Ullumaja puhvet

Kohe saab kaks kuud magistriõpet läbi. Kui mitu veel ees on, ei taha mitte arvutadagi. Sisendan endale alailma, et keegi ei ole mind sundinud õppima ega töökoormust suurendama, kõike ise tahan ja vabatahtlikult teen… Arusaamatut õppetükkides midagi ei ole (peaaegu, höhö), aga kodutööd on nagu mingi mitme peaga lohe, et ühe lööd maha ja kolm kasvab asemele. Tempo on selline, et kogu aeg peab arvestama, milliste tööde tähtaeg on kõige lähemal ja igatemoodi üle jala saavad kodutööd esitatud. Kõige rohkem häiribki see, et aega millessegi süvenemiseks ei ole ja põhiküsimuseks on saanud, kas jõuame tööd valmis ja kas saame need ka kinnitatud ja arvestatud.

Bloomi taksonoomiaga panid enamus puusse, Mrt pidi enda töö ka uuesti tegema. Ma sain sama töö eest hoopiski kiita. Ise ka ei saa aru, kuidas see juhtus. Hetkel käib me kursuse suhtluskeskkonnas kibe arutelu selle üle, miks enamusel praktikaaruanded tagasi lükati. Meie oma ei ole veel hinnatud, aga ilmselt peame valmis olema kordussoorituseks. Meil on neli praktikaaruannet tehtud ja seni ainult üks hinnatud. Jube jama, kui tagasiside sedasi venib, ühel hetkel semestri lõpus istume vbla oma kodutööde hunniku otsas ja peame hakkama otsast parandama teemasid, millest enam muhvigi ei mäleta. Sest süvenemiseks ju ka aega ei anta.

Oleme endale kehtestanud neljapäevase töönädala ja see on väga priima. Sel reedel meil polnud kooli ega praktikat ja sõitsime lihtsalt minema, et saaks Haapsalus rahulikult õppetükke teha. Mees andis laupäeval kolledžis oma ainet ja peale seda tulime lapselapse sünnipäevale, kuhu jõudsime siis, kui peaaegu kõik külalised juba lahkunud olid. Selline veider reaalsus.

Täna tegin kuus tundi jutti ühte õpihaldussüsteemide kodutööd, mees aitas lapsel mingit autojuppi parandada ja jäi minust ühe töö võrra maha. Me üldiselt üritame püsida samas tempos, kuigi töönädala keskel mina pigem ei saa midagi teha, aga mehel koolimajas ikka neid vaikseid hetki tekib, kus oma asju nokitseda saaks.  Nädalavahetusel kõpitsesin oma valikaine esitlusi ka natuke, nende tegemiseks mul praktiliselt aeg puudub, aga detsembris ühe klassiga juba alustan. Mul 15-st tunnist 5-6 on valmis, aga neid esimesi muudkui muudan, sest tuleb paremaid mõtteid… Algul tundus, et raske on 70 minutit ära sisustada, nüüd tundub, et pigem jääb aega puudu.

Keset suurt kodutöö kirjutamise tuhinat tõstsin elutoas mööbli ringi ja võtsin tolmu. Tegin seda sellepärast, et tahtsin oma diivani, kus peamiselt resideerun, lohistada õhksoojuspumba alla, sest see on üks mõnus alati soe koht. Ma ei viitsinud kaminasse tuld teha ja sellepärast andsin järele rahutu mööbli sündroomile nagu seda nüüdsel ajal nimetatakse. Täitsa tore on olla natuke ümber paigutatud, mees vaatab nüüd telkut ka nats teisest nurgast ja see talle meeldib.

Ma tean, et ühel päeval hakkan tänast pingelist eluperioodi taga igatsema…

Möödunud neljapäeval oleksime pidanud olema täiskasvanud õppijate tunnustusüritusel, aga sellisele tilulilule me ei raatsinud oma aega ohverdada. Naabrinaine tõi meie kingid sealt ära, täitsa toredad õnneks-on-vaja-õppida vidinad. Olime mehega mõlemad nomineeritud, ilmselt rohkem nagu augutäiteks või nii. Aasta õppijaks kuulutati üks kokandust õppinud naine, kes teeb Mammas miskeid pannkoogiretsepte.

Täna ütlesin ära ka maakonna tervisedendajale, kes kutsus mind ühte tervisekonverentsi töötuppa. Mu tööplaan on nii tihedalt täis, et absull mitte ainsatki üritust sinna vahele enam ei topi. Vastasin otse, et töötervishoiu teema mind väga ei kõneta ja olen oma kooli ja tööga nii palju kinni, et midagi lisaks võtta ei saa.

Õde ilmutas lasteraamatu “Parem kui kaneelisai”. Ta käis eile kodulinnas oma raamatut esitlemas ja sellele üritusele me muidugi ka ei jõudnud. Mul silmad on räigelt väsinud pidevast arvutiekraani vahtimisest, aga lugesin ikka ühe soojaga selle raamatukese nüüd hilja õhtul läbi. No mis ma oskan ütelda? Ilmselt märkan asju, mida enamus tavalugejaid ei märka, sest kõik ei ole töötanud toimetajana ega ole ka siuksed hullud keelefriigid nagu ma. Raamatu idee on hea ja pildid super, aga jube kahju on, et keeletoimetajat pole kaasatud. Kusjuures ma tean, et õde ise on ka hull keelefriik, aga maitea, kuidas need apsakad ta raamatusse sattusid… Ma peamiselt tahaks ühe korraliku peotäie komasid sinna lisada. Jubedalt häiris, et alailma on “kui” eest komad puudu (võrdluse ees need ei käi, seal oli kõik ok, aga mitmed teised kohad…). Natike asesõnadega ka oli bambusesse pandud (pilliroojupid ei ole “nad” vaid “need”). Ja päris hästi ma ei saanud ka aru, millisele vanuserühmale raamat suunatud on, sest algas nagu lasteaialapsele sobilikult ja siis läks äkki nagu koolilapsele parajaks. Aga mis arvustaja mina ka olen, seda raamatut peavad hindama lapsed. Kordustrüki peaks siiski grammatiliselt korda tegema, kui see päevakorda tulema peaks. Toimetaja minus ei ole surnud, ütleme nii 🙂

P.S. Kas ma olen rääkinud, kui väga ma imetlen kõiki neid noori õpetajaid, kellega koos õpin? Päriselt! Nad on ülitublid ja me õpime nende kogemustest ja iga kord, kui nende kodutööd tagasi lükatakse kui mingid kehvad ja poolikud, ma tahaks viskuda barrikaadidele ja hüüda, et jätke meie õpsid rahule! Laske neil ometi olla!

Oot, üks positiivne moment ka! Mu Haapsalu lillekesed:

 Kui nad siin kõnnitee korda teevad, ei saa ma enam tänavale saialilli panna. Kas pole ikka kole see?

2 Responses to “Ullumaja puhvet”

  1. Maire Says:

    Ei ole hullu, “Serafima ja Bogdan” sai hunniku auhindu, kuigi lausa häirivalt kubiseb kirjavigadest, vaatamata sellele, et keeletoimetaja oli kõik üle käinud. See paar kuid küll ühtegi lugejat ei tapa, peale sinu muidugi 🙂 Muide, taimed on elusolendid, vähemalt senikaua kuni nad kuivanud ei ole ja kõnekeel on kõnekeel – kui keegi midagi raamatus ütleb, siis seda ei pea grammatiliselt õigesse keelde panema. Kui kahekõne kõik korrektseks muuta, siis ei jää enam isikupära ega ka elu inimestesse sisse. Nii et ma ikka loodan, et ma mõne auhinna selle raamatu eest saan 😀 See viimane oli nali muidugi 🙂

  2. Ylle Says:

    No ma ytsin et mis arvustaja mina ka olen. Taimede asjus olen ka suht kuu pealt kukkunud, tõesti esimest korda kuulen sellist asja.

Leave a Reply