seda, et ta rohkem nagu reaalainete mees paistab olevat.
Üks asi on mulle arusaamatu. Mul on hakanud näoraamatusse tulema sõbrakutseid inimestelt keda ma üldsegi ei tunne. Vähe sellest, et isiklikult ei tunne, ma ei suuda ka üldse tuvastada, mis inimesed need on, millega tegelevad või kus paiknevad ja kas meil peaks olema mingeid seoseid. Nüüd ükspäev ignoreerisin jälle üht kutset inimeselt, keda ma tõesti ei tunne, ei ütle mulle midagi ta nimi ega nägu, no ma ei tea… Ma nagu tahaks ikka, et facebookis mul päris võõraid ei ole, igast maniakke liigub ju ringi ja üleüldse milleks? Täna nuputasin tükk aega, et kes nüüd kutsub mind sõbraks, sest nimi midagi ei üteld, aga õnneks vaatas pildilt vastu tuttav ühikanägu 
Üks tore loodusturist oli mu leidnud. Ma tean ainult nende tüdrukute eesnimesid ja kust nad pärit on ja mida nad mõnest asjast arvavad ja mida õhtuti söövad Seda on igatahes juba piisavalt palju selleks, et oma sõprade ridu täiendada.
Istun siin praegu tegelt üleval nii kaua ainult sellepärast, et loodan telekast oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda, mis aparaadiga Matvere oma pikale merereisile siis ikkagi läheb. Ekspressi saade mängib taustaks ja ma tahaks tõesti kuulda, kas see asi on katamaraan, millega ta pallile ringi peale tahab teha. Meedia moonutab ju kõik info nii ära, et usungi varsti ainult neid asju, mida inimene ise ilma vahendajateta enda kohta ütleb. Ajakirjandus on ikka üks täiega haige asi.