Reedene

Sõitsime peale tööd kohe Haapsallu, nüüd Mrt vaatab arvutist kossu ja ma joon veini ja pugin metsapähkleid. Õigupoolest peaksime praegu Raplas peol olema, aga sõbrad-sugulased, kellega minema pidime, eelistasid sauna ja kodust olu, nii me ka otsustasime, et verandaga majas on igatahes mõnusam reede õhtut veeta kui rahvarohkel peol. Meil on seal täna kino avamine ja vabariigi aastapäeva ja kultra sünnipäeva tähistamine, kuhu olime laua bronninud. Selgus aga, et peole on tulemas nii palju rahvast, et lauabronnid tühistati. Ei tundunud mõnus sinna rüselema minna. Õues on jube külm ka, parkimiskohta on kultra lähedal pea võimatu leida ja garderoob on neil seal ka selline, et vaevalt kõigi piduliste üleriided sinna mahuvad. No maa külmand ja kärss kärnas, eks ole.

Kui peole minna ja seal olla pole mugav, siis vanainimesed ei lähe.

Käisime veel eile õhtul peale tööd pealinnas mulle kingi ostmas, õigupoolest nii kingi kui lahtise ninaga saapaid, sest ma ei suutnud otsustada, millega peole minna tahan. Mehele olin hommikul uue punasekirju lipsu ostnud, mis mu kleidiga sobib. Seekord kõike seda kraami vaja ei läinud, aga eks tuleb neid pidusid veel.

 Jama pilt, aga saabas on sädelevast kangast ja kingad lillepärlitega. Kuhu ma nendega ükspäev sammud sean, pole aimugi. Lahtise ninaga saabas on üks kiiksuga asi, aga olen neid ammu tahtnud, sest kui pean saabastes vahel ka siseruumides viibima, siis tabab mind alati varbavalu, mida jaheda varbaga ei tule. Funktsionaalsed, niisiis. Veidrad ka.

Ehh, üks kodulinna kooliõpetaja teeb sellest peost, kuhu me ei läinud, jooksvalt live ülekandeid, me ei jää millestki ilma.

Meil on reedeti peale tööd Haapsallu sõites välja kujunenud siuke traditsioon, et peatume Märjamaal bensukas ja teeme ühe latte ja peekoniwrapperi. Õhtusöögiks.

 Nädalalõpu patuhetk.

Kmr käis eelmisel nädalavahetusel sõbra sünnipäeval, kus üks tütarlaps, kes ilmselt Mrt-d teab gümnaasiumist, küsis, kas nad on vennad. Topeltirw 😀 Hea, et ta mind ei tunne, muidu vbla küsiks, kas ma olen nende poiste vanaema. Mrt oli muidugi überrõõmus, sest juus hakkab ju ikkagi juba halliks minema ja igihaljuse teemalisi kommentaare tuleb sellega seoses aina harvem ette.

Nädalavahetus tuleb meil pisut kaootiline, sest on mõned sündmused, kuhu peame minema. Laupäeval õe raamatuesitlusele ja pühapäeval Mrt lapsepõlvesõbra sünnipäevale. No ega väga ei pea, aga tahame. Sinna sünnale ma vbla jätan minemata, sest ei raatsi raisata väärtuslikku aega, mida tahan veeta õppetükkide seltsis. Ma pole oma kooliasjadega jännis, aga tahaks kodutööd võimalikult vara ära esitada, et saaks keskenduda lõputööle. Nädalavahetustel on iga minut eriliselt arvel, sest tööpäeviti reeglina õppimiseks aega ei jää ega ka energiat. Võtsin tükk aega hoogu, et ühte didaktika kodutööd kirjutama hakata, mitte kuidagi ei suutnud kondikavagi välja mõelda, aga täna oli töö juures vaikne, hakkasin otsast kirjutama ja äkki hakkas tekst jooksma nii, et sain suurema osa valmis. Tegelt sain tünga, sest arvasin, et olen vajaliku mahu valmis kirjutanud, aga siiski oli üks lehekülg nõutud mahust puudu. Püüan selle kirjutise homme ära lõpetada ja asuda koolituskava kallale. Mul osad kodutööd on väga praktilised ja päriselus vajalikud, koolituskava plaanin teha selle tunni peale, mille pean aprillis gümnaasiumiõpilastele andma.

Olime mitu päeva vahtinud valvekaamerast, kuidas meil Haapsalu õue peal prügikast pikali on, kaas ka lahti. Ükspäev oli räige tuul ja see lükkas tühja kasti ümber. Prügikasti põhjas oli ainult üks prügikott ja mul oli väike hirm, et tulevad hiired, kassid või rebased, kes selle koti mööda õue laiali tassivad. Jah, meil on Haapsalu vanalinnas rebased, eelmisel aastal nägin oma silmaga. Õnneks ei tulnud mitte kedagi. Meil on siin kasutuses mingid lillad tugevalt seebi järele lõhnavad prügikotid ja koti sees olid ka vänged küünelakieemaldajaga vatipadjad, ju ei tundunud see kompott apetiitne. Imelik, et mõni naaber mööda minnes kasti püsti ei tõstnud, ma küll tõstaks, kui näeks, et naabril kast kummuli on ja ma tean, et nad alles mõne päeva pärast koju tulevad. Prügikast on meil enam-vähem kogu aeg tühi, sest enamus sodi läheb pakendikonteinerisse. Päris mitmel hommikul oleme avastanud, et tuul on kasti ümber lükanud. Ei taha prügikasti maja varju ka viia, sest ei viitsi jälgida, millal tühjenduspäevad on ja hea on, kui kast on alati värava lähedal kättesaadav.

Mõtlen nüüd, et oli mul üldse midagi tarka ka kirjutada siia? Vaevalt küll.

Asso, seda ka, et seitsme aasta jooksul, mil bookdepositoryst raamatuid tellinud olen, juhtus teist korda, et mu tellitud asi läheb kaduma. Eelmisel korral ootasin peaaegu kaks kuud ja alles siis kirjutasin neile, mille peale raamatumüüja mulle enda kulul uue raamatu saatis. Nüüd on neil Euroopasse saatmise aeg lühendatud kolmelt-neljalt nädalalt max nädalale ja olen ka raamatud tõesti nii kiiresti kätte saanud. Ainult see üks pole tulnud ja ootan juba peaaegu kuu aega. Suhtlesin nendega nädala sees mitmel korral ja nüüd mulle üritatakse jälle asendus saata, aga kuna seda raamatut neil kohe laos pole, läheb veel aega. Päris tüütu. Aga tore pood siiski, ei võta postikulu ega midagi.

Over and out.

 

Leave a Reply