Köögi lagi ja pühadevägi

Peale hommikust kõnniringi ja kohvitamist kärpisin õues roose ja panin mõne tomatiseemne veranda aknale pottidesse. Pärastpoole istusin õues päikese käes ja parandasin oma diplomitööd. Lõputu, lõputu parandamine, iga kord uuesti lugedes leian apsakaid. Aga nüüd on ta mul igatahes eelkaitsmisele esitatud.

Oma viimase eksami sain B ja olin selle üle ausalt öeldes täiega rõõmus, sest ebamääraseid eksameid väga hästi teha on paras katsumus. Esimest korda rõõmustasin B peale vist terve ülikooliaja jooksul. Ma viimased kaks aastat ei ole alla A saanud ühtegi hinnet. See kõik on täitsa suva muidugi ja mul ei ole vaja olla parem mitte kellestki peale iseenda.

Mrt hakkas köögis laekonstruktsiooni kõpitsema. Mitte et meil seal lage ei oleks, on ikka, aga liiga viltu on. Et mitte hakata tervet majaosa 15-20 sentimeetrit kõrgemale tõstma, sai tasaseks tehtud põrand ja nüüd tuleb ka uus loodis lagi. Lihtsalt kosmeetika, sest maja tõstma hakata oleks olnud liiga keeruline ja vbla ka ohtlik, sest mine tea, kukub veel kokku ka me onnike.

 Laelamp on ajutine, tädikesest siia majja jäänud. Lagi tuleb nii madal, et rippuma siia midagi panna ei saagi, lambid tulevad laelaudade sisse.

 Vana lagi jääb uue taha peitu.

Olin laupäeval küpsetanud ühe munapühakoogi ja keeranud kokku pasha, mis külmikus üleöö tahenesid. Pealelõunal pakkisime koogid autosse ja sõitsime koju lastega pühi pidama.

 Ma ei tea, mis värk mul pildistamisega on viimasel ajal, et muudkui udupilta teen. Kahtlustan, et telefoni kaameraga on mingi kala. Ega silm ka vist pole enam see…

 Selles koogis ei ole suhkrut. Põhja tegin mandlijahust, munast, toorkakaost ja erütritoolist. Peale läks kohupiimapasta, mis erütritooliga magusaks tehtud ja tarretamiseks kulus kuus lehte želatiini. Maitset annab täidisele ühe sidruni mahl ja lisaks on koogi sees natuke rosinad, mandlilaaste ja vanilli. Pean tunnistama, et ma pole ammu nii head kooki teinud. Proovin seda korra veel teha, et saaks normaalsemad pildid ja siis panen teise blogisse retsepti ka üles.

Mõnus kodune olu oli, siuke möll et. Aga tüdrukud on juba nii suured, et nendega pole enam mingit mässamist. Väga teisiti on see, et nüüd ei pea enam mina muudkui klaverit mängima, vaid suurema osa ajast mängis meile lugusid hoopiski Mia. Tal hakkab esimene aasta muusikakoolis läbi saama ja päris keerulised palad on tal juba pähe õpitud. Pealegi oskab ta mulle juba märkusi teha, et “aga siin ei ole ju pedaale märgitud!” 😀 ja “see on mi-bemoll…” Väga terane 😀

Leave a Reply