Elu on

Jube, kus aeg kappab! Ja tore ongi, sest mida kiiremini tundub lippavat, seda rutem saab läbi me esimene semester. Neljast magistriõppe semestrist on esimene kahtlemata kõige suurema koormusega, kogu aeg peab midagi tegema, et kodutööd õigeks ajaks esitada. Pablaja nagu ma olen, teen muidugi enamuse asju ära umbes nädal enne seda kui kell kukub, sest mine sa tea… Äkki jään haigeks, tuleb vertigo või mõni muu koll ja ei jõuagi teha. Ikka planeerin ja ette mõtlen kogu aeg.

Me esimese semestri koormus on umbes sama, mis mul oli kunagi ametikoolis sadamakapteniks õppides. Kui mahu poolest võtta. Kogu aeg on üks räme andmine. Mõni asi on ka üsna udu, aga mõtlen nii, et kui suutsin endale kunagi deklinatsioonid ja deviatsioonid pähe ajada, küll siis suudan ka didaktika ja informaatika.

Neljapäeval praktikal olles mõtlesin küll, et minge te ka… Matemaatika tundi vaadeldes lükkas õpetaja meile ka tunnikontrollid ette. Mina ei teinud. Mitte et ülesannetest poleks aru saanud, aga juba laste krampis keresid laudade taga vaadeldes läksin täiega lukku ja kui pidi peast arvutama sihukeste numbritega nagu 156 ja 148 (korrutamine ja jagamine), siis ma loobusin kohe. Õpetajale ütlesin, et mul on siin tunnis teised ülesanded ja nii ongi. Pidin jälgima autonoomia ja struktureerituse erinevaid aspekte, mitte mateülesandeid tegema. Mrt isegi lahendas neid tehteid ja sai vist “viie”. Kusjuures ta sai märkuse, et töö on liiga soditud. Pmst polnud vaja muud teada kui seda, mismoodi ristkorrutisega protsenti leida ja neid ülesandeid ma olen eelmises koolis teinud nii, et küll sai, aga range õpetajaga mate tunnis mul tuli täiega kaas peale, lastest oli ka kahju ja mõtlesin, et midagi on siin ikka jube valesti.

Pärast tundi õpetaja kurtis, et tema aru ei saa, miks protsendi leidmine lastele meelde ei jää, et juba kuuendas seda õppisid ja nüüd seitsmendas ja ikka ei oska. Arutles, et ei tea mis neil viga on, et keegi ei julge kätt tõsta ja keegi ei arutle… Noh, ma ütleks, et viga on ilmselt nii õpetajas kui metoodikas.

Bioloogia tunnis saime ka tunnikontrolli teha ja seda ma tegin täie lõbuga samal ajal, kui mees ei kirjutanud ridagi. Mrt tegeles oma arvutis tööasjadega, no pole meil nii väga võimalik sadat asja korraga teha neis tundides, kus meil tegelt on konkreetsed vaatlusülesanded.

Et koolitööd ei kuhjuks, viskasime oma praktikaaruande ka kohe samal õhtul valmis, kella poole kümne ajal alles lõpetasime. Oli suur kergendus ja mõnus vaheldus, kui pealelõunal saabusid Ruthi ja Sassu, me tegime koos aiatöid, ma korjasin õunu, Ruth võttis porgandid üles ja mehed põletasid lõket. Oli imeline päikseline päev, soe selline. Kui lapsed poleks tulnud, oleks kõik mu õuetoimetused siiani tegemata ja tegemata ilmselt jääkski.

Täna oli mees kolledžis oma ainet andmas ja ma sain samal ajal oma kodutöid teha. Olengi sellepärast temast ees praegu oma tegemistega. Homme paar fototöötlust veel teha ja siis ongi selle sessivahe asjad valmis. Täna ma peale hommikust kõnniringi isegi niitsin jooksujalu muru, istutasin paar lille pottidesse ümber ja tõin tuppa, korjasin õunu, küpsetasin mandlijahust õunakooki ja seemnetest leiba. Haapsalus olles ma kuidagi alati jõuan rohkem ja see köök siin kohe nagu kutsub vaaritama. Koristada ka jõudsin.

Õhtul käisime mehega Dietrichis söömas. Kõik kohad olid rahvast täis ja me liikusime ühe resto ukse tagant teise taha samal ajal mingite noorte soomlannadega, kes Dietrichis ka kohti ei saanud. Me saime viimase laua, õieti viimased kaks kokku lükatud lauda nelja kohaga ja mees oli nii lahke, et kutsus soomlannad ukse tagant sisse, et kui neile sobib, siis võivad meie lauas istuda. Neiud olid väga tänulikud. Mingit suhtlemiskohustust meil polnud, ajasime oma asja igaüks omas keeles oma lauapoolel. Me saime üsna ruttu söödud, soomlannad jäid meist sinna proseccot nautima ja kui ära tulime, siis veel kord tänasid meid lahkuse eest. Eks ole. Kinnised endassetõmbunud eestlased, höhö. Laupäeviti on siin pidevalt paremad kohad reserveeritud, sellega peab arvestama.

Ajalehti ma üldse vaadata ei taha, sest sealt tuleb ainult masendust. Nüüd veel see Estonia asi ka, kõigi lehtede esiküljed on meenutusi täis. Ma ei loe neid asju, üldse ei tahagi mäletada. Ainult spekulatsioonid ja kurvad mälestused. Muidu üldiselt see firma, kelle laev see oli, oli parim tööandja, kes mul iialgi olnud on. Väga kahju, et nad sellest õnnetusest välja ei tulnud. Ma pole mitte kuskil mujal töötades kogenud sellist kokkuhoidvat meeskonda nagu Estline´is oli. Seal ei tehtud vahet, kas oled lihtne broneerija, juhataja või finantsdirektor, kõik oli üks kokkuhoidev tiim. Koos peeti sünnipäevi, jagati oma muresid ja rõõme, polnud mingit vahetegemist, et see on alluv ja see ülemus. Kui nad poleks pankrotti läinud, töötaksin võibolla tänagi veel seal. Ainult üks ussitav kolleeg mul oli, aga tänane mina suudaks sellegi proua paika panna. Eks ma olen arenenud ja julgust kogunud. Mis sest enam. Mis läind, see läind. Palju ilusaid mälestusi on siiski.

Me oma Haapsalu koju nüüd iga nädal ei satugi, sest sessid võtavad suure osa nädalast ära. Aga siin on mõnus. Pärast akende vahetamist kannatab isegi septembrikuus verandal istuda, kuigi seinte vahel pole mingit soojustust. Täna kütsin ahju, toas on hästi soe. Ja õues lõhnavad roosid. Mu roosihekk hakkas augustis uuesti täie hooga õitsema ja isegi värava kõrval on roosil veel mõned oražid õied lahti.

Sel aastal pole meil ilmselt mõtet ka kossu hooajapiletit osta. Vaatasin mängude graafikut, täpselt samas rütmis jooksevad me kodumängud nagu meie loengud ülikoolis. Ehk et täpselt mängude ajal oleme pealinnas ja mitte muhvigi ei näe. Päris kahju on sellest. Aga magistriõpe kestab ainult kaks aastat, õieti isegi ainult poolteist aastat tuleb erisusi taluda, sest viimane semester on ainult praktika ja magistritöö kirjutamine. Küll saab.

Oma õpilasega leppisime uurimustöö teema kokku ja ma deklareerisin selle ära. Väga vahva entusiastliku tütarlapse olen omale saanud, ootan põnevusega, et mida ta kokku kirjutab. Igav meil siin igatahes ei hakka 😀

Leave a Reply