Archive for October 7th, 2019

Räige tamp

Monday, October 7th, 2019

Esimese semestri koormus on vist sellepärast nii suur, et eraldada terad sõkaldest. Juba on näha, et rahvas hakkab kodutöödega hilinema ja võlgu jääma, me Mrt-ga oleme siiani vähemalt ree peal püsinud.

Olime kolm päeva jutti pealinnas, ühes vanalinna hotellis. Sessid on meil reedest pühapäevani pikad päevad. Rongiga läksime ja tulime. Pühapäeva õhtul jõudsime koju kell pool üheksa ja pidime veel jõudma kaks väikest kodutööd teha ja esitada, mis hommikupoolses loengus oli üles antud. Juhe oli täiega koos ja midagi adekvaatset ma kirjutada ei suutnud, vähemalt tehtud sai ja esitatud. Kusjuures laupäeval jäi meil üks loeng ära ja selle asemel anti sama päeva tähtajaga iseseisev töö, mis oli umbes miljon lehekülge erinevatest keskkondadest lugeda, mitu videot vaadata ja iga materjali kohta vastata kindlad küsimused. Tegime seda hotellis ühtejutti kolm tundi, ilma hingatama pmst. Mul sellise tambiga õppimise suhtes on seisukoht, et pikaks ajaks meelde midagi ei jää ja säärane uhamine kasutu on. Ma tahan jõuda aeglaselt lugeda, analüüsida, arutleda, mõtiskleda. Aga ei, tutkit sa saad seda, kui ülesanded saabuvad pealelõunal ja tähtaeg on samal päeval. Kui materjal on huvitav, siis on eriti kahju, et süvenemiseks aega ei anta.

Nüüd on esmaspäev, köögivili valmib pliidil, mees istub oma läpakas ja mina omas, teeme tagantjärele ühte praktikaaruande juppi. See on kerge asi tegelt.

Nägime poes ühte tuttavat naist, kes oli meil ükspäev äri ukse taga käinud ja näinud silti, et oleme koolis. Kui kuulis, et me magistriõppes oleme, ütles, et tal läheb süda pahaks kui keegi talle kooli meelde tuletab. Just selle tempo pärast, et kogu aeg ainult teed koolitükke ja muud elu ei ole. Ta tegi ka järjest baka ja magistri mitte just esimeses nooruses. Me selle üle esialgu ei kurda. Täna töölt koju sõites ütlesin mehele, et püüa nüüd ette kujutada, mida me teeks kui õppida ei oleks. Mees arvas, et ta vedeleks, aga mu meelest on see igav, eriti kui telekast ei tule hurmavaid seepe. Ehk et kooli läksime uuesti osalt sellepärast, et õppimata ei oskagi enam nagu olla.

Linna hotelli jäämise juures oli see võlu, et saime elu nautida. Käisime üks õhtu isegi Viru tänava katusekohvikus veinitamas ja koogil (igaühele oma, eks). Mulle meeldis, et seal olid ägedad suured klaasid, veini temperatuur oli õige ja kogusega ei koonerdatud. Igati positiivne elamus, muusika ja värgid. Enne seda käisime Basiilikus söömas ja kinos vaatamas maailma lapsikumat filmi (Tähtede poole). Laupäeva õhtul einestasime Troikas. See muidu on üks nõmedalt kallis koht nagu nad vist kõik seal Raekoja platsis on (karuliha 43 eurot), aga kasutasime 10-eurose toidu kampaaniat. Sõime mingit lihapada, mis pidi olema nagu ühepajatoit, aga koosnes peamiselt sealihast ja kui ma saiakaanekese alt oma toidu välja lõikasin, lõhnas see sedasi nagu oleks oma ema tehtud. No täiega lapsepõlve laupäevade röövlipraad tuli meelde ja see oli sihuke väikese pisaraga meeleliigutus peaaegu. Kuna mees tahtis kooki, siis istusime pärast veel natuke Maiasmokas ka. Head söögid, kenad inimesed, mõnus pealinna melu. Natuke nagu puhkus isegi. Eriti mõnus on õhtusööki nautida siis, kui oled terve päev söömata olnud. Ülikoolis meil pühapäeviti ükski söögikoht avatud ei ole ja lõuna on nii lühike, et mitte kuhugi ei jõua minna. Me ei tahtnudki lõunasööki, täitsa teadlikult paastusime.

Pühapäeval peale loenguid oli meil veel nii palju rongile aega, et tulime kaupsist läbi ja ostsime mulle õhukesed saapad. Mu kevad-sügise mustad saapad on võrdlemisi ribadeks kõnnitud, need lähevad nüüd prügikasti. Kolm aastat pidasid vastu siiski. Kuna ma ei salli igavaid saapaid, oli mul jube raske leida midagi, mis sobiks. Poodides on tohutud lasud musti plönne, mis jalas koledad, ma tahtsin midagi värvilist. Lõpuks häda pärast mingid leidsin, mis pole küll päris see, mida otsisin, aga mugavad ja mitte nii igavad vähemalt.

 Noh, häda pärast mingid on.

Kossuhooaeg on täiega lahti läinud, aga meie kooligraafik jookseb täpselt me meeskonna mängudega koos, mistap kui hästi läheb, siis vbla detsembri lõpus ühte mängu saame isegi vaatama minna… Tänavu ei ole mõtet isegi hooajakaarti osta, sest me lihtsalt ei ole mitte kunagi kodus, kui mängud käivad.

Ma vaatan nüüd, kui kaugele mees on meie ühise praktikaaruande kirjutamisega jõudnud 😀