Õpetust ja filosoofiat

Nüüd me oleme siis mehega oma hariduseteel sinnamaani jõudnud, et julgesime nõustuda kutsega tulla loengut pidama. Üritus reklaamiti välja Raavelite praktilise õpitoana ja see kandis nimetust Teadlik arvutikasutaja. Loeng toimus kolmapäeva õhtul naaberasula seltsimajas ja kestis kaks tundi. Ürituse rahastamiseks oli kirjutatud projekt selle järgi, mis summas me arvasime, et tahame arve esitada. Väga tore.

Võib vist ütelda, et esimese korra kohta polnud väga vigagi. Seda küll taipasin, et peale esimest tundi oleksime pidanud tegema sirutuspausi, sest nägin, et rahvas hakkab väsima. Olin teinud hunniku slaide, aga neidki võinuks olla vähem, sest palju asju sai ära räägitud küsimustele vastamise kaudu ja kui koju jõudsime siis äkki turgatas pähe, et unustasime multika näitamata. Üritus oli üles ehitatud nii, et kuulajad tulid oma arvutitega kohale, me rääkisime oma turvajutud ära koos mitmete eluliste näidetega ja siis said kõik meie juhatusel oma arvutites puhastamise ette võtta. Rahvast oli 15 inimest ja see oli täpselt paras selleks, et jõuaksime kahekesi veel igaühe juures, kes seda vajasid, aitamas käia.

Neist 15-st kuulajast kaks tõid meile järgmisel päeval oma arvutid remonti, aga mitte need samad, millega nad loengus olid.

Ma ei tea, mis minuga enne loengupäeva juhtus, igatahes ma olin eelmisel ööl maganud ainult natuke vastu hommikut, nii umbes kolm tundi. Mul ei ole viimastel nädalatel olnud mingeid unehäireid ja ma ei pabistanud loengu pärast mitte üks kriips (erinevalt mehest, höhö), siiski mingi jama mul olema pidi, et nii juhtus. Samal hommikul käisime uues kohas praktikal ja kahtlustan, et pigem see mu aju ärevaks tegi. Või ehk jätsin õppimise liiga hilja peale ja see mu aju üles küttis? On ülinõme lihtsalt lebada voodis ja teada, et und niipeagi ei tule. Kuna magamata olin, siis leppisime mehega kokku, et kui ma ikka olen täitsa zombi, siis tema võtab kogu loengu enda peale, ometigi me tegime seal suht võrdselt kõike, polnud hullu midagi.

Täna algas meil järjekordne kolmepäevane sess. Esimene pool päeva olid kasvatusfilosoofia loengud, mida annab meile üks mu lemmikinimene teleekraanilt. Joonas on väga äge mu meelest, ta ise on niivõrd hingega teemas, et mina igatahes kuulasin täie mõnuga. Tal on magistrikraad fiosoofias, aga oma doktorikraadi ta pole ära kaitsnud (ei tea, kas teebki seda). Mulle meeldib, et ta loengud on pigem seminarid, kus saab piisavalt kaasa rääkida. Üks äge asi, mis mul ta loengutes tekib, on pidevad äratundmised ja vahepeal tuleb tunne, et olen noorusaega tagasi läinud, kus sai sõpradega ööd läbi filosofeeritud. Kohustuslik kirjandus on ka selline, et kui neid filosoofide nimesid lugesin, siis avastasin, et oo, see on mul ju riiulis olemas ja mitmeid kordi läbi loetud (sigaret huulil, höhö). Näiteks Marcus Aureliuse “Iseendale” või natuke Immanuel Kanti.

Minuga juhtus peale keskkooli see, et ma ei saanud kolmelgi katsel ülikooli sisse, aga need aastad, mis siis tööl pidin käima, olid mu elu suurima lugemisega aastad. Täna ma taipan, et õppisin neil aastatel ööd läbi raamatuid lugedes rohkem kui oleksin saanud neil kahel aastal ülikoolis, mille siis tegemata jätsin. Nii et kui nüüd filosoofia loengutes istun, mul on huvitav ja tekib miljon seost, samas kui mitmed kursakaaslased haigutavad ega suuda kuulata, sest neil puuduvad eelteadmised ja pole ka huvi. Kes oleks võinud seda arvata, et mu noorusaegsest filosofeerimisperioodist nii mitukümmend aastat hiljem veel kasu tõuseb?

No vot, sedamoodi siis juhtuski, et filosoofia loengutes ma muudkui konspekteerin. Ja äge on, et Mrt suutis ka kaasas püsida ja ütleb, et tal ka oli huvitav. Ma ausalt öeldes ei saagi aru, kuidas on võimalik, et mõnel seal põnev ei olnud ja mõni ei suutnud kuulata.

Tahate mõnda mõtet lugeda?

Inimest, kellel on froneesis (arukus) ja sōphrosynē (mõõdukus), ei saa retoorikaga haneks tõmmata.

Hea haridus ei alga sellest, millised on su teadmised, vaid karakterist.

Teadus ei suuda lahendada sõja/rahu probleemi ega inimeseks olemise probleemi.

Me võime loodust uurida kui palju tahes, aga kõik need faktid jäävad hüpoteetiliseks. Näiteks see, et päike tõuseb igal hommikul. Me ei saa väita, et ta ka homme tõuseb. (Mrt-l oli siin hulgi äratundmisi, see on lihtsalt nii temalik mõte 🙂 )

Teaduslik teooria ei ole püsiv, kõik teaduslikud teooriad on lahtised.

Aeg ja ruum on tinglikud ja sõltuvad meie enda tunnetusest.

Autonoomne inimene on vaba, see on inimväärikuse alus.

Inimese moraalne sfäär peaks toetuma ainult autonoomiale.

Et olla moraalne, vajame enda ümber ilu ja ülevust. Ülevus on maailma lõputu suuruse ja iseenda väiksuse kogemine.

Oluline on olla õnne vääriline. Me ei saa eeldada, et saame õnnelikuks.

Noh, ja siis muidugi mu sellised äratundmised nagu üksinda metsas uidates justkui jumaluse ja kõiksuse ligioleku tajumine, mida olen korduvalt kogenud ja viimastel aastatel eelistanud seda ka kirikus käimisele.

A teate mis vä? Ülikoolis käimine on tohutu privileeg 🙂 Ja mõtelda veel, et me võime seal käia täiesti tasuta…

Leave a Reply