Töö(k) ja köök

Töönädal oli üldiselt rahulik, suutsin isegi esmaspäevaseks eksamiks materjale kokku kraapida. See on üks maailmanõme eksam ja täiega tahaks juba, et see oleks möödas. Mu selle kooli viimane eksam üldse.

Aga. Rõõmsaid hetki oli ka. Üks mees käis switchi ostmas ja lahkudes pööras korra ukselt tagasi, et öelda, et see siin on meie linna kõige parem pood, kus alati saab abi, ükskõik mida küsid.

Ja veel. Kossumängu poolajal jalutasime Mrt-ga spordihalli koridoris, kui astus ligi üks vanem mees, et öelda mulle: “Küll sul on täna ilusad juuksed! Ma vaatasin sealt ülevalt tribüünilt, et kohe nii ilusad, et.”

Saad aru vä? Olgugi see mees ehk veits totu, aga sellise komplimendi tegi! Mul polnud juuksed midagi eriliselt sätitud, tavaline hobusesaba oli kuklas, aga eks mu juuks on suht pikaks kasvanud ja päris paks on mu pats vaatamata vanusele. Mu suur juuksepuhmakas millegipärast tundus tagantvaates kena. Teate küll seda värki, et tagant gümnaasium ja eest muuseum. Halli on mul ka, aga ega see kaugelt ei paista ju või mis sel hallilgi viga on, kena seegi. Ma põhimõtteliselt ei värvi oma juukseid, et vähemalt mingeidki mürke vältida.

Oleme, nagu alati, nädalavahetusel verandaga majas. Hommikul tegin mehega trenni kaasa, ta jooksis 15,28 kilti ja ma väntasin oma tädirattaga kõrval. Peaaegu et oleksin ära surnt. Sest Paralepa metsas on pehme pinnas ja katsu sa seal mutikese tüüpi tänavarattaga tempot teha. Mees pingutas tempoga ka üle, 1 tund ja 14 minutit kulus meil selle raja läbimiseks. Pärast oli muidugi hullult mõnus peale duši alt tulekut kohvitada. Et nagu oleksingi päriselt trenni teind.

Üle poole päeva kulus igasugu tšillimiste ja poodides trallimiste peale, alles kella kolme paiku hakkas mees ehitama köögi põrandat (ja mina eksamiks õppima). Ja valmis ta sai. Äärmiselt veider on kõndida täiesti sirgel tasasel põrandal, mis on puhas ja igatepidi ilus. Pool põrandat panin valge peitsi alla, teise poole teeme homme ja siis kui kuiv on, tuleb lakk ka peale. Köögi värvid peaksid jääma valge ja hall peamiselt. Tapeeti pole veel leidnud.

 Selle täiesti uue seina sees krõbistas öösel hiir. Meil pole majas hiiri, ainult sügisel korra üks oli, aga selle ajasime minema ja terve talv on olnud vaikus. Me ei suuda mitte kuidagi välja mõelda, kuidas uue seina sisse sai hiir minna, kui sein on alt ja ülevalt lauaga kinni pandud ja igatepidi uus tehtud ja ligipääsmatu. Magamistoa alt nad tulla ei saa, sest vundamendiaugud on kinni ja vundament ise tihe. Köögi põrand on üleni valatud ja soojustatud, läbi betooni ju ka ei tule. Ainus oletus on, et kuidagi elutoa põranda alt naabrite korterist, sest seal on tõepoolest hiired. Väga häiriv.

EDIT: See vist ikkagi ei olnud hiir, vaid mingi näriv põrnikas. Kas ta reisis koos seinaplaadiga õuest käru pealt tuppa?

Kui töö tehtud, läksime Flammi mõnulema.

 Flammis on hea, aint et ma söön seal ka alati igasugu õudseid asju. Pildil on küll ainult õlu. Seal on kõik väga maitsev, muide, ja eriti meeldib meile ruum, õhkkond ja teenindus. Avar tuba ja lihtsad lahked inimesed. Flammist kukkusime otse üle tee Müüriääre diivanisse, kus mees võttis kooki ja kohvi. Me oleksime sinna õhtust sööma ka läinud, aga neil polnud seal täna kokka. 😀

 Lõpetuseks pildike mu tilli-rukola aretusest. Et oleks kevadet.

Leave a Reply