Pöörane

Lõppev nädal on olnud pehmelt öeldes pöörane – tänuõhtu, tutvustusõhtu, sünnipäevaõhtu… ja kõige selle vahel diplomitööde nikerdamine, millel ei paistnud lõppu tulevat. Kusjuures Mrt 45 on meil veel tähistamata, sest meid pole lihtsalt kodus olnudki. Täna õhtul siis viimaks võtame aja maha ja teeme väiksed tordid.

Kõige kreisim on olnud see, mis toimus mu lõputööga. Omast arust sain ta valmis juba ammu, aga leidsime juhendajatega vaheldumisi aina uusi ja uusi apsakaid, mis viimastel nädalatel on olnud küll ainult vormistuslikku laadi… Aga. Tekstidokumentidel on kombeks sedaviisi käituda, et kui ühest kohast parandad, hüppab teise kohta viga sisse jne jne jne. Eile õhtul ma seetõttu täitsa murdusin, sest teades, et kõik on juba valmis, pidin ikkagi korrigeerima päist ja jalust ja tagatipuks avastas Mrt, et veerised, mille nädal tagasi õigeks panin, on ikka valesti. Arusaamatu, miks muutused ei salvestunud, igatahes juhtus veeriste laiemaks panemisega see, et üks lehekülg teksti tuli juurde, pidin kõik leheküljed üle käima, et loendid jääksid lehekülgede piiresse ja pealkirjad ei istuks lehe lõpus ja diagrammide allkirjad oleksid seal kus vaja… Viimaks avastasin, et allikad ka ju kitsamaks lükatud ja seal oli vastikult palju asju paigast läinud. Ja et sellest veel vähe oli, avastasin hommikul, kui juba tahtsin tööd allkirjastada, et mu Rootsi juhendaja on pannud allkirjad lehtedele, kus seisab, et töö on 47 lk pluss lisad pikk, aga vormistuse parandamisega muutus lk nr 48-ks. Kujutasin juba ette, kuidas hakkan allikates reavahedega soperdama, et nui neljaks üks lehekülg vähemaks saada, sest täna on see kuupäev kui mu juhendaja pidi ära sõitma ja eemalduma igasugu elektroonilistest seadmetest. Õnneks oli juhendaja veel kättesaadav, skännis keset tööpäeva kuskil Rootsi haiglas mu annotatsioonid uuesti sisse ja saatis meilile.

Mu diplomitöö on koos lisadega 65 lk pikk. Mrt töö on umbes poole lühem, aga tal on mahukas praktiline osa, mis päriselt ka gümnaasiumis töötab. Viimasel ajal olengi tegelenud rohkem mehe tööga, sest ta juhendaja tollele tekstiosale pöörab vähe tähelepanu. Aitasin struktureerida, keelt parandada, lauseid moodustada… Veidraid asju olen õppetööga seoses oma mehe kohta teada saanud. Ma näiteks ei teadnud, et ta on kohutavalt sõnaaher. Mrt jaoks pole üldse mingi probleem ennast ilma tegusõnadeta väljendada, ta lambist kaotab sõnu keset lauset ja seda mitte vähe. Võibolla see, et ta viimastel aastatel ainult inglise keeles loeb, on emakeele ära rikkunud, ei tea, aga ega need inglismannid ka ju ilma tegusõnadeta ei saa. Igatahes pole temast mingit jutu veeretajat, hull konkreetne vend on, aga lõputöö on selline asi, kus tuleb mõnda fakti mitu korda kirjeldada ja tagatipuks kirjutada nii, et lauset ei peaks mitu korda lugema enne kui aru saad 😀

Eile, kui Mrt tööle mitu korda vee peale tõmbasin, ta oli viimaks mulle nii tänulik, et tahtis kõik maailma vahuveinid kokku tassida, mille peale küsisin, et tahad minust joodikat teha vä. Küllap saabub ükspäev tasakaal, kui Mrt magistriõppes mu programmeerimise kodutöid sooritama hakkab 😀

Üleeile olime oma suures ülikoolis magistrikavade tutvustamise õhtul, kus toimus niivõrd hea müügitöö, et me mõlema õpiplaanid pöörati uuesti tagasi me algse valiku juurde, mille olime juba ümber otsustanud. Eks paistab, kuidas sellega läheb, ma ei pruugi sinna sisse saada, sest mul pole esimese taseme IT-haridust, aga kuna tahame koos õppima hakata, siis käsin mehel vastuvõtukomisjoni ähvardada, et nad ei saa teda enda parimaks õpilaseks, kui nad ta naist vastu ei võta. 😀 Sest tõepoolest me tahame hakata koos koolis käima, samal ajal ühe autoga ja koos õppida samu asju, et elu oleks lihtsam ja püsiksime samal lainel. Mis eriala tahme, ma praegu ei ütle, aga üks IT teema see igatahes on. Mind võib sisse aidata 20-aastane IT töökogemus, selle kohta käisin pärimas ja paistis, et siuksed asjad avaldavad muljet. Vastuvõtukomisjonidele ma üldiselt ennast müüa ei oska, kipun ikka põruma esimesel katsel ja vahel ka teisel ja kolmandal.

No vot, mõtted on rohkem tulevikus, kuigi peaksin keskenduma sellele, kuidas oma lõputöö kaitstud saaks. Jubedasti on ära tüüdanud kõik see koera saba peal kõõlumine, aga varsti, varsti…

Eile käisime vallarahva kulul söömas ja joomas, Mrt koos kaaslasega oli millegipärast kutsutud valla tänuõhtule. Peamiselt lobisesime seal naabritega.

Ahh, üks tingeltangel käib kogu aeg 😀

Leave a Reply