Rõõm koolitööst

Saatsin eile õppejõule oma 40-leheküljelise menüüanalüüsi, no peaaegu bakatöö mahus asja. Tähtaeg on tegelikult alles vahetult enne jõule, aga kuna eiran sajaga riiklikke toitumissoovitusi ja ajan kindlalt oma asja, siis tahtsin jätta endale aega töö parandamiseks. Sest noh, ma olen teisitimõtleja, individuaalne läheneja, et mitte öelda – riiklike vaadetega opositsioonis.

Kuna see oli mu enda kümne päeva menüü ja selle ideaalseks parandamine, siis oli mul seal minimaalselt süsikaid ja palju rasva, aga muidugi kõiki vitamiine ja mineraalaineid piisavalt. Kõik oma veidrused põhjendasin uurimustega ära, rämeda joa teadustöid loopisin allikatesse.

Tegin seda tööd septembrist saati, igal nädalavahetusel nikerdasin diagramme, rehkendasin protsente ja analüüsisin-võrdlesin. Teksti tuli nii palju, et viimaks tundus kõik mu loba nagu õppejõu surnuks rääkimine. Mul lihtsalt oli vaja kõik oma teisiti tegemine mõjusalt ära põhjendada.

Ma ei tea, miks üldse pabistan, kui kõik need aastad ülikoolis olen ajanud oma rida ja sarnaseid, küll väiksemas mahus uuringuid kaitsnud erinevates ainetes alati hindele A? Isegi kõige vanemad ja konservatiivsemad prohvessorid olen ju ometigi ennast uskuma pannud.

Suur oli mu üllatus, kui täna õppejõult tagasiside sain. Kui ikka üks Eesti kõige kõvem toitumisteadlane saadab sellise vastuse, siis… Jupike kirjast:

Aitäh, töö käes, läbi loetud. Väga huvitav lugemine oli. Hästi ilus ja
põhjalik analüüs, muljetavaldav kirjanduse loetelu.
Ja taaskord tõestus sellele, et toitumises ei ole kõik must-valge.
See, mis sobib sajale inimesele, ei pruugi sobida 101-sele.
Ei tea, kui nad geeniuuringutega edasi arenevad, kas siis saab
võimalikuks koheselt ja tõeselt inimesele öelda, mida ja kuidas süüa,
ilma et inimene ise kõike omal nahal katsetama peaks ja õige valikuni
jõudmiseni ei ole oma tervist enne juba valede katsetustega täiesti
ära rikkunud.

Noh, mis sa nüüd ütled? Puhas rõõm 😀

Leave a Reply