Niidid väljas

Täna võeti mul viimaks haavade seest niidid välja. Eelmisel teisipäeval saadeti mind ju sellepärast perearstikeskusest kirurgia kabinetti, et ei juletud niite eemaldada suure kupli tõttu, mis mulle kuklasse kasvanud oli. Õnneks see hakkas juba järgmisel päeval madalamaks minema ja tänaseks on ainult vaevumärgatav kühm veel alles. See tähendab, et vedelik, mis sinna tekkis, imendus ise ära ja pole vaja ei süstlaga välja võtta midagi ega muud trikki teha.

Kirurgiakabineti õde soovitas mul tungivalt esimesel võimalusel kirurgile ennast näidata ja see võimalus oli täna. Kuna järjekorrad on pikad, pidin lihtsalt minema ukse taha ootama, et saan mingi hetk vahele. Uurisin veel, kas on mõni rahulikum kellaaeg, millal minna, aga õde ütles, et vahet pole, neil on kogu aeg rahvas ukse taga. Läksin siis kohe hommikul ja jäin ootama, ukse taga oli vast kümmekond inimest, aga osad olid lihtsalt patsientide saatjad ja kaaslased.

Kui siis viimaks kirurgiakabineti uks avanes ja õde välja tuli, ei öelnud ta meile mitte rõõmsal meelel “tere hommikust!” vaid hüüatas “sa juudas, mis siin toimub???” See polnud mingi rõõmus hüüatus, vaid pigem siuke nõukaaegne ebaviisakus, mille ridade vahelt võis välja lugeda, et krt, jälle liiga palju patsiente, tõmmake te ka jeed. No igatahes minule kui patsiendile, keda ta ise sinna ukse taha tänaseks kutsus, tundus ta reaktsioon lihtsalt matslik või siis leebemalt väljendudes ebaprofessionaalne.

Sain ukse taga oodata vist umbes 40 minutit, aga kui kabinetti pääsesin, võeti kohe sipsti niidid välja ja arst luges sõnad peale, et mida ja millal teha tohin. Paari päeva pärast olen igatahes tavaline normaalne inimene tavalise eluga, võin minna sauna ja puha. Mind lõiganud kirurg on, muide, väga meeldiv inimene. Täna ta vabandas, et kuna ma opilt tulles ei ärganud piisavalt kiiresti, ta pidi lahkuma ega saanud mulle mitte midagi rääkida, mis seisukord on ja mida oodata. Ta mäletas, et kirjutasin haavavedeliku mulksumise pärast osakonna õele. Ma oleks seda osanud oodata, kui tal oleks olnud võimalik mulle peale operatsiooni infot anda, aga polnud.

Igatahes on minuga kõik korras ja mul hea meel on ja natuke isegi uhke tunne selle üle, et julgesin sedasi vabatahtlikult lõikuslauale minna. Aga ma mõtlen tolle õe peale seal kirurgi kabinetis, et ega siukest ei tee ringi ükski riigikord. St et kui ikka oled mitukümmend aastat ühes stiilis suhelnud, siis ei tule helgemaid päevi ka vabariigi ajal mitte. Ta ise vaevalt et üldse aru saab, et ta suhtlemine veider on. Sest mitte midagi ta halvasti ju kellelegi ei öelnud. Lihtsalt ebaviisakas. Minusuguse jaoks on see ehk nostalgia, mille üle hiljem irvitada, aga mõne mitte nii vana inimese jaoks ehk üsna veider käitumine.

P.S. Et kirurgiaõe veidrast käitumisest täit pilti saada, siis püüdkem ta paigutada näiteks Rootsi tervishoiusüsteemi. Ei õnnestu, onju? Ei sobitu. 😀

Leave a Reply