Esimene tund

Ajaloo huvides pean jäädvustama, et alustasin toitumise valikaine õpetamisega riigigümnaasiumis, kus sooritasin esimese tunni. Võib vist öelda, et läks hästi, sest välja mind ei vilistatud. Pooled õpilased küll puudusid töö- ja karjäärimessi tõttu, aga mul oli nende kümnegagi piisavalt tegemist, kes kohale ilmusid.

Mitu inimest on arvanud, et sebisin ennast kooli tunde andma tutvuse kaudu, kuna seal töötab mu mees, aga olgu see oletus siin kohe ümber lükatud – mind kutsus tundi andma maakonna tervisedendaja ja mu toitumise tund on üks osa tervisedenduse valikainest. Aga siit edasi ma tahan minna üksida, et elu ikka oleks piisavalt raske. Sellepärast käisin peale tundi õppejuhiga rääkimas, et pakun neile uuest aastast tervet eraldi valikainet ainult toitumisest. Lihtsalt liiga mõttetu tundub käia rääkimas üks kord 70 minutit, sest teema on suur ja lai ja selle lühikese ajaga jõuan napikalt öelda “taldrikureegel” või midagi ja juba ongi tund läbi.

Eile oma esimest tundi andma minnes olin elevil nagu väike laps, sest noh, kõik-kõik on uus, eks. Aga üldse enam ei pabistanud, sest olin teinud korraliku koolituskava ja kõik vajalikud värgid ette valmistanud. Pabistasin ära juba mitu kuud tagasi, kui see pakkumine tuli ja ausalt öeldes poleks üldse soovinudki seda teha, aga väike vastutustunne, et peaks nagu riigi poolt antud hariduse eest midagi kogukonnale tagasi andma, ei lasknud öelda ei. Mu ainus muretsuse põhjus oli hirm just välja vilistatud saada, sest ühe mu kursaõega sarnane asi juhtus. Ta kirjeldas, kuidas mingid vennad tal gümnaasiumis tunni pekki keerasid, ta pmst ainult distsipliiniga tegeles seal ja sai küll tunni antud ja kes kuulata tahtis, ehk isegi kuulis midagi, aga ta põrus täiega. Kusjuures sellel inimesel on isegi riiklikult tunnustatud koolitajakutse olemas. Ta kirjeldus tundus kui maailma õudseim kogemus, sellepärast mõtlesin, et õpin tema vigadest ja ei hakka õpilasi mugavustsoonist välja tirima. Noh, et ei tõsta laudu ümber ega hakka kedagi nii hirmsasti keelama ega õiendama, vaid püüan olla… normaalne.

Tunni algus oli omapärane, sest kõik istusid klassis laiali ja võimalikult kaugel mööda seinaääri, keskmisesse ritta ei istunud keegi. Kaks tütarlast aknapoolsest tagumisest pingist sobrasid telefonides ja seletasid valju häälega nagu mind polekski kohal. Küsisin, kas nad ehk tahavad teistega ka jagada, mida neil põnevat on, aga nad vastasid, et neil on üks tähtis koolitöö vaja ära teha ja sellepärast jutustavad. Ütlesin, et okei, tehku rahulikult edasi, kui suudavad vaikselt toimetada ega sega tundi. Vaikus saabus ja minu kohalolu või tunni teema ei paistnud neid häirivat. Alguses. Mingi aeg märkasin, et neiud kuulavad, mida räägin, isegi üritavad küsimustele vastata ja kui poole tunni pealt joonistamise materjalid laiali jagasin, hakkasid suure õhinaga kritseldama. Jehhuu, eks ole!!! Minu võit 😀 Kusjuures tunni lõpus tegime tasakaaluharjutusi ja ignorandid tegid kõike kaasa! Ja päris lõpus, kui kirjalikke materjale jagasin, nad võtsid neid oma sõpradele viimiseks ka.

Olin lasknud Mrt-l trükkida omale kenad pitsilise servaga taldrikud paberilehtedele ja panin noored taldrikureeglit joonistama. Kusjuures ütlesin, et kellele joonistada ei meeldi, see jagagu lihtsalt taldrik osadeks ja kirjutagu peale, kuhu ossa mingi toit sobib. Kõik joonistasid mõnuga! Olin arvanud, et gümnaasiumi inimestele selline ülesanne liiga titekas tundub, aga noored lasid fantaasial lennata ja paistsid jube rahul olevat. Ühe noormehega leidsin ühise keele kui küsisin, kas ta on Kreisi raadiot vaadanud, et selline ruuduline siga, höhö. Ta ütles, et ahjaa, see reketi nali. 😀 Kui imestasin, et keegi ei kirjuta, siis üks neiu kommenteeris, et nad üldse pole saanud tundides joonistada. Vaat siis! Andke lapsele värvipliiatsid ja te näete! Mis sellest, et need lapsed hakkavad varsti vbla ise lapsi saama.

Teine hämming oli mul see, et kui folaatidest rääksin, et tulevastele emadele on see jutt hästi oluline teada, siis absull kõik tüdrukud kuulasid kõrvad kikkis. See on see teema, et kui tahad tervet last sünnitada, siis piisavale folaatide saamisele toidust tuleb hakata tähelepanu pöörama juba enne rasedaks jäämist. Ja kui lapseootele jääd, siis ämmakas nagunii määrab foolhappe lisaksvõtmist ka purgist.

Mu ainukene feil oli see, et ma ei oska aega arvestada. Umbes 4-5 sisuslaidi oleksin pidanud rohkem tegema pluss et loengu lõppu jäetud maiuspalasid ehk ajakirjanike tekstidest vigade otsimist võiks ka rohkem olla. Need viimased ma olin just selleks pannud, et kui aega jääb üle või puudu, saan nendega manööverdada. Äge oli, et noortele meeldib nuputada ja ma täiega imestasin ühe neiu ja noormehe teadmisi asjast, tütarlaps oli eriti terav kriit. See sama tüdruk oli enne tunni algust öelnud, et peab kümme minutit varem lahkuma ja me leppisime kokku, et siis lihtsalt hiilib vaikselt minema, aga kui siis see aeg täis sai, ta oli ikka veel tunnis ja venitas viimase hetkeni kuulata. Kuna ma aega arvestada ei osanud, siis lasingi nad kõik viis minutit varem ära.

Olin jätnud tunni lõppu lobisemisaega, et uurida, mis teemad neid enim huvitavad ja sain teada, et nad valiksid iga kell tervisedenduse asemel täismahus toitumisõpetuse. Noh, selle jutu peale ma siis kõndisingi õppejuhi juurde ja pakkusin välja, et võin neile uue valikaine teha sügisest.

Ei, elu ei pea olema kerge. No vaja ikka ennast proovile panna! Kerge on igav.

Kui tervisedendajale rääkisin, et kaks neiukest algul tundi segasid ja ei tahtnud kaasa teha, oli ta esimene küsimus, et kas need sealt akna alt tagant pingist. Jah. Ehk et alati on hea teada, et viga pole minus, vaid osad õpilased ongi teisemad kui teised. Kusjuures olukorda lahendades tundsin, kui väga palju on mul kasu ülikoolis võetud didaktika ainetest. Olin tegelikult valmis palju hullemateks olukordadeks kui pisut lärmi klassi tagant nurgast ja mind üllatas, et kui korraks keset tundi sealt veel hääli tuli, siis piisas ainult hetkeks naeratades sinnapoole vaatamisest ja sai vaikus majja. Seekord läks hästi, ütleme nii. Aga alati võib segaja tunnist minema saata, sest ega seal istumine neile kohustuslik pole.

Mulle on toitumise õpetamine vajalik selleks, et kui üldse peale kooli enam asjaga ei tegele, teadmised kustuvad. Raha makstakse ka. Mul pole vähimatki soovi saada toitumisnõustajaks, see töö ei meeldi mulle ja tundub isegi natuke nagu lati alt läbi minek. Me õppekavas on üle poolte ainete seotud toitumisega, sest on selline kallak valitud, aga teadmisi saame muidugi oluliselt enamaks. Diabeedi teemast on ka suht kopp ees juba, sest midagi väga uut selles vallas enam ette ei satu ja meedikuks õppida on mu jaoks liiga hilja (no ei hakka öövalveid tegema, ei hakka!). Diabeetikuid tohiks toitumise alal ametlikult nõustada ainult toitumisterapeut, aga sellisel peab olema meditsiiniharidus (mitte et me süsteem üldse sooviks näha, et diabeetikud sobivalt söövad ja vähem ravimeid tarvitavad). Teist sama taseme haridust tasuta teha saaksin nagunii alles seitsme aasta pärast, sest selline on seadus. A mis ma enne pinssi enam… Ehk et tulevikku vaadates kuluks väike õpetajaharidus ära küll, sest see on amet, kus ei ruuli kolmekümpised ega üldse noored inimesed ja on ka minusugustel veel töövõimalusi.

Üks teadmine, mis mulle hästi meeldib, on see, et õpetamise eesmärk on mõjutada hoiakuid. Eks natuke mõni teadmine ka võiks noorele inimesele külge jääda, aga hoiakutest ikkagi algab kõik.

Ma viimasel ajal polegi endalt enam väga küsinud, kelleks saada tahan, kui suureks saan.

P.S. Meie gümnaasiumi värvid on tumelilla ja kollane. Käisin tundi andmas samavärvi lilla kampsuni ja lilla-valgetriibulise pluusiga, küüned kollaseks värvitud. Et nagu kaitsevärv või nii, millega saaks varjuda juhul, kui jamaks läheb 😀

5 Responses to “Esimene tund”

  1. Maire Says:

    Vastab vist ikka tõele, et kaksikutel kulgeb elu sarnaselt – lõpuks ongi meie mõlema viimane töö olla koolitaja 🙂
    Muide – meie audiitor jäi pensionile ja läks Tervishoiu Kõrgkooli! Mingi kaheaastane õpe, mul polnud kahjuks võimalik küsida, mis eriala. Ja vot nii ongi õige minu arvates, et isegi kui pensioniiga käes, on vaba valik omandada mingi uus eriala, mis endale huvi pakub. Nii äge mu meelest 🙂

  2. ylle Says:

    Mistan´n nii sarnaselt läheb? Mul alles teine mees. Andku taevas, et kolmandat ei peaks tulema 😉

  3. ylle Says:

    A kas see kaheaastane õpe medikas on ehk kunagise õe kutse taastamine? Et nooruses vbla õppis õeks ja nüüd värskendab ennast, et võiks tööle hakata?

  4. Maire Says:

    Seda ma ei teagi. Ma tean, et ta on eluaeg audiitor olnud või vähemalt 90ndate algusest kindlasti.

  5. ylle Says:

    2 aastaga saab seal ainult kas hooldajaks või siis ammuse õe, ämmaka või velskri hariduse baasil uuesti õeks õppida. Raplast üks pikaajaline ilusalongi pidaja läks ka 60+ sinna oma õe kutset taastama mõni aasta tagasi, telkus näidati. Õdedest on suur puudus, ma 7 aasta pärast vaatan seda asja uuesti, kui hariduses põrun 😀

Leave a Reply