Milline

Päev algas sellega, et läksin Tre Raadiosse ja rääkisin otse-eetris diabeetiku toitumisest. Saade on järelkuulatav siin: 15.11.2018. Pidin ära täitma miinimum 20 minutit, aga öeldi, et võin vabalt üle lasta, kui juttu kauemaks jätkub. Vaatasin, et olengi selle saate külalistest kõige pikema monoloogi salvestanud, umbes pool tundi, ja ma oleks tegelikult veelgi rääkinud, tõesti väga palju olulist jäi ütlemata. Ebamugav oli, et ma polnud valmistunud selleks, et saatejuht tahab tervetele inimestele soovitusi kuulda, ma ainult diabeetikutele olin valmistunud rääkima. Vastata muidugi oskasin, sest olen ülikooli tõttu juba aastaid teemas sees, aga oleksin tahtnud olla kontsentreeritum.

Enne saadet küsis raadiomees, kas olen varem raadios rääkimas käinud, mille peale meenutasin, et eelmises elus, no nii päris möödunud sajandil olen kirjutanud üleriigilisse raadiosse uudiseid ja need ka ise telefoni teel otse-eetris maha lugenud. Saatekülaliseks olen ka varem käinud. Ma olin ju ajakirjanik. Tollal oli see tegevus väga õudne, hullult pabistasin iga kord ja kahetsesin, et nõusoleku andsin. Ometi ei kokutanud ma kordagi ja sain oma asjad alati korralikult loetud.

Täna ei pabistanud ma üldse. Läksin raadiosse nagu teeks mingit kõige igapäevasemat asja, ma isegi täitsa tahtsin sinna minna ja juttu jätkus kauemaks. Olin omale paar lehte spikreid teinud, et ei unustaks olulisi asju, fakte ja numbreid ja panin ka läpaka lauale lahti, kust üht-teist vaadata saaks, aga mikrofon oli nii suur ja kogu see kronstein mu nina all nii pirakas, et varjas arvuti ekraani täiesti ära ja piirdusin ainult paberitelt piilumisega, neid sain endale nina ette tõsta. Suud mikri juurest eemale liigutada ei tohtinud, päris peaaegu vastu mikrofoni pidin olema terve aeg. Saatejuht oli ka igasugu salvestuskola taga peidus, talle otsa vaadata ka nagu üldse polnud ruumi ja tegelt polnud vajagi, sest tema küsimused tulid mulle kõrvaklappidest.

Kui saade läbi sai, hüüatas noormees teisel pool lauda mitu korda, et väga hea ja väga super, höhö. Sain hakkama. Pärast töö juures kuulasin rahulikult salvestuse üle ja olin üllatunud, et mu hääl mind üldse ei häirinud. Tavaliselt ei ole mulle mu hääl erinevates salvestustes meeldinud ja alati põen, et räägin liiga kiiresti, aga täna ei häirinud mind mitte miski.

Armas oli see, et laps kuulas oma autoremonditöökojas saadet ja kohe kui see lõppes, kirjutas mulle FB-sse tunnustussõnu. Lisas veel, et üks naine ta töö juurest, kes muideks on mu endine paralleelikas ja matkakaaslane, oli öelnud, et räägin nii tarka juttu nagu mõni professor. Mrt ka tegi märkuse, et mõne mõiste oleksin pidanud lihtsamas keeles lahti rääkima, aga kui saate üle kuulasin, siis tundus endale küll, et nii mitu korda sai mõnda asja korratud, et küllap sai igaüks aru.

Tööle tagasi jõudes vaatlesin ülima rahuloluga guuglianalüütikust, kuidas reaalajas rahvas mu diabeediblogis ringi sebib. Olles kaks päeva jälginud, kuidas peavoolumeedias diabeedispetsialistid, arstid ja õed, rahvale kärbseid pähe ajavad ja räägivad ainult ravist, mis ei toimi (öeldes selle ka otse välja, sest nii on), olin eriliselt tänulik selle eest, et mind saatesse kutsuti. Iga sellise väikese sammuga, mida avalikkuses teen, saab mõni diabeetik järje peale aidatud. Mu tempo on aeglane ja olen ikka nagu hüüdja hääl kõrbes, siiski rohujuuretasandil asjad vaikselt, aga järjekindlalt muutuvad.

Pärast sujus mu igapäevatöö ka eriti ludinal ja isegi oma ohvissi wifi-probleemi suutsin üksi lahendada. Mõnus eduelamus on, kui saan hakkama millegagi, mida pole varem teinud ja eriti veel kui suudan meest üllatada sellega, et temalt abi ei küsi ja täitsa ise mõne endale uue asja teen. Mul keset kiiret tööpäeva kadus wifi, ükski restart ei aidanud. Kuna Mrt ei saanud koolist ära tulla, et asja lahendada, turgatas mulle pähe, et meil ju riiulis ports wifi ruutereid, et prooviks äkki selle välja vahetada. Need uued ruuterid on mingid tillukesed karbid, mille häälestamisega on klientidel olnud probleeme ja ma täitsa kartsin, et need meile kätte jäävad, et äkki ei saagi asja neist ja keegi ei osta. Täna avanes mul suurepärane võimalus ise testida, kuidas neid asjakesi tööle panna ja kas töötavad üldse.

 Selline väike valge vidin, TP-Linki ruuter. Üllatavalt lihtne oli seda tööle panna ja suutsin isegi talle me tavapärase parooli peale võluda. Pärast kekutasin mehele, et panin parooli ka peale. Ja siis natukese aja pärast lisasin, et kle ma su käest ei küsinudki, kuidas see käib. Ihhiii. Mees ütles, et ta märkas jah. No parem oleks, kui ikka märkab, milline suurepärane tööline tal on 😀

Mul on kaks päeva järjest jälle sattunud ärisse mehed, kes otsivad pilguga me ohvissist meest taga, et kas ühtegi spetsialisti ei olegi kohal. Ma täitsa ülbelt olen hakanud vastama, et peale minu siin ühtegi teist spetsialisti ei ole tõesti. Siis nad on sunnitud oma arvutid mu kätte remonti jätma ja ma oma tubli tööga pean iga kord ennast rehabiliteerima. Kuna osa operatsioone teen juba kliendi nähes ära ja nende küsimustele mul enamasti ka vastused olemas on, ei olegi viimastel päevadel enam juhtunud, et keegi oma arvutiga sellepärast tagurpidikäigul põgeneks, et mingi mutt kavatseb ta pilli näppima hakata. Mulle täitsa meeldib mu töö. Vist põhiliselt sellepärast, et mulle meeldib inimesi aidata.

Mrt tuli täna töölt hiljem koju, oli käinud me ohvissist läbi, et ühele kliendile ta arvutid kätte anda ja klient saatis mulle tänuks pudeli valget veini ja Maiuspala kommikarbi. Maitea, kas kommid olid Mrt-le põhiliselt või pigem meile mõlemale vist ja kes neid siin sööb üldse.

2 Responses to “Milline”

  1. Raili Says:

    Mina söön!!! Need kommid mu lemmarid. 😉

  2. ylle Says:

    Kle see karp hakkas millegipärast tühjenema juba, Mrt ütles, et võime Railile uue osta 😀

Leave a Reply