Archive for August 4th, 2019

Haavad

Sunday, August 4th, 2019

Haavad paranevad kenasti. Mrt ostis sel päeval, kui opil käisin, kõik valuvaigistid välja, mida arst soovitas, aga ma pole neist ühtegi võtma pidanud. Eile hommikul riskisin esimest korda üleni duši all käia, mille järel toimus haavade puhastamine ja plaastrite vahetamine, kõik sujub kenasti. Ei tea, mida need inimesed küll teevad, kellel pole kodus siukest partnerit, kes on võimeline meditsiinilisi protseduure tegema, vist peavad siis arsti juurest läbi astuma peale iga pesu? Mu mehel vist juba sõrmed sügelevad niitide järele, mis mind koos hoiavad, eks umbes nädala pärast võin lasta tal need välja nokkida. Niit on tugev nagu traat.

Olen tänaseks jõudnud arusaamisele, et mitte õlapealses haavas ei loksu vedelik, vaid turja peal. Võib ka olla, et enne loksus mõlemas, aga nüüd kuulen seda häält ainult kukla tagant. Tõsiselt loodan, et mis iganes seal tühimikus loksub, mis kasvajast järele jäi, kaob see iseenesest ja ma ei pea minema jälle haiglasse, et lasta see süstlaga välja võtta. Turja pealt on igatahes tänaseks kadunud ka see kole lohk, mis õmbluse kõrval oli.

Kaotasin operatsiooniga rohkem kui ühe kilogrammi kehakaalust, kuigi ma ei usu, et mu lipoomid nii palju kaalusid. Nüüd siis ongi ainult viis kilo veel sellist ülekaalu, millest peaksin püüdma vabaneda. Enesetunne on igatahes hea ja olen rõõmus, et siiski julgesin lipoome eemaldama minna. Mees on ka rõõmus, ma tegelt ei teadnudki enne, et mu kasvajad teda palju häirisid.

Eile askeldasin juba üsna palju ka aias ja täna koristasin tube, aga muru niitmine on hetkel mehe töö. Teises kodus ka pidi seekord Mrt muru pügama, sest Kmr vigastas poistega palli mängides jalga. See juhtus ühel õhtul kooli staadionil ja kuna valu oli tugev, lasi laps ennast kohalikku emo-sse sõidutada. Sealt saadeti ta minema, sest väidetavalt polnud pilditegijat kohal. Ma tean, et röntgeni inimene on nädalavahetustel koduses valves, aga ühe väikese jalavigastuse tõttu ei hakatud teda välja kutsuma. Olin ausalt öeldes väga häiritud sellest, et kiirabist niisama lambist inimene minema saadetakse ilma abi andmata. Mrt pidi pärast kodus mehikest trepist üles tassima, nad tegid külmakompressi ja kuidagimoodi üritasid jalga putitada, et Kmr öösel magada saaks. Järgmisel päeval ta läks emo-sse tagasi ja siis sai ka pildi ära teha – õnneks luumurdu pole, ainult põrutus ja väänamine.

Hull vigaste perekond.

Ma seda oma haava sees vedeliku loksumist ikka kahtlustan, et no pole asi õige. Jube veider on see hääl, täpselt selline nagu oleks mu turja sees nõukaaegne soojakott, kus sees vesi loksub. Mäletate neid kummist soojakotte, keeratava kummikattega korgiga? Siuke plaks ja plaks käib kogu aeg, kui kõnnin. Ma algul päris siiralt kahtlustasin, et mingi anum on mu sisse unustatud, aga no see pole ju võimalik. Või on? Arst põhjendab seda asjaoluga, et kasvajad olid suured ja väga suur tühi ruum jäi mu sisse. Anestesioloogi nägin opijärgsel päeval juhuslikult tänaval ja kurtsin ka loksumist, tema arvas, et vbla mõni veresoon jäi lahti. Kusjuures ma ei saanud talle seda häält demoda, sest nii kui sammu lähemale astusin, ta kuri taks ründas mind. Uskumatu, et kellelgi kenal inimesel veel tänapäeval nii loll koer on, kasvatamata ja sotsialiseerimata! Küsisin anestesioloogilt seda ka, et kas on äkki võimalik ultraheliga vaadata, mis haava sees on, aga ta ütles, et selle protseduuri järjekorrad on jube pikad. Mis seal ikka. Ootame, vaatame ja… kuulame.