Elumärk

Vahepeal tuleb selline tunne, et peaks nagu siia mingi elumärgi salvestama. Erilist kirge mul enam seda blogi pidada ei ole, sest oma isiklikumad asjad kirjutan salakohta, mis on ainult minu oma ja keegi teine ei näe. Ma ei taha enam väga jagada oma elu. Tegelt tundub, et olen absull kõik juba üles kirjutanud, mida üldse ühe elu jooksul väikesel inimesel kirjutada on ja iga uus peatükk mu elus on ainult kordamine.

Peamiselt tegelen oma diplomitööga, olen võtnud eesmärgiks see märtsikuu jooksul valmis saada. Küsimus ei olegi selles, millal või kas ta valmis saan, vaid millise kvaliteediga asi see tuleb. Mul on teksti juba nii palju, et ainuüksi sellele viitamine võtab kokku viis lehekülge ja ikka veel on mul terve leheküljetäis uurimuste linke, mida pole jõudnud töösse integreerida. Hetkel on koos lisadega 50 lehekülge valmis, aga arutelu ja järeldusteni pole ma veel jõudnudki ja uurimustöö teoreertilisele alusele tahaks ka veel kõvasti vunki juurde anda. Tunnen suurt vastutust see asi hästi teha mitte sellepärast, et parim võimalik hinne saada, vaid et arstid ka usuksid, mida kokku kirjutan. Arstide veenmine kellegi poolt, kes ei ole arst, on mission impossible. Teema on diabeetikute teadlikkus tervislikust toitumisest ja võite muidugi ette kujutada, et mingit teadlikkust ei ole.

Muuhulgas olen täna veendunud, et kui diplom käes, siis terviseteemadega ma edasi ei lähe. Osalt sellepärast, et Eestis on terviseõpingute jätkamiseks liiga vähe võimalusi, aga ka sellepärast, et mul on oma teemast kopp ees.

Kõik nädalavahetused kuluvad mul õppimise peale, vahel hüppame siit korra ümber nurga kinno ka, aga ega muud lõõgastust meil enne ülikooli lõpetamist ei tule. Vaatasime nädalavahetusel Mehed ära. Kordemets oli saalis kohal ja juhatas filmi sisse ja enne üks kultuurimaja naine teda tutvustas ja temaga koos olnud meest, kelle kohta ütles, et see on miski valgustaja või midagi ja ma mõtsin, et mida ta ajab, sest mu meelest see mees oli näitleja. Noh, selguski siis, et tädi ajas midagi segamini, hoopis üks peaosalistest, Täär oli see. Film ise on selline, milles on üksikud episoodid, mida naudid täiega, aga pealiin on üsna igav. Mrt-le läks film siiski päris hinge vist, sest keskeakriisis mehed ja nii, teate küll. Mulle täiega meeldisid need rollid, mida Vaarik filmis teeb, no imetlusväärne. Ja siis need mingid fantaasiahetked, suht haiged kujutluspildid, mis filmis meestel on, need olid ka täiega nauditavad. Muidu veits nagu telelavastus oli see asi, aga täitsa julgen soovitada. Hetkiti on nii naljakas, et silmist voolas pisar. Aga ega neid hetki liiga palju ei olnud.

Niisiis, Mehed. Filmis on üks koht, mille puhul mõtlesin, et kas see on filmitegijate tähelepanematus või on see teadlik provokatsioon või lustlik eksponeerimine ja kui on teadlik, siis milleks? On üks saunaesine stseen, kus mehed istuvad, rätikud ümber, ja joovad õlle. Tegelane Veiko näeb kena välja, jäin ta tugevat karvast päevitunud reit vahtima, mis saunalina vahelt esile tuli ja… jõllitasin tükk aega seda imet, et kas tõesti ta munad paistavad!? No okei, munandid on õige väljend. Mitte et ma poleks varem meeste kehaosi näind, aga tekkis äkki seda nähes tunne, et tegemist on ühe põlveotsafilmiga, mille tegemiseks pole liiga palju energiat kulutatud ja osad kaadrid on veits hooletult tehtud, ilma süvenemata ja operaator ei märganud ehk mehele ütelda, et kata ennast kinni. Mis ei saa ju olla tõsi. Ehk et nagunii see on teadlik värk seal, aga milleks? Mu meelest, kui mees on sedasi esitatud, ta tundub jube haavatav. Te olete seda näind vä? Kas panite tähele?

Eks ta üks keskeakriisi film on ja Mrt-le mõjus see ka nagu natuke liiga raputavalt mu meelest. Mulle ei mõjunud üldse. Ei olnud selline, et tagantjärele veel tükk aega  juurdleks, et nii ja naa. Lihtsalt üks lõbus asi oli ja natuke veider.

A meil oli täna selline koolipäev, et kui muidu ikka põhiliselt vaatame õhtul kella ja üritame loengu lõpu varasemaks kaubelda, siis täna ühes didaktika aines me ei raatsinud lõpetada. Lihtsalt nii huvitav oli ja mõtted muudkui jooksid ja küsimusi tekkis ja tundus üliväärtuslik see võimalus, et suurte kogemustega õppejõu vastuseid me küsimustele kuulata. Need on need hetked, mille pärast ma ülikoolis käin üldse.

Leave a Reply