Archive for the ‘Kropp och hälsa’ Category

Rõõm koolitööst

Friday, December 7th, 2018

Saatsin eile õppejõule oma 40-leheküljelise menüüanalüüsi, no peaaegu bakatöö mahus asja. Tähtaeg on tegelikult alles vahetult enne jõule, aga kuna eiran sajaga riiklikke toitumissoovitusi ja ajan kindlalt oma asja, siis tahtsin jätta endale aega töö parandamiseks. Sest noh, ma olen teisitimõtleja, individuaalne läheneja, et mitte öelda – riiklike vaadetega opositsioonis.

Kuna see oli mu enda kümne päeva menüü ja selle ideaalseks parandamine, siis oli mul seal minimaalselt süsikaid ja palju rasva, aga muidugi kõiki vitamiine ja mineraalaineid piisavalt. Kõik oma veidrused põhjendasin uurimustega ära, rämeda joa teadustöid loopisin allikatesse.

Tegin seda tööd septembrist saati, igal nädalavahetusel nikerdasin diagramme, rehkendasin protsente ja analüüsisin-võrdlesin. Teksti tuli nii palju, et viimaks tundus kõik mu loba nagu õppejõu surnuks rääkimine. Mul lihtsalt oli vaja kõik oma teisiti tegemine mõjusalt ära põhjendada.

Ma ei tea, miks üldse pabistan, kui kõik need aastad ülikoolis olen ajanud oma rida ja sarnaseid, küll väiksemas mahus uuringuid kaitsnud erinevates ainetes alati hindele A? Isegi kõige vanemad ja konservatiivsemad prohvessorid olen ju ometigi ennast uskuma pannud.

Suur oli mu üllatus, kui täna õppejõult tagasiside sain. Kui ikka üks Eesti kõige kõvem toitumisteadlane saadab sellise vastuse, siis… Jupike kirjast:

Aitäh, töö käes, läbi loetud. Väga huvitav lugemine oli. Hästi ilus ja
põhjalik analüüs, muljetavaldav kirjanduse loetelu.
Ja taaskord tõestus sellele, et toitumises ei ole kõik must-valge.
See, mis sobib sajale inimesele, ei pruugi sobida 101-sele.
Ei tea, kui nad geeniuuringutega edasi arenevad, kas siis saab
võimalikuks koheselt ja tõeselt inimesele öelda, mida ja kuidas süüa,
ilma et inimene ise kõike omal nahal katsetama peaks ja õige valikuni
jõudmiseni ei ole oma tervist enne juba valede katsetustega täiesti
ära rikkunud.

Noh, mis sa nüüd ütled? Puhas rõõm 😀

Uuring

Thursday, November 29th, 2018

Siin blogis on küll väga väike liiklus, aga jagan ikkagi ka siin oma lõputöö küsimustikku. Ootan kõiki diabeediga inimesi osalema uuringus Eesti täiskasvanud diabeetikute teadlikkus tervislikust toitumisest.

Mul on paari päevaga koos juba üle poolesaja kasutuskõlbuliku vastuse ja pidevalt tiksub neid juurde. Kahjuks kogen ka järjekordselt blokeeringut mõningate diabeetikutega tegelevate organisatsioonide poolt, kes keelduvad mu küsimustikku levitamast. Mis seal ikka, ka see info läheb lõputöösse sisse ja saab avalikuks, et ennast diabeetikute huvide eest seisjatena määratlevad tegelased diabeediuuringut ignoreerivad. Peab ikka väga suur hirm olema selle ees, et diabeetikud tervislikust toitumisest teada saavad või et nende olukord Eestis saab avalikuks ja mis kõige kohutavam – hoidku taevas selle eest, kui äkki hakkavadki diabeetikute ravimivajadused õige toiduvalikuga vähenema! Mõtle ise edasi…

Aga teate, mis ma ütlen? Nii kaua kuni meie tervishoiusüsteem on nagu riik riigis, mis ei lase toitumisspetsialiste patsientide ligi ega hakka arvestama sellega, et iga patsiendi ravi alus on õige toit, nii kaua kihutavadki diabeedi numbrid ülespoole.  Kust meie riik võtab näiteks paarikümne aasta pärast need miljonid eurod, millega diabeete hallata ja diabeedist tulenevaid tüsistusi, eriti südame veresoonkonna haigusi ravida? Ja mis saab siis, kui aastaks 2030 on maailmas tehisliku insuliini defitsiit nagu uuringud juba näitavad? Kui 2. tüüpi diabeet on metaboolne haigus, mis enamasti endale külge söödud, siis saab seda ka ravida ainult õige toiduga. Hiljutisel diabeedi ümarlaual kinnitas dr Anu Ambos, et ei ole olemas ravimit, millega 2. tüüpi diabeeti saaks välja ravida ega ole ühtegi ravimit, millega ära hoida haiguse progresseerumist. Kahjuks on tal õigus.

EDIT: Diabeediliidult sain täna vastuse, et võin oma uurimuse linki jagada nende foorumis. Aitäh! Kahju, et nad seda oma esilehele ei pane, aga tore, et ikkagi lubati foorumisse postitada. Pidin endale sinna keskkonda uue konto tegema, tegin selle oma ees- ja perekonnanimega (ainus selline kasutaja seal), sest kaks aastat tagasi nad blokeerisid mu konto ära teadustööde jagamise pärast.

Saatsin eile kirja ka kõigile piirkondlikele diabeediühingutele ja seltsidele, mitte kelleltki ei ole vastust saanud.

Talv tuleb

Monday, November 26th, 2018

 Aias väga midagi enam ei õitse, kühveldasin osadele roosidele talvekatet peale, seda turba moodi asja, ja tõin avanemata roosid tuppa.

 Viimased õuepeenra tomatid.

 Laupäeva õhtu. Midagi romantilist seal tegelikult polnud, sest ainult õppisin, õppisin ja õppisin.

Laupäeva õhtul kossult koju jalutades oli mustas taevas hiigelsuur kollane kuu ja tagalahel laulsid luiged midagi sellist, et lumi tuleb, lumi tuleb. Tohutult ilus kaeblik laulukoor oli.

Esmaspäeva hommikuks oligi lumi maas. Olin oma auto harja kuhugi “kindlasse kohta” ära pannud, mistõttu pidin väikese kraabitseriga ja kinnastega auto lume alt välja kaevama. Tagatipuks avastasin sõidu ajal, et aknapesuvett ei tule. Pidasin lausa kaks korda tee ääres kinni, et tsekkida, kas jäätükid veejugadel ees on või midagi, ei olnud. Panin juba septembris autosse talvise aknapesuvedeliku, -20 peaks kannatama, sestap jääs nagu midagi olla ei saanud. Kapott oli ka nii jääs, et ei saand sinna alla vaadata, kas klaasipesuvedelikku on üldse.

Raplasse jõudes põikasin kohe suure poja töö juurde, ostsin pika tellitava varrega harja (sest ma mitte kunagi auto katuselt ja isegi esiklaasi keskosast ei ulatu puhastama) ja ühe panka klaasipesuvedelikku. Selgus, et paak oligi päris tühi, aga nõme on see, et kojameeste mootor ka midagi surinat ei tee. Kui kangi tõmban, on vaikus. Suur poeg arvas, et ikkagi pump külmunud, sest see on ees stange taga. Et iga-aastane jama, et keegi ei usu, et külmunud, aga ikkagi on. Noh, nii palju siis profülaktikast… Ma päriselt ka juba septembris panin talvise vedeliku sisse, tilgakesele suvisele otsa küll, aga mingi 3-4 liitrit läks seda sinna. Kas saab siis olla, et talvine “auras” ära ja suvise viimane tilk kogunes kuhugi ja on seal jääs? Olen suurema külmaga ka suvisele talvist hulka pannud ja pole külmunud.

Väga vastik on sõita, kui esiklaasile koguneb valge soolakiht ja seda ei saa maha pesta. Kmr võttis mu auto niiütelda tööle kaasa, et vaadata, mis värk on. Pean õhtul kaugele koju tagasi sõitma ju.

Ehh, laps kirjutas, et kojameeste värk hakkas tööle ilma et ta midagi oleks pidanud tegema. Et siis ikkagi jääs oli.

Maanteed olid vastikud-vastikud, lumised, libedad, soolamärjad. Ühel pikal sirgel jooksis mulle vastu jänes, täpselt keset teed otse minu poole. Suutsin hoo maha võtta, aga päris pidama ei saanud ja ta, tuutu, keeras alles siis kraavi poole, kui juba mu auto juures oli. Pobisesin omaette, et keera ära, keera ära, no teisele poole, eks, a ta kurivaim silkas täpselt mu auto ette. Silmaga vaadeldes tundus, et kadus auto alla, aga kuna mingit kolakat ei käinud, siis vist sekund enne jõudis eest kaduda. Ei taha ju libedaga järsult pidurdada ka, kuigi oleks vist isegi võinud, sest abs tööle ei hakanud ja mul on autol hullult head naeltega rehvid all, maailma parima mustriga.

Talve ma ei salli. Ei tahaks öelda, et vihkan, aga absull ei salli.

Töökätest

Thursday, November 22nd, 2018

Olin eile õhtuks peast täielikult arvut, sest peale kahte koolipäeva, kui äri uks on kinni olnud, on kolmapäev nagu esmaspäev. Juba hommikul hakkasid arvutid uksest sisse voolama ja päeva peale toodi neid remonti tervelt 11 tükki. Korda suutsin neist õhtuks teha vist viis ainult, osad panid sedasi näkku, et Mrt pidi peale sulkatrenni tööle tagasi minema ja saabus sealt alles kell kümme. Kusjuures kui täna hommikul kell seitse ärkasin, oli mehest majas järel ainult kohvilõhn, ise ta oli juba ammu ohvissis eilseid töid lõpetamas. Päeval tal on ju põhitöö mujal ja kui ma mingeid töid ei oska või haigete käte pärast teha ei saa, peab mees oma äris rabamas käima. Üldiselt muidugi peaks rõõmustama, et tööd on palju, sest siis saan palka ega pea muretsema, kas suudan arved maksta. Siiski loodan, et selline hullus nagu eile on pigem harv ja erandlik. Mõtlesin isegi, et oli siis seda nüüd vaja, et kolmest konkurendist kaks ennast korraga kinni panid, võinuks ju ühe kaupa minna. Ega ma ei tea, kas neilt palju tööd meile lisaks tuleb, sellepärast nad ju sulgesidki, et midagi teha polnud.

Igatahes olid mul eile töölt tulles isegi jalad väsinud ohvissis edasi-tagasi sõelumisest ja peale õhtusööki, kui üritasin koolitööd teha, jäin lihtsalt diivanisse tukkuma. Pole ikka energia enam see, ütleme nii.

Täna oli see-eest täiesti rahulik päev, sain isegi natuke koolitööd nokitseda. Järjekordselt on nii, et rühmatöö liikmetest ainult pooled teevad pidevalt asja. Mina niisama vahtida ei suuda, eriti kui tähtaeg läheneb ja nii ongi nüüd, et uurimuse tekstiosa olen põhiliselt kirjutanud üksi. Täitsa loodan, et see on mul selles koolis viimane rühmatöö, no ei viitsi enam. Kusjuures kõige rohkem häirib mind tempo, sest tahan alati oma tööd võimalikult vara ära teha, kasvõi kuu aega enne tähtaega, ega suuda mitte midagi jätta viimasele minutile.

Imelikul kombel on ülikooliaastatega juhtunud nii, et ma pigem teen eksameid, milleks on vaja pähe õppida konkreetseid asju, kui et kirjutan mahukaid kodutöid. Tegema peab muidugi mõlemaid. Kusjuures enne taas kooli minemist arvasin, et eluski ei suuda enam ühtegi eksamit teha, täiega pelgasin neid. Nüüd õpin, vean ennast kohale, ei pabista kõige vähematki ja lihtsalt teen need asjad ära. Siiani on läinud suurepäraselt. Ikka täitsa nii hästi on seni läinud, et eksamil paljud tahavad muudkui minu kõrval istuda… Ega ma ei ütle ette, enamasti.

Viimasel sessil kommunikatsiooni aines harjutasime esinemisoskust ja pärast analüüsisime salvestusi. Minu etteastet hinnates ütles õppejõud, et tal oli valus vaadata, kuidas ma esinemise ajal oma käsi mudisin. Ega ma terve aeg kätega ei mänginud, ainult alguses ja põhjendasin seda sellega, et ilmselt tahtsin oma vigaseid käsi peita (võinuks siis selja taha panna!). Õppejõudu see hirmsasti häiris, kuigi tõesti tegelikult peitsin ühe käe sõrmed teise peopessa ja siis kuidagi vahetasin käsi ja noh, eks liiga palju ikka siplesin nendega. Ta väga erutunult seletas, et tõesti valus oli vaadata ja harjuta see välja. Hea teada, järgmisel etteastel juba hoidsingi käed selja taga.

Aga. Kui järgmisel päeval üks kursavend sama asja tegi ja erinevalt minust sudis oma kätega terve esinemise aja, ühe käega teist mudides ja nii, siis õppejõud seda hiljem analüüsis ei maininudki. Mulle tundus see imelik, sest eelmisel päeval olin ise hullu kriitikat selle kohta saanud, sellepärast hõiskasin üle auditooriumi, et aga O ka mudis oma käsi ja nii kaua veel ja tuletasin meelde, et eile minu puhul see sai palju tähelepanu, aga täna keegi nagu ei märkagi. Õppejõud ütles, et väga õige, jah. Aga ei mingit valusa vaatamise juttu.

Ja siis ma mõtlesin…

Alles õhtul kodus hakkasin mõtlema, millest õppejõul selline erinev reaktsioon ja miks ta meid sedasi erinevalt kohtles kui ometi kõik komponendid, mida ta hindama pidi, olid sarnased. Ja ma mõtlesin välja, et põhjus on mu deformeerunud sõrmedes, mida õppejõud ei suutnud vaadata. Mõni inimene ju ei suuda vaadata ka seda, et kellelgi puudub jalg või käsi. Mis mu vigaseid sõrmi puudutab, siis olen kord sattunud ka olukorda, kus üks noormees õhtusöögilauas ütleb, et ta mu sõrmi vaadata ei saa, sest tal läheb süda pahaks. Täiesti mõistan, et millegi nii inetu vaatamine võib olla väga häiriv, valus lausa.

Kui seda lugu lastele rääkisin, läksid nad nii vihaseks, et asusid mind kaitsma ja lohutama nagu mingised emalõvid oma pojukesi. Üritasin neile seletada, et selleks meil see aine ongi, et oma esinemisoskust drillida ja õppejõud ütles seal kõigile igasugu erinevat kriitikat. Mõni matsutas rääkides suuga, mõni hingas valesti või oli diktsioon halb, erinevaid puudusi oli ja kõike avalikult arutasime. Mul poleks seda haigete sõrmede teemat üldse pähegi tulnud, võtsin seda kui lihtsalt kasulikku õpetust, kuni kursavend veel hullema käte mudimisega tähelepanuta jäi.

Ma nüüd mõtlen, et kui see aine meil läbi saab ja viimased esinemised tehtud, lähen küsin õppejõu käest, kas oli tal päriselt valus vaadata mu käsi sellepärast, et mu sõrmed moondunud on. Sest kui see tõesti nii oli, on mu meelest ka õppejõul siin üks õppimise koht.

Elukestev õpe ja need teised moodsad sõnad.

Üritus

Wednesday, November 14th, 2018

Korraldasime eile ühes hiigelsuures vallas eakate ümarlauda. Täiesti üldse mitte minu teema ja polnud ma sellest vähimatki huvitatud, aga ära tuli teha ja tehtud sai. Õppejõud oli vaimustuses, saime kiita ja rahvas jäi rahule. Mulle meeldis, et laudkonnas, mida juhtisin, olid eriti ärksa meelega prouad, kes oma lemmikuks sotsiaalseks ajaviiteks nimetasid igat sorti loengud. Elukestvast õppest ei rääkinud keegi, aga just see see on ja mulle imponeeris, et 80+ naised on vaimselt sedavõrd trimmis.

Meil oli catering tellitud ja laud oli kui äke, pärast arutelu kühveldasime omale mõnuga sööki kaasa. Mu karp täitus igasugu köögiviljaga ja isegi üks priske punase sõstra kobar õnnestus sinna libistada.

 Selline.

 Q Catering toitlustas ja tellitud oli tervislik valik. Kohupiimakreem oli super, tundus suhkruta, ja köögiviljavalik oli ka suurepärane. Aga salat ja tiku otsas võileivad olid hullult ülemaitsestatud. Salat jäi praktiliselt kõik järele ja seda ei tahtnud keegi koju ka viia. Ma ei mõista seda, et kui salat tehakse värskest köögiviljast, miks peab selle siis igasugu kangete lisanditega ära solkima. Need tillukesed leivaruudud esiplaanil olid sellised, et sisaldasid korraga liiga palju soola ja liiga palju suhkrut, ei olnud head.

 Enamus lauapealsest oli silmadega vägagi söödav.

Sõitsin peale ümarlauda Haapsalu poole tagasi, aga kell oli veel varajane ja mul suurest suhtlemisest hull rahutus sees, sellepärast pistsin kodus pillid kotti ja sõitsin teise koju ära. Järgmisel nädalal osalen veel ühel ümarlaual vaatlejana ja kahe nädala pärast on arvestus ja saabki juhtimiskursusele ots peale. Hea, et ikkagi jalga ei lasknud. Mingi reflekteerimine vaja veel ponnistada ja ongi kõik selle asjaga. Eks ta natuke lati alt läbi asi oli ja kulutatud ajast on kahju, aga kogemus siiski.

Aeg mängib mõnes mõttes ikkagi mu kasuks. Kui ebameeldivaid asju on ees, siis alati rehkendan, et nii ja nii palju tunde veel ja ongi kardetud asi juba minevik. Kusjuures minevik saabub alati imestamisväärselt ruttu. Oma ülikooliaega panen kõige rohkem imeks, et kuidas küll lendab. Juba neljas aasta jookseb ja lõputöö kirjutamine on käsil. Panin hommikul oma uurimuse küsimused enam-vähem kokku, varsti saadangi testringile. Noh, ja siis võib selguda kohutav tõde, et mu uuringu vastu ei tunta huvi, et valimit ei koti, et valim tunneb ennast ilma mu suurepärase teadustööta ka imehästi ja muuta pole vaja midagi. Või siis ei saa ma oma küsitlust mõnele sihtrühmale levitada, sest ravimifirmade käepikendus blokeerib jälle mu konto ära ja. Natuke selliseid hirme on.

Olen tegelikult suuresti ja sügavalt introvert, parema meelega ei käikski üldse kodust väljas. Aga kui kutsutakse raadio otse-eetrisse, siis üldse nagu ei pelga. Eks neid eetreid ole varem tehtud ka, isegi selliseid, kus pole saatejuhti ja ise pean üksi eetriaja täitma oma suurepäraste uudistega. Aga see oli ammu, eelmises elus. Mu suurim mure on otse-eetritega alati see, et kardan midagi olulist ütlemata jätta. Et lähen stuudiost minema ja avastan, et ohh pagan küll, SEE jäi ütlemata! Tegelikult muidugi, kuna on tegemist kohaliku raadioga, siis… kesse seda kuulab üldse? Olen üritanud, aga igav on ja muusika on nõme. Ma tean, et lapse töökohas autoremonditöökojas mängib see jaam taustaks, mistap jääb loota, et mõni diabeediga töömees ikka juhtub mu pärlitest osa saama.

Täna on maailma diabeedipäev, eilsest saati juba tulistatakse meediasse igasugu mõttetut ja masendavat infot. Arstkond võib ju koostööst rääkida, aga nad ei kujutle ega plaani oma partnerite nimekirjas mitte kunagi mitte kedagi sellist, kes on väljastpoolt tervishoiusüsteemi. Täiega klapid peas. Kui oled arst või õde, oled meiega, kui oled kasvõi ülikooliharidusega tervisespetsialist, siis sind me ei usalda ja kampa ei võta. Been there, done that. Kusjuures vaatasin eile õhtul veganite suud-puhtaks-saadet ja mõtlesin, et nende olukord on infoblokaadi mõttes veelgi hullem. Mingi vanamehenäss, arst ja õppejõud, julges isegi oma näo ja nimega teles ütelda, et pole ühtegi teadustööd, mis tõestaks, et veganlus kuidagi tervisele kasulikum oleks kui segatoitumine. Ta vist eelmise aastasaja kaheksakümnendatel luges viimati uuringuid. Täna, kui südamehaigustest ja diabeedist on saamas epideemia ja igaüks võib vabalt lugeda teadustöid, kus taimetoitlaste oht neist epideemiaist tabatud saada on kõige väiksem üldse, ajada sellist iba… Meditsiiniasjapulgad seal saates ei teadnud sedagi, et Eestis veganitest mitu ülikooli lõputöödki on kirjutatud, mu oma koolist tuli neid möödunud kevadel vähemalt kaks, üks neist ülipõhjalik ja suure valimiga.

On nigu on

Friday, November 2nd, 2018

Eelmisel nädalal tabas mind vist kõigi aegade suurim stress, mille tõttu veel eile hommikul metsas kõndides tegi hingamine südame piirkonnas valu. Mul alati just südamelihas annab siis tunda, kui elu juhtumisi vahelduseks hernes ei ole.

Nüüd on november, mu selle aasta suurima õpikoormusega kuu, millest püüan kuidagi libedalt vingerdades läbi tulla. Kahetsesin, et ühe kursuse võtsin ja täna napikalt oleksin korraldajale kirjutanud, et sorry, kustutage mind nimekirjast maha, sest loobun. Osalt sellepärast, et miskit uut ma seal ei õpi. Aga kõige rohkem hakkas mind häirima üks võõras inimene, kes istub loengutes, kuri nägu peas ja kui siis mõni rühmatöö kaaslane mõne ettepaneku teeb, ta lihtsalt tulistab hukkamõistu ja materdab kõik mõtted maha. Pole eluski sarnast pidurit näinud. Meil on FB-s salagrupp, kus oma grupitööd arutame ja see inime on lihtviisiliselt paar korda põrutanud sellisel ebaviisakal moel teistele, et lõpetage see või too, et loen suu ammuli ega mõista, kas inimesel on elu pekkis või on tal mingi diagnoos. Vbla on katkine inimene, vbla lihtsalt ülbik. Täiesti uskumatu tegelane on ja täna viimaks otsustasin, et mind ikka nagu päriselt huvitab, kuhu sellisega koostöö välja viib või milleks siuke veel võimeline on. No vot, ei saa loobuda, sportlik huvi tekkis. Et kuidas inime hakkab juba saama 50 aastat vanaks, on mitu kooli läbi käinud ega ole ikka veel elementaarseid suhtlemisoskusi omandanud? Kusjuures ühiskondlikult väga aktiivse inimesega on tegu, tal tutvusringkond on suur ja.

Muidu üldiselt, kui mul just pole vaja viibida kurjade inimeste hulgas, ma alati lahkun. Sel korral mul ikka vist oleks vaja see kursuse lõpetamise paber kätte saada.

Oma seda nn päris õppimist, diplomiõpet, pole viimasel ajal üldse jõudnud töö juures teha, sest neil vähestel päevadel, kui siin ametis olen, on tööd kohati üle pea. Täna, näiteks, on reedele omaselt rahulik, sain isegi oma uurimustöö küsimustega tegeleda ja praegu kirjutan blogi. Aga enamasti on mul korraga vaja mitut arvutit remontida ja Mrt ei saa palju abiks käia, sest ta põhitööl väga hõivatud on. Ta tihti käib pühapäeviti lahendamas neid asju, millega ta ainus tööline pole hakkama saanud.

Täna panen aga jälle sildikese uksele, et esmaspäeval-teisipäeval suletud, oleme koolis. Ei tea, kas rahvas hakkab juba ukse taha jäämisega ära ka harjuma, kui neljas aasta järjest sedaviisi jamame?

Vbla peaksin eraldi postituse tegema oma tervisest ja söömisevärgist? Mul on üht-teist üles tunnistada. Näiteks seda, et vahepeal hakkasin kujutlema, et võin üks kord nädalas süüa saiavärki, mida Haapsalu ohtralt pakub? Või, et mis see siis ikka teeb, kui söön iga päev üks või kaks väikest õuna, kui kõik muu söömine on täielik low carb? Paastusuhkrud keerasin pekki ja kuus-seitse kilo võtsin kaalus juurde.  Kuni ühel hetkel otsustasin, et ei või ikka kõiki oma ihuhädasid kliimaksi kaela ajada ja pöördusin tagasi ketogeense söömise juurde ja hakkasin üle hulga aja tegema 24h paaste.

Piisas juba ühest nädalast paari pikema paastuga ja üliväheste süsivesikutega (köögiviljast peamiselt), kui kuumahood peaaegu kadusid, kaal hakkas kukkuma ja enesetunne läks mõnusaks. Mäletate, ma hädaldasin oma kuumahoogude ja öise higistamise pärast? Praegu ma ei mõista isegi, miks juba pool aastat tagasi kõike teooriat, mida olen omale pähe toppinud, praktikaks ei pööranud. Tõsiasi on see, et kui olen ketoosis, ei ole mul mõnel päeval ainsatki kuumahoogu või tuleb üks ainumas alles õhtul kell kaheksa ja öösiti ei higista enam peaaegu üldse. Enesetunne on uskumatult hea ja tagatipuks näen nii palju kenam välja, et inimesed on hakanud komplimente tegema. Ilmselgelt ei sobi mulle carbface, see teeb mind vanaks ja koledaks kottis silmaalustega mutiks. Mis kehakaalu puutub, siis ega mul üle viie-kuue kilo ei ole tegelt vaja alla võtta. Ta aeglaselt läheb, aga küll ta ükskord ikka kaob. Üleminekuiga on ausalt öeldes üks rist ja viletsus siiski.

Kas teadsid et…

Thursday, October 4th, 2018

Inimese maomaht tühjalt on ca 50 ml, täis umbes 1 – 1,5 l (kuni 3,5 l).

Õllejooja maomaht võib olla isegi 6 – 10 liitrit!!! Võrdluseks, et hobuse maomaht on 6 – 15 liitrit.

Järeldus – kui keegi joob nagu hobune, siis ta venib suureks nagu hobune.

Täitsa tuksis

Friday, September 14th, 2018

Kirjutan selle hala siia ainult mäletamise pärast. Või siis järeltulevatele põlvedele, et nad teaks, mida oodata. Vastik-vastik üleminekuiga. Või isegi, et – vastik vananemine. Päriselt.

Kõige hullem tunne on see, et olen oma keha üle kontrolli kaotanud. Mu organismus termoreguleerib ennast nii kuidas ise tahab, ehmatades võimsate kuumahoogudega kõige ebasobivamal hetkel. See juhtub päeva jooksul ainult kord või paar, aga mulle piisab ühestki korrast, et ennast ülihalvasti tunda. No näiteks istusin täna õhtul kossumängul ja – plauhhti! – suvalisel hetkel hakkab higi mööda nägu alla voolama, tunnen kuidas keha läheb kuumaks ja riided jäävad kere külge kinni. Vesi muudkui voolab ja voolab, üritan varrukaga kuivatada, aga palju tolku ei ole, hoopis põgeneda tahaks. Saalis polnud sugugi liiga palav, väline keskkond mu seisukorda vähe mõjutab. Õnneks pandi mingi hetk ventilatsioon hooga tööle ja külma õhu vood veits leevendasid asja. Ja siis ühel hetkel see hullus lõpeb nagu poleks olnudki.

Keegi justkui lülitaks nupust käima kõik kuumuse ja kui on mind piisavalt piinanud, siis – klõpsti! – lülitab välja jälle. Olen hakanud pelgama avalikus kohas käimist, täna isegi poole mängu pealt tahtsin ära tulla, sest mäng ise ka oli täitsa nõme. Ega ma eriti kuskil mujal enam ei käigi kui tööl ja koolis. Olen siin vaadanud mingeid kontsertide ja teatrietenduste pileteid, aga kui siis kujutlen, kui ebamugav mul võib seal olla kui kuumahoog tuleb, klõpsan lehe kinni, ei osta mingeid pileteid ja istun parem kodus. Absull ei taha enam kuskile minna. Täna isegi mõtlesin, et kas hakkan kossule hooajapiletit ostma, nagunii olen osa aega koolis ja kui olen siin, siis ei teagi, kas tahan seal saalis istuda. No pole tore!

Teine eriti loll hetk kuumahoo saabumiseks on siis kui parajasi uinuma hakkan. Mulle õudselt meeldib ennast uniseks lugeda. Tavaliselt siis, kui lugedes nokkima hakkan, silmad kipuvad kinni vajuma ja nii, siis on kõige mõnnam hetk sirutada käsi välja, et kustutada tuli ja hetkega uinuda. Aga vot nüüd on nii, et päris tihti just sel kõige magusamal hetkel, kui olen just toa pimedaks teinud ja mõnusasti suigatan, tuleb kuumahoog nagu sada venelast (mu ema väljend, vabandust!) ja pühib une hetkega minema. Siis ma keerutan voodis ühtepidi ja teistpidi ja uni lihtsalt ei tule enam tagasi. Kuidas saab nii olla, et olen jube väsinud, juba sama hästi kui magan ja siis äkki on uni läind ja vahin lakke nagu lollakas???

No ja siis need öised ärkamised… Ma ei tea, mille peale need tulevad, sest läbi une ei saa aru, kas oli jälle kuumahoog või polnud (tihti tunnen, et oli). Mõni öö magan ärkamata hommikuni ja see on superluks. Aga näiteks täna öösel enne kella nelja läks uni ära ja poole kuue ajal veel vaatasin kella, et mis värk… Viimaks siiski uinusin ja magasin kaheksani. Vahel äratab mind keset ööd see, et külje peal magades tunnen, kuidas vesi mööda rinda alla voolab. Või siis mööda nägu. Muidugi ma ärkan siis, öösärk märg, voodilina märg, padi on palav ja tekk torgib…

Positiivne on see, et see ongi justkui ainult vesi, mis voolab, ilma lõhnata.

Kas see kestab nüüd sedasi järgmised kümme aastat? Mul on vanemas eas õppejõude, kes keset talve on tormanud auditooriumi akent avama, sest hakkavad äkki üleni õhetama. No nad on minust palju-palju vanemad. Panen äkki pinsini välja sedasi?

Lisaks tunnen iga keharakuga östrogeeni vähenemist. Jaa, no tõesti. Suvel on kehakaal ka tõusnud, aga sellega ma õnneks olen sunnitud praegu tegelema, sest toitumisõpetuses tuleb teha eriti põhjalik kümne päeva menüü analüüs iseenda peal ja nüüd ma siis kaalun ja mõõdan kõike, mis suhu läheb. See on reegel, et kui sedasi friikilt mõõtma hakkad, siis kohe ka kontrollid ennast rohkem. Aga ka sööd rohkem, sest kogu aeg on silme ees, kuidas ühte või teist vitamiini või mineraalainet tuleb puudu, ei võigi liiga vähe süüa. Aga õudselt stressitekitav on selline söömise jälgimine, kus iga gramm peab kirja saama. Positiivne on see, et saan ühtlasi oma paastuveresuhkrud korda, sest lõpetasin igasugu õuntega patustamised ja sellised asjad. Võttis mitu päeva aega, aga täna hommikul oli glükoos juba 5,4 mmol/l. Muidu lõdvalt elades mul tavaliselt on miski 6,4 kuni 6,9. Lõdvalt on umbes 100 grammi süsikaid päevas, aga talun ma maksimaalselt 40-50 grammi. Ma siin vahepeal mõtlen, et metsa kõik, mul pole diabeeti ja ülekaal ei häiri ja siis Haapsalus olles olen aeg-ajalt endale lubanud mõne croissanti või isegi leiba. Ainult nädalavahetustel küll, aga sellest piisab, et veresuhkur pikemaks ajaks tuksi teha ja kaal kasvama panna. Nüüd siis läksin korralikuks jälle ja jälgin, mida söön.

Mis siis veel? Vananemine, jah. Pean olema tänulik, et mul on mees ja lapsed ja lapselapsed, sest kui mul poleks mu väikest peret, siis oleks vananemine ilmselt hullult masendav. Östrogeeni vähenemine teeb ka seda, et meeleolu vajub vahepeal täitsa nulli. No, ok, et vbla mitte täitsa, aga rõõmu on ikkagi nagu liiga vähe ja üksi olemist, kui see vahepeal ette tuleb, on raskem taluda. Mõtlen päris tihti nende naiste peale, kes saatuse tahtel üksi vananema peavad, kõigest kliimaksi jamast üksi läbi tulema ja. Jube kurb on see mu meelest. Kuidas nad kõik vaimselt toime tulevad? Mul mitu sellist klassiõde on, kes päris üksi, aeg-ajalt puutun kokku nendega ja mõtlen, et küll nad peavad ikka tugevad olema.

Positiivset on muidugi ka. Näiteks see, et juba pool aastat pole olnud mingit päevade jama. Et see värk mul alles 54-aastaselt algas, tundub, on me isapoolse suguvõsa geenidest, sest ükspäev ühe täditütrega rääkisin, kellel ka alles nii hilja muutused tulid. On üsna haruldane, et alles 54- või 55-aastaselt üleminekuea hädad algavad, enamasti juhtub see ikka enne 50-ndat eluaastat.

Üks asi on kõik füüsiline pool, aga mulle raske on ka leppimine sellega, et nüüd ongi nii. 55 ei ole ju tegelikult veel mingi eriline vanus, ise tunnen ennast vägagi noorena, aga hullult nõme on, et ma tajun, kuidas teised mind tajuvad. Kõige räigemad latakad saan siis, kui üritan uut tööd otsida. Mul on CV-keskuses CV üleval ja ükspäev näiteks üks firma, mis otsib rootsikeelseid inimesi, vaatas mu värki seal, aga ühendust ei võtnud. Kui ma siis kaen, et mis rahvas seal firmas töötab, siis ikka noored kõik, puha kolmekümnendates maksimaalselt, eks ole, muidugi ei hakka nad oma kollektiivi võtma mingit 55-aastast fossiili. See on lihtsalt üks juhtum, aga olen ka töövestlustel käinud ja täiesti veendunud, et põrusin ainult vanuse pärast. Sest mõni tööandja pole suutnud varjata seda, et omavanuseid otsivad. Kui su vanus algab 3-ga, siis on kõik hästi. Kui algab 5-ga, oled maha kantud.

Sellepärast ma mõtlengi, et annaks taevas, et me äri veel vähemalt nii kaua kestaks kuni reaalselt mu pensioniiga kätte jõuab. Aga ega ta ei kesta, kõik  muutub. Igatahes pean endale parema bisnissplänni välja mõtlema vananemise tarbeks, sest muid väljavaateid ei paista kusagilt.

Aga see enesetunde värk… Peaasi, et hullemaks ei läheks.

EDIT: Täna öösel tabas mind selline jalakramp, et sääre peale tekkis suur muna. Rõvevalus hetk, aga õnneks oskan neid liigutusi, millega kramp kohe ära läheb. See tuleb magneesiumi puudusest, olen unustanud toidulisandit võtta. Võtan magneesiumit B6-ga tavaliselt siis, kui öösiti käed surema hakkavad. Praegu ilmselt B6-ga on kõik korras, sest käte suremist ei ole, aga Mg on higistamise tõttu defitsiidis.

Protected: Kirsine. Külm. Suvi

Monday, July 2nd, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Istun toas ja hädaldan

Tuesday, June 12th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below: