Esimene niitmine

Päeva alustasime nagu ikka oma trenniringidega. Ma kõndisin veidi üle tunni ja Mrt jooksis umbes 21 kilti.

Mõtlesin, et niidan enne ühe tiiru muru kui lumi peale tuleb.

 Tulbid õitsevad. Vana kuslapuu, mille siia tulles päris maha lõikasime, sest see hull rääbakas oli, on ennast mööda eelmisel suvel sätitud nööre kenasti üles ajanud ja näeb juba päris tihe välja. Kõik, millele siin aias sai möödunud suvel elu antud, on suurepäraselt talve üle elanud, kui nüüd vaid sellest viimasest külmast jupist, mis saabub homme, ka tervelt pääseks.

Mrt kaevas millalgi varakevadel suure värava kõrvalt vanad põõsajuurikad välja ja tegi maapinna tasaseks, et värav korralikult lahti käiks. Mättad viskas suvalt murusse, ma täna pidin need enne niitmist aia äärde lahendama. Ühe pojengipoja istutasin ka ümber, sest üks väravapool hakkas nii kaugele lahti käima, et kippus lillele peale.

Mees taris eile kohale laelauad, ma täna värvisin neid.

 Käe väikesed liigesed on mul ikka jubedasti pekkis, poole värvimise pealt juba kippus valu pärast silmist vesi välja. Mul hull ahastus tuleb peale iga kord kui taasavastan, et käed ei ole enam endised. Kurtsin Mrt-le, et kümme aastat liiga hilja see maja meieni jõudis. Aga see muidugi ei tähenda, et ma tööd tegemata jätaks, vesistan ja teen, nii kaua kuni suudan veel pintsleid-haamreid käes hoida. Peamiselt on pöidlaliiges see, mis valu teeb, aga kui mitu tundi pean ühes asendis pintslit peos hoidma, siis saan kõik sõrmed kangeks. Täna värvisin 30 lauda, need lähevad köögi lakke. Mrt tahtis neid veel õhtul lakke panema hakata, aga ma tõmbasin pidurit. Ta oli väsinud tegelt. Õhtul kurtis, et on päev otsa tööd vehkinud ja nagu mingit nähtavat tulemit pole.

 Mrt värvis korstna valgeks, kolm kihti lausa, see on siiski päris nähtav asi. Suur osa päevast kulus tal kaablite vedamisele, suures magamistoas olevast elektrikapist pööningu kaudu kööki.

 Päeval jõudsin isegi natuke verandatrepil päikese käes istuda. Nüüd on ilm juba pilves ja saab siis nalja näha, mida taevast sadama hakkab, kas vihma või lund. Jälle on see aastaaeg, kus õhtul ei tea, kas hommikul on suvi või talv.

One Response to “Esimene niitmine”

  1. Maire Says:

    Ma olin ka täna oma kätega hädas. Võtsin tolmuimejaga autot seest puhtaks ja sellest piisas, et peaaegu oigama hakata. Mõtlesin siis, et huvitav, kas millalgi, kui päris vanad oleme, on käed nii kohmakad ja kanged, et ei saagi enam igapäevaste asjadega hakkama – päris hirmutav perspektiiv. Ja siis meenus veel, kuidas lapikoja fännid pidevalt mulle soola haava peale valavad, kuna ei saa aru, miks ma ikka ei tee neid patju enam. Ma olen vist juba miljon korda solvunud mõne peale, kes vaatamata sellele, et on mu raamatu läbi lugenud, ikka aru ei saa, miks ma selle ettevõtte kinni panin. Teen ma jee selliste kätega veel mingit arvestatavat käivet siin 🙁

Leave a Reply