Puhkus

Puhkus algab homme. Üks kuu, terve juuli.

 Mul pole veel päris hästi kohale jõudnud, et juulis üldse ei peagi tööle minema. See on me äri paarikümneaastase eksistentsi jooksul esimene kord, kui endale päriselt puhkust lubada saame. Mrt peab küll juba homme varahommikul ühe kliendi muret lahendama ja neljapäeval ohvississe tööle sõitma, aga mina ei lähe mitte kuhugi.

Kui endale saarele suvila ehitasime, unistasin alailma sellest, et ühel päeval on mul niisugune töö, et saan võtta terve kuu puhkust ja ollagi kogu aeg Saaremaal. Me puhkused on olnud üks või kaks nädalat aastas, sest rohkemaks ei ole me äri ega ka palgatööd selle kõrval meile vabadust andnud. Nüüd, kui esimest korda saab võimalikuks puhata selline puhkus nagu seadus ette näeb, on me suvila müügis ja me veame ennast sinna vast kord või paar mõneks päevaks. Elu paradoksid.

Eile oli ilm veidi jahe ja peale hommikuse kõnni- ja jooksuringi me eriti rohkem väljas ei käinudki. Lugesime, tukkusime, sõime, kohvitasime… Hetkeks tundus, et võib isegi igav hakata. Olime mõlemad nii väsinud, et mitte midagi asjalikku ei teinud. Ma laupäeviti niidan muru, aga eile jäi seegi tegemata. Pühapäeval ei taha muruniitjaga lärmata, ehk homme võtan selle töö ette.

Täna olime juba veidi reipamad. Peale hommikust 6,5-kilomeetrist kõnniringi küpsetasin mandlijahust vorsti-juustupirukaid ja seemnetest krõbeleiba, siis me sõime ja peale natukest leiva luusse laskmist läksime ratastega sõitma. Väntasime mööda raudteetammi Taeblasse, kokku tuli rattaringiks seekord 24 kilomeetrit. Koju jõudes, ma kahtlustan, et tegime jälle kohviringi ja sõime. Natuke lugesime ja siis mingi hetk saabus suur poeg motikaga ja nõudis süüa. Endal tal olid kaasas suitsutatud tuulehaugid, mida oli tee pealt ostnud ja need olid uskumatult head mahlased ja paraja soolaga. Nagu enda tehtud. Söötsin oma last ja sõin ise. Millalgi saatis Ruthi meile pildi, mis Haapsalu tänaval tehtud… Tüüpiline, eks ole. Kui ilm on ilus, siis kõik me lapsed kogunevad Haapsallu tšillima. Nad käisid Dietrichis söömas ja Aafrika rannas mängimas ja ainult tänu sellele, et me värava taga seisis üks motukas, oli võimalik Sassu mänguväljakult minema meelitada.

Kohvitasime ja lapsed sõid kooke, mille olid kaasa ostnud. Me siin Mrt-ga üritame oma kehakaalu kontrolli alla saada ja koogivärki ega üldse midagi suhkruid ja tärklisi ei söö. Sassu sibas muudkui toa ja õue vahet, nosis maasikaid, kirsse ja punaseid sõstraid.

Millalgi saabus me aia taha Mrt täditütar oma perega ja kuna olime just minemas ühte sooja eriti madala veega randa, siis sõitsimegi sinna kolme autoga. See on üks väike rannatükk tuletorni juures, oleme seal käinud paar korda ratastega. Vesi on seal rannas nii madal, et mingi kilomeetri vist isegi võib maha kõndida nii, et vesi vaid pahkluuni ulatub. Tõeline lasterand, niisiis. Selline, kus ei pea passima, et lapsed liiga sügavasse ei läheks, sest sügav koht on nii kaugel, et keegi ei viitsi sinna kõndida. Sassul oli muidugi lõbu laialt. Pritsida ja plätserdada, mõtelge!

Üldine meeleolu on valdavalt selline:

 Lebada aias murul, päevitada ja lugeda. Vahepeal tuleb küll käia pealinnas sisseastumiseksamil ja sooritada akadeemiline test (johhaidiii, no milleks?!), aga sellele vaatamata on suvi, mida üks sutsakas akadeemilist õhku ei suuda mitte kuidagi rikkuda. Ma esimest korda oma pika elu jooksul üritan õppima pääseda erialale, kuhu pole pmst mingit konkurssi. Tahtjaid on hetkel vähem kui õppekohti, dai bohh kui nad mu ukse taha jätavad sellepärast, et mul pole it-bakat (mis on tegelt vastuvõtu eelduseks)! Tutvustuspäeval mulle kinnitati, et it-hariduse puudumine pole probleem kui mul on paarkend aastat samal alal töötamise kogemust.

Mõtlete nüüd, et miks ma õppisin tervisejuhiks ja ei lähe tegema rahvatervise magistrikraadi, mis on ainus terviseeriala jätkuõpe Eestis? Esiteks sellepärast, et see on päevaõpe, iga nädal kaheks-kolmeks päevaks Tartusse sõita ei ole mul majanduslikult võimalik. Teiseks seetõttu, et ma ei usu, et see kraad mulle pinsipõlveni töö garanteeriks. Ma saaksin rahvatervise magistrisse konkursita sisse, oleks vaja ainult avaldus esitada, sest cum laude lõpetanud on seal hoobilt sees, aga ma ei taha. Ausalt öeldes ma ise ka ei usu, et nii teen. Nooruses ma nii väga tahtsin Tartu Ülikooli pääseda, aga ei saanud sisse isegi kolmandal katsel. Noh, ja nüüd ma oleks sees ilma igasuguste katseteta, aga ma ei lähe… Uskumatu ikka, mis pöördeid elu teeb.

Aga suvi on mõnus. Tunnen seda iga ihurakuga, kui nopin vana raudteetammi äärest metsmaasikaid, nuusutan aias roose või tõmban kopsud täis krahviaias õitsevate pärnade lõhna. Eile käisime Mrt-ga raekojas Haapsalu linnakodanike eluasemete näitust vaatamas ja see oli nii äge mu meelest. Kõik need nikerdatud mööblitükid ja naiste suvekübarad, supelmajad ja mudaravilad, kõik see lummav Haapsalu vaib, mis sai alguse juba paarsada aastat tagasi. Meie tänava nimi oli, muide, Metsa-Lossi. Ja meie õue peal ei olnudki krahviaed, vaid see oli meist üle tee praeguse metallitöökoja all.

Kohe on südaöö. Istume lahtise aknaga elutoas ja siin on nii-nii vaikne… Ükski koer ei haugu, ükski auto ei sõida… Seda ma imestan alailma, kuidas Haapsalu vanalinna servas saab suvitushooajal ka nii vaikne olla.

Leave a Reply