Archive for the ‘Kropp och hälsa’ Category

Niidid väljas

Monday, August 19th, 2019

Täna võeti mul viimaks haavade seest niidid välja. Eelmisel teisipäeval saadeti mind ju sellepärast perearstikeskusest kirurgia kabinetti, et ei juletud niite eemaldada suure kupli tõttu, mis mulle kuklasse kasvanud oli. Õnneks see hakkas juba järgmisel päeval madalamaks minema ja tänaseks on ainult vaevumärgatav kühm veel alles. See tähendab, et vedelik, mis sinna tekkis, imendus ise ära ja pole vaja ei süstlaga välja võtta midagi ega muud trikki teha.

Kirurgiakabineti õde soovitas mul tungivalt esimesel võimalusel kirurgile ennast näidata ja see võimalus oli täna. Kuna järjekorrad on pikad, pidin lihtsalt minema ukse taha ootama, et saan mingi hetk vahele. Uurisin veel, kas on mõni rahulikum kellaaeg, millal minna, aga õde ütles, et vahet pole, neil on kogu aeg rahvas ukse taga. Läksin siis kohe hommikul ja jäin ootama, ukse taga oli vast kümmekond inimest, aga osad olid lihtsalt patsientide saatjad ja kaaslased.

Kui siis viimaks kirurgiakabineti uks avanes ja õde välja tuli, ei öelnud ta meile mitte rõõmsal meelel “tere hommikust!” vaid hüüatas “sa juudas, mis siin toimub???” See polnud mingi rõõmus hüüatus, vaid pigem siuke nõukaaegne ebaviisakus, mille ridade vahelt võis välja lugeda, et krt, jälle liiga palju patsiente, tõmmake te ka jeed. No igatahes minule kui patsiendile, keda ta ise sinna ukse taha tänaseks kutsus, tundus ta reaktsioon lihtsalt matslik või siis leebemalt väljendudes ebaprofessionaalne.

Sain ukse taga oodata vist umbes 40 minutit, aga kui kabinetti pääsesin, võeti kohe sipsti niidid välja ja arst luges sõnad peale, et mida ja millal teha tohin. Paari päeva pärast olen igatahes tavaline normaalne inimene tavalise eluga, võin minna sauna ja puha. Mind lõiganud kirurg on, muide, väga meeldiv inimene. Täna ta vabandas, et kuna ma opilt tulles ei ärganud piisavalt kiiresti, ta pidi lahkuma ega saanud mulle mitte midagi rääkida, mis seisukord on ja mida oodata. Ta mäletas, et kirjutasin haavavedeliku mulksumise pärast osakonna õele. Ma oleks seda osanud oodata, kui tal oleks olnud võimalik mulle peale operatsiooni infot anda, aga polnud.

Igatahes on minuga kõik korras ja mul hea meel on ja natuke isegi uhke tunne selle üle, et julgesin sedasi vabatahtlikult lõikuslauale minna. Aga ma mõtlen tolle õe peale seal kirurgi kabinetis, et ega siukest ei tee ringi ükski riigikord. St et kui ikka oled mitukümmend aastat ühes stiilis suhelnud, siis ei tule helgemaid päevi ka vabariigi ajal mitte. Ta ise vaevalt et üldse aru saab, et ta suhtlemine veider on. Sest mitte midagi ta halvasti ju kellelegi ei öelnud. Lihtsalt ebaviisakas. Minusuguse jaoks on see ehk nostalgia, mille üle hiljem irvitada, aga mõne mitte nii vana inimese jaoks ehk üsna veider käitumine.

P.S. Et kirurgiaõe veidrast käitumisest täit pilti saada, siis püüdkem ta paigutada näiteks Rootsi tervishoiusüsteemi. Ei õnnestu, onju? Ei sobitu. 😀

Ei ole hästi

Wednesday, August 14th, 2019

Läksin eile perearstikeskusesse haavadest niite välja võtma ja tulin sama targalt tagasi. Niidid jäid sisse. Õlapealne haav on ilus, sealt oleks võinud isegi niidid eemaldada, aga turja peale on mul tulnud suur muhk ja õde, kes niite välja võtma pidi hakkama, ei julgenud seda teha. Ta kutsus ühe arsti ka vaatama ja koos otsustati, et niidid peavad veel jääma, sest kui need välja võtta ja haava sisse kogunenud vedelik (veri?) avaldab haavale survet, võib haav lahti minna. Nad soovitasid mul minna haiglasse kirurgiaosakonda ennast näitama, et kui arsti kohal pole, siis seal on üks õde, kes väga kompetentne ja tema ütleb, mida teha vaja.

Kirurgi kabinet oli lukus. Tuttava füsio käest sain teada, et õde on väljas suitsu tegemas. Ootasin siis ja sain ennast ette näidata. Õde vabandas, et kuna haiglas on elektrikatkestus, siis midagi protseduuri ta teha ei saa, aga vaatas haava üle ja ütles, et niidid võivad sees olla kasvõi terve kuu, mitte midagi sellest ei juhtu. Oli väga hea, et pereõde neid välja võtma ei hakanud, sest kui haavas on veri või miski teine vedelik (seroom?), siis hakkaks see niidiaukudest välja voolama ja võibki ka juhtuda, et haav läheb lahti. Ta ütles ka, et võiks vedeliku süstlaga välja võtta, aga esiteks ei oleks sellest kasu, sest see ilmselt tekiks kohe tagasi ja teiseks ei ole haiglas elektrit.

Õde ütles, et pean ennast ikkagi näitama ka kirurgile, kes mind lõikas, aga tema on tööl alles järgmise nädala esmaspäeval ja siis alles ülejärgmise nädala esmaspäeval. Mul polnud plaanis järgmisel esmaspäeval kodulinnas olla, aga nüüd mõtlen, et kui muhk mu kuklast ära ei kao, siis pean oma plaanid ringi tegema.

See haav on mul kõrge alates ajast kui haava sees vedeliku loksumine lõppes. Perearst, kes mind hommikul vaatas, arvas ka, et võibolla juhtus see, et üks veresoon jäi lahti. Kui veresoon jäi lahti, kas siis on võimalik, et see iseenesest sulgub? Või peab uue operatsiooni tegema?

Täna hommikul mulle tundus, et muhk on natuke väiksemaks jäänud. Mees ei saanud aru, et oleks, vbla see on mul soovmõtlemine. Histoloogia vastust ei ole ka veel tulnud ja mind häirib, et digilukku pole isegi mu lõikust sisse kirjutatud. Kuna operatsioonist on juba kaks nädalat möödas, siis ilmselt kirurg mulle sinna mingit infot ei panegi.

Kummaline on olla rikkis.

EDIT: Digilukku on jõudnud nii histoloogia vastus kui kirurgi ülestähendused. Mõlemad kasvajad olid healoomulised. Aga jube suured, üks kaalus 55 ja teine 62 grammi.

Haavad

Sunday, August 4th, 2019

Haavad paranevad kenasti. Mrt ostis sel päeval, kui opil käisin, kõik valuvaigistid välja, mida arst soovitas, aga ma pole neist ühtegi võtma pidanud. Eile hommikul riskisin esimest korda üleni duši all käia, mille järel toimus haavade puhastamine ja plaastrite vahetamine, kõik sujub kenasti. Ei tea, mida need inimesed küll teevad, kellel pole kodus siukest partnerit, kes on võimeline meditsiinilisi protseduure tegema, vist peavad siis arsti juurest läbi astuma peale iga pesu? Mu mehel vist juba sõrmed sügelevad niitide järele, mis mind koos hoiavad, eks umbes nädala pärast võin lasta tal need välja nokkida. Niit on tugev nagu traat.

Olen tänaseks jõudnud arusaamisele, et mitte õlapealses haavas ei loksu vedelik, vaid turja peal. Võib ka olla, et enne loksus mõlemas, aga nüüd kuulen seda häält ainult kukla tagant. Tõsiselt loodan, et mis iganes seal tühimikus loksub, mis kasvajast järele jäi, kaob see iseenesest ja ma ei pea minema jälle haiglasse, et lasta see süstlaga välja võtta. Turja pealt on igatahes tänaseks kadunud ka see kole lohk, mis õmbluse kõrval oli.

Kaotasin operatsiooniga rohkem kui ühe kilogrammi kehakaalust, kuigi ma ei usu, et mu lipoomid nii palju kaalusid. Nüüd siis ongi ainult viis kilo veel sellist ülekaalu, millest peaksin püüdma vabaneda. Enesetunne on igatahes hea ja olen rõõmus, et siiski julgesin lipoome eemaldama minna. Mees on ka rõõmus, ma tegelt ei teadnudki enne, et mu kasvajad teda palju häirisid.

Eile askeldasin juba üsna palju ka aias ja täna koristasin tube, aga muru niitmine on hetkel mehe töö. Teises kodus ka pidi seekord Mrt muru pügama, sest Kmr vigastas poistega palli mängides jalga. See juhtus ühel õhtul kooli staadionil ja kuna valu oli tugev, lasi laps ennast kohalikku emo-sse sõidutada. Sealt saadeti ta minema, sest väidetavalt polnud pilditegijat kohal. Ma tean, et röntgeni inimene on nädalavahetustel koduses valves, aga ühe väikese jalavigastuse tõttu ei hakatud teda välja kutsuma. Olin ausalt öeldes väga häiritud sellest, et kiirabist niisama lambist inimene minema saadetakse ilma abi andmata. Mrt pidi pärast kodus mehikest trepist üles tassima, nad tegid külmakompressi ja kuidagimoodi üritasid jalga putitada, et Kmr öösel magada saaks. Järgmisel päeval ta läks emo-sse tagasi ja siis sai ka pildi ära teha – õnneks luumurdu pole, ainult põrutus ja väänamine.

Hull vigaste perekond.

Ma seda oma haava sees vedeliku loksumist ikka kahtlustan, et no pole asi õige. Jube veider on see hääl, täpselt selline nagu oleks mu turja sees nõukaaegne soojakott, kus sees vesi loksub. Mäletate neid kummist soojakotte, keeratava kummikattega korgiga? Siuke plaks ja plaks käib kogu aeg, kui kõnnin. Ma algul päris siiralt kahtlustasin, et mingi anum on mu sisse unustatud, aga no see pole ju võimalik. Või on? Arst põhjendab seda asjaoluga, et kasvajad olid suured ja väga suur tühi ruum jäi mu sisse. Anestesioloogi nägin opijärgsel päeval juhuslikult tänaval ja kurtsin ka loksumist, tema arvas, et vbla mõni veresoon jäi lahti. Kusjuures ma ei saanud talle seda häält demoda, sest nii kui sammu lähemale astusin, ta kuri taks ründas mind. Uskumatu, et kellelgi kenal inimesel veel tänapäeval nii loll koer on, kasvatamata ja sotsialiseerimata! Küsisin anestesioloogilt seda ka, et kas on äkki võimalik ultraheliga vaadata, mis haava sees on, aga ta ütles, et selle protseduuri järjekorrad on jube pikad. Mis seal ikka. Ootame, vaatame ja… kuulame.

Tehniline ülevaatus ja parandused

Wednesday, July 31st, 2019

EDIT: Lisasin loo lõppu pildid. Kes haavapilte vaadata ei suuda, ärgu parem lõpuni lugegu.

Olen oma terviseposti kirjutamist edasi lükanud, et poleks kirjutada ainult niisama kontrollist, vaid ka operatsioonist, mis tehti täna. Kolme kuu jooksul olen käinud ära kõik oma korralised visiidid alates hambaarstist ja günekoloogist ja lõpetades endokrinoloogi, mammograafi ja kirurgiga. Esimest kaht väisan igal kevadel nagunii ja mammograafias käin, kui skriiningus olen. Endokrinoloogi ja kirurgi juurde saatis mind perearst.

Jätsin lipoomide operatsiooni puhkuse viimasele päevale, mistap tänast päeva on mul olnud ainult pool, sest teise poole magasin ja olin narkoosist uimane. Mul oli üks lipoom turja peal ja teine õla ees ja need on mul olnud juba 10-15 aastat kindlasti. Õlapealne mind ei häirinud, aga kaela juures oli vastik kõva kõrgendik. Kartsin lõikust täiega, sest viimati jäi kirurgiga jutt nii, et teevad kohapealse tuimestuse ja kui see ei mõika või selgub muid asjaolusid, siis vbla peab panema magama. Hommikul haiglasse minnes otsustasime siiski kohe, et tuleb narkoosiga lõikus, sest ülemine lipoom tundus olevat liiga sügav. Nii oligi. Kui loen oma päevaravi epikriisi, siis seal seisab, et “lipoom mitmeharuline, mitte väga selgete piiridega.” Õlapealse kohta seisab palju ilusam jutt, et selgelt piirdunud ja eemaldatud täies ulatuses. “Preparaadid histoloogiasse” seisab seal ka.

Ma poleks neid asju omast tahtest lõikama läinudki, aga allusin perearsti ja Mrt survele. Ma küll vältisin palja turjaga avalikus kohas käimist nii, et juuksed on üles pandud, sest häbenesin oma kasvajat, lahtise pidukleidiga hoidsin alati ka juuksed lahti. Aga nii palju see mind ei häirinud, et oleksin hirmsasti operatsioonile kippunud. Veel puhkuse ajalgi võtsin mitu korda jutuks, et äkki ikka tühistaks aja ära, aga Mrt veenis mu iga kord ümber. Ma kartsin narkoosi ja mulle ei meeldi, kui mind torgitakse, eriti veel, kui asi pole ellu jäämises, vaid pigem iluvigade parandamises. Mul on varem olnud ainult üks narkoosiga lõikus ja tean ju, et iga selline protseduur jätab jälje tervisele ja elueale. Aga perearst ka veenis mind, et kui lipoomid veel suuremaks kasvavad, siis jäävad ka suuremad armid jne. Mu lipoomid pole tegelikult viimased viis aastat üldse suuremaks kasvanud ja kahtlustan, et asi on toidus, mida söön.

 Pildil istun seksikalt haigla öösärgis aastast viis, nagu mu meedikust tütar seda nimetas, ja ajaloolises kitlis, millega anti kaasa pikk puuvillane pael nagu vööks või nii. Öösärk käib tegelt selja pealt kinni, aga ma võisin panna teistpidi, et ise siduda saaks. Aga siduda midagi pold, sest kui pael oli vasaku hõlma küljes, siis paremal seda polnud samas kohas ja vastupidi. Ainult ülevalt kaela juurest sain paelad kinni panna ja õde aitas pärast alt ka ühte siduda, mis jättis hõlmad nii nagu lapsed vahel kampsuneid kinni panevad kui üks nööp vahele jääb. Haiglasse mineku juures oli üks mu suurem pablamise põhjus just riietega seotud. Hädaldasin mitu päeva ette, et mina pesu seljast ei võta ja palja tagumikuga ma haiglas kõndima ei hakka. Õnneks ei pidanudki, alukad võis jalga jätta, aga rinnahoidjat siiski mitte, sest selle paelad oleks opil seganud. Mul oli üldse palju hirme ja hädaldamist ja viimased kolm ööd enne lõikust olid mul isegi unehäired.

Sain kohe hommikul ühe unerohutableti ja paar valuvaigistit, tilk pandi ka ja juba varsti kõndisingi opituppa. Anestesioloog oli mu laste onunaine, talle midagi veel nalja viskasin, aga mäletan ainult seda, et heitsin opilauale selili ja mul paluti ennast ülespoole nihutada. Sealt alates kadus kõik, ärkasin alles peale kella kahte palatis. Jõle uims oli olla, oleksin tahtnud hommikuni magada, aga õde palus mul tõusta ja käia ise koridori veeautomaadist juua võtmas. Seda ma paar korda ka tegin ja siis istusin ja ootasin kuni kell kolm võeti kanüül ära ja võisin minema jalutada.

Kummaline, et ma ei mäleta narkoosi tegemisest mitte midagi. Mind oli hoiatatud, et kurk on pärast valus ja ta on praegugi veel valus, sest tehti supraglottiline anesteesia – hingamistee e. kõrimask. Ruth pärast imestas, et siukest vanaaegset asja teevad, aga ma ütlesin, et ma olengi ju vanaaegne inimene, höhö. Muidu kõik oli väga kena ja inimesed olid kenad ja kõike hästi selgitati ja uuriti enesetunnet ja nii. Üldiselt meeldiv kogemus. Õde tahtis kangesti mulle lõunasööki tuua, et pidavat hea guljašš olema, aga ma ei tahtnud. Ainult magada oleks tahtnud. Pakkus siis kisselli, et võtku ma sedagi, aga selle peale ma ütlesin, et mingeid suhkruga asju ma üldse ei söö (ja mis kissellitamine see me haiglates käib iga päev, arumaisaa!). Pärast kodus natuke midagi sõin ja jõin poolteist tassi kohvi ja olin ikka veel nii väsinud, et magasin elutoa diivanis kella kuueni. Jälle üks huvitav kogemus, sest kohv ajab mul reeglina une ära mitmeks tunniks, täna oli see nagu üks unekohv. Kui ärkasin, sõin köögivilja, mida mees oli vahepeal teinud ja siis käisime Mrt-ga kahekesi metsatiirul, sest ammu pole kodukandi loodust nautida saand.

Nii palju siis sellest. Muud ülevaatused toimusid mul enne lõputöö kaitsmist maikuu lõpus, ainult hambaarsti ja endokrinoloogi juures käisin vahetult enne lõpuaktust juunis. Endokrinoloogi juurde saadeti mind sellepärast, et üks mu kilpnäärmenäit ei olnud hea. Kõik muu on mul aastatega ainult paremaks läinud, aga TSH oli 0,11 (norm on 0,4-4,0). Endokrinoloog ajas mu kaalu peale ja mul on nüüd ametlikult diagnoos E66.0 – liigsete kalorite põhjustatud rasvumus. Imestan ikka, kuidas arst, kes mind esimest korda elus näeb ja mu söömisest midagi ei tea, kohe sedasti kenasti diagnoosi lajatab ainult kaalunumbri järgi. Reaalsus on see, et mul on umbes 6-7 kg ülekaalu, millest ma tõesti peaksin vabanema, ülejäänu oleks ainult mingi fitnesstibi kosmeetika, aga milleks mulle see?

Teine diagnoos on E05.2 – türeotoksikoos toksilise hulgisõlmelise struumaga. St et mul on kilpnääre väikesi kasvajapojukesi täis, aga asi pole nii hull, et ravima peaks. Loeti sõnad peale, et mida kõike süüa ei tohi ja ma ei hakanud arstiga vaidlema, kui ta väitis, et himaalaja roosa sool sisaldab joodi. Krt, joodisisaldus oli mul üks eksami küsimus alles mõni kuu tagasi… Ausalt öeldes on see ikka väga õudne, et arstid toitumist ei jaga ja kui nad ei jaga, siis võiksid ju selle koha pealt vait olla, mitte patsiendile jama ajada.

Tolle rumala toitumissoovitusega meenub mulle, et kunagi ammu soovitas üks arst mul hakata võtma kaltsiumi toidulisandit ja ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja ütlesin, et kui mu peres on olnud südamehaigusi, siis ei tohiks mulle sellist asja ütelda. Toidust ei ole võimalik saada liiga palju kaltsiumit, aga toidulisanditest on ja kui on oht, et veresooned võivad lupjuda, siis see nn lubi seal on tegelikult ju kaltsiumiladestus. Kevadel andsin vereproovid ja mu kaltsium on 2.32 mmol/l (norm on 2.15-2.60).

Viimatisest vereproovist üllatas mind kõige rohkem paastuglükoos, mis oli imeline 4.7 mmol/l. Sellist paastusuhkrut nägin viimati aastaid tagasi. Näitudest üllatasid mind veel folaadid, mis oli 18.93 (norm >7.64 nmol/l). Arvasin, et kui teravilja üldse ei söö, siis folaatide number on väiksem, aga saan need ilmselgelt kätte rohkest köögiviljast. Vitamiin D oli 76.6 ja see on peale pikka päikese puudumist ka väga hea mu jaoks. Üldkolesterool oli 6.1 mmol/l, mida isegi arst ei pidanud enam liiga kõrgeks, sest ma pole ju mingi plikake enam. HDL oli tõusnud 2.2 mmol/l peale ja see on see, mis loeb. Igatahes väga heaks olen ma oma verenäidud saanud, selge see ja hea on teada, et oskan oma tervist paremaks süüa. Endokrinoloog kirjutas mulle digilukku tegelt ka selle, et põen kerget suhkruainevahetuse häiret ja pean üks kord aastat kontrollis käima.

Mammograafiabussis käisin päev enne opile minekut ja seda vastust pole veel (EDIT: Vastus saabus 02.08.: normist kõrvalekallet ei leitud). Küsiti, kas olen 2017 vahele jätnud, sest nende bussis ei käinud, aga tookord ma käisin pilte tegemas hoopiski Haapsalus, sest haigla on mul seal niiütelda nurga taga ja lihtne on sinna lipata endale sobival ajal. Rohkem ma sinna nurga taha ei lähe, sest pilditegija proua oli vist liiga püüdlik ja litsus mu osakesed nii kõvasti aparaadi vahele, et karju appi. Tunne oli, et kohe rebitakse tissid küljest ja tehakse ju neli pilti, neli koletut rebimist. Mammograafiabussis pole kunagi sarnast probleemi olnud.

Selline põhjalik ülevaatus, niisiis. Vbla lähen augustis uuesti kilpnäärme proove andma, et vaadata, kas halb näit kevadel võis olla stressist.

Hommikul vahetasime plaastreid:

 Selle eesmise haavaga on siuke lugu, et kui kõnnin, siis kuulen nagu seal sees loksuks miski vedelik. Selline hääl on nagu oleks õmbluse taga plastist või kummist anum, mille sees vesi loksub. Ju leiti mu verest liiga palju veini ja paigaldati muuhulgas ampull 😀

Paranen

Friday, July 5th, 2019

Norwalk kestis kaks päeva. Kuna esimese päeva teine pool oli juba päris kabe, siis lootsin, et ühe päevaga piirdubki, aga ei – eile hommikupoolikul ikka panin veel korraliku paki maha. Terve päev ei suutnud iivelduse tõttu midagi lugeda, lihtsalt istusin diivanis ja vahtisin arvutist filme või tukkusin. Õhtul väsisin vara ja läksin kell üheksa magama. Täna ärgates tundsin ennast juba peaaegu tervena. Enam ei iivelda, kõht on korras, suur nõrkus on üle läinud.

Oli see alles jube!!!

Tegime hommikul pika kõnniringi ja jäime paduvihma kätte. Ahi on köetud, küpsetasin mandlijahust vorsti-juustupirukaid, nüüd istume soojas toas ja sehkendame kumbki oma arvutis.

Hetk tagasi laskus diivanilaua kohalt alla elusuurune koibik. Mrt ütleb, et nad on head, sest söövad dušinurgas keldrikakandeid, aga ma leian, et õues on nende toidulaud igatahes rikkalikum. Jäkid on mõlemad, aga ega nad enne siit ei kao, kui maja remonditud saab. Praegu me ei remondi midagi, sest raha ei ole.

Vaikselt tiksume, puhkus ikkagi. Mul on üksjagu raamatupidamistööd ja Mrt käis eile lausa ohvissis arvuteid parandamas ja ühe töö taris siiagi kaasa, aga suurema osa ajast me siiski ei tööta. See on see värk, et oma ohvissiga samas asulas ei oleks meil mingit puhkust, oleksime liiga kergesti leitavad. Keskkonnavahetus on ka ülioluline.

Mrt kobis elutoa diivanist magamistuppa, et veidi sõba silmale lasta. Keskkonnavahetus 😀

EDIT: Unustasin ütelda, et see, kuidas Mrt mu eest Norwalki ajal hoolitses, on tuhat korda mõjusam armastusavaldus kui ta igapäevaselt lausutud “ma armastan sind.” Imetlen.

Norwalk ja eksam

Wednesday, July 3rd, 2019

Minuga juhtus täna kirjeldamatult õudne asi. Kahtlustan, et korjasin eile ühe söögikoha kleepuvalt laualt üles noroviiruse. Juba öösel tundsin, et asi ei ole õige, suurest ehmatusest läks isegi uni mitmeks tunniks ära. Hommikul tõustes käis pea sedasi ringi, et ma ei suutnud liikudes tasakaalu hoida ja kaks korda oleksin napikalt kummuli kukkunud. Püüdsin kohvi juua, aga väga ei sobinud, sellepärast jõin rohkem vett. Süda oli sedavõrd paha, et varsti leidsin ennast vetsupoti kohalt koogutamast, aga kaua see ei kestnud, sest potti oli vaja muuks otstarbeks. Kõik käis nii kähku, et Mrt ei jõudnud pesukausiga kohale… Oijohhaijooo!!!

Olin enne kohvitamist pesemas käinud ja isegi kuivatada ma ennast üleni ei suutnud, sest kummarduda polnud võimalik, tasakaal kadus ära. Mrt assisteeris mind igas asjas alates jalgade kuivatamisest ja lõpetades riidesse aitamisega. Ta pakkis kokku mu läpakakoti, kontrollis, et mul ikka pastakas oleks ja et prillid oleks kaasas ja… Sest me pidime varahommikul minema ülikooli sisseastumiseksamile.

Ausalt öeldes olin niivõrd surnud, et ilma mehe abita ei oleks ma siit majast välja saanud, rääkimata pealinna sõitmisest. Kuidas saab juhtuda, et just sellel nii tähtsal päeval tabab mind sajandi jubedaim atakk??? Olen üldiselt väga terve inimene, mingeid nohu-köhaga viiruseid ei mäletagi enam. Viimati korjasin miski kõhuhaiguse üles Riia Lidost, vist oma kolm aastat tagasi, aga tookord oksendamist ei olnud.

Olin nii armetu, et nutt tuli peale. Mitte midagi ei suutnud teha, isegi silmi ei suutnud lahti hoida ja külmavärinad olid permanentsed. See oli nii jube peapööritus, et tahtsin voodisse tagasi minna ja mitte midagi ei tahtnud sellest maailmast teada, ammugi siis kuhugi minna. Aga mees utsitas mu siiski autosse ja eksamile me sõitsime.

Kuskil Läänemaal pidi mees auto kinni pidama, sest mind tabas järjekordne ropsiatakk. Ma polnud teisi riideid kaasa võtnud (hea, et üldse midagi selga sain), sellepärast üritasin autoistmelt võimalikult kaugele koogutada. Kuna ma polnud midagi söönud, vaid peamiselt ainult vett joonud, siis ainult vett seal purskasingi. Viimaks saabus see vastik krambitamine, mis tuleb siis, kui tühja maoga öögid, mingit materjali enam polnud väljutada.

Õnneks olin taibanud meest paluda, et ta pudeliga vett kaasa võtaks, seda ma seal siis natukese haaval jõin, et dehüdreerumist ei tuleks. Kuidas me ülikooli taha parklasse jõudsime, mina ei tea, sest hoidsin terve tee silmad kinni. Vaevlesin külmavärinate käes, aga ei julgenud autot väga soojaks lasta, sest äkki siis hakkab veel halvem. Vahepeal natuke piilusin, et kus me oleme, aga aru mitte midagi ümbrusest ei saanud. Koperdasin mehe sabas õppehoonesse, ise soigusin, et ma ei suuda silmigi lahti hoida, kuidas ma loen seal mingeid tekste… Ma olen mõtlemisvõimetu ju…

Audika ukse taga tuli natuke oodata. Mingi hetk tuiskas üks mu endine kursakaaslane mööda, ma isegi ei tea, mida talle ütlesin, sest polnud eriti adekvaatne. Mrt aitas mul kotist id-kaarti välja õngitseda, seisime seal järjekorras ja vormistasime ennast akadeemilisele testile.

Vaatasin abi otsivalt ringi ja üritasin plaani välja mõelda. Märkasin, et klassis pole kraanikaussi ja teadsin, et vets on kaugel. Ma ei teadnud, mida teha, kui keset akadeemilist testi peaks ropsihoog peale tulema. Mrt osutas ukse poole, et näed, seal on paberikorv, haarad selle kaasa ja tormad uksest välja. Jummala hea plaan oli see, ausalt. Tollel hetkel ei olnud parimat lahendust võtta, aga paberikorvis oli kilest prügikott ja mõte sellega välja tormata tundus hea. Natuke see rahustas, kui teadsin, et saan ehk hakkama. Õnneks oli testi aeg ainult üks tund.

Olin akadeemilise testi pärast mitu päeva ette muretsenud, sest jube nõme on loll olla. Ükspäev tegin isegi mingit proovitesti, et aimu saada, mismoodi need testid üles ehitatud on. Olin lootnud, et teeme seda arvutis, siis ei pea pead alla kummardama, et lugeda, aga test oli paberi peal. Õnneks tähed silme ees ei hüpanud ja süda sellest pahaks ei läinud. Pikemad inglise- ja eestikeelsed tekstid lasin diagonaalis osalt aja kokkuhoidmise mõttes, aga osalt sellepärast, et neid oli mõttekam hakata lahendama nii, et enne loen valikvastuseid ja siis otsin tekstist lahenduse juhul, kui see mul diagonaalis märkamata jäi. Mu meelest igast loogika ja teksti mõistmise ja matemaatika ülesanded olid lihtsad. Mates olid tekstülesanded ja mitmes kohas oli aimata ka tillitamist, mistap võisin siiski mõne asjaga ka puusse panna. Kultuuriteemad olid kõige tüütumad ja seal ühe vastuse panin täiega huupi. Kõige rohkem kartsin ajahätta jääda, aga saime Mrt-ga mõlemad hakkama max 50 minutiga.

Mina eksami ajal välja ei jooksnud, aga üks teine jooksis küll, sest hull köhahoog tuli peale. Mrt pärast ütles, et tal läks sellest meel rõõmsaks, kui talle poole testi ajal otsa vaatasin ja naeratasin. Noh, et esiteks ma suudan naeratada ja teiseks, kui ma naeratan, siis järelikult ei ole ma eksamiga hädas. Peamiselt elus, niisiis.

Peale akadeemilise testi olid individuaalsed vestlused. Testilt tulime ära enne kella kümmet ja me vestluse ajad olid alles kolme paiku. Käisime siis vahepeal Audenteses, kuhu mehel oli Kussa arvuti parandamine kokku lepitud, siis ehituspoes ja Ülemistes shoppamas. Ma julgesin isegi Lidos natuke süüa ja kohvi juua. Umbes lõuna paiku mul oligi juba nii normaalne olla, et maailm ei kõikunud enam, toit jäi ka kõik kenasti sisse. Aeg-ajalt jooksid silme ees koledad pildid hommikusest õudusest, aga pea oli selge ja nõrkus hakkas ka üle minema.

Vestlusele minnes oli mul juba suu kõrvuni. Teisel pool lauda istusid kolm naeratavat meest ja komisjoni esimehega me olime juba varem ühel tutvustuspäeval juttu ajanud, mistap ta tundis mu ära. Pidin seal oma motivatsiooni kinnitama, mingitest kogemustest rääkima ja üleüldse väga tšill vestlus oli. Kusjuures me tulemused saame teada alles järgmisel esmaspäeval, aga vestluse lõpus ütles õppekava kuraator mulle, millistel kuupäevadel peaksin tutvustuspäevadele minema ja millal pean kohale tulema esimeseks loenguks. Eeee…mmm… Ma ei suutnud vastu panna ja küsisin igaks juhuks üle, et kas see tähendab, et ma olengi juba vastu võetud. Vastuseks sain naeratuste saatel midagi sellist, et nojah, et mis siin siis enam 🙂

Mrt-l läks vestlus veelgi paremini, ta sai seal oma varasemate it-alaste tegudega hiilata ja šokeeris komisoni esimeest sellega, mille oma diplomitööks oli kolledžis päriselt valmis teinud. Ma ei tea, kas nad ehk imestasid seda, et kolledžist sellisel tasemel asju tuleb nagu mees tegi, igatahes muljet see avaldas. Mrt-lt küsiti seda ka, et kas ta mõnele teisele erialale ka paralleelselt kandideerib, vist kartusest, et äkki ta valib siiski midagi muud. Ei kandideeri, me mõlemad võtsime ühe ja sama haridusteaduse magistrikava. Hetkel on tunne, et meil mõlemal on tugevalt seal juba jalg ukse vahel.

Meil oli plaan laste juurde sõita ja mees tahtis natukeseks tööle minna, õhtuks olime kutsutud minia sünnipäevale. Sõitsime siiski eksamilt otse Haapsallu tagasi, sest ma ei tahtnud minna koju lapsi nakatama. Kmr sõidab homme varahommikul oma tüdrukuga Maltale puhkama ja oleks eriti tobe, kui mu pisikud nende reisi tuksi teeksid.

Kõndisime õhtul läbi linna umbes kella kaheksa paiku, kui lossipargis pidi algama LP kontsert. Nägime sajandi pikimat piletikontrolli järjekorda, mis lookles lossiväravast ümber Rootsituru kohviku ja Kärme Küüliku peaaegu Dietrichi ette välja. Umbes sama jäme järjekord nagu Pariisis Louvre´i juures olin näinud. Kui tund hiljem samast tagasi jalutasime, oli järts kadunud, ainult üksikud inimesed seisid turvakontrollis. Naljakas oli näha suurt joogipurkide- ja pudelite lasu turvaväravate juures, hull saak oli muusikahuvilistelt ära võetud.

Õues on kuri tuul ja mingi soe ei ole. Istume soojas toas ja naudime seda, et hetkel kumbki meist pole haigusega siruli.

P.S. Diagnoosi ma panin endale ise ja selle otsustasin ka ise ära, et ju ma ikka õppima saan 😀

Esimene niitmine

Wednesday, May 1st, 2019

Päeva alustasime nagu ikka oma trenniringidega. Ma kõndisin veidi üle tunni ja Mrt jooksis umbes 21 kilti.

Mõtlesin, et niidan enne ühe tiiru muru kui lumi peale tuleb.

 Tulbid õitsevad. Vana kuslapuu, mille siia tulles päris maha lõikasime, sest see hull rääbakas oli, on ennast mööda eelmisel suvel sätitud nööre kenasti üles ajanud ja näeb juba päris tihe välja. Kõik, millele siin aias sai möödunud suvel elu antud, on suurepäraselt talve üle elanud, kui nüüd vaid sellest viimasest külmast jupist, mis saabub homme, ka tervelt pääseks.

Mrt kaevas millalgi varakevadel suure värava kõrvalt vanad põõsajuurikad välja ja tegi maapinna tasaseks, et värav korralikult lahti käiks. Mättad viskas suvalt murusse, ma täna pidin need enne niitmist aia äärde lahendama. Ühe pojengipoja istutasin ka ümber, sest üks väravapool hakkas nii kaugele lahti käima, et kippus lillele peale.

Mees taris eile kohale laelauad, ma täna värvisin neid.

 Käe väikesed liigesed on mul ikka jubedasti pekkis, poole värvimise pealt juba kippus valu pärast silmist vesi välja. Mul hull ahastus tuleb peale iga kord kui taasavastan, et käed ei ole enam endised. Kurtsin Mrt-le, et kümme aastat liiga hilja see maja meieni jõudis. Aga see muidugi ei tähenda, et ma tööd tegemata jätaks, vesistan ja teen, nii kaua kuni suudan veel pintsleid-haamreid käes hoida. Peamiselt on pöidlaliiges see, mis valu teeb, aga kui mitu tundi pean ühes asendis pintslit peos hoidma, siis saan kõik sõrmed kangeks. Täna värvisin 30 lauda, need lähevad köögi lakke. Mrt tahtis neid veel õhtul lakke panema hakata, aga ma tõmbasin pidurit. Ta oli väsinud tegelt. Õhtul kurtis, et on päev otsa tööd vehkinud ja nagu mingit nähtavat tulemit pole.

 Mrt värvis korstna valgeks, kolm kihti lausa, see on siiski päris nähtav asi. Suur osa päevast kulus tal kaablite vedamisele, suures magamistoas olevast elektrikapist pööningu kaudu kööki.

 Päeval jõudsin isegi natuke verandatrepil päikese käes istuda. Nüüd on ilm juba pilves ja saab siis nalja näha, mida taevast sadama hakkab, kas vihma või lund. Jälle on see aastaaeg, kus õhtul ei tea, kas hommikul on suvi või talv.

Spordipäev

Saturday, February 2nd, 2019

Sellistel päevadel nagu täna võin isegi talve taluda. Ostsime omale nädala sees ühest teise ringi poest uisud ja muidugi oli meil vaja neid kohe esimesel võimalused Väikese viigi peal proovida.

 Sellised. Mu omad maksid 12 ja Mrt omad 18 eurot. Uisutamise unistus on meil esimesest nüüdse aja Haapsalu talvest alates, aga ei lähe ju kohe kalleid uusi uiske ostma, kui ei tea, kas üldse nende peal püstigi püsime või kas meeldib. Täna tõestasime, et meeldib väga.

 Hommikul kell 9 olime juba jääl. Kuna mõni tund hiljem algas uisumaraton, olid masinad juba jääl ja rada mõnusalt puhas. Kukkusin ainult korra ühele põlvele, sest Laine juures oli pikalt pehme, seal uisk jäi lihtsalt jääplögasse kinni. Hiljem võistluste ajal mitu korda ka rahvast hoiatati selle koha eest, et oldagu ettevaatlikud. Hommikul korraldajatele ütlesin, et siuke problemaatiline koht ja sain teada, et seal olevat jäässe auk puuritud, et jää paksust mõõta, aga olevat ööseks auk lahti jäetud ja vesi tuli peale, sellest need konarused, pehmed muhud ja augud jääs.

Ma pole jää peal uisutanud mitukümmend aastat. Viimati sõitsin kergteel rullakatega, aga sellestki on juba mõni aasta möödas. Lõpetasin rulluisutamise kukkumise hirmus. Täna avastasin, et jää peal on hulka kindlam sõita kui rullakatega asfaldil. Ei mingit tagasilibisemist ja hambad uisu ninas haagivad hästi. Pealegi on mul nende uiskudega hüppeliiges ülihästi fikseeritud, väga mõnus oli sõita.

 Tulime vahepeal koju kohvitama, aga läksime võistluste ajaks tagasi, sest korraldajad meelitasid Mrt rahvadistantsile võistlema. Lobisesime nendega hommikul ja siis nad kangesti kutsusid ja pärast rõõmsalt märkisid ära, et näed, tulitegi 😀 Hahaa, mina ei võistelnud, mingid aja peale uhamised ei ole minu teema. Aga Mrt on sündinud võistleja, tal kohe nagu on vaja igas asjas teistega mõõtu võtta. Eriti nüüd, kus ta jooksumaratonidel ei käi. Kujutan juba ette, kuidas ta järgmiseks talveks endale korralikud matkauisud ostab… Täna ta käis omast arust niisama nalja tegemas.

 Teist ringi alustades viskas Mrt jope maha ja kimas Wellode võistlussärgis edasi. Mrt ei ole uisutanud üle 20 aasta, ometi suutis ta täna tulla üldarvestuses 12. kohale ja meeste klassis 5. kohale. Mu meelest see kõik oli väga tore ja lõbus.

Ega me täna väga viigi äärest minema ei saanudki, vahepeal käisime kodus pesemas ja hinge tõmbamas, aga õhtu poole läksime Laine spaasse ujuma ja saunadesse. Oleme ammu juba tahtnud sinna minna, aga kuna see nali maksab 13 eurot per nägu, siis pole raatsinud. Täna raatsisime ja ei kahetse. Ma muidu avalikesse ujulatesse pole tahtnud viimasel ajal minna osalt kloori tõttu, mida mu nahk ei kannata, aga ka selle tõttu, et häbenen oma vormitut keha. Jajah, nii ongi, et nooruse ilu on kadunud, kõht ripub ja reied on ka nii jämed, nii jämed. Mitte et piht poleks peenike või et kaalu liiga palju üle oleks, aga no pole enam kena vaadata, eks ole. Aga raudselt keegi vaatab, tundub mulle. Lainesse minnes mõtlesin, et nagunii seal on ainult paksud Soome mutid ja nende seas ma tunneks ennast väga hästi. Feil, ma ütlen. Ühtegi soomlast polnud. Olid ainult eestlased, mitmed lastega pered ja vanaemad lastelastega. Et seal lapsi nii palju oli, üllatas mind kõige rohkem, aga neid oli seal täna väga nunnukaid. Mõni oli kohe nii armas, et vahtisin nagu mingi maniakk, totakas naeratus näol.

Ujusime, käisime kolmes erinevas saunas, igas ühes mitu korda ja vedelesime mullivannis, mis mu meelest eriti ei mullitand. Suures basseinis oli hea intsident, kui Mrt äkki mind eemale nügima hakkas, aga see oli sellepärast, et mu pea kohal hõljus niidi otsas sajandi suurim tarantel. Haapsalu on teadagi tummine ämblikulinn, eks nad on nüüd soojaga ärganud. Basseini ripplae peal niiskuses on neil ilmselt parim talvitumiskoht. Tean, et Laine spaa külastajad on kaevanud suviti selle peale, et akent avada ei saa, sest välissein on ämblikke täis. No on selle linna eripära lihtsalt. Talvel tarantlid mööda välisseinu ei roni, aga ujulas on neil ilmselgelt hüvad elutingimused. Ma panin ämbliku nägemise peale muidugist basseinist minekit, ise vahtisin ripplage, et kas kuskilt veel mõni spaidermänn paistab.

Spaast läksime sirgelt Wiigi kohvikusse õhtusöögile.

Ma pole seal paar aastat käinud ja tahtsin teada, mis tasemel sööki nad ka pakuvad. Võtsin kohafilee lillkapsariisiga, olles üllatunud, et nad sellist low carb asja serveerivad. Ei olnudki vaja ütelda, et ärge kartulit pange, sest mingit kartulivärki selles portsus polnudki.

 Kui toit lauale toodi, mõtlesin, et saadan selle tagasi. Hais oli imelik, arvasin, et kala on pahaks läinud. Lähemal surkimisel selgus, et haises lillkapsas. Veits juurdlesin, kas lillkapsal ikka peab selline lõhn olema, aga maitsesin siit ja sealt ja polnud häda midagi. Päris värske lillkapsas vist siiski sedasi ei lõhna. Kohafilee oli väga hea ja kõik kokku täiesti maitsev. Lihtsalt väike ehmatus. Aga ma arvan, et nad ei peaks siiski lillkapsast kalaga kokku panema, kui nad seda kuidagi hästilõhnavalt ei suuda serveerida.

 Mrt sõi mingit lihaasja ja leidis, et loom oleks võinud olla veidi pehmem. See roosa asi pildil on õun, mis mehele ei maitsenud.

Wiigi kohvikus on muidu üldiselt väga ilus nüüdsel ajal ja teenindus on sõbralik, aga seal oli kohutavalt palav. Olime just saunast tulnud, näod niigi juba punetasid ja kohvikus higistasime edasi. Mrt tahtis kooki ka võtta, aga me ei suutnud seal kauem istuda, sellepärast läksime lattet jooma Müüriäärde. Mees sai kätte oma koogi, tuntud headuses, ja võisime rahulikult koju minna.

Käime Haapsalus enam-vähem igal nädalalõpul kuskil väljas söömas, kevadeks oleme ilmselt siinsete toidukohtade parimad eksperdid. Raha muidugi kulub, aga nagu ma korduvalt rõhutan – elada tuleb täna, nüüd ja kohe, mitte koguda väikest rahanutsu mingiks ebamääraseks tulevikuks, mida ei pruugi üldse tulla. Nii et nautigem. Ütleb naine, kelle ühe kodu jaanuari elektriarve oli 100 eurot ja teine 150… Enneolematu. Ja mis siis?

Rõõm koolitööst

Friday, December 7th, 2018

Saatsin eile õppejõule oma 40-leheküljelise menüüanalüüsi, no peaaegu bakatöö mahus asja. Tähtaeg on tegelikult alles vahetult enne jõule, aga kuna eiran sajaga riiklikke toitumissoovitusi ja ajan kindlalt oma asja, siis tahtsin jätta endale aega töö parandamiseks. Sest noh, ma olen teisitimõtleja, individuaalne läheneja, et mitte öelda – riiklike vaadetega opositsioonis.

Kuna see oli mu enda kümne päeva menüü ja selle ideaalseks parandamine, siis oli mul seal minimaalselt süsikaid ja palju rasva, aga muidugi kõiki vitamiine ja mineraalaineid piisavalt. Kõik oma veidrused põhjendasin uurimustega ära, rämeda joa teadustöid loopisin allikatesse.

Tegin seda tööd septembrist saati, igal nädalavahetusel nikerdasin diagramme, rehkendasin protsente ja analüüsisin-võrdlesin. Teksti tuli nii palju, et viimaks tundus kõik mu loba nagu õppejõu surnuks rääkimine. Mul lihtsalt oli vaja kõik oma teisiti tegemine mõjusalt ära põhjendada.

Ma ei tea, miks üldse pabistan, kui kõik need aastad ülikoolis olen ajanud oma rida ja sarnaseid, küll väiksemas mahus uuringuid kaitsnud erinevates ainetes alati hindele A? Isegi kõige vanemad ja konservatiivsemad prohvessorid olen ju ometigi ennast uskuma pannud.

Suur oli mu üllatus, kui täna õppejõult tagasiside sain. Kui ikka üks Eesti kõige kõvem toitumisteadlane saadab sellise vastuse, siis… Jupike kirjast:

Aitäh, töö käes, läbi loetud. Väga huvitav lugemine oli. Hästi ilus ja
põhjalik analüüs, muljetavaldav kirjanduse loetelu.
Ja taaskord tõestus sellele, et toitumises ei ole kõik must-valge.
See, mis sobib sajale inimesele, ei pruugi sobida 101-sele.
Ei tea, kui nad geeniuuringutega edasi arenevad, kas siis saab
võimalikuks koheselt ja tõeselt inimesele öelda, mida ja kuidas süüa,
ilma et inimene ise kõike omal nahal katsetama peaks ja õige valikuni
jõudmiseni ei ole oma tervist enne juba valede katsetustega täiesti
ära rikkunud.

Noh, mis sa nüüd ütled? Puhas rõõm 😀

Uuring

Thursday, November 29th, 2018

Siin blogis on küll väga väike liiklus, aga jagan ikkagi ka siin oma lõputöö küsimustikku. Ootan kõiki diabeediga inimesi osalema uuringus Eesti täiskasvanud diabeetikute teadlikkus tervislikust toitumisest.

Mul on paari päevaga koos juba üle poolesaja kasutuskõlbuliku vastuse ja pidevalt tiksub neid juurde. Kahjuks kogen ka järjekordselt blokeeringut mõningate diabeetikutega tegelevate organisatsioonide poolt, kes keelduvad mu küsimustikku levitamast. Mis seal ikka, ka see info läheb lõputöösse sisse ja saab avalikuks, et ennast diabeetikute huvide eest seisjatena määratlevad tegelased diabeediuuringut ignoreerivad. Peab ikka väga suur hirm olema selle ees, et diabeetikud tervislikust toitumisest teada saavad või et nende olukord Eestis saab avalikuks ja mis kõige kohutavam – hoidku taevas selle eest, kui äkki hakkavadki diabeetikute ravimivajadused õige toiduvalikuga vähenema! Mõtle ise edasi…

Aga teate, mis ma ütlen? Nii kaua kuni meie tervishoiusüsteem on nagu riik riigis, mis ei lase toitumisspetsialiste patsientide ligi ega hakka arvestama sellega, et iga patsiendi ravi alus on õige toit, nii kaua kihutavadki diabeedi numbrid ülespoole.  Kust meie riik võtab näiteks paarikümne aasta pärast need miljonid eurod, millega diabeete hallata ja diabeedist tulenevaid tüsistusi, eriti südame veresoonkonna haigusi ravida? Ja mis saab siis, kui aastaks 2030 on maailmas tehisliku insuliini defitsiit nagu uuringud juba näitavad? Kui 2. tüüpi diabeet on metaboolne haigus, mis enamasti endale külge söödud, siis saab seda ka ravida ainult õige toiduga. Hiljutisel diabeedi ümarlaual kinnitas dr Anu Ambos, et ei ole olemas ravimit, millega 2. tüüpi diabeeti saaks välja ravida ega ole ühtegi ravimit, millega ära hoida haiguse progresseerumist. Kahjuks on tal õigus.

EDIT: Diabeediliidult sain täna vastuse, et võin oma uurimuse linki jagada nende foorumis. Aitäh! Kahju, et nad seda oma esilehele ei pane, aga tore, et ikkagi lubati foorumisse postitada. Pidin endale sinna keskkonda uue konto tegema, tegin selle oma ees- ja perekonnanimega (ainus selline kasutaja seal), sest kaks aastat tagasi nad blokeerisid mu konto ära teadustööde jagamise pärast.

Saatsin eile kirja ka kõigile piirkondlikele diabeediühingutele ja seltsidele, mitte kelleltki ei ole vastust saanud.