Koormust on ja ilu

Eelmisel nädalal olin jälle kaks päeva koolis ja kolm päeva üksi tööl. Koolis on pigem puhkus, aga hiljem tööl käib siuke andmine, et pole hoo ega hoobi vahet. Reede hommikul oli mul lausa mitu onu oma õnnetute arvutitega leti ees järjekorras, üritasin neid kõiki korraga aidata, aga viimaks pidi ikkagi Mrt ühe neist üle võtma võrgu kaudu, sest mul mõistus otsa lõppes. Õnneks ta saab oma loengute ajal tihti siiski ka kontaktne olla ja vajadusel tuld kustutada.

Positiivne on üksi tööl rabamise juures see, et päev läheb kiiresti ja pole passimist, kuigi hea meelega pühendaksin paar tunnikest tööajast ka õppimise peale. Aga kussa saad. Õhtuti olen üsna kutu, sellepärast kuluvad nädalavahetused õppimisele ära ja tšillimise aega jääb väheseks. Üks mahukas kodutöö on mul pealegi selline, et kui selle taga juba viis tundi istunud olin, jooksis juhe sedasi kokku, et Mrt pidi aitama mul ühes tabelis korda luua, mul endal absull enam pea loogikat ei tabanud.

Laupäeva õhtul jalutasime Dietrichisse sööma. Mrt oli seal varem käinud kooki mekkimas, aga ma polnud sinna üldse enne jalga tõstnud. Oma suureks üllatuseks kogesime üliarmsat teenindust ja toidud olid superhead.

 Sööki oodates sai raamatuid lugeda.

 Seda me ei tellinud, väike eelroog oli üllatus peakokalt. Need krussid alusel on rediseidud, hirmus head. Üldse kõik see komplekt oli mõnus. Ma isegi kuivikuid sõin ja hiljem sooja krõbeda koorega saia, mille peale sain muidugi järgmise hommiku paastusuhkru 6,7 mmol/l. Üks kord elame… Või noh, õnneks patustamised piirduvad mõne nädalavahetusega ja argipäevane ketotoit teeb mu korda jälle.

 Siuke võimas praad, väga maitsev.

 Mrt võttis kooki ka, ma siin varastan ta tükilt marju. Magustoite ma rohkem ei puutu, õnneks pole mingit isugi nende järele.

Kodu poole jalutades hakkasime rehkendama, et justkui liiga väikse arve saime. Vaatasime hiljem kodulehelt hinnad täpselt järele ja saime aru, et mu 4-eurone majavein oli arvelt välja jäänud. Olime küll lahkesti neile jätnud viieka jotsi, aga see pold nagu asja mõte, et sellest nad me arvet katma peaks. Mrt-d see vaevas nii palju, et läksime pühapäeva ennelõunal Dietrichisse tagasi ja mees maksis mu veini tagantjärele kinni. Eelmise õhtu teenindajatest polnud ühtegi tööl ja tütarlaps, kes makse vastu võttis oli üksjagu üllatunud siukseid veidrikke nähes. Mees vabandas, et meil oli eile väga kena õhtu siin ja ei taha võlgu jääda või midagi nii. Et ikka hing ka rahule jääks.

Pühapäeva õhtul käisime kinos Queeni filmi vaatamas. Enne algust täheldasin, et unustasin taskurätte kaasa võtta, aga õnneks polnudki vesistamise film. Päris lõpus, kus rahvas ekraanil hullusti kaasa elas ja laulis, küll oli väga harras hetk, aga mitte selline, mis nutu peale ajaks. Naised seal pühkisid silmi küll, ma nägin. Film mulle täitsa meeldis, kuigi esimeses pooles tundus, et tuleb igav asi. Muusikat oli palju ja see meile meeldib väga, juba tolle pärast tasub seda filmi vaatama minna. Elulood, kui nad tõde räägivad, on alati huvitavad vaadata.

Kinost saime välja poole üheksa ajal ja sõitsime kohe ka verandaga majast minema, sest Mrt peab väga vara tööl olema ja me ei tahtnud hommikul seal sebima hakata. Ruth oli isadepäeva puhul poetanud Mrt-le köögilauale huvitavate steitmentidega  šokolaadikarbi ja Kmr tuli mulle esikus vastu rosetiga kingikarp näpus… Et mis? Lihtsalt niisama, sest olen ta ema… Mu üldse mitte väga vana Huawei telefon on jäänud surmaeglaseks, miski puhastamine ega putitus enam ei aita, sellepärast kinkis laps mulle pruugitud iPhone seitsme. Ilusa, kiire, selge ja kirka pildiga telefoni. Sellised armsad lapsed meil.

2 Responses to “Koormust on ja ilu”

  1. Maire Says:

    Täna selgusid Eesti parimad restoranid ja Hapsal Dietrich valiti kolme parima kohviku hulka 🙂

  2. ylle Says:

    Super!

Leave a Reply