Diplomid käes

 Lapsel oli vaja muuhulgas selfi teha. Ta on mitu korda esitanud oma seisukoha me õppimise asjus, mis enamasti lõpeb sõnadega: “Ma olen nii uhke teie üle!” 😀

Seetõttu ilmus eile sama pilt FB-sse allkirjaga: “Ja siinkohal täname Kaur Matthiast, kes on endale nii tublid vanemad kasvatanud!”

No mis ma oskan ütelda? Ongi läbi see tšill. Kas oli raske? Meil ei olnud, sest enamus õpitust oli lihtsalt nii huvitav. Aga mul lõpus muutus natuke tüütuks küll, sest justkui midagi uut ei pakutud enam. Mrt-l mitte, sest temal kujunes kolledžis välja tore sõltuvusttekitav sõpruskond. Ülikool on kena vaheldus vanainimeste rutiinsesse argipäeva.

Mind on terve elu vaevanud see, et ma pole ülikooli jõudnud. Või õieti… käisin erinevate ülikoolide uste taga kraapimas, aga sisse sain alles viiendal katsel. Oma praegusele erialale minnes jäin ka esimesel korral ukse taha. Kui poleks uuesti tasuta kõrgharidust tulnud, mul olekski jäänud ülikoolis käimata. Peamiselt mind vaevas, et kõik teavad, kuidas seal on, aga mina ei tea. Nüüd tean. Ja seda ka, et akadeemiline keskkond on lihtsalt nii väga minu.

Kui oled juba nii pikalt koolis käinud, siis on eriti raske pidama saada.

EDIT: Unustasin kirjutada ühest Haapsalu spetsiaalist. Eile, kui laps meid trepil pildistas, väntasid ratastel mööda kaks ingliskeelset prouat. Nad keerasid tagasi, et meile üle värava õnnitlusi hüüda 🙂

Leave a Reply