Archive for July, 2019

Tehniline ülevaatus ja parandused

Wednesday, July 31st, 2019

EDIT: Lisasin loo lõppu pildid. Kes haavapilte vaadata ei suuda, ärgu parem lõpuni lugegu.

Olen oma terviseposti kirjutamist edasi lükanud, et poleks kirjutada ainult niisama kontrollist, vaid ka operatsioonist, mis tehti täna. Kolme kuu jooksul olen käinud ära kõik oma korralised visiidid alates hambaarstist ja günekoloogist ja lõpetades endokrinoloogi, mammograafi ja kirurgiga. Esimest kaht väisan igal kevadel nagunii ja mammograafias käin, kui skriiningus olen. Endokrinoloogi ja kirurgi juurde saatis mind perearst.

Jätsin lipoomide operatsiooni puhkuse viimasele päevale, mistap tänast päeva on mul olnud ainult pool, sest teise poole magasin ja olin narkoosist uimane. Mul oli üks lipoom turja peal ja teine õla ees ja need on mul olnud juba 10-15 aastat kindlasti. Õlapealne mind ei häirinud, aga kaela juures oli vastik kõva kõrgendik. Kartsin lõikust täiega, sest viimati jäi kirurgiga jutt nii, et teevad kohapealse tuimestuse ja kui see ei mõika või selgub muid asjaolusid, siis vbla peab panema magama. Hommikul haiglasse minnes otsustasime siiski kohe, et tuleb narkoosiga lõikus, sest ülemine lipoom tundus olevat liiga sügav. Nii oligi. Kui loen oma päevaravi epikriisi, siis seal seisab, et “lipoom mitmeharuline, mitte väga selgete piiridega.” Õlapealse kohta seisab palju ilusam jutt, et selgelt piirdunud ja eemaldatud täies ulatuses. “Preparaadid histoloogiasse” seisab seal ka.

Ma poleks neid asju omast tahtest lõikama läinudki, aga allusin perearsti ja Mrt survele. Ma küll vältisin palja turjaga avalikus kohas käimist nii, et juuksed on üles pandud, sest häbenesin oma kasvajat, lahtise pidukleidiga hoidsin alati ka juuksed lahti. Aga nii palju see mind ei häirinud, et oleksin hirmsasti operatsioonile kippunud. Veel puhkuse ajalgi võtsin mitu korda jutuks, et äkki ikka tühistaks aja ära, aga Mrt veenis mu iga kord ümber. Ma kartsin narkoosi ja mulle ei meeldi, kui mind torgitakse, eriti veel, kui asi pole ellu jäämises, vaid pigem iluvigade parandamises. Mul on varem olnud ainult üks narkoosiga lõikus ja tean ju, et iga selline protseduur jätab jälje tervisele ja elueale. Aga perearst ka veenis mind, et kui lipoomid veel suuremaks kasvavad, siis jäävad ka suuremad armid jne. Mu lipoomid pole tegelikult viimased viis aastat üldse suuremaks kasvanud ja kahtlustan, et asi on toidus, mida söön.

 Pildil istun seksikalt haigla öösärgis aastast viis, nagu mu meedikust tütar seda nimetas, ja ajaloolises kitlis, millega anti kaasa pikk puuvillane pael nagu vööks või nii. Öösärk käib tegelt selja pealt kinni, aga ma võisin panna teistpidi, et ise siduda saaks. Aga siduda midagi pold, sest kui pael oli vasaku hõlma küljes, siis paremal seda polnud samas kohas ja vastupidi. Ainult ülevalt kaela juurest sain paelad kinni panna ja õde aitas pärast alt ka ühte siduda, mis jättis hõlmad nii nagu lapsed vahel kampsuneid kinni panevad kui üks nööp vahele jääb. Haiglasse mineku juures oli üks mu suurem pablamise põhjus just riietega seotud. Hädaldasin mitu päeva ette, et mina pesu seljast ei võta ja palja tagumikuga ma haiglas kõndima ei hakka. Õnneks ei pidanudki, alukad võis jalga jätta, aga rinnahoidjat siiski mitte, sest selle paelad oleks opil seganud. Mul oli üldse palju hirme ja hädaldamist ja viimased kolm ööd enne lõikust olid mul isegi unehäired.

Sain kohe hommikul ühe unerohutableti ja paar valuvaigistit, tilk pandi ka ja juba varsti kõndisingi opituppa. Anestesioloog oli mu laste onunaine, talle midagi veel nalja viskasin, aga mäletan ainult seda, et heitsin opilauale selili ja mul paluti ennast ülespoole nihutada. Sealt alates kadus kõik, ärkasin alles peale kella kahte palatis. Jõle uims oli olla, oleksin tahtnud hommikuni magada, aga õde palus mul tõusta ja käia ise koridori veeautomaadist juua võtmas. Seda ma paar korda ka tegin ja siis istusin ja ootasin kuni kell kolm võeti kanüül ära ja võisin minema jalutada.

Kummaline, et ma ei mäleta narkoosi tegemisest mitte midagi. Mind oli hoiatatud, et kurk on pärast valus ja ta on praegugi veel valus, sest tehti supraglottiline anesteesia – hingamistee e. kõrimask. Ruth pärast imestas, et siukest vanaaegset asja teevad, aga ma ütlesin, et ma olengi ju vanaaegne inimene, höhö. Muidu kõik oli väga kena ja inimesed olid kenad ja kõike hästi selgitati ja uuriti enesetunnet ja nii. Üldiselt meeldiv kogemus. Õde tahtis kangesti mulle lõunasööki tuua, et pidavat hea guljašš olema, aga ma ei tahtnud. Ainult magada oleks tahtnud. Pakkus siis kisselli, et võtku ma sedagi, aga selle peale ma ütlesin, et mingeid suhkruga asju ma üldse ei söö (ja mis kissellitamine see me haiglates käib iga päev, arumaisaa!). Pärast kodus natuke midagi sõin ja jõin poolteist tassi kohvi ja olin ikka veel nii väsinud, et magasin elutoa diivanis kella kuueni. Jälle üks huvitav kogemus, sest kohv ajab mul reeglina une ära mitmeks tunniks, täna oli see nagu üks unekohv. Kui ärkasin, sõin köögivilja, mida mees oli vahepeal teinud ja siis käisime Mrt-ga kahekesi metsatiirul, sest ammu pole kodukandi loodust nautida saand.

Nii palju siis sellest. Muud ülevaatused toimusid mul enne lõputöö kaitsmist maikuu lõpus, ainult hambaarsti ja endokrinoloogi juures käisin vahetult enne lõpuaktust juunis. Endokrinoloogi juurde saadeti mind sellepärast, et üks mu kilpnäärmenäit ei olnud hea. Kõik muu on mul aastatega ainult paremaks läinud, aga TSH oli 0,11 (norm on 0,4-4,0). Endokrinoloog ajas mu kaalu peale ja mul on nüüd ametlikult diagnoos E66.0 – liigsete kalorite põhjustatud rasvumus. Imestan ikka, kuidas arst, kes mind esimest korda elus näeb ja mu söömisest midagi ei tea, kohe sedasti kenasti diagnoosi lajatab ainult kaalunumbri järgi. Reaalsus on see, et mul on umbes 6-7 kg ülekaalu, millest ma tõesti peaksin vabanema, ülejäänu oleks ainult mingi fitnesstibi kosmeetika, aga milleks mulle see?

Teine diagnoos on E05.2 – türeotoksikoos toksilise hulgisõlmelise struumaga. St et mul on kilpnääre väikesi kasvajapojukesi täis, aga asi pole nii hull, et ravima peaks. Loeti sõnad peale, et mida kõike süüa ei tohi ja ma ei hakanud arstiga vaidlema, kui ta väitis, et himaalaja roosa sool sisaldab joodi. Krt, joodisisaldus oli mul üks eksami küsimus alles mõni kuu tagasi… Ausalt öeldes on see ikka väga õudne, et arstid toitumist ei jaga ja kui nad ei jaga, siis võiksid ju selle koha pealt vait olla, mitte patsiendile jama ajada.

Tolle rumala toitumissoovitusega meenub mulle, et kunagi ammu soovitas üks arst mul hakata võtma kaltsiumi toidulisandit ja ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja ütlesin, et kui mu peres on olnud südamehaigusi, siis ei tohiks mulle sellist asja ütelda. Toidust ei ole võimalik saada liiga palju kaltsiumit, aga toidulisanditest on ja kui on oht, et veresooned võivad lupjuda, siis see nn lubi seal on tegelikult ju kaltsiumiladestus. Kevadel andsin vereproovid ja mu kaltsium on 2.32 mmol/l (norm on 2.15-2.60).

Viimatisest vereproovist üllatas mind kõige rohkem paastuglükoos, mis oli imeline 4.7 mmol/l. Sellist paastusuhkrut nägin viimati aastaid tagasi. Näitudest üllatasid mind veel folaadid, mis oli 18.93 (norm >7.64 nmol/l). Arvasin, et kui teravilja üldse ei söö, siis folaatide number on väiksem, aga saan need ilmselgelt kätte rohkest köögiviljast. Vitamiin D oli 76.6 ja see on peale pikka päikese puudumist ka väga hea mu jaoks. Üldkolesterool oli 6.1 mmol/l, mida isegi arst ei pidanud enam liiga kõrgeks, sest ma pole ju mingi plikake enam. HDL oli tõusnud 2.2 mmol/l peale ja see on see, mis loeb. Igatahes väga heaks olen ma oma verenäidud saanud, selge see ja hea on teada, et oskan oma tervist paremaks süüa. Endokrinoloog kirjutas mulle digilukku tegelt ka selle, et põen kerget suhkruainevahetuse häiret ja pean üks kord aastat kontrollis käima.

Mammograafiabussis käisin päev enne opile minekut ja seda vastust pole veel (EDIT: Vastus saabus 02.08.: normist kõrvalekallet ei leitud). Küsiti, kas olen 2017 vahele jätnud, sest nende bussis ei käinud, aga tookord ma käisin pilte tegemas hoopiski Haapsalus, sest haigla on mul seal niiütelda nurga taga ja lihtne on sinna lipata endale sobival ajal. Rohkem ma sinna nurga taha ei lähe, sest pilditegija proua oli vist liiga püüdlik ja litsus mu osakesed nii kõvasti aparaadi vahele, et karju appi. Tunne oli, et kohe rebitakse tissid küljest ja tehakse ju neli pilti, neli koletut rebimist. Mammograafiabussis pole kunagi sarnast probleemi olnud.

Selline põhjalik ülevaatus, niisiis. Vbla lähen augustis uuesti kilpnäärme proove andma, et vaadata, kas halb näit kevadel võis olla stressist.

Hommikul vahetasime plaastreid:

 Selle eesmise haavaga on siuke lugu, et kui kõnnin, siis kuulen nagu seal sees loksuks miski vedelik. Selline hääl on nagu oleks õmbluse taga plastist või kummist anum, mille sees vesi loksub. Ju leiti mu verest liiga palju veini ja paigaldati muuhulgas ampull 😀

Lõpp paistab

Sunday, July 28th, 2019

Tänaseks on selge, et isegi üks kuu puhkust on liiga vähe. Kolm päeva ongi veel jäänud, aga neist kahel on mul ühed kohustused kirjas, mistap need pole enam puhkus. Päevad on möödunud mingis mitte midagi tegemise letargias, isegi kõigil mu pooleldi loetud raamatutel on järjehoidjad umbes sama koha peal kus nad olid puhkusele tulles. Või ehk peakski puhkuse ajal tegema seda, mida töönädalatel ei tee ehk et ei maksa ka lugeda kogu aeg.

Tervelt üks neljandik puhkusest on kulunud külaliste võõrustamisele (ja ma olen ju ometi ka mõned ära tõrjunud!) ja päris hea hulk tunde ka raamatupidamise töödele. Eilse päeva panime hakkama selle peale, et oma raamatupidamine pilve viia. Importida sai ainult üksikuid asju, kogu lao pidime uuesti sisse toksima ja algsaldod muidugi. Jah, meil on siin töö kaasas, sest 1. juuli seisuga me enam vana raamatupidamise programmi ei pruugi ja kasutasime puhkusepäevi selleks, et rahulikult pilveversiooniga järje peale saada. Tundub, et saime kah, bilanss klapib ja kõik värgid jooksevad nii nagu vaja. Tore on see, et saame oma raamatupidamisele ligi igalt poolt, kus vaid internet on, aga hirmutav on see, et kui netti pole, siis ka andmeid pole ja mitte midagi teha ei saa.

Täna kirjutasin kokku ka ühe valikaine ainekava gümnaasiumile, kavatsen seda tuleval õppeaastal andma hakata, kui huvilisi on. Tore on tõdeda, et mul on valikainete andmiseks isegi piisav kvalifikatsioon, sest sai pisut ülikoolis käidud.

Lõppeva nädala keskel käisime korra Stockis. Ma pole seal käinud alates 2014. aastast kui laevafirmast töölt ära tulin. Muutunud ei ole mitte midagi, aga samas oli väga erinev, sest suur osa turistidest on sel liinil nüüd asiaadid. Nad tulevad nii Jaapanist, Hiinast kui Lõuna-Koreast ja mulle nad ei meeldinud, sest tundusid ebaviisakad. Ebaviisakus võib tuleneda ka umbkeelsusest, muidugi. Kummaline oli kuulda hommikuse äratuse ajal kajuti kõllidest mingit mandariinilaadset keelt. Rootsi lauas oli suur pott riisi, mida veel viis aastat tagasi seal polnud ja enamus toite oli marineeritud, aga seda ma ei tea, kas ka aasia turistide pärast. Igatahes oli marineeritud kraami selgelt liiga palju, mistap tagasiteel sõin seal peamiselt ainult frititud lillkapsast.

Stockholmis kõndisime ligi kakskümmend kilti, sest aega meil oli ja polnud ühtegi plaani. Läksime sadamast jala linna ja pärast tagasi ka, kuigi napikalt oleksime rentinud elektritõuksid. Mrt tahtis neid proovida, aga ma lõin natuke põnnama sellepärast, et polnud enne nendega sõitnud ja kartsin, et põrutan kellelegi rahvarohkel tänaval tagant sisse. See tõuksivärk on muidu hästi äge, neid saab igalt poolt võtta ja võib pärast jätta suvalisse kohta.

Ilm oli selline +32 või midagi, natuke häda pärast tuult ka vahepeal puhus, aga hullult lämbe siiski. Ostsime kohe linna minnes Karlaplanilt vett kaasa ja takseerisime juustude hindu, et võrrelda, kas on mõtet juba kesklinnast osta või teel laevale. Polnud vahet. Mul on see kiiks, et minu meelest Eestis ei ole ühtegi head juustu, kui just mõni emmentali tüüpi isend välja arvata, aga seegi on teinekord ülesoolatud, pealegi liiga kallis. Rootslaste suurte aukudega juustud istuvad mulle eriti hästi ja neid ma lasen omale alati tuua, kui keegi Rootsist tuleb või kui ise käin, siis ostan kaasa. Ega me eriti midagi muud sealt ei ostnudki seekord, Mrt sai omale punased lühkarid ja ma ostsin Indiskast ilusa kleidi kümne euroga. Ja oligi kõik. Tšillisime niisama ja vahtisime ringi ja ma veendusin taas, et turistirohked suurlinnad ei ole väga minu teema. Veits nostalgia küll, aga kõike oli seal ikka nagu liiga palju.

Viimased päevad on olnud Haapsalus ka ropult palavad, mistap me oleme istunud jahedaks konditsioneeritud toas ja tegelenud igasugu kirjalike kohustustega. Mrt käis eile hommikul palavaga isegi jooksmas ja ma väntasin kaasa ja täna hommikul tegime pika kõnni, aga muidu veame ennast õhtupoole välja peaasjalikult ainult selleks, et üks ujumine teha. Me ujume väikeses viigis, sinna ei tule kõrvetavad vetikad ja on kohe sisse minnes piisavalt sügav.

 Üritan luiki paika panna, et saaks oma tavapärasest kohast suplema minna viigi tagaotsas, aga need tüübid aint sisisesid ega lasknud meid vette. Läksime siis sama külje pealt veidi eemalt, aga seal olid astmeteks sätitud kivid nii libedad, et rohkem ei taha sealt minna.

 Peale ujumist sõitsin trikoo väel koju, sest selle seelik pritsis vett igasse kaarde ja ega keegi ei pea teadma, et see trikoo on mitte kleit. Mul pole kombeks siin peale ujumist riideid vahetada. Mõnikord viskan lihtsalt kleidi märja trikoo peale.

 Täna nägime juba kaugelt, et luiged jälle me supluskohas laiavad ja jäime teisele poole viiki, kus on üks hea sisseminemise koht. Ma vaatsin tegelt, et inimesed armastavad seal oma koeri kasta, aga mis vahet seal on, üks loodus puha.

 See täpes seal kaugel on Mrt, kes ujus korra üle viigi ja tagasi. Vist mingi 12 minutiga käis ära. Vesi on praegu hästi mõnusasti soe ja ujuda saabki ainult viigis, sest eeslahes on sinivetikas.

 Keset linna oli kiikingu värk üles pandud ja mehel oli muidugi vaja seda proovida. Panin FB-sse video, kus ta viis tiiru üle võlli laseb, päris hea hoog esimeseks korraks. Mul oleks juba esimese tiiru peale maa ja ilm segamini ja tegelt Mrt ka veits kõikus ja tudises kui sealt maha sai.

Oleme puhkuse ajal palju ratastega sõitmas käinud. Haapsalu taga on imelisi metsi nii terviseradadega kui vanade raudteetammidega, kus peal kulgedes on eriti mõnus suve nautida. Ükspäev korjasime isegi paar karbitäit mustikaid sügavkülma. Paralepas mustikatest mustab, aga mulle kleebivad seal iga kord mõned puugid külge, mistap eriti ratta pealt maha tulla ei taha.

 Kui märkad suurepärast ronimispuud, siis tekib ju kiusatus…

 Väga kõrgele ta siiski ei roninud, sest puu oli hullult vaigune. Ma ei mäleta, et kuusevaik oleks olnud meile lapsepõlves mingi probleem, kui kuuseladvast üle majakatuste vaatasime ja Kuldma-mutt all õiendas, et tulge kohe alla, muidu tema on pärast süüdi, et me ennast surnuks oleme kukkund. Endal tal maailma kõige teravamate hammastega koeranähvitsad kõrval ootasid saaki. Ega me ei tulnud alla.

 Kuna mu sõrmed on kobad, siis arvasin, et ega ma enam mitte kunagi elus marjule ei lähe, aga kui metsaalune sinetab mustikatest, oleks patt neid mitte kaasa võtta. Mrt-l on suurehulgalisest mustikakorjest lapsepõlvetrauma, aga kuna meil oli suure korvi või ämbri asemel pisike liitrine isend, ta aitas selle täis korjata. Mina lapsepõlvest mustikate korjamist ei mäleta, sest tädi Netty käis seal enamasti oma sõbrannaga nii, et läksid mitmeks päevaks metsa ja magasid kuuse all.

Ma poleks ausalt öeldes uskunud, et oleme võimelised puhkuse ajal lihtsalt vedelema. Mrt küll iga päev programmeerib ja see on ka töö tegelikult, aga me pole mitte midagi ehitanud ja see on ime küll. Maja kallal rapsimisest loobumine oli me ühine otsus, sest me ei tahtnud tekitada olukorda, kus puhkuse lõpuks on pangaarvel ainult mingid riismed. Suuremad tööd peavad ootama kuni suvila müüdud saame ja me oleme arvestanud, et see võib võtta mitu aastat.

Kui päike looja läheb, sätime ennast verandale istuma. Päeval on siin nii kuum, et võiks leili visata, aga õhtuhämaras hoiame ukse ja akna lahti ja laseme tuulel jahutada. Juba mitu päeva on me õuel ja verandal mere lõhn, sest kerge tuul on tagalahe poolt ja meri lõhnab ilmselt kuuma ilma tõttu rohkem kui muidu. Rohutirtsud siristavad nagu mingised, aga muidu üldiselt on väga vaikne. Ma ikka veel ei väsi imestamast, kui vaiksed on Haapsalu ööd isegi suveajal, väikeste eranditega muidugi (rock ja ameerikaauto).

Ahh, tuli meelde, et käisime ju ühel kontserdil ka enne mu sünnipäeva. Rock in Haapsalu, Chris de Burgh ja James Morrison. Tõenäoliselt oli see viimane vabaõhukontsert, kuhu ennast vedasin, sest no ei harju ma ära igasuguste segajatega. Kõige rohkem häirivad mind suitsetajad, mees käis isegi ühele pundile ütlemas, et kas nad oleksid nii kenad ja suitsetaks veidi eemal. Liiga palju röökivaid lapsi, purjus naisi ja suitsetavaid inimesi, no mis muusikaelamust sellisest kohast saaks? Sigaretisuits paneb mul nina kinni, olen selle suhtes juba mõnda aega allergiline. Õudselt jama on, kui ei saa hingata.

EDIT: Tuli meelde, et nägin Stockholmi skääride vahel, seal, kus juba suvemajad tihedalt koos, hüljest ujumas. Vaatasin esiotsa, et vaal, sest täpselt samamoodi liikus ja hea mürakas oli. Olen varem hülgeid ainult jää peal näinud, Hiiumaale sõites.

Puhkus ja muu taoline

Thursday, July 18th, 2019

Mõtsin, et täheldaks vaikuse katkestuseks üles mõned puhkuseaegsed seigad. Seda ma ka vist pole veel ütelnud, et meie perest alustavad sügisel ülikooliga mitte ainult ema ja isa, vaid kaks last ka. Kmr läheb tehnikaülikooli bakasse ja Ruth hakkab oma eriala ehk terviseteaduse magistrikraadi tegema. Mõlemad lapsed murdsid suurest konkursist läbi, aga mehikesel oli see lihtne, sest tema sai lihtviisiliselt oma punktiskooriga sisse ilma, et oleks pidanud mingeid eksameid tegema. Siuke elu siis, et hakkame jälle palju Tallinnas olema.

Puhkus kulgeb meil Mrt-ga verandaga majas peamiselt lebotades. Me ei tee mitte midagi. Ma ainult aias natuke toimetan ja mees juuris täna välja suure õunapuukännu, aga tema siiski põhiliselt õpib siin. Ma vahin niisama roose ja võtan päikest, küpsetan ja vaaritan ja isegi eriti lugeda ei viitsi.

Raamatupidamise tööd on palju, aga muudkui lükkan edasi.

Ükspäev käisime Laulasmaal Mrt kursaõe sünnipäeval. Peale südaööd jõudsime koju ja sellist unerütmi häiret ju vanainimesed pikalt põevad.

 Sünnipäevale minnes olime veel reipad.

Möödunud nädalavahetusel oli siin jälle ameerika autode kräu ja linn hullusti umbes. Meile saabusid rotsad ja lapsed, mistap ühel nädalavahetuse ööl majutasime lausa üheksat inimest. Minu tüdrukud tulevad homme tagasi ja jäävad mõneks päevaks. Juba jupitasin suurema portsu vetsupaberit ruutudeks, sest meil kipub kanalisatsioon umbe minema. Nüüd, kui suurem rahvas majas oli, sai mees jälle käia kaikaga naabri aias kanalisatsiooni lahti surkimas.

 Siin ühed tüübid lähevad jooksuringile, 12 kilti midagi seekord.

 Mrt käis viigi peal supiga sõitmas.

 Mul oli tehtud metsik laar šašlõkki.

 Ja ühte panna cotta moodi asja tegin ka koduaia kirssidega. Ma seda magustoitu olen nüüd siin nii mitu korda teinud, et kirsipuu on tühjaks saanud. Siin sees käib ainult vahukoor, toorjuust ja erütritool ja marjad, želatiiniga tarretan.

Esmaspäeva õhtul, kui just olime Ralkade pere ära saatnud, maandusime verandale kohvitama ja nautisime vaikust, kui helistas üks vana sõber ja küsis, kas ma tema last ja lapse sõbrannat majutaksin ükspäev… Ütlesin sirgelt ära, sest ausõna, noh, meil pole siin hurtsikus selliseid tingimusi, et võõraid majutada saaks. Mul jubedalt küll süümekad pärast tulid, sest üks neist tüdrukutest, kes meile ööseks tulla tahtis, on mu ristilaps, aga ma tõepoolest ei suutnud ette kujutada, kuhu ma nad paneks, kui mul samal ajal on siin lapselapsed hoida ja verandal peame minu sünnipäeva. Meil on endal suur pere, kui kõik lapsed ja lapselapsed kokku tulevad, 11 inimest täpsemalt. Ja mis seal salata, oma ristilast ma enam üldse ei tunne ka, me pole aastaid suhelnud.

Mis öömaja pakkumisse puutub, siis kõik teavad mu privaatsuse kiiksu, eks? Mulle meeldivad külalised, aga mitte siis, kui nad ööseks jäävad. Oma lapsed on muidugi erandid, Ralka kuulub ka sellesse kategooriasse. Aga lambist võõraid majutada, kui mu oma tüdrukud magavad elutoas ja meil on üksainus vets ja duširuum, mis pealegi pole veel valmis ehitatud… neverever. Mind kohutavalt häirib, kui ma ei saa oma tavapärast elu elada, omaette kohvi juua ja paljalt magada ja väheste riietega mööda maja ringi kaaberdada ja kui ma pean kogu aeg olema viisakas ja palju suhtlema. Et vetsu ja duši alla minnes pean ukse seestpoolt kinni panema ja… Nii et vabanduge!

Teisipäeval sõitsime suvilasse niitma ja saunatama ja jäime seekord isegi ööseks.

 Mrt tarvitas isegi natuke vikatit.

 Oma sauna taga.

Käisime muuhulgas kukeseeni korjamas ja mees tegi ühe korraliku jooksu.

 Midagi hädapärast natuke oli. Meie lemmik seenemets on suuremalt jaolt maha võetud, aga õnneks nad ainult harvendavad, mitte ei tee lageraiet. Metsamasinate roobastes ja üle palkide kooserdades üritasin oma õigeid kukekate kohti leida, aga ma alati eksin, kui sedasi hullusti on “tuba segi löödud.”

Järgmisel päeval tegime nats turisti, kolasime Kuressaares ja sadamasse sõites põikasime mehe tungival nõudmisel isegi Kaali järve juurest läbi. Seal me peatusime umbes kaheks selfiks, et mitte laevast maha jääda.

 Kaali ääres.

Aga enne seda juhtus nii, et Kuressaares vanalinna kohvikus valas teenindaja kohvi lauda tuues minu kohvitassi mehe sülle tühjaks.

 Mrt hüppas laksust püsti ja kõrvetada ei saanud. Teenindajatüdruk vabandas ette ja taha, aga nii palju ei taibanud, et oleks siis mulle kompensatsiooniks suuremat kohvi pakkunud või midagi. Tõi hoopis kogemata espresso asemele, jummalast väikese pooliku tassitäie ja ma lihtsalt ei viitsinud seletama minna, et mul oli enne masinakohv tellitud, mis oli ju ometigi tassiäärega triiki. Krt! Mees käis veel tüdrukule ütlemas, kui see laga koristas laua pealt, et ärgu ta muretsegu. Me kolisime teise lauda muidugi, sest eelmine ujus. Ma ka ütlesin preilile, et ikka juhtub, sest tõepoolest, kesse siis meelega tassi kliendile sülle libistab. Kujutan ette, kuidas neiu pärast mitu päeva põeb. Ei imestaks, kui sellise asja peale töölt lahti lastakse, sest hullemat apsakat annab ikka klienditeeninduses ette kujutada.

 Tagasisõidul laevas. Mehel on püksid vahetatud ja meel rõõmus. Hea, et tal olid mingid rannalühkarid ka kaasas, ei pidanud nende plekilistega reisima.

 Tänane kännu juurimine Haapsalus. See valge klaar oli nii vana, et raudselt me lastena selle vilju tarvitasime.

 Nüüd on niisugune kena plekk kännu asemel.

Ma peale hommikust muruniitmist ja peenarde rohimist tegin rattaga treti surnuaeda, et uurida, kas mu lilled on juba kutud. Olid läbi jah, sellepärast tulin kodust raha võtma ja väntasin selveri juurde uusi lilli ostma. Panin mõlemale platsile väikesed roosa õiega begooniad ja kolm tükki tõin koju veranda trepile ka, sest siingi olid võõrasemad tuksis. Rattasõitu tuli kokku päris mituteist kilti, sest ega ma kunagi kuhugi otse ei sõida, ikka mööda mereäärt ja promenaade ja raudteetammi, et oleks ilus ja saaks suve nautida.

Homme tulevad lapselapsed ja ega ma täpselt ei teagi, kui kauaks nad jäävad. Veidi üle poole puhkuse on läbi ja hakkab tunduma, et tervest kuustki jääb väheks. Tahaks lihtsalt olla.

Paneme edasi

Tuesday, July 9th, 2019

 Saime Mrt-ga mõlemad magistriõppesse sisse. Esimest korda elus pääsesin ülikooli esimesel katsel ja seda ilmselt sellepärast, et neil on seal hirmsasti vaja, et keegi tuleks ja õpiks. Ega mul poleks enam tahtmist ka viis korda proovida… Meie eriala 19-st kandidaadist kaks on siiski millegipärast välja praagitud ja õppekohta pakutakse 17-le. Me võtsime omad kohad vastu.

Kahju, et ei tea akadeemilise testi tulemusi. Kuna olin testi tehes ebaadekvaatne, huvitaks mind väga, milleks sellises seisukorras võimeline olin.

P.S. Mrt istub homme kolledžis rakendusinformaatikute vastuvõtukomisjonis.

 

Paranen

Friday, July 5th, 2019

Norwalk kestis kaks päeva. Kuna esimese päeva teine pool oli juba päris kabe, siis lootsin, et ühe päevaga piirdubki, aga ei – eile hommikupoolikul ikka panin veel korraliku paki maha. Terve päev ei suutnud iivelduse tõttu midagi lugeda, lihtsalt istusin diivanis ja vahtisin arvutist filme või tukkusin. Õhtul väsisin vara ja läksin kell üheksa magama. Täna ärgates tundsin ennast juba peaaegu tervena. Enam ei iivelda, kõht on korras, suur nõrkus on üle läinud.

Oli see alles jube!!!

Tegime hommikul pika kõnniringi ja jäime paduvihma kätte. Ahi on köetud, küpsetasin mandlijahust vorsti-juustupirukaid, nüüd istume soojas toas ja sehkendame kumbki oma arvutis.

Hetk tagasi laskus diivanilaua kohalt alla elusuurune koibik. Mrt ütleb, et nad on head, sest söövad dušinurgas keldrikakandeid, aga ma leian, et õues on nende toidulaud igatahes rikkalikum. Jäkid on mõlemad, aga ega nad enne siit ei kao, kui maja remonditud saab. Praegu me ei remondi midagi, sest raha ei ole.

Vaikselt tiksume, puhkus ikkagi. Mul on üksjagu raamatupidamistööd ja Mrt käis eile lausa ohvissis arvuteid parandamas ja ühe töö taris siiagi kaasa, aga suurema osa ajast me siiski ei tööta. See on see värk, et oma ohvissiga samas asulas ei oleks meil mingit puhkust, oleksime liiga kergesti leitavad. Keskkonnavahetus on ka ülioluline.

Mrt kobis elutoa diivanist magamistuppa, et veidi sõba silmale lasta. Keskkonnavahetus 😀

EDIT: Unustasin ütelda, et see, kuidas Mrt mu eest Norwalki ajal hoolitses, on tuhat korda mõjusam armastusavaldus kui ta igapäevaselt lausutud “ma armastan sind.” Imetlen.

Norwalk ja eksam

Wednesday, July 3rd, 2019

Minuga juhtus täna kirjeldamatult õudne asi. Kahtlustan, et korjasin eile ühe söögikoha kleepuvalt laualt üles noroviiruse. Juba öösel tundsin, et asi ei ole õige, suurest ehmatusest läks isegi uni mitmeks tunniks ära. Hommikul tõustes käis pea sedasi ringi, et ma ei suutnud liikudes tasakaalu hoida ja kaks korda oleksin napikalt kummuli kukkunud. Püüdsin kohvi juua, aga väga ei sobinud, sellepärast jõin rohkem vett. Süda oli sedavõrd paha, et varsti leidsin ennast vetsupoti kohalt koogutamast, aga kaua see ei kestnud, sest potti oli vaja muuks otstarbeks. Kõik käis nii kähku, et Mrt ei jõudnud pesukausiga kohale… Oijohhaijooo!!!

Olin enne kohvitamist pesemas käinud ja isegi kuivatada ma ennast üleni ei suutnud, sest kummarduda polnud võimalik, tasakaal kadus ära. Mrt assisteeris mind igas asjas alates jalgade kuivatamisest ja lõpetades riidesse aitamisega. Ta pakkis kokku mu läpakakoti, kontrollis, et mul ikka pastakas oleks ja et prillid oleks kaasas ja… Sest me pidime varahommikul minema ülikooli sisseastumiseksamile.

Ausalt öeldes olin niivõrd surnud, et ilma mehe abita ei oleks ma siit majast välja saanud, rääkimata pealinna sõitmisest. Kuidas saab juhtuda, et just sellel nii tähtsal päeval tabab mind sajandi jubedaim atakk??? Olen üldiselt väga terve inimene, mingeid nohu-köhaga viiruseid ei mäletagi enam. Viimati korjasin miski kõhuhaiguse üles Riia Lidost, vist oma kolm aastat tagasi, aga tookord oksendamist ei olnud.

Olin nii armetu, et nutt tuli peale. Mitte midagi ei suutnud teha, isegi silmi ei suutnud lahti hoida ja külmavärinad olid permanentsed. See oli nii jube peapööritus, et tahtsin voodisse tagasi minna ja mitte midagi ei tahtnud sellest maailmast teada, ammugi siis kuhugi minna. Aga mees utsitas mu siiski autosse ja eksamile me sõitsime.

Kuskil Läänemaal pidi mees auto kinni pidama, sest mind tabas järjekordne ropsiatakk. Ma polnud teisi riideid kaasa võtnud (hea, et üldse midagi selga sain), sellepärast üritasin autoistmelt võimalikult kaugele koogutada. Kuna ma polnud midagi söönud, vaid peamiselt ainult vett joonud, siis ainult vett seal purskasingi. Viimaks saabus see vastik krambitamine, mis tuleb siis, kui tühja maoga öögid, mingit materjali enam polnud väljutada.

Õnneks olin taibanud meest paluda, et ta pudeliga vett kaasa võtaks, seda ma seal siis natukese haaval jõin, et dehüdreerumist ei tuleks. Kuidas me ülikooli taha parklasse jõudsime, mina ei tea, sest hoidsin terve tee silmad kinni. Vaevlesin külmavärinate käes, aga ei julgenud autot väga soojaks lasta, sest äkki siis hakkab veel halvem. Vahepeal natuke piilusin, et kus me oleme, aga aru mitte midagi ümbrusest ei saanud. Koperdasin mehe sabas õppehoonesse, ise soigusin, et ma ei suuda silmigi lahti hoida, kuidas ma loen seal mingeid tekste… Ma olen mõtlemisvõimetu ju…

Audika ukse taga tuli natuke oodata. Mingi hetk tuiskas üks mu endine kursakaaslane mööda, ma isegi ei tea, mida talle ütlesin, sest polnud eriti adekvaatne. Mrt aitas mul kotist id-kaarti välja õngitseda, seisime seal järjekorras ja vormistasime ennast akadeemilisele testile.

Vaatasin abi otsivalt ringi ja üritasin plaani välja mõelda. Märkasin, et klassis pole kraanikaussi ja teadsin, et vets on kaugel. Ma ei teadnud, mida teha, kui keset akadeemilist testi peaks ropsihoog peale tulema. Mrt osutas ukse poole, et näed, seal on paberikorv, haarad selle kaasa ja tormad uksest välja. Jummala hea plaan oli see, ausalt. Tollel hetkel ei olnud parimat lahendust võtta, aga paberikorvis oli kilest prügikott ja mõte sellega välja tormata tundus hea. Natuke see rahustas, kui teadsin, et saan ehk hakkama. Õnneks oli testi aeg ainult üks tund.

Olin akadeemilise testi pärast mitu päeva ette muretsenud, sest jube nõme on loll olla. Ükspäev tegin isegi mingit proovitesti, et aimu saada, mismoodi need testid üles ehitatud on. Olin lootnud, et teeme seda arvutis, siis ei pea pead alla kummardama, et lugeda, aga test oli paberi peal. Õnneks tähed silme ees ei hüpanud ja süda sellest pahaks ei läinud. Pikemad inglise- ja eestikeelsed tekstid lasin diagonaalis osalt aja kokkuhoidmise mõttes, aga osalt sellepärast, et neid oli mõttekam hakata lahendama nii, et enne loen valikvastuseid ja siis otsin tekstist lahenduse juhul, kui see mul diagonaalis märkamata jäi. Mu meelest igast loogika ja teksti mõistmise ja matemaatika ülesanded olid lihtsad. Mates olid tekstülesanded ja mitmes kohas oli aimata ka tillitamist, mistap võisin siiski mõne asjaga ka puusse panna. Kultuuriteemad olid kõige tüütumad ja seal ühe vastuse panin täiega huupi. Kõige rohkem kartsin ajahätta jääda, aga saime Mrt-ga mõlemad hakkama max 50 minutiga.

Mina eksami ajal välja ei jooksnud, aga üks teine jooksis küll, sest hull köhahoog tuli peale. Mrt pärast ütles, et tal läks sellest meel rõõmsaks, kui talle poole testi ajal otsa vaatasin ja naeratasin. Noh, et esiteks ma suudan naeratada ja teiseks, kui ma naeratan, siis järelikult ei ole ma eksamiga hädas. Peamiselt elus, niisiis.

Peale akadeemilise testi olid individuaalsed vestlused. Testilt tulime ära enne kella kümmet ja me vestluse ajad olid alles kolme paiku. Käisime siis vahepeal Audenteses, kuhu mehel oli Kussa arvuti parandamine kokku lepitud, siis ehituspoes ja Ülemistes shoppamas. Ma julgesin isegi Lidos natuke süüa ja kohvi juua. Umbes lõuna paiku mul oligi juba nii normaalne olla, et maailm ei kõikunud enam, toit jäi ka kõik kenasti sisse. Aeg-ajalt jooksid silme ees koledad pildid hommikusest õudusest, aga pea oli selge ja nõrkus hakkas ka üle minema.

Vestlusele minnes oli mul juba suu kõrvuni. Teisel pool lauda istusid kolm naeratavat meest ja komisjoni esimehega me olime juba varem ühel tutvustuspäeval juttu ajanud, mistap ta tundis mu ära. Pidin seal oma motivatsiooni kinnitama, mingitest kogemustest rääkima ja üleüldse väga tšill vestlus oli. Kusjuures me tulemused saame teada alles järgmisel esmaspäeval, aga vestluse lõpus ütles õppekava kuraator mulle, millistel kuupäevadel peaksin tutvustuspäevadele minema ja millal pean kohale tulema esimeseks loenguks. Eeee…mmm… Ma ei suutnud vastu panna ja küsisin igaks juhuks üle, et kas see tähendab, et ma olengi juba vastu võetud. Vastuseks sain naeratuste saatel midagi sellist, et nojah, et mis siin siis enam 🙂

Mrt-l läks vestlus veelgi paremini, ta sai seal oma varasemate it-alaste tegudega hiilata ja šokeeris komisoni esimeest sellega, mille oma diplomitööks oli kolledžis päriselt valmis teinud. Ma ei tea, kas nad ehk imestasid seda, et kolledžist sellisel tasemel asju tuleb nagu mees tegi, igatahes muljet see avaldas. Mrt-lt küsiti seda ka, et kas ta mõnele teisele erialale ka paralleelselt kandideerib, vist kartusest, et äkki ta valib siiski midagi muud. Ei kandideeri, me mõlemad võtsime ühe ja sama haridusteaduse magistrikava. Hetkel on tunne, et meil mõlemal on tugevalt seal juba jalg ukse vahel.

Meil oli plaan laste juurde sõita ja mees tahtis natukeseks tööle minna, õhtuks olime kutsutud minia sünnipäevale. Sõitsime siiski eksamilt otse Haapsallu tagasi, sest ma ei tahtnud minna koju lapsi nakatama. Kmr sõidab homme varahommikul oma tüdrukuga Maltale puhkama ja oleks eriti tobe, kui mu pisikud nende reisi tuksi teeksid.

Kõndisime õhtul läbi linna umbes kella kaheksa paiku, kui lossipargis pidi algama LP kontsert. Nägime sajandi pikimat piletikontrolli järjekorda, mis lookles lossiväravast ümber Rootsituru kohviku ja Kärme Küüliku peaaegu Dietrichi ette välja. Umbes sama jäme järjekord nagu Pariisis Louvre´i juures olin näinud. Kui tund hiljem samast tagasi jalutasime, oli järts kadunud, ainult üksikud inimesed seisid turvakontrollis. Naljakas oli näha suurt joogipurkide- ja pudelite lasu turvaväravate juures, hull saak oli muusikahuvilistelt ära võetud.

Õues on kuri tuul ja mingi soe ei ole. Istume soojas toas ja naudime seda, et hetkel kumbki meist pole haigusega siruli.

P.S. Diagnoosi ma panin endale ise ja selle otsustasin ka ise ära, et ju ma ikka õppima saan 😀