Archive for the ‘Kropp och hälsa’ Category

Imelise aja algus

Sunday, December 1st, 2019

Veider pealkiri postitusel, onju? Aga päriselt ka algas tänasega jõuluaeg, on esimene advent. Me muidugi olime terve pika päeva koolis, pool päeva oli meil ühes aines ka arvestus, mistap ega sel ajal midagi rõõmsat ei tajunud. Hommikul Haapsalust Tallinna sõites saime siiski imetleda altpoolt päikesest punaseks värvitud pilvi ja kohevate lumekuhjade all ägavaid metsi. No oli see alles ilus! StarFM laseb nüüd jälle ainult jõulumuusikat ja mis meil saab selle vastu olla, et natuke jõulutunnet endasse lasta, kuigi ainult üürikestel hetkedel autosõidu ajal?

Võime vist öelda, et seitsmest ainest kolm on meil tänasega tehtud. Võib muidugi tulla mõningaid tagasilööke, aga kuna need kõik on arvestuslikud ained, siis vast mingit kordussooritust nõudma ei hakata, kui ka selguma peaks, et mõnes kodutöös hullult feilime. Sel semestril ainult üks sess meil veel on, sellest ka osa aega kulub arvestustele. Lisaks tuleb järgmise nädala lõpul üks eksam ära õiendada. Ülejäänud eksamid on jaanuaris, hõredalt ja ühe kaupa. Ehk et kuigi paar suuremat eksamitööd on veel täiesti tegemata, on tunne juba selline, et varsti saab otsad kokku tõmmata ja koormus hõreneb. Ajutiselt.

Ülikoolis käimine õpetab eriti hästi seda, et igale päevale on küllalt omast vaevast. Nii ongi, et ega millegi pärast pikalt ette ei muretse, vaid võtad oma asjad teha väikeste tükkide kaupa. Tõeline teadvelolek. Täna teen seda ja homme toda ja nende asjade peale, mille tähtaeg on kaugemal, üldse ei mõtlegi. Küll saab.

Eile olid meil loengud ainult pool päeva, sellepärast kasutasime juhust ja sõitsime koolist otse Haapsallu. Oli juba hiline pealelõuna ja kuna me polnud veel midagi söönud, tegime peatuse Laagri Maksimarketis, kus on üks jube mõnus söögikoht. Oleme seal käinud ka neil kordadel, kui praktikapäevad pikemaks lähevad. Toiduvalik on seal suur ja iga kord imestame, kuidas on võimalik kõik söögid (mida me proovinud oleme) teha selliselt nagu oleks oma kodus tehtud. No lihtsalt imeline köök on seal! Aga räägin ma sellest põhiliselt seepärast, et mul juhtus seal parklas intsident. Autost välja tulles nägin küll, et jää on maas ja ega ma teab mis suure sammuga ei liikunud, ometi suutsin jää peal täie matsuga külili kukkuda. Hull kiilakas oli, väikese lumekirmega. Kukkudes lõin vastu maad ära parema käe randme, küünarnuki ja parema jala reie ülaosa. No ikka kapitaalselt! Vähe puudus, et oleksin valust nutma hakanud. Mu kehakoostise kiituseks peab muidugi ütlema, et sellise kõva matsuga maandumine mul siiski ühtegi luud ei murdnud. Käele ka mingit kahjustust ei jäänud, peale sööki enam valu peaaegu ei tundnudki. Aga reie ülaosa sai sellise põrutuse, et parema külje peal ma magada ei saa ja seda jalga tegelt üldse puutudagi ei või. Olen harjunud enamasti just paremal küljel magama, sest ei talu seda tunnet, et süda vastu voodit peksab, sellepärast oli mu uni üksjagu häiritud. Keerasin öösel kogemata mitmel korral paremale küljele ja see lõppes iga kord kerge oigamisega. No jamadejama.

Peaks vist siiski rõõmustama, et siuke jämekintslane olen, et külge maha pannes ei saa vigastada mitte mu puus, vaid reielihased… Aga võrdlemisi valus on olla siiski. Selle eest, et mul kukkudes luud terveks jäid, pean ilmselt tänama nooruses harrastatud trenne, kus sain palju põrutusharjutusi teha (võimlemine, korvpall), mis pikaks eluks korraliku luukoostise garanteerivad. Ja muidugi teadlikku toitumist, mis luutihedust säilitada aitavad nii palju kui see üldse minu vanuses võimalik on. Tean noori inimesi, kelle luud murduvad juba väikese põntsu peale, kerge väänamise või märkamatu põrutuse peale, sellepärast olen oma noorusaegsetele trennidele eriti tänulik.

Jõuluajaga on muidu üldiselt nii, et kui peres pole enam väikseid lapsi, siis ega väga mingeid jõulutoiminguid ei toimu. Kõik on teisiti, kui lapsed on suured ja kodust läinud. Päkapikke ei käi ja… Väikesele pojale ja tema daamile aint kinkisime ükspäev totakad seksikate naisterahvaste ja meesterahvastega jõulukalendrid (need, millest šokolaade saab välja võtta).

Muust elust nii palju, et mulle jubedalt käib närvidele see, et näoraamatus saadetakse mulle muudkui kutseid sellesse gruppi, mis tolle kalatööstuse toetuseks on tehtud, mis listeeriabakteriga hädas on. Ma näen siiski, mis seal grupis toimub ja see on üks nõme hüsteeriline tegevus. Mulle tundub, et aetakse segamini omavahel kalatööstust pidava perekonna suurepärased isikuomadused, nende perekonna äri saatus ja kalatööstuses reaalselt peituvad ohud ja nende tulemusel juhtunud surmad. Olen meie kalatööstuste listeeriabakteri probleemiga põgusalt kursis juba aastast… issver, ei mäletagi… vist 2015 või 2016. Õppisin siis ülikoolis toiduohutust ja meie õppejõud peatus sellel probleemil väga pikalt. Juba siis oli teada, et mingil kalatööstusel (mille nimesid me ei nimetanud) on võimatu listeeriabakterist lahti saada, sest nad pole õigel ajal reageerinud nii nagu nõutud, mille tulemusena on bakter muteerunud. Kui kalatööstus kasutab pikka aega ühte ja sama desovahendit ega muuda seda, siis listeeria bakter on selline kaval sell, kes kohaneb ja muteerub, ta muutub selle desovahendi suhtes resistentseks ja küüri kui palju tahad, lahti sa temast enam ei saa. Nüüd, kui üks tööstus on ajutiselt kinni pandud, ei küsi ma, miks seda tehti või kes selle taga on, vaid miks seda alles nüüd tehti. Ma tõepoolest ei saa aru, miks VTA alles nüüd jõuvõtteid kasutab. Või noh, eks ma olen ju näinud, kuidas mõnes ministeeriumis ametnikud uimavad, kuidas asjad üldse ei liigu, sest kedagi ei koti või puudub kompetents mõistmaks, kui tõsine probleem tegelikult on. See oli nüüd mu isiklik arvamus selle info põhjal mis mul on. Aga ega tavakodanikul pole kunagi piisavalt infot selleks, et mingitele sellistele juhtumustele adekvaatset hinnangut anda.

EDIT: Meie maja vanainimestel olid siiski sel ajal päkapikud käinud, kui nad ise koolis olid. Voodi peal oli pähklikott kirjaga, et kui järgmine kord sussi pole, siis päkapikud ei tule. Teatasin rõõmuga, et susse ei ole ega tule ka edaspidi, sest meie päkapikud on üliõpilased, kes ei tohiks vanainimeste peale oma vähest raha kulutada.

Lumi

Wednesday, November 6th, 2019

On eriti oluline dokumenteerida, et täna saabus esimene lumi. Maa on paksult valge ja laia räitsakat tuiskab muudkui juurde. Naabertänavas laste maja ees on suur lumememm ja nende kõrvalmaja ees teine veidi väiksem. Me Mrt-ga tähistasime esimest lund verivorstide ja mulgikapsaga. Tundus lihtsalt ülimalt õige endale jõuluhõngulist sööki serveerida.

Muidu üldiselt hakkasin üle mitme aja Nutridata toitumisprogrammi oma sööke kirja panema. Peamiselt sellepärast, et saaksin selle programmi uue versiooni nii palju selgeks, et oma õpilastele õpetada. Kasutasin Nutridatat viimati umbes aasta tagasi, kui lõputöö jaoks oli vaja menüüsid analüüsida. Kevadepoole ilmus programmi uus versioon ja see on nii rõve, et pole tahtnud seda kasutada. Mul ei ole endal probleemi kasvava kehakaaluga, olen samas kaalus juba viimased paar aastat, aga mingi hetk tekkis huvi, kui palju ma ikkagi kilokaloreid manustan. Olen nüüd umbes nädala jagu oma söögid sinna kirja pannud ja võin julgesti järeldada, et kui samamoodi jätkan, siis oma ülemäärasest kuuest-seitsmest kilost ma lahti ei saagi.

Probleem on kus? Me mehega oleme õhtused maiustajad. Minu maiustamine tähendab seda, et söön kaks-kolm ruutu tumedat šokolaadi (85%-list) ja selle kõrvale igast mõnusaid pähkleid. Vahel ka 1,5 väiksema klaasi täit punast veini. Need kõik on tervisele väga head asjad, aga… Nutridatasse toiduvärke kirja pannes saabub alati tõehetk – ühe õhtuse mõnulusega võin tarvitada korraga umbes 1000 kilokalorit. Päriselt! Ei ole vaja süüa kolm peotäit pähkleid, piisab kümnest pähklist-mandlist. Mu päevanorm kaalu hoidmiseks on kuskil 1800 kcal kandis ja siis sihuke kena tonnine nuumalaks sinna otsa, eks ole. Ise ka imestan, et sellise vabalt võtmisega mu kaal üldse ei ole kasvanud. No päris iga päev niukest ei luba ka ju endale ja tavaline igapäevane kaloriports jääb enamasti 1700 kanti. Trenni ma ei tee, ainult kõnnin, sest leian selle vanainimesele kõige sobilikuma olevat. Ja vahelduvat paastumist teen ka, tavaliselt 16/8, aga mõnikord juhtub, et 20/4 või midagi sinna kanti. Lühike paast on insuliini ja veresuhkru alandamiseks parim.

Kui Nutridata arvab, et ma peaksin sööma kaalu hoidmiseks 1800 kilokalorit, siis langetamiseks võiks vähendada seda max 300 võrra. 1500 kilokalorit on ka viimane piir, kus veel hea planeerimise juures on võimalik kõik mineraalained ja vitamiinid toidust kätte saada. Noh, nii vähe ma igatahes sööma ei hakka, sest ei hakka mina ennast ahistama. Stressi on elus selletagi küllalt.

Vanuse kasvades on see loomulik protsess, et lihaskond väheneb ja keharasva hulk suureneb. Mees on ka täitsa hädas, et mõni triiksärk hakkab kitsaks jääma. Täna tal pluusi nööbivahe täitsa punnitas kõhu pealt. Mrt on harjunud trenni tegema, aga oma kukekannuse pärast praegu joosta ei saa ja ennast joonel hoida saab ainult söömise piiramisega. Sellega, et vananedes keharasv suureneb, ei saa tegelt võidelda, aga fakt on, et tuleb vähem toiduenergiat endasse sisestada. Mida vähem sööd, seda kauem elad ja seda tervem oled, see on teaduslikult tõestatud fakt. Nüüd ma siis passin jälle üle mitme aja peale, et ei pugiks liiga palju. Süsivesikute vähendamine üksi ei aita kaalu langetada, kui toiduenergiat liiga palju saadakse.

Uus Nutridata on täiega nõme, isegi mu lemmik toitumisteadlane, kes seda igapäevaselt kasutab, ei ole uue versiooniga veel harjunud ega leppinud, aga see programm on ikkagi parem kui mitte midagi. Minuga on nii, et kohe, kui hakkan oma sööke kirja panema, hakkab kõhupekk vähenema. Mul vöökohaga probleeme pole, talje on täitsa norm, aga alakõhule ja reitele ikka minusugustel postmenopausis eitedel kipub kogunema. Me ei pea sellega leppima, onju? No vaatab siis, kas viitsib järge pidada või siiski mitte. Kui miski on kõva häälega välja öeldud, on sel rohkem kaalu, eks ole.

Uni on ka hästi oluline. Lubasin endale, et ei tee rohkem seda viga, et mõne õppetüki voodisse enne uinumist lugemiseks võtan. Liigne mõtlemine teeb aju virgeks, mul läheb keset ööd uni ära ja passin paar tundi üleval enne kui uuesti uinun. Täna öösel näiteks läks uni ära kell kolm. Raudpolt-kindel, et iga kord, kui õhtuti õpin või muidu mingil põhjusel aju ragistan, saan unehäired. Eile õhtul manustasin voodis ühte tunnikontrolli materjali ja arutlesime veel mehega loetu üle enne uinumist. Väga romantiline. Aga hakkab tervise peale.

Kõrvaaugud

Monday, October 28th, 2019

Hädasti on vaja dokumenteerida, et lasin endale täna paremasse kõrvalesta augu teha ilusalongis. No juhuks, kui veel üks veerandsajandit hiljem avastan, et augud on jälle kinni kasvanud. Vasakus kõrvas oli mingi augumälestus isegi olemas noorusajast, seda uuesti tegema ei pidanud. Paremas kõrvas on mul nüüd punane pärlitäpp ajutise püstolikõrvakaga ja pean seda seal hoidma kuus nädalat.

Ma pole kõrvarõngaid kandnud juba üle 25 aasta, vbla isegi 30 aastat. Loonise õde, kui ta arstiks õppis hallil nõukaajal, mulle kõrvadesse augud tegi, aga mingil hetkel üheksakümnendatel avastasin, et ei talu enam ühtegi kõrvakat peale kulla ja hõbeda. Kullast tähekesed, mille ema Kanadast tõi, ma kaotasin ära. Olin tollal nii vaene, et kullast või hõbedast kõrvarõngaste ostmiseks mul raha polnud. Nii need augud kinni kasvasid ja kuna juuksed mul ka pikad on ja pidevalt kõrvarõngastesse kinni jäid, ei tahtnudki neid enam kanda. Aga vot nüüd ükspäev tuli tahtmine tagasi ja selleks, et ma enam taganeda ei saaks, ostsin Haapsalu kivipoest õudselt ilusad swarowskitega hõbekõrvakad. Sel hetkel ma veel uskusin, et suudan nad kõrva suruda, aga kahjuks ainult vasakus kõrvas veel mingi augujäänus oli, paremas mitte midagi.

 Pildistada ma jätkuvalt ei oska, aga võin kinnitada, et need kõrvakad on õudselt ilusad, natuke nagu rohekassinised, hästi intensiivse värviga. Ja kui ma nad juba ära ostsin ja ainult ühe suutsin kõrva suruda, olin sunnitud minema ilusalongi ja laskma endale teise kõrva ka augu teha.

Käin nüüd ringi nii, et ühes kõrvas on ajutine punase täpiga kõrvakas ja teises väike sinine kivi. Mrt vedas mu täna peale tööd ehtepoodi ja ostis ühed tagasihoidlikud väikese kiviga kõrvarõngad, et saaksin vasakusse kõrva ka midagi panna. Need on kruviga ja kivipoe omadest on need nii palju jämedamad, et pidin hullult retsima, et kõrvarõngas endal läbi kõrva pressida. See oli täiega meditsiiniline protseduur.

 Selline lihtne.

Ruth juba rõõmustas, et nüüd saab hakata mulle kõrvarõngaid kinkima Very welcome 😀

Niidid väljas

Monday, August 19th, 2019

Täna võeti mul viimaks haavade seest niidid välja. Eelmisel teisipäeval saadeti mind ju sellepärast perearstikeskusest kirurgia kabinetti, et ei juletud niite eemaldada suure kupli tõttu, mis mulle kuklasse kasvanud oli. Õnneks see hakkas juba järgmisel päeval madalamaks minema ja tänaseks on ainult vaevumärgatav kühm veel alles. See tähendab, et vedelik, mis sinna tekkis, imendus ise ära ja pole vaja ei süstlaga välja võtta midagi ega muud trikki teha.

Kirurgiakabineti õde soovitas mul tungivalt esimesel võimalusel kirurgile ennast näidata ja see võimalus oli täna. Kuna järjekorrad on pikad, pidin lihtsalt minema ukse taha ootama, et saan mingi hetk vahele. Uurisin veel, kas on mõni rahulikum kellaaeg, millal minna, aga õde ütles, et vahet pole, neil on kogu aeg rahvas ukse taga. Läksin siis kohe hommikul ja jäin ootama, ukse taga oli vast kümmekond inimest, aga osad olid lihtsalt patsientide saatjad ja kaaslased.

Kui siis viimaks kirurgiakabineti uks avanes ja õde välja tuli, ei öelnud ta meile mitte rõõmsal meelel “tere hommikust!” vaid hüüatas “sa juudas, mis siin toimub???” See polnud mingi rõõmus hüüatus, vaid pigem siuke nõukaaegne ebaviisakus, mille ridade vahelt võis välja lugeda, et krt, jälle liiga palju patsiente, tõmmake te ka jeed. No igatahes minule kui patsiendile, keda ta ise sinna ukse taha tänaseks kutsus, tundus ta reaktsioon lihtsalt matslik või siis leebemalt väljendudes ebaprofessionaalne.

Sain ukse taga oodata vist umbes 40 minutit, aga kui kabinetti pääsesin, võeti kohe sipsti niidid välja ja arst luges sõnad peale, et mida ja millal teha tohin. Paari päeva pärast olen igatahes tavaline normaalne inimene tavalise eluga, võin minna sauna ja puha. Mind lõiganud kirurg on, muide, väga meeldiv inimene. Täna ta vabandas, et kuna ma opilt tulles ei ärganud piisavalt kiiresti, ta pidi lahkuma ega saanud mulle mitte midagi rääkida, mis seisukord on ja mida oodata. Ta mäletas, et kirjutasin haavavedeliku mulksumise pärast osakonna õele. Ma oleks seda osanud oodata, kui tal oleks olnud võimalik mulle peale operatsiooni infot anda, aga polnud.

Igatahes on minuga kõik korras ja mul hea meel on ja natuke isegi uhke tunne selle üle, et julgesin sedasi vabatahtlikult lõikuslauale minna. Aga ma mõtlen tolle õe peale seal kirurgi kabinetis, et ega siukest ei tee ringi ükski riigikord. St et kui ikka oled mitukümmend aastat ühes stiilis suhelnud, siis ei tule helgemaid päevi ka vabariigi ajal mitte. Ta ise vaevalt et üldse aru saab, et ta suhtlemine veider on. Sest mitte midagi ta halvasti ju kellelegi ei öelnud. Lihtsalt ebaviisakas. Minusuguse jaoks on see ehk nostalgia, mille üle hiljem irvitada, aga mõne mitte nii vana inimese jaoks ehk üsna veider käitumine.

P.S. Et kirurgiaõe veidrast käitumisest täit pilti saada, siis püüdkem ta paigutada näiteks Rootsi tervishoiusüsteemi. Ei õnnestu, onju? Ei sobitu. 😀

Ei ole hästi

Wednesday, August 14th, 2019

Läksin eile perearstikeskusesse haavadest niite välja võtma ja tulin sama targalt tagasi. Niidid jäid sisse. Õlapealne haav on ilus, sealt oleks võinud isegi niidid eemaldada, aga turja peale on mul tulnud suur muhk ja õde, kes niite välja võtma pidi hakkama, ei julgenud seda teha. Ta kutsus ühe arsti ka vaatama ja koos otsustati, et niidid peavad veel jääma, sest kui need välja võtta ja haava sisse kogunenud vedelik (veri?) avaldab haavale survet, võib haav lahti minna. Nad soovitasid mul minna haiglasse kirurgiaosakonda ennast näitama, et kui arsti kohal pole, siis seal on üks õde, kes väga kompetentne ja tema ütleb, mida teha vaja.

Kirurgi kabinet oli lukus. Tuttava füsio käest sain teada, et õde on väljas suitsu tegemas. Ootasin siis ja sain ennast ette näidata. Õde vabandas, et kuna haiglas on elektrikatkestus, siis midagi protseduuri ta teha ei saa, aga vaatas haava üle ja ütles, et niidid võivad sees olla kasvõi terve kuu, mitte midagi sellest ei juhtu. Oli väga hea, et pereõde neid välja võtma ei hakanud, sest kui haavas on veri või miski teine vedelik (seroom?), siis hakkaks see niidiaukudest välja voolama ja võibki ka juhtuda, et haav läheb lahti. Ta ütles ka, et võiks vedeliku süstlaga välja võtta, aga esiteks ei oleks sellest kasu, sest see ilmselt tekiks kohe tagasi ja teiseks ei ole haiglas elektrit.

Õde ütles, et pean ennast ikkagi näitama ka kirurgile, kes mind lõikas, aga tema on tööl alles järgmise nädala esmaspäeval ja siis alles ülejärgmise nädala esmaspäeval. Mul polnud plaanis järgmisel esmaspäeval kodulinnas olla, aga nüüd mõtlen, et kui muhk mu kuklast ära ei kao, siis pean oma plaanid ringi tegema.

See haav on mul kõrge alates ajast kui haava sees vedeliku loksumine lõppes. Perearst, kes mind hommikul vaatas, arvas ka, et võibolla juhtus see, et üks veresoon jäi lahti. Kui veresoon jäi lahti, kas siis on võimalik, et see iseenesest sulgub? Või peab uue operatsiooni tegema?

Täna hommikul mulle tundus, et muhk on natuke väiksemaks jäänud. Mees ei saanud aru, et oleks, vbla see on mul soovmõtlemine. Histoloogia vastust ei ole ka veel tulnud ja mind häirib, et digilukku pole isegi mu lõikust sisse kirjutatud. Kuna operatsioonist on juba kaks nädalat möödas, siis ilmselt kirurg mulle sinna mingit infot ei panegi.

Kummaline on olla rikkis.

EDIT: Digilukku on jõudnud nii histoloogia vastus kui kirurgi ülestähendused. Mõlemad kasvajad olid healoomulised. Aga jube suured, üks kaalus 55 ja teine 62 grammi.

Haavad

Sunday, August 4th, 2019

Haavad paranevad kenasti. Mrt ostis sel päeval, kui opil käisin, kõik valuvaigistid välja, mida arst soovitas, aga ma pole neist ühtegi võtma pidanud. Eile hommikul riskisin esimest korda üleni duši all käia, mille järel toimus haavade puhastamine ja plaastrite vahetamine, kõik sujub kenasti. Ei tea, mida need inimesed küll teevad, kellel pole kodus siukest partnerit, kes on võimeline meditsiinilisi protseduure tegema, vist peavad siis arsti juurest läbi astuma peale iga pesu? Mu mehel vist juba sõrmed sügelevad niitide järele, mis mind koos hoiavad, eks umbes nädala pärast võin lasta tal need välja nokkida. Niit on tugev nagu traat.

Olen tänaseks jõudnud arusaamisele, et mitte õlapealses haavas ei loksu vedelik, vaid turja peal. Võib ka olla, et enne loksus mõlemas, aga nüüd kuulen seda häält ainult kukla tagant. Tõsiselt loodan, et mis iganes seal tühimikus loksub, mis kasvajast järele jäi, kaob see iseenesest ja ma ei pea minema jälle haiglasse, et lasta see süstlaga välja võtta. Turja pealt on igatahes tänaseks kadunud ka see kole lohk, mis õmbluse kõrval oli.

Kaotasin operatsiooniga rohkem kui ühe kilogrammi kehakaalust, kuigi ma ei usu, et mu lipoomid nii palju kaalusid. Nüüd siis ongi ainult viis kilo veel sellist ülekaalu, millest peaksin püüdma vabaneda. Enesetunne on igatahes hea ja olen rõõmus, et siiski julgesin lipoome eemaldama minna. Mees on ka rõõmus, ma tegelt ei teadnudki enne, et mu kasvajad teda palju häirisid.

Eile askeldasin juba üsna palju ka aias ja täna koristasin tube, aga muru niitmine on hetkel mehe töö. Teises kodus ka pidi seekord Mrt muru pügama, sest Kmr vigastas poistega palli mängides jalga. See juhtus ühel õhtul kooli staadionil ja kuna valu oli tugev, lasi laps ennast kohalikku emo-sse sõidutada. Sealt saadeti ta minema, sest väidetavalt polnud pilditegijat kohal. Ma tean, et röntgeni inimene on nädalavahetustel koduses valves, aga ühe väikese jalavigastuse tõttu ei hakatud teda välja kutsuma. Olin ausalt öeldes väga häiritud sellest, et kiirabist niisama lambist inimene minema saadetakse ilma abi andmata. Mrt pidi pärast kodus mehikest trepist üles tassima, nad tegid külmakompressi ja kuidagimoodi üritasid jalga putitada, et Kmr öösel magada saaks. Järgmisel päeval ta läks emo-sse tagasi ja siis sai ka pildi ära teha – õnneks luumurdu pole, ainult põrutus ja väänamine.

Hull vigaste perekond.

Ma seda oma haava sees vedeliku loksumist ikka kahtlustan, et no pole asi õige. Jube veider on see hääl, täpselt selline nagu oleks mu turja sees nõukaaegne soojakott, kus sees vesi loksub. Mäletate neid kummist soojakotte, keeratava kummikattega korgiga? Siuke plaks ja plaks käib kogu aeg, kui kõnnin. Ma algul päris siiralt kahtlustasin, et mingi anum on mu sisse unustatud, aga no see pole ju võimalik. Või on? Arst põhjendab seda asjaoluga, et kasvajad olid suured ja väga suur tühi ruum jäi mu sisse. Anestesioloogi nägin opijärgsel päeval juhuslikult tänaval ja kurtsin ka loksumist, tema arvas, et vbla mõni veresoon jäi lahti. Kusjuures ma ei saanud talle seda häält demoda, sest nii kui sammu lähemale astusin, ta kuri taks ründas mind. Uskumatu, et kellelgi kenal inimesel veel tänapäeval nii loll koer on, kasvatamata ja sotsialiseerimata! Küsisin anestesioloogilt seda ka, et kas on äkki võimalik ultraheliga vaadata, mis haava sees on, aga ta ütles, et selle protseduuri järjekorrad on jube pikad. Mis seal ikka. Ootame, vaatame ja… kuulame.

Tehniline ülevaatus ja parandused

Wednesday, July 31st, 2019

EDIT: Lisasin loo lõppu pildid. Kes haavapilte vaadata ei suuda, ärgu parem lõpuni lugegu.

Olen oma terviseposti kirjutamist edasi lükanud, et poleks kirjutada ainult niisama kontrollist, vaid ka operatsioonist, mis tehti täna. Kolme kuu jooksul olen käinud ära kõik oma korralised visiidid alates hambaarstist ja günekoloogist ja lõpetades endokrinoloogi, mammograafi ja kirurgiga. Esimest kaht väisan igal kevadel nagunii ja mammograafias käin, kui skriiningus olen. Endokrinoloogi ja kirurgi juurde saatis mind perearst.

Jätsin lipoomide operatsiooni puhkuse viimasele päevale, mistap tänast päeva on mul olnud ainult pool, sest teise poole magasin ja olin narkoosist uimane. Mul oli üks lipoom turja peal ja teine õla ees ja need on mul olnud juba 10-15 aastat kindlasti. Õlapealne mind ei häirinud, aga kaela juures oli vastik kõva kõrgendik. Kartsin lõikust täiega, sest viimati jäi kirurgiga jutt nii, et teevad kohapealse tuimestuse ja kui see ei mõika või selgub muid asjaolusid, siis vbla peab panema magama. Hommikul haiglasse minnes otsustasime siiski kohe, et tuleb narkoosiga lõikus, sest ülemine lipoom tundus olevat liiga sügav. Nii oligi. Kui loen oma päevaravi epikriisi, siis seal seisab, et “lipoom mitmeharuline, mitte väga selgete piiridega.” Õlapealse kohta seisab palju ilusam jutt, et selgelt piirdunud ja eemaldatud täies ulatuses. “Preparaadid histoloogiasse” seisab seal ka.

Ma poleks neid asju omast tahtest lõikama läinudki, aga allusin perearsti ja Mrt survele. Ma küll vältisin palja turjaga avalikus kohas käimist nii, et juuksed on üles pandud, sest häbenesin oma kasvajat, lahtise pidukleidiga hoidsin alati ka juuksed lahti. Aga nii palju see mind ei häirinud, et oleksin hirmsasti operatsioonile kippunud. Veel puhkuse ajalgi võtsin mitu korda jutuks, et äkki ikka tühistaks aja ära, aga Mrt veenis mu iga kord ümber. Ma kartsin narkoosi ja mulle ei meeldi, kui mind torgitakse, eriti veel, kui asi pole ellu jäämises, vaid pigem iluvigade parandamises. Mul on varem olnud ainult üks narkoosiga lõikus ja tean ju, et iga selline protseduur jätab jälje tervisele ja elueale. Aga perearst ka veenis mind, et kui lipoomid veel suuremaks kasvavad, siis jäävad ka suuremad armid jne. Mu lipoomid pole tegelikult viimased viis aastat üldse suuremaks kasvanud ja kahtlustan, et asi on toidus, mida söön.

 Pildil istun seksikalt haigla öösärgis aastast viis, nagu mu meedikust tütar seda nimetas, ja ajaloolises kitlis, millega anti kaasa pikk puuvillane pael nagu vööks või nii. Öösärk käib tegelt selja pealt kinni, aga ma võisin panna teistpidi, et ise siduda saaks. Aga siduda midagi pold, sest kui pael oli vasaku hõlma küljes, siis paremal seda polnud samas kohas ja vastupidi. Ainult ülevalt kaela juurest sain paelad kinni panna ja õde aitas pärast alt ka ühte siduda, mis jättis hõlmad nii nagu lapsed vahel kampsuneid kinni panevad kui üks nööp vahele jääb. Haiglasse mineku juures oli üks mu suurem pablamise põhjus just riietega seotud. Hädaldasin mitu päeva ette, et mina pesu seljast ei võta ja palja tagumikuga ma haiglas kõndima ei hakka. Õnneks ei pidanudki, alukad võis jalga jätta, aga rinnahoidjat siiski mitte, sest selle paelad oleks opil seganud. Mul oli üldse palju hirme ja hädaldamist ja viimased kolm ööd enne lõikust olid mul isegi unehäired.

Sain kohe hommikul ühe unerohutableti ja paar valuvaigistit, tilk pandi ka ja juba varsti kõndisingi opituppa. Anestesioloog oli mu laste onunaine, talle midagi veel nalja viskasin, aga mäletan ainult seda, et heitsin opilauale selili ja mul paluti ennast ülespoole nihutada. Sealt alates kadus kõik, ärkasin alles peale kella kahte palatis. Jõle uims oli olla, oleksin tahtnud hommikuni magada, aga õde palus mul tõusta ja käia ise koridori veeautomaadist juua võtmas. Seda ma paar korda ka tegin ja siis istusin ja ootasin kuni kell kolm võeti kanüül ära ja võisin minema jalutada.

Kummaline, et ma ei mäleta narkoosi tegemisest mitte midagi. Mind oli hoiatatud, et kurk on pärast valus ja ta on praegugi veel valus, sest tehti supraglottiline anesteesia – hingamistee e. kõrimask. Ruth pärast imestas, et siukest vanaaegset asja teevad, aga ma ütlesin, et ma olengi ju vanaaegne inimene, höhö. Muidu kõik oli väga kena ja inimesed olid kenad ja kõike hästi selgitati ja uuriti enesetunnet ja nii. Üldiselt meeldiv kogemus. Õde tahtis kangesti mulle lõunasööki tuua, et pidavat hea guljašš olema, aga ma ei tahtnud. Ainult magada oleks tahtnud. Pakkus siis kisselli, et võtku ma sedagi, aga selle peale ma ütlesin, et mingeid suhkruga asju ma üldse ei söö (ja mis kissellitamine see me haiglates käib iga päev, arumaisaa!). Pärast kodus natuke midagi sõin ja jõin poolteist tassi kohvi ja olin ikka veel nii väsinud, et magasin elutoa diivanis kella kuueni. Jälle üks huvitav kogemus, sest kohv ajab mul reeglina une ära mitmeks tunniks, täna oli see nagu üks unekohv. Kui ärkasin, sõin köögivilja, mida mees oli vahepeal teinud ja siis käisime Mrt-ga kahekesi metsatiirul, sest ammu pole kodukandi loodust nautida saand.

Nii palju siis sellest. Muud ülevaatused toimusid mul enne lõputöö kaitsmist maikuu lõpus, ainult hambaarsti ja endokrinoloogi juures käisin vahetult enne lõpuaktust juunis. Endokrinoloogi juurde saadeti mind sellepärast, et üks mu kilpnäärmenäit ei olnud hea. Kõik muu on mul aastatega ainult paremaks läinud, aga TSH oli 0,11 (norm on 0,4-4,0). Endokrinoloog ajas mu kaalu peale ja mul on nüüd ametlikult diagnoos E66.0 – liigsete kalorite põhjustatud rasvumus. Imestan ikka, kuidas arst, kes mind esimest korda elus näeb ja mu söömisest midagi ei tea, kohe sedasti kenasti diagnoosi lajatab ainult kaalunumbri järgi. Reaalsus on see, et mul on umbes 6-7 kg ülekaalu, millest ma tõesti peaksin vabanema, ülejäänu oleks ainult mingi fitnesstibi kosmeetika, aga milleks mulle see?

Teine diagnoos on E05.2 – türeotoksikoos toksilise hulgisõlmelise struumaga. St et mul on kilpnääre väikesi kasvajapojukesi täis, aga asi pole nii hull, et ravima peaks. Loeti sõnad peale, et mida kõike süüa ei tohi ja ma ei hakanud arstiga vaidlema, kui ta väitis, et himaalaja roosa sool sisaldab joodi. Krt, joodisisaldus oli mul üks eksami küsimus alles mõni kuu tagasi… Ausalt öeldes on see ikka väga õudne, et arstid toitumist ei jaga ja kui nad ei jaga, siis võiksid ju selle koha pealt vait olla, mitte patsiendile jama ajada.

Tolle rumala toitumissoovitusega meenub mulle, et kunagi ammu soovitas üks arst mul hakata võtma kaltsiumi toidulisandit ja ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja ütlesin, et kui mu peres on olnud südamehaigusi, siis ei tohiks mulle sellist asja ütelda. Toidust ei ole võimalik saada liiga palju kaltsiumit, aga toidulisanditest on ja kui on oht, et veresooned võivad lupjuda, siis see nn lubi seal on tegelikult ju kaltsiumiladestus. Kevadel andsin vereproovid ja mu kaltsium on 2.32 mmol/l (norm on 2.15-2.60).

Viimatisest vereproovist üllatas mind kõige rohkem paastuglükoos, mis oli imeline 4.7 mmol/l. Sellist paastusuhkrut nägin viimati aastaid tagasi. Näitudest üllatasid mind veel folaadid, mis oli 18.93 (norm >7.64 nmol/l). Arvasin, et kui teravilja üldse ei söö, siis folaatide number on väiksem, aga saan need ilmselgelt kätte rohkest köögiviljast. Vitamiin D oli 76.6 ja see on peale pikka päikese puudumist ka väga hea mu jaoks. Üldkolesterool oli 6.1 mmol/l, mida isegi arst ei pidanud enam liiga kõrgeks, sest ma pole ju mingi plikake enam. HDL oli tõusnud 2.2 mmol/l peale ja see on see, mis loeb. Igatahes väga heaks olen ma oma verenäidud saanud, selge see ja hea on teada, et oskan oma tervist paremaks süüa. Endokrinoloog kirjutas mulle digilukku tegelt ka selle, et põen kerget suhkruainevahetuse häiret ja pean üks kord aastat kontrollis käima.

Mammograafiabussis käisin päev enne opile minekut ja seda vastust pole veel (EDIT: Vastus saabus 02.08.: normist kõrvalekallet ei leitud). Küsiti, kas olen 2017 vahele jätnud, sest nende bussis ei käinud, aga tookord ma käisin pilte tegemas hoopiski Haapsalus, sest haigla on mul seal niiütelda nurga taga ja lihtne on sinna lipata endale sobival ajal. Rohkem ma sinna nurga taha ei lähe, sest pilditegija proua oli vist liiga püüdlik ja litsus mu osakesed nii kõvasti aparaadi vahele, et karju appi. Tunne oli, et kohe rebitakse tissid küljest ja tehakse ju neli pilti, neli koletut rebimist. Mammograafiabussis pole kunagi sarnast probleemi olnud.

Selline põhjalik ülevaatus, niisiis. Vbla lähen augustis uuesti kilpnäärme proove andma, et vaadata, kas halb näit kevadel võis olla stressist.

Hommikul vahetasime plaastreid:

 Selle eesmise haavaga on siuke lugu, et kui kõnnin, siis kuulen nagu seal sees loksuks miski vedelik. Selline hääl on nagu oleks õmbluse taga plastist või kummist anum, mille sees vesi loksub. Ju leiti mu verest liiga palju veini ja paigaldati muuhulgas ampull 😀

Paranen

Friday, July 5th, 2019

Norwalk kestis kaks päeva. Kuna esimese päeva teine pool oli juba päris kabe, siis lootsin, et ühe päevaga piirdubki, aga ei – eile hommikupoolikul ikka panin veel korraliku paki maha. Terve päev ei suutnud iivelduse tõttu midagi lugeda, lihtsalt istusin diivanis ja vahtisin arvutist filme või tukkusin. Õhtul väsisin vara ja läksin kell üheksa magama. Täna ärgates tundsin ennast juba peaaegu tervena. Enam ei iivelda, kõht on korras, suur nõrkus on üle läinud.

Oli see alles jube!!!

Tegime hommikul pika kõnniringi ja jäime paduvihma kätte. Ahi on köetud, küpsetasin mandlijahust vorsti-juustupirukaid, nüüd istume soojas toas ja sehkendame kumbki oma arvutis.

Hetk tagasi laskus diivanilaua kohalt alla elusuurune koibik. Mrt ütleb, et nad on head, sest söövad dušinurgas keldrikakandeid, aga ma leian, et õues on nende toidulaud igatahes rikkalikum. Jäkid on mõlemad, aga ega nad enne siit ei kao, kui maja remonditud saab. Praegu me ei remondi midagi, sest raha ei ole.

Vaikselt tiksume, puhkus ikkagi. Mul on üksjagu raamatupidamistööd ja Mrt käis eile lausa ohvissis arvuteid parandamas ja ühe töö taris siiagi kaasa, aga suurema osa ajast me siiski ei tööta. See on see värk, et oma ohvissiga samas asulas ei oleks meil mingit puhkust, oleksime liiga kergesti leitavad. Keskkonnavahetus on ka ülioluline.

Mrt kobis elutoa diivanist magamistuppa, et veidi sõba silmale lasta. Keskkonnavahetus 😀

EDIT: Unustasin ütelda, et see, kuidas Mrt mu eest Norwalki ajal hoolitses, on tuhat korda mõjusam armastusavaldus kui ta igapäevaselt lausutud “ma armastan sind.” Imetlen.

Norwalk ja eksam

Wednesday, July 3rd, 2019

Minuga juhtus täna kirjeldamatult õudne asi. Kahtlustan, et korjasin eile ühe söögikoha kleepuvalt laualt üles noroviiruse. Juba öösel tundsin, et asi ei ole õige, suurest ehmatusest läks isegi uni mitmeks tunniks ära. Hommikul tõustes käis pea sedasi ringi, et ma ei suutnud liikudes tasakaalu hoida ja kaks korda oleksin napikalt kummuli kukkunud. Püüdsin kohvi juua, aga väga ei sobinud, sellepärast jõin rohkem vett. Süda oli sedavõrd paha, et varsti leidsin ennast vetsupoti kohalt koogutamast, aga kaua see ei kestnud, sest potti oli vaja muuks otstarbeks. Kõik käis nii kähku, et Mrt ei jõudnud pesukausiga kohale… Oijohhaijooo!!!

Olin enne kohvitamist pesemas käinud ja isegi kuivatada ma ennast üleni ei suutnud, sest kummarduda polnud võimalik, tasakaal kadus ära. Mrt assisteeris mind igas asjas alates jalgade kuivatamisest ja lõpetades riidesse aitamisega. Ta pakkis kokku mu läpakakoti, kontrollis, et mul ikka pastakas oleks ja et prillid oleks kaasas ja… Sest me pidime varahommikul minema ülikooli sisseastumiseksamile.

Ausalt öeldes olin niivõrd surnud, et ilma mehe abita ei oleks ma siit majast välja saanud, rääkimata pealinna sõitmisest. Kuidas saab juhtuda, et just sellel nii tähtsal päeval tabab mind sajandi jubedaim atakk??? Olen üldiselt väga terve inimene, mingeid nohu-köhaga viiruseid ei mäletagi enam. Viimati korjasin miski kõhuhaiguse üles Riia Lidost, vist oma kolm aastat tagasi, aga tookord oksendamist ei olnud.

Olin nii armetu, et nutt tuli peale. Mitte midagi ei suutnud teha, isegi silmi ei suutnud lahti hoida ja külmavärinad olid permanentsed. See oli nii jube peapööritus, et tahtsin voodisse tagasi minna ja mitte midagi ei tahtnud sellest maailmast teada, ammugi siis kuhugi minna. Aga mees utsitas mu siiski autosse ja eksamile me sõitsime.

Kuskil Läänemaal pidi mees auto kinni pidama, sest mind tabas järjekordne ropsiatakk. Ma polnud teisi riideid kaasa võtnud (hea, et üldse midagi selga sain), sellepärast üritasin autoistmelt võimalikult kaugele koogutada. Kuna ma polnud midagi söönud, vaid peamiselt ainult vett joonud, siis ainult vett seal purskasingi. Viimaks saabus see vastik krambitamine, mis tuleb siis, kui tühja maoga öögid, mingit materjali enam polnud väljutada.

Õnneks olin taibanud meest paluda, et ta pudeliga vett kaasa võtaks, seda ma seal siis natukese haaval jõin, et dehüdreerumist ei tuleks. Kuidas me ülikooli taha parklasse jõudsime, mina ei tea, sest hoidsin terve tee silmad kinni. Vaevlesin külmavärinate käes, aga ei julgenud autot väga soojaks lasta, sest äkki siis hakkab veel halvem. Vahepeal natuke piilusin, et kus me oleme, aga aru mitte midagi ümbrusest ei saanud. Koperdasin mehe sabas õppehoonesse, ise soigusin, et ma ei suuda silmigi lahti hoida, kuidas ma loen seal mingeid tekste… Ma olen mõtlemisvõimetu ju…

Audika ukse taga tuli natuke oodata. Mingi hetk tuiskas üks mu endine kursakaaslane mööda, ma isegi ei tea, mida talle ütlesin, sest polnud eriti adekvaatne. Mrt aitas mul kotist id-kaarti välja õngitseda, seisime seal järjekorras ja vormistasime ennast akadeemilisele testile.

Vaatasin abi otsivalt ringi ja üritasin plaani välja mõelda. Märkasin, et klassis pole kraanikaussi ja teadsin, et vets on kaugel. Ma ei teadnud, mida teha, kui keset akadeemilist testi peaks ropsihoog peale tulema. Mrt osutas ukse poole, et näed, seal on paberikorv, haarad selle kaasa ja tormad uksest välja. Jummala hea plaan oli see, ausalt. Tollel hetkel ei olnud parimat lahendust võtta, aga paberikorvis oli kilest prügikott ja mõte sellega välja tormata tundus hea. Natuke see rahustas, kui teadsin, et saan ehk hakkama. Õnneks oli testi aeg ainult üks tund.

Olin akadeemilise testi pärast mitu päeva ette muretsenud, sest jube nõme on loll olla. Ükspäev tegin isegi mingit proovitesti, et aimu saada, mismoodi need testid üles ehitatud on. Olin lootnud, et teeme seda arvutis, siis ei pea pead alla kummardama, et lugeda, aga test oli paberi peal. Õnneks tähed silme ees ei hüpanud ja süda sellest pahaks ei läinud. Pikemad inglise- ja eestikeelsed tekstid lasin diagonaalis osalt aja kokkuhoidmise mõttes, aga osalt sellepärast, et neid oli mõttekam hakata lahendama nii, et enne loen valikvastuseid ja siis otsin tekstist lahenduse juhul, kui see mul diagonaalis märkamata jäi. Mu meelest igast loogika ja teksti mõistmise ja matemaatika ülesanded olid lihtsad. Mates olid tekstülesanded ja mitmes kohas oli aimata ka tillitamist, mistap võisin siiski mõne asjaga ka puusse panna. Kultuuriteemad olid kõige tüütumad ja seal ühe vastuse panin täiega huupi. Kõige rohkem kartsin ajahätta jääda, aga saime Mrt-ga mõlemad hakkama max 50 minutiga.

Mina eksami ajal välja ei jooksnud, aga üks teine jooksis küll, sest hull köhahoog tuli peale. Mrt pärast ütles, et tal läks sellest meel rõõmsaks, kui talle poole testi ajal otsa vaatasin ja naeratasin. Noh, et esiteks ma suudan naeratada ja teiseks, kui ma naeratan, siis järelikult ei ole ma eksamiga hädas. Peamiselt elus, niisiis.

Peale akadeemilise testi olid individuaalsed vestlused. Testilt tulime ära enne kella kümmet ja me vestluse ajad olid alles kolme paiku. Käisime siis vahepeal Audenteses, kuhu mehel oli Kussa arvuti parandamine kokku lepitud, siis ehituspoes ja Ülemistes shoppamas. Ma julgesin isegi Lidos natuke süüa ja kohvi juua. Umbes lõuna paiku mul oligi juba nii normaalne olla, et maailm ei kõikunud enam, toit jäi ka kõik kenasti sisse. Aeg-ajalt jooksid silme ees koledad pildid hommikusest õudusest, aga pea oli selge ja nõrkus hakkas ka üle minema.

Vestlusele minnes oli mul juba suu kõrvuni. Teisel pool lauda istusid kolm naeratavat meest ja komisjoni esimehega me olime juba varem ühel tutvustuspäeval juttu ajanud, mistap ta tundis mu ära. Pidin seal oma motivatsiooni kinnitama, mingitest kogemustest rääkima ja üleüldse väga tšill vestlus oli. Kusjuures me tulemused saame teada alles järgmisel esmaspäeval, aga vestluse lõpus ütles õppekava kuraator mulle, millistel kuupäevadel peaksin tutvustuspäevadele minema ja millal pean kohale tulema esimeseks loenguks. Eeee…mmm… Ma ei suutnud vastu panna ja küsisin igaks juhuks üle, et kas see tähendab, et ma olengi juba vastu võetud. Vastuseks sain naeratuste saatel midagi sellist, et nojah, et mis siin siis enam 🙂

Mrt-l läks vestlus veelgi paremini, ta sai seal oma varasemate it-alaste tegudega hiilata ja šokeeris komisoni esimeest sellega, mille oma diplomitööks oli kolledžis päriselt valmis teinud. Ma ei tea, kas nad ehk imestasid seda, et kolledžist sellisel tasemel asju tuleb nagu mees tegi, igatahes muljet see avaldas. Mrt-lt küsiti seda ka, et kas ta mõnele teisele erialale ka paralleelselt kandideerib, vist kartusest, et äkki ta valib siiski midagi muud. Ei kandideeri, me mõlemad võtsime ühe ja sama haridusteaduse magistrikava. Hetkel on tunne, et meil mõlemal on tugevalt seal juba jalg ukse vahel.

Meil oli plaan laste juurde sõita ja mees tahtis natukeseks tööle minna, õhtuks olime kutsutud minia sünnipäevale. Sõitsime siiski eksamilt otse Haapsallu tagasi, sest ma ei tahtnud minna koju lapsi nakatama. Kmr sõidab homme varahommikul oma tüdrukuga Maltale puhkama ja oleks eriti tobe, kui mu pisikud nende reisi tuksi teeksid.

Kõndisime õhtul läbi linna umbes kella kaheksa paiku, kui lossipargis pidi algama LP kontsert. Nägime sajandi pikimat piletikontrolli järjekorda, mis lookles lossiväravast ümber Rootsituru kohviku ja Kärme Küüliku peaaegu Dietrichi ette välja. Umbes sama jäme järjekord nagu Pariisis Louvre´i juures olin näinud. Kui tund hiljem samast tagasi jalutasime, oli järts kadunud, ainult üksikud inimesed seisid turvakontrollis. Naljakas oli näha suurt joogipurkide- ja pudelite lasu turvaväravate juures, hull saak oli muusikahuvilistelt ära võetud.

Õues on kuri tuul ja mingi soe ei ole. Istume soojas toas ja naudime seda, et hetkel kumbki meist pole haigusega siruli.

P.S. Diagnoosi ma panin endale ise ja selle otsustasin ka ise ära, et ju ma ikka õppima saan 😀

Esimene niitmine

Wednesday, May 1st, 2019

Päeva alustasime nagu ikka oma trenniringidega. Ma kõndisin veidi üle tunni ja Mrt jooksis umbes 21 kilti.

Mõtlesin, et niidan enne ühe tiiru muru kui lumi peale tuleb.

 Tulbid õitsevad. Vana kuslapuu, mille siia tulles päris maha lõikasime, sest see hull rääbakas oli, on ennast mööda eelmisel suvel sätitud nööre kenasti üles ajanud ja näeb juba päris tihe välja. Kõik, millele siin aias sai möödunud suvel elu antud, on suurepäraselt talve üle elanud, kui nüüd vaid sellest viimasest külmast jupist, mis saabub homme, ka tervelt pääseks.

Mrt kaevas millalgi varakevadel suure värava kõrvalt vanad põõsajuurikad välja ja tegi maapinna tasaseks, et värav korralikult lahti käiks. Mättad viskas suvalt murusse, ma täna pidin need enne niitmist aia äärde lahendama. Ühe pojengipoja istutasin ka ümber, sest üks väravapool hakkas nii kaugele lahti käima, et kippus lillele peale.

Mees taris eile kohale laelauad, ma täna värvisin neid.

 Käe väikesed liigesed on mul ikka jubedasti pekkis, poole värvimise pealt juba kippus valu pärast silmist vesi välja. Mul hull ahastus tuleb peale iga kord kui taasavastan, et käed ei ole enam endised. Kurtsin Mrt-le, et kümme aastat liiga hilja see maja meieni jõudis. Aga see muidugi ei tähenda, et ma tööd tegemata jätaks, vesistan ja teen, nii kaua kuni suudan veel pintsleid-haamreid käes hoida. Peamiselt on pöidlaliiges see, mis valu teeb, aga kui mitu tundi pean ühes asendis pintslit peos hoidma, siis saan kõik sõrmed kangeks. Täna värvisin 30 lauda, need lähevad köögi lakke. Mrt tahtis neid veel õhtul lakke panema hakata, aga ma tõmbasin pidurit. Ta oli väsinud tegelt. Õhtul kurtis, et on päev otsa tööd vehkinud ja nagu mingit nähtavat tulemit pole.

 Mrt värvis korstna valgeks, kolm kihti lausa, see on siiski päris nähtav asi. Suur osa päevast kulus tal kaablite vedamisele, suures magamistoas olevast elektrikapist pööningu kaudu kööki.

 Päeval jõudsin isegi natuke verandatrepil päikese käes istuda. Nüüd on ilm juba pilves ja saab siis nalja näha, mida taevast sadama hakkab, kas vihma või lund. Jälle on see aastaaeg, kus õhtul ei tea, kas hommikul on suvi või talv.