Töö- ja õppejärg

Istun töö juures mitte midagi tehes ja ootan, millal võiks ukse tagantkätt kinni tõmmata. Olen sel nädalal ja üldse terve märtsikuu jooksul nii palju töötanud, et tunnen nagu võiksin nüüd ennast veits isegi lõdvaks lasta. Peaksin tegelikult ühte suurt arvutit parandama, aga juba suutsin sõrmenukid veriseks saada seda lammutades ja nagunii mul pole sinna piisavalt võimsat toitekat sisse panna, jätan mehele selle töö järgmiseks nädalaks. Enamasti siuksed rohkem jõudu ja näpuosavust nõudvad tööd ma jätangi alati Mrt-le, aga täna ta on ära üldse oma erialaseminaris.

Äri on sel aastal läinud niisuguses tempos, et täiega puhkusevõimalus terendab ees, ootan juulikuud pikisilmi. Unistan sellest hetkest, kui võin äri uksele sildi riputada terveks juuliks, et oleme puhkusel. Kui see võimalikuks saab, siis on meil siin “nagu välismaal.” Mulle sügava mulje jättis veerand sajandit tagasi, kui olin Vimmerbys tööl ja soojal suveõhtul mööda linnatänavaid patseerides nägin, et mitmed ärid olid uksele sildi pannud, et puhkusel on ja ma ei jõudnud ära imestada, et need puhkused kestsid terve kuu või isegi kauem. See oli üheksakümnendatel, kui eestlasest firmaomanikud töötasid ööl ja päeval, ilma puhkust võtmata. Mõtlesin tookord, et selline asi ei ole Eestis mitte kunagi võimalik. Tegelikult paljudele juba ammu on, üks me linna elektroonikaparandus ei tööta juulikuus juba aastaid no ja muidugi eriti edukad ärimehed ei pea ise üldse oma äris kohal olema, vaid lasevad teistel töötada. Meile on selline asi ikka veel ainult unistus, eks saame näha, kas tänavu õnnestub päriselt puhkusele minna. Unistada ju ikka võib. Või mis võib, peab!

Puhkuseunistusest ma olen siin juba muidugi varemgi kirjutanud. Nagu ka kõigest muust.

Ülikoolis on mul asjad sealmaal, et olen igal vabal hetkel kirjutanud lõputööd ja täna sain ta nii palju valmis, et ainult annotatsioonid on väheke ripakil. Eelkaitsmiseks peab töö esitama hiljemalt 22. aprillil, aga olin endale eesmärgiks pannud, et märtsi lõpuks peab töö valmis olema. Märts lõpeb ülehomme, kahe päevaga olen isegi oma tähtajast ees. Mõte oli mul selline, et kui uuringu tulemused on analüüsitud, diplomitöö tekst on koos ja juhendajatelt parandused ja ettepanekud saadud, jääb mulle veel aega töö peenhäälestamiseks mõni nädal. Juhendajad on mul väga hõivatud inimesed, üks tantsib igal nädalavahetusel ja vabadel õhtutel tangot ja teine käib karate võistlustel, kus astub üles ise ja võistlevad ka ta lapsed ja mees. Siuksed duracellid kõik.

Lõputööga kiirustasin sellepärast, et mul üks arvestus ja eksam on veel aprillis teha, lisaks mitu kodutööd, millest osad on jubedalt tüütud ja kahjuks ka mõttetud. Vägisi punnitan teha selliseid kirjatöid, millega mitte midagi uut ei õpi või kui, siis ehk vaid seda, kuidas kõige kergemal moel ennast ainest läbi nihverdada.

Aga. Tunne on hea. Talv on olnud pime, masendav ja pingeline. Aga nüüd on kevad ja kooli lõpetamiseni on jäänud vaid poolteist sessi, mis teeb ainult kaks pluss üks tummist koolipäeva. Poolest aprillist alates on ainult kaitsmised veel ees ja vot see on küll siis nagu üks tšill olukord. Ootan põnevusega, ei karda, ei muretse, olen ehk liigagi enesekindel. Sest ma olen rämedalt tööd teinud kõik need ülikooliaastad.

Leave a Reply