Lõpp paistab

Tänaseks on selge, et isegi üks kuu puhkust on liiga vähe. Kolm päeva ongi veel jäänud, aga neist kahel on mul ühed kohustused kirjas, mistap need pole enam puhkus. Päevad on möödunud mingis mitte midagi tegemise letargias, isegi kõigil mu pooleldi loetud raamatutel on järjehoidjad umbes sama koha peal kus nad olid puhkusele tulles. Või ehk peakski puhkuse ajal tegema seda, mida töönädalatel ei tee ehk et ei maksa ka lugeda kogu aeg.

Tervelt üks neljandik puhkusest on kulunud külaliste võõrustamisele (ja ma olen ju ometi ka mõned ära tõrjunud!) ja päris hea hulk tunde ka raamatupidamise töödele. Eilse päeva panime hakkama selle peale, et oma raamatupidamine pilve viia. Importida sai ainult üksikuid asju, kogu lao pidime uuesti sisse toksima ja algsaldod muidugi. Jah, meil on siin töö kaasas, sest 1. juuli seisuga me enam vana raamatupidamise programmi ei pruugi ja kasutasime puhkusepäevi selleks, et rahulikult pilveversiooniga järje peale saada. Tundub, et saime kah, bilanss klapib ja kõik värgid jooksevad nii nagu vaja. Tore on see, et saame oma raamatupidamisele ligi igalt poolt, kus vaid internet on, aga hirmutav on see, et kui netti pole, siis ka andmeid pole ja mitte midagi teha ei saa.

Täna kirjutasin kokku ka ühe valikaine ainekava gümnaasiumile, kavatsen seda tuleval õppeaastal andma hakata, kui huvilisi on. Tore on tõdeda, et mul on valikainete andmiseks isegi piisav kvalifikatsioon, sest sai pisut ülikoolis käidud.

Lõppeva nädala keskel käisime korra Stockis. Ma pole seal käinud alates 2014. aastast kui laevafirmast töölt ära tulin. Muutunud ei ole mitte midagi, aga samas oli väga erinev, sest suur osa turistidest on sel liinil nüüd asiaadid. Nad tulevad nii Jaapanist, Hiinast kui Lõuna-Koreast ja mulle nad ei meeldinud, sest tundusid ebaviisakad. Ebaviisakus võib tuleneda ka umbkeelsusest, muidugi. Kummaline oli kuulda hommikuse äratuse ajal kajuti kõllidest mingit mandariinilaadset keelt. Rootsi lauas oli suur pott riisi, mida veel viis aastat tagasi seal polnud ja enamus toite oli marineeritud, aga seda ma ei tea, kas ka aasia turistide pärast. Igatahes oli marineeritud kraami selgelt liiga palju, mistap tagasiteel sõin seal peamiselt ainult frititud lillkapsast.

Stockholmis kõndisime ligi kakskümmend kilti, sest aega meil oli ja polnud ühtegi plaani. Läksime sadamast jala linna ja pärast tagasi ka, kuigi napikalt oleksime rentinud elektritõuksid. Mrt tahtis neid proovida, aga ma lõin natuke põnnama sellepärast, et polnud enne nendega sõitnud ja kartsin, et põrutan kellelegi rahvarohkel tänaval tagant sisse. See tõuksivärk on muidu hästi äge, neid saab igalt poolt võtta ja võib pärast jätta suvalisse kohta.

Ilm oli selline +32 või midagi, natuke häda pärast tuult ka vahepeal puhus, aga hullult lämbe siiski. Ostsime kohe linna minnes Karlaplanilt vett kaasa ja takseerisime juustude hindu, et võrrelda, kas on mõtet juba kesklinnast osta või teel laevale. Polnud vahet. Mul on see kiiks, et minu meelest Eestis ei ole ühtegi head juustu, kui just mõni emmentali tüüpi isend välja arvata, aga seegi on teinekord ülesoolatud, pealegi liiga kallis. Rootslaste suurte aukudega juustud istuvad mulle eriti hästi ja neid ma lasen omale alati tuua, kui keegi Rootsist tuleb või kui ise käin, siis ostan kaasa. Ega me eriti midagi muud sealt ei ostnudki seekord, Mrt sai omale punased lühkarid ja ma ostsin Indiskast ilusa kleidi kümne euroga. Ja oligi kõik. Tšillisime niisama ja vahtisime ringi ja ma veendusin taas, et turistirohked suurlinnad ei ole väga minu teema. Veits nostalgia küll, aga kõike oli seal ikka nagu liiga palju.

Viimased päevad on olnud Haapsalus ka ropult palavad, mistap me oleme istunud jahedaks konditsioneeritud toas ja tegelenud igasugu kirjalike kohustustega. Mrt käis eile hommikul palavaga isegi jooksmas ja ma väntasin kaasa ja täna hommikul tegime pika kõnni, aga muidu veame ennast õhtupoole välja peaasjalikult ainult selleks, et üks ujumine teha. Me ujume väikeses viigis, sinna ei tule kõrvetavad vetikad ja on kohe sisse minnes piisavalt sügav.

 Üritan luiki paika panna, et saaks oma tavapärasest kohast suplema minna viigi tagaotsas, aga need tüübid aint sisisesid ega lasknud meid vette. Läksime siis sama külje pealt veidi eemalt, aga seal olid astmeteks sätitud kivid nii libedad, et rohkem ei taha sealt minna.

 Peale ujumist sõitsin trikoo väel koju, sest selle seelik pritsis vett igasse kaarde ja ega keegi ei pea teadma, et see trikoo on mitte kleit. Mul pole kombeks siin peale ujumist riideid vahetada. Mõnikord viskan lihtsalt kleidi märja trikoo peale.

 Täna nägime juba kaugelt, et luiged jälle me supluskohas laiavad ja jäime teisele poole viiki, kus on üks hea sisseminemise koht. Ma vaatsin tegelt, et inimesed armastavad seal oma koeri kasta, aga mis vahet seal on, üks loodus puha.

 See täpes seal kaugel on Mrt, kes ujus korra üle viigi ja tagasi. Vist mingi 12 minutiga käis ära. Vesi on praegu hästi mõnusasti soe ja ujuda saabki ainult viigis, sest eeslahes on sinivetikas.

 Keset linna oli kiikingu värk üles pandud ja mehel oli muidugi vaja seda proovida. Panin FB-sse video, kus ta viis tiiru üle võlli laseb, päris hea hoog esimeseks korraks. Mul oleks juba esimese tiiru peale maa ja ilm segamini ja tegelt Mrt ka veits kõikus ja tudises kui sealt maha sai.

Oleme puhkuse ajal palju ratastega sõitmas käinud. Haapsalu taga on imelisi metsi nii terviseradadega kui vanade raudteetammidega, kus peal kulgedes on eriti mõnus suve nautida. Ükspäev korjasime isegi paar karbitäit mustikaid sügavkülma. Paralepas mustikatest mustab, aga mulle kleebivad seal iga kord mõned puugid külge, mistap eriti ratta pealt maha tulla ei taha.

 Kui märkad suurepärast ronimispuud, siis tekib ju kiusatus…

 Väga kõrgele ta siiski ei roninud, sest puu oli hullult vaigune. Ma ei mäleta, et kuusevaik oleks olnud meile lapsepõlves mingi probleem, kui kuuseladvast üle majakatuste vaatasime ja Kuldma-mutt all õiendas, et tulge kohe alla, muidu tema on pärast süüdi, et me ennast surnuks oleme kukkund. Endal tal maailma kõige teravamate hammastega koeranähvitsad kõrval ootasid saaki. Ega me ei tulnud alla.

 Kuna mu sõrmed on kobad, siis arvasin, et ega ma enam mitte kunagi elus marjule ei lähe, aga kui metsaalune sinetab mustikatest, oleks patt neid mitte kaasa võtta. Mrt-l on suurehulgalisest mustikakorjest lapsepõlvetrauma, aga kuna meil oli suure korvi või ämbri asemel pisike liitrine isend, ta aitas selle täis korjata. Mina lapsepõlvest mustikate korjamist ei mäleta, sest tädi Netty käis seal enamasti oma sõbrannaga nii, et läksid mitmeks päevaks metsa ja magasid kuuse all.

Ma poleks ausalt öeldes uskunud, et oleme võimelised puhkuse ajal lihtsalt vedelema. Mrt küll iga päev programmeerib ja see on ka töö tegelikult, aga me pole mitte midagi ehitanud ja see on ime küll. Maja kallal rapsimisest loobumine oli me ühine otsus, sest me ei tahtnud tekitada olukorda, kus puhkuse lõpuks on pangaarvel ainult mingid riismed. Suuremad tööd peavad ootama kuni suvila müüdud saame ja me oleme arvestanud, et see võib võtta mitu aastat.

Kui päike looja läheb, sätime ennast verandale istuma. Päeval on siin nii kuum, et võiks leili visata, aga õhtuhämaras hoiame ukse ja akna lahti ja laseme tuulel jahutada. Juba mitu päeva on me õuel ja verandal mere lõhn, sest kerge tuul on tagalahe poolt ja meri lõhnab ilmselt kuuma ilma tõttu rohkem kui muidu. Rohutirtsud siristavad nagu mingised, aga muidu üldiselt on väga vaikne. Ma ikka veel ei väsi imestamast, kui vaiksed on Haapsalu ööd isegi suveajal, väikeste eranditega muidugi (rock ja ameerikaauto).

Ahh, tuli meelde, et käisime ju ühel kontserdil ka enne mu sünnipäeva. Rock in Haapsalu, Chris de Burgh ja James Morrison. Tõenäoliselt oli see viimane vabaõhukontsert, kuhu ennast vedasin, sest no ei harju ma ära igasuguste segajatega. Kõige rohkem häirivad mind suitsetajad, mees käis isegi ühele pundile ütlemas, et kas nad oleksid nii kenad ja suitsetaks veidi eemal. Liiga palju röökivaid lapsi, purjus naisi ja suitsetavaid inimesi, no mis muusikaelamust sellisest kohast saaks? Sigaretisuits paneb mul nina kinni, olen selle suhtes juba mõnda aega allergiline. Õudselt jama on, kui ei saa hingata.

EDIT: Tuli meelde, et nägin Stockholmi skääride vahel, seal, kus juba suvemajad tihedalt koos, hüljest ujumas. Vaatasin esiotsa, et vaal, sest täpselt samamoodi liikus ja hea mürakas oli. Olen varem hülgeid ainult jää peal näinud, Hiiumaale sõites.

Leave a Reply