Archive for August 11th, 2019

Tegijad

Sunday, August 11th, 2019

Tore on saabuda Haapsallu, kui kohe, kui autost välja saad, hüüab esimene mööduja sulle kaugelt nimepidi tere hommikust. Valge daami etenduse hing sõitis rattaga mööda. Ega mul ülearu palju siin linnas ju tuttavaid pole, aga neid tekib ikka juurde kogu aeg.

Tulin seekord siia üksi, sest mehel on teises kodus tegemist. Mrt pidi maja juures midagi kõpitsema ja aias toimetama, aga kuna hakkas vihma sadama, otsustas ta lapse kapi viimased nurgad valmis teha. Ma niitsin muru, sellest tegevusest jäid maha rammusad silovallid, mida pidin pärast rehaga hajutama. Pärastpoole käisin kõndimas ja rattaga sõitmas. Väntasin linna taha metsa põldmarju korjama. Väga mõnus oli looduses olla, aga oma liitrist ämbrikest täis korjata ei jõudnud, sest pilved kogunesid ja hakkas müristama. Kihutasin koju ja sellest oli kahju, sest hiljem selgus, et sadama ei hakanudki ja äike läks eemalt mööda.

Tuleme tavaliselt peale töönädala lõppu juba reede õhtul verandaga majja, aga sel nädalavahetusel oli järjekordne maratoni korraldamine, mis võttis nagu ikka terve laupäeva. Tegelikult kulub meil maratoni asjadele augustis alati kolm päeva, sest vaja on ka kõik rinnanumbrid valmis teha. Seekord läks numbritega hästi ja laupäevane regamine kohapeal ka kiiresti, sest panime kõik tähestikulisse järjekorda juba eelmisel päeval ja samasuguse nimekirja saatsime ka ajamõõtjale. Laupäeva hommikul siis loopisin järjest kiibid ümbrikutesse ja tegin sellega ainult ühe feili. Natuke arusaamatu see eksitus oli, ma ei suutnudki mõista, mismoodi sai ühte ümbrikusse sattuda kaks kiipi ja teisest kiip puudu olla. See oleks võimalik, kui nende inimeste nimed oleksid olnud sama tähega järjestikustes ümbrikes. Vbla jooksja ajas ise kiibid segi, igatahes tuli ta kahe ümbrikuga ja ajamõõtja pidi täpsustama, kellele miski kiip kuulub. See oli väike eksitus, selliseid ikka juhtub.

Mu roll maratonipäeval ongi ainult jooksjate registreerimine, materjalide väljastamine ja hiljem arvutist aegade ette lugemine sellele, kes diplomeid kirjutab. Igasugu koristamine ja info jagamine ja autovõtmete hoiustamine jne muidugi ka. Autasustamisega ei ole mul pistmist, sellepärast polnud ma endale ka selgeks teinud, kes millises kategoorias võistleb. Kuna peakorraldajad mõlemad ise ka jooksid ja olid alles rajal autasustamise ajal, korraldasime naistega feilide feili. Ühe peakorraldaja naine kirjutas diplomid välja ja võttis iseenesestmõistetavalt kolm kõige kiiremat naismaratoonarit lõpetanute seast. Kahjuks oli neist maratonile reganud ainult kaks, kolmas oli tulnud niisama jooksma, et vaatab, kui palju jaksab. Maratoni tasu on suur ja igamehe jooksu oma väike ja neid inimesi ei tohi omavahel segi ajada. See kolmas, kes niisama tšillima tuli, ei oleks tohtinud reeglite järgi maratoniarvestusse minna, aga sinna me ta automaatselt panime. Noh, juhtus siis see, et arutasime seal lauas, et mis teeks ja kuidagi need diplomid teadustaja- ja autasustajamehe kätte said ja kõik käis nii kähku, et enne kui oma kahtlemistega lõpule jõudsin, olid autasud juba välja jagatud. Kõik juhtus nii kiiresti, et selleks hetkeks, kui telefonis reeglid lahti sain, olid naised juba pjedestaalil ja kolmanda koha auhind anti valele inimesele. Õige inimene alles jooksis.

Tegu tehtud, vahtisime regamise telgis naistega üksteisele otsa ja arutasime, et mis nüüd saab. Olime korda saatnud kõige lollima asja, mida ühel võistlusel üldse teha annab. Üks auhind oli antud valele inimesele. Peakorraldaja naine oli meeste peale pahane, et need polnud suvatsenud meid instrueerida ja sellega meid ülinapakasse olukorda panid. Mina olin vihane iseenda peale, et suures numbrite vorpimise tuhinas ei olnud ma suvatsenud maratoni reegleid läbi lugeda ja meelde jätta. Autasustamine ei olnud üldse minu asi, ma ei teadnud sedagi, kes jooksjatest maakonna meistriks kandideerib, sest nimekirjadesse polnud meile seda ära märgitud. Totaalne infosulg. Mu meelest oli suurim viga see, et kõik põhikorraldajad, kelle käes oli info, ise ka jooksid maratoni ja nende ajad tulid ju kõik üle nelja tunni ehk et selleks ajaks kui oli autasustamine välja reklaamitud ja parimad juba lõpetanud, ei olnud neist olulistest meestest higihaisugi korraldustelgis. Maraton kestab kokku kuus tundi ja parimatele tuleb diplomid välja anda kohe peale nende jooksu, sest ükski osavõtja ei jää ju sinna tundideks niisama passima.

Olukord oli jabur ja piinlik. Aga noh, see andis mulle võimaluse ennast proovile panna ja teha midagi niisugust, mida ma pole mitte iial enne teinud ega loodetavasti enam kunagi ei tee. Ma läksin jooksja juurde ja küsisin temalt autasu tagasi. Päriselt. Keegi teine ei julgenud vist seda teha ega kujutanud üldse ette, et sellist asja teha võiks. Aga lahendust oli vaja ja õige kolmanda koha naine oli varsti rajalt tulemas. Kusjuures mitte niisama naine, vaid väga nõudlik isik, kes alati jälgib, mis positsioonil ta on ja talle on see tähtis. Õige kah, sest reeglite järgi oli ta maratonile reganud naistest kolmas, auhinnaline. See ei loe, et igamehe maratonile reganud naine oli hulka kiirem, kord ja distsipliin, eks ole.

Naine, kes ekslikult auhinna sai, istus eemal murul koos mehega, kogu kolmanda koha vääriline nassvärk nende jalgade ees toretsemas. Läksin ta juurde ja kükitasin maha ja hakkasin rääkima. Et tead, meil juhtus nüüd selline asi, et… Me vabandame tuhat korda.. Ja veel kord… Ja veel ja veel. Midagi ma seal igatahes kokku patrasin sedasi, et maratoonar tunnistas, et oli isegi imestanud, miks talle see kolmas koht anti. Sest ta polnud julgenud täismaratonile regada, see oli ta elu teine maraton. Erinevalt minust oli jooksja reeglitega väga hästi tuttav. Rääkisin seal mis ma rääkisin, igatahes kinkekaardi ja medali ja mingi staffi veel andis ta tagasi. Ma ei näinud autasustamist, sellepärast ei teadnud, et talle mingi klaasist kujuke ka anti, ei osanud seda tagasi küsida. Ta tuli sellega ise hiljem ja ütles, et pean selle võtma. Jätsin talle ta kolmanda koha diplomi ja meepoti alles, ise kinnitasin, et reeglid ei muuda fakti, et ta jooksis selle maratoni kolmanda koha välja, ta tulemust ei saa temalt võtta mitte keegi. Klaasist medali viisin ka talle tagasi, sest need olid mõeldud kõigile, kes täismaratoni läbivad, olenemata regamisest.

Kui õige kolmas koht rajalt saabus, kamandasime ta kohe pjedestaalile, soovitasime ronida kõige kõrgema paku otsa, sest me olime käki kokku keeranud ja nüüd oli võitjale lubatud kõik. Vabandasime, et juhtus eksitus ja esimesed kaks kohta kiirustasid juba minema ja said oma autasud kätte. Andsime talle ta diplomi ja auhinnaks mõeldud vidinad ja pildistasime teda seal uhkes üksinduses igast kandist. Mulle ta pistis oma telefoni pihku ja ma siis klõpsisin sellega. Ta oli õnnelik ja rahul. Aitasin ta veel paku otsast alla, sest oma ärajoostud jalgadega tal oli seda raske teha.

Millalgi hiljem tuli too naine, kellelt autasu ära olin võtnud, minuga rääkima. Ta küsis murelikult, kuidas meil asi lahenes ja ma siis rääkisin, et kõik on hästi. Ja vabandasin veel kord, umbes sajandat korda. Küsisin, kas ta ikka suppi käis söömas ja sain teada, et tema üldse selliseid asju ei söö, neil olevat oma toidud kaasas. Noogutasin arusaavalt, et aa, oled taimetoitlane või. Ta vastas, et mitte ainult, nad mehega on toortoitlased. Vaat siis! Kui taimne toortoitlus muudab inimesed nii empaatiliseks, rahumeelseks ja arusaajaks ja mõistlikuks, siis elagu toortoitlus, ma ütlen! Imestasin veel, et ta sellise toidu peal suudab niivõrd rasket sporti teha, aga ta ütles, et jaksamist on küllaldaselt. Nad mõlemad mehega olid, muide, kohutavalt kõhnad.

Selline huvitav kogemus. Täna seigale tagasi mõeldes tunnen ennast eriti kõva mutina. Väga lollina muidugi ka.

Mrt pole ise maratone jooksnud juba viis aastat, sest tal on üks põlvehäda. Aga seekord ta jooksis lõpuni, kuigi arvas, et ehk 6-7 ringi teeb. Ta väga on kannatanud selle käes, et pole saanud pikka maad joosta. Arutasime ühe naisega, kelle vähiravi saav mees ka jälle jaksas terve maratonimaa läbida, et ei meie seda meeste värki mõista. Et mis see on, mis muudkui rajale ajab ja miks on nii kahju lõpetada, kui kord oled hakanud maratonidel käima. Olen näinud oma mehe kurba nägu rohkem kui korra, kui kõik endised maratonikaaslased rajale lähevad. Seekord nägin pisaraid, kui ta täismaratoni distantsiga maha oli saanud. Nii suur asi oli see tema jaoks.