Ei midagi erilist

Ega siit mingit uut juttu ei tule. Ikka ainult see elu, mis meil parajasti on.

Väike poeg teatas ükspäev, et talle meeldib see, mida ta õpib. Ja muuhulgas tunneb ta kaasa oma vaenekestele vanematele, sest meie õpikoormus on tema baka koormusega võrreldes üüratu. Suur koormus ei tähenda, muide, alati seda, et kohe palju targemaks saad. Hull koormus tähendab peamiselt seda, et palju tegemisi on. See võib tähendada ka, et peab õppima igasugu jama ja tegema kodutöid, mille mõttekuses inimene kahtleb. Hetkiti on tunne, et me ei õpi mitte midagi, ainult vehime kirjalikke töid teha. Kmr õpib ka iga päev ja vahepeal on rasked asjad, aga ta on õppimisega harjunud ja mis puutub sellesse, et isa ta progemise tööd varem üle vaatas, siis nüüd on laps temast ette läinud ja kodust väga tuge võtta polegi. Mehike saab tegelt ise väga hästi hakkama, aga algul nad ikka arutasid isaga kõiksugu värke.

Meil mehega kasvab koolitööde hulk iga sessiga. Pmst on nii, et kui vahetult peale sessi hiljemalt nädalavahetusel kodutöid ära ei tee, on nendeks juba väga raske aega leida. Ma pühendasin eelmise pühapäeva peaaegu tervenisti õpianalüütikale, mees see-eest läks lapsega töö juurde arvuteid lammutama ja maha ta jäigi. Täna ta siis viimaks esitas mitu hilinenud tööd jutti ära, vähemalt sai tehtud. Muidu me üldiselt püsime samas tempos, aga hetkel olen ka ikka natuke rohkem jõudnud kui mees. Mu tragidusele aitab heasti kaasa see, et töö juures on rahulik aeg, täna ainult poolteist arvutit parandasingi ja ülejäänud aja tegin koolitöid. Läksin täna isegi autoga tööle, et jääks õppimiseks rohkem aega ja saaks mugavalt arvuti kaasa vedada. Muidu üldiselt ma käin jalgsi ja autot kodulinna piires ei kasuta. On suur rõõm olla iseenda tööandja, kedagi ei koti, kui töö ajal kõrvalisi asju teen. Äri õnneks veel kestab, sest enamus konkurente on pillid kotti pakkinud ja jalga lasknud.

Mis puutub kirjalikesse töödesse, siis ma oskan päris hästi mulli ajada ja see mu päästab. Eks ma olen kirjutamist aastaid harjutanud ka. Mehele on kirjutamine raske, ta oma viimast 2,5-leheküljelist referaati tegi mitu päeva. Kolm lk pidi tegelt olema, aga tal rohkem ei tulnd.

Kui kogu aeg oled hirmus hõivatud ja üks kohustus ajab teist taga, siis on vahepeal lihtsalt imeline tunne veeta üks tavaline laupäev. Möödunud laupäeval olime Haapsalus ja pmst viilisime terve päeva maha. Tegime trenni ja tavalisi koduasju. Nii mõnus! Eriliselt mõnus on küpsetada ja koristada ja aias viimaste lillekeste eest hoolitseda, kui ei pea vaatama kella ega kuhugi kiirustama ja võid keskenduda neile lihtsatele asjadele, mida teed. Oleme mehega usinasti harjutanud teadvelolekut. Mindfulness, eks ole. Soovitan kõigile. Seda õpetatakse õpetajatele stressiga toimetulekuks. Hästi oluline on elada hetkes ja üldse mitte mõtelda ei ette- ega tahapoole. Sedasi on hea lihtne olla.

Üldiselt, kui tegemisi on jubetumalt palju, siis sisendan endale, et ega ma ei pea koolis käima. Keegi pole käskinud mul magistrikraadi teha, keegi ei sunni õppima. Ise tahan. Täitsa enda vaba valik. Ja suur privileeg! Ausalt, väga suur privileeg ja olen tõesti tänulik, et mind on sinna õppima võetud. No mida muud mõistlikku ma võiksin oma eluga teha?

Aga täitsa põnev on ka näha, milline elu meil päriselt koolides käib. Inimesed on ikka inimesed oma puuduste ja voorustega. Mõne õpetaja tahaks siiski tagasi kooli saata, kui vaid oleks minu võimuses. Süsteemil pole nagu väga vigagi, aga kooli teevad ikkagi inimesed, kes seal töötavad.

Leave a Reply