Valgel klaveril

Istusin õhtul muusikakooli esimese klassi kevadkontserdil. Kuulasin ja mõtlesin, et kas oleks ma eales osanud ette kujutada tookord, kui siin samas saalis tagareas kinovilmi vaadates külmetasin või piduõhtutel seina ääres istudes ootasin, et keegi ometi mu tantsima kutsuks… või siis kui kabuhirmus tantsupõrandalt lavale põgenesin pljähhadega vehkivate vene sõdurite eest, kes peo laiali peksid… kas oleksin osanud ette kujutada, et ühel õhtul väga palju aastaid hiljem näen sellel samal laval ühte väikest plikuskit valgel klaveril lihtsat viisikest esitamas ja see väike tüdruk on minu lapselaps. Sellised hetked teevad südame väga… eee… pehmeks.

 Pildi pätsasin internetist kellegi vanast müügikuulutusest.

Kuna ma olen sünnist saati klaverifriik, siis näen oma vaimusilmas me Haapsalu kodu ilusal soojal verandal siukest kena klaverit. Muusikust kursaõde on mulle ühe kontserdi sees, ta oli nõus tulema väikest salongiõhtut sisustama ühel päeval kui veranda on kasutuskõlblikuks ehitatud. Pean pingutama, et see ei juhtuks liiga hilja, aastad kihutavad häbematult kiiresti. Vbla me jääme vahepeal liiga vanaks. Aga ma võin Mia ka mängima kutsuda 🙂

P.S. Kui olla nii vana nagu ma, siis on kõik elementaarne eluks vajalik juba olemas ja järele jäävad ainult utoopilised unistused. Hea, kui üldse veel mingeid unistusi esineb.

Leave a Reply