On nigu on

Eelmisel nädalal tabas mind vist kõigi aegade suurim stress, mille tõttu veel eile hommikul metsas kõndides tegi hingamine südame piirkonnas valu. Mul alati just südamelihas annab siis tunda, kui elu juhtumisi vahelduseks hernes ei ole.

Nüüd on november, mu selle aasta suurima õpikoormusega kuu, millest püüan kuidagi libedalt vingerdades läbi tulla. Kahetsesin, et ühe kursuse võtsin ja täna napikalt oleksin korraldajale kirjutanud, et sorry, kustutage mind nimekirjast maha, sest loobun. Osalt sellepärast, et miskit uut ma seal ei õpi. Aga kõige rohkem hakkas mind häirima üks võõras inimene, kes istub loengutes, kuri nägu peas ja kui siis mõni rühmatöö kaaslane mõne ettepaneku teeb, ta lihtsalt tulistab hukkamõistu ja materdab kõik mõtted maha. Pole eluski sarnast pidurit näinud. Meil on FB-s salagrupp, kus oma grupitööd arutame ja see inime on lihtviisiliselt paar korda põrutanud sellisel ebaviisakal moel teistele, et lõpetage see või too, et loen suu ammuli ega mõista, kas inimesel on elu pekkis või on tal mingi diagnoos. Vbla on katkine inimene, vbla lihtsalt ülbik. Täiesti uskumatu tegelane on ja täna viimaks otsustasin, et mind ikka nagu päriselt huvitab, kuhu sellisega koostöö välja viib või milleks siuke veel võimeline on. No vot, ei saa loobuda, sportlik huvi tekkis. Et kuidas inime hakkab juba saama 50 aastat vanaks, on mitu kooli läbi käinud ega ole ikka veel elementaarseid suhtlemisoskusi omandanud? Kusjuures ühiskondlikult väga aktiivse inimesega on tegu, tal tutvusringkond on suur ja.

Muidu üldiselt, kui mul just pole vaja viibida kurjade inimeste hulgas, ma alati lahkun. Sel korral mul ikka vist oleks vaja see kursuse lõpetamise paber kätte saada.

Oma seda nn päris õppimist, diplomiõpet, pole viimasel ajal üldse jõudnud töö juures teha, sest neil vähestel päevadel, kui siin ametis olen, on tööd kohati üle pea. Täna, näiteks, on reedele omaselt rahulik, sain isegi oma uurimustöö küsimustega tegeleda ja praegu kirjutan blogi. Aga enamasti on mul korraga vaja mitut arvutit remontida ja Mrt ei saa palju abiks käia, sest ta põhitööl väga hõivatud on. Ta tihti käib pühapäeviti lahendamas neid asju, millega ta ainus tööline pole hakkama saanud.

Täna panen aga jälle sildikese uksele, et esmaspäeval-teisipäeval suletud, oleme koolis. Ei tea, kas rahvas hakkab juba ukse taha jäämisega ära ka harjuma, kui neljas aasta järjest sedaviisi jamame?

Vbla peaksin eraldi postituse tegema oma tervisest ja söömisevärgist? Mul on üht-teist üles tunnistada. Näiteks seda, et vahepeal hakkasin kujutlema, et võin üks kord nädalas süüa saiavärki, mida Haapsalu ohtralt pakub? Või, et mis see siis ikka teeb, kui söön iga päev üks või kaks väikest õuna, kui kõik muu söömine on täielik low carb? Paastusuhkrud keerasin pekki ja kuus-seitse kilo võtsin kaalus juurde.  Kuni ühel hetkel otsustasin, et ei või ikka kõiki oma ihuhädasid kliimaksi kaela ajada ja pöördusin tagasi ketogeense söömise juurde ja hakkasin üle hulga aja tegema 24h paaste.

Piisas juba ühest nädalast paari pikema paastuga ja üliväheste süsivesikutega (köögiviljast peamiselt), kui kuumahood peaaegu kadusid, kaal hakkas kukkuma ja enesetunne läks mõnusaks. Mäletate, ma hädaldasin oma kuumahoogude ja öise higistamise pärast? Praegu ma ei mõista isegi, miks juba pool aastat tagasi kõike teooriat, mida olen omale pähe toppinud, praktikaks ei pööranud. Tõsiasi on see, et kui olen ketoosis, ei ole mul mõnel päeval ainsatki kuumahoogu või tuleb üks ainumas alles õhtul kell kaheksa ja öösiti ei higista enam peaaegu üldse. Enesetunne on uskumatult hea ja tagatipuks näen nii palju kenam välja, et inimesed on hakanud komplimente tegema. Ilmselgelt ei sobi mulle carbface, see teeb mind vanaks ja koledaks kottis silmaalustega mutiks. Mis kehakaalu puutub, siis ega mul üle viie-kuue kilo ei ole tegelt vaja alla võtta. Ta aeglaselt läheb, aga küll ta ükskord ikka kaob. Üleminekuiga on ausalt öeldes üks rist ja viletsus siiski.

Leave a Reply