Verandal aknad ees

Mees tuli lõuna paiku koolituselt ja peale väikest kohvitamist otsustas, et paneme kohe need viimased kaks akent ka verandale ette. Need kaks võtsid umbes sama palju aega kui eelmised kuus, mille teisipäeval ette panime. See oli tegelt ette teada, et ühe aknalaua all on enam-vähem tühjus ja sein mädanenud. Välja tuli vahetada nii tugipost kui kõige alumine palk, mis vundamendi peale toetus. Või mis vundamendi, mingid kivid on seal lihtsalt, igatepidi viltu, aga kannavad. Hetkel on ühe akna all ainult siselaudis, välised lauad on tagasi panemata, eks homme vaatab, kas kannatab neid kuidagi kinnitada üldse või peame plaadiga kinni lööma.

 Selline puder.

 Mees lõikas aknalaua pehkinud serva ära ja asendas hiljem prussiga. Nii tegi ta vist enam-vähem kõigi aknaalustega.

 Pehkinud puit läks igavikku.

 See roheline asi on puidukaitsega üle käidud palk, mille alla mees pani niiskuse tõkkeks tõrvapapi. Palgi peale läks üks teistpidi pruss aknaalust toetama, unustasin pildistada.

 Tühjus.

 Mul vahepeal polnud midagi teha, sellepärast kõplasin aknaaluse puhtaks. Meie majaosa ulatub sinna punase vihmaveetoruni, kust uuesti rohi algab. Saialilled, mille linnahoolduse mees maja seina äärest maha trimmerdas, hakkasid üllatuslikult jälle kasvama. Tegin nad nüüd nii puhtaks, et tahaks seda imet täitsa näha, kui hooldusmees aru ei saa, et need asjad sinna tahtlikult külvatud on. Tegelt kõplasin aknaaluse nii laialt puhtaks sellepärast, et mitte kellelgi ei tuleks enam pähe siia trimmeriga tulla. Kas ma rääkisin sellest, et viimatisest trimmerdamisest saime kivi aknasse? Aken on katki, aga õnneks sedasi, et klaasist vesi läbi ei tule. Vist mahub omavastutuse sisse ja kindlustus seda kinni ei maksa.

 Sidusin roose ja pildistasin oma lillekesi. Neid kosmoseid linnahooldaja maha ei niitnud, sest sai isegi aru, et need lilled on. Üks õis oli vist tookord juba väljas.

 Ralkade roos hakkas uuesti õitsema, avanemata pungi on ka terve pinu ja hullult hästi see kõik lõhnab.

 Piltide pealt ei saa muhvigi aru, kui ilus ta päriselt on.

 Voolukapi varjus õitsevad lillherned. Väravast tulles lööb siuke lõhn ninna, et võimas, ma ütlen. Ma olen ju tõeline lõhnafriik, käin ja nuusutan oma lillekesi mitu korda päevas. Südame teevad rõõmsaks.

 Valgele roniroosile ka siin linnas meeldib, saarel ta ainult hingitses, nüüd viimaks hakkas kasvama.

 Siit on näha, mis trikiga me aknaid ette udjasime. Need aknad on nii rasked, et kahekesi neid aknalauale tõsta ei jaksa, üksinda ammugi mitte.

 Mees muudkui kergitas ühte ja teist nurka ja ma lükkasin lauajuppe alla.

 See asi on ka nüüd siis tehtud. Homme vaja veel seinaga tegeleda, aga imekombel ei ole me majal enam ühtegi eestkukkuvat akent. Ainus vana aken on pööningul, aga see näeb kaugelt suht kabe välja.

Verandal on nüüd pikemalt soe ja ükski kardin ei lendle enam tuules. Imelik tubane on siin olla, hääled kostavad väljast summutatult, ei ole enam nii nagu puuduks sein meie ja möödakõndijate vahelt. Eks saab siis nalja näha kui kauaks see ajutine lahendus jääb, paariks-kolmeks aastaks kohe kindlasti.

EDIT: Pehkinud laudu ei saanud akna alla tagasi panna, Mrt kattis lahtise osa puitkiudplaadiga.

 Ilus ta pole, aga vähemalt ühtlaselt kollane kõik ja tuul ei puhu läbi. Mis parata.

Leave a Reply