Archive for the ‘Kropp och hälsa’ Category

Karantiinis

Wednesday, May 27th, 2020

Oleme Haapsalus karantiinis järgmise nädala lõpuni. Juhtus see, et viibisime Mrt ema sünnipäeval pikalt lähestikku perekonnaga, kelle töörändurist isa jäi koroonasse. Pühapäeval olime sünnipäeval, esmaspäeval andis mees proovi ja teisipäeval sai diagnoosi. Ütlen kohe otse välja, et täiega vihaseks ajab, et inimesed, kes tulevad töörändelt Soomest, ei püsi kaks nädalat kodus karantiinis nagu kästud, vaid südamerahuga külastavad naabreid.

Kusjuures ma siin enne sünnipäevale minekut avaldasin kahtlust, et ei tea kas ikka tohib minna, aga mees ütles, et ema ei anna talle iialgi andeks, kui ta tema sünnipäevale kohale ei lähe… Üleriiklik karantiin on ju möödas.

Me ise koroonahaigega ei kohtunud, aga ta oli seal õue peal viibinud pikemalt J-ga lähestikku. Need pereliikmed, kellega ühes lauas istusime, on hetkel negatiivsed, aga teada on ju, et peiteajal antakse massiliselt valenegatiivseid proove. Oleks väga suur ime, kui haigega mitu päeva samas ruumis olnud lapsed ja naine haigeks ei jää.

Niisiis olime sunnitud jälle äri kinni panema, sest meil on teenindusasutus ja parem karta kui kahetseda. Ma ei suuda päev otsa maski ja kinnastega töötada. Mees andis hommikul viimase remonditöö üle ukse nii, et desinfitseeris terve arvuti üle. Kui jääme terveks, siis 8. juunil läheme tööle. Kui jääme haigeks, siis ei teagi kellele peaks selle jama eest arve esitama. Me aprillikuu elasime üle mõnesajase miinusega ega küsinud palgatoetust, kuigi ettevõtluskeskuse juht soovitas. Mu meelest oli see soovitus vastutustundetu ja täiega hea, et me ei läinud sellega kaasa. Väga paljud, kes oleks ehk niisamagi kahjumi tekkimise üle elanud, siiski palgatoetust küsisid ja nüüd on võimalikud jamad laenude ja liisingutega. Meile meeldib ennast panga silmis elujõulisena näidata, sest ei tea millal äkki on jälle vaja mõni ese liisingusse võtta. Juunikuu läheb meil ilmselt siiski täiega pekki.

Ausalt, noh, võtke seda koroonavärki tõsiselt! Ei ole vaja kodust välja tulla, kui oled tulnud välismaalt või kui keegi perest on sealt tulnud või mingis kahtlases seltskonnas viibinud. Mitte et meile ei meeldiks kodus istuda ja rahulikult õppetükke teha, aga veits nõme on riskida haigusega, millega arstidki midagi peale ei oska hakata.

Kahjustused

Sunday, May 3rd, 2020

Viimastel päevadel ei ole me kordagi saanud sedasi oma kodu uksest välja minna, et uus naabrimees peale ei hüppaks. Niipea kui me välisuks avaneb, teeb ta oma köögiakna lahti ja kukub midagi seletama. Eile sadas vihma ja ma läksin välja, et terrassilt laud ja toolid verandale tagasi viia, seda oli naabrimehel vaja muidugi kommenteerida. Aga ma rääkisin temaga ainult nii palju kui viisakusest vaja, no mingi pool lauset vist ütlesin.

Täna on olnud üllatavalt vaikne ja naabrimeest ei ole näha olnud. Me kuuleme, et ta on kodus, auto on ka õue peal. Isegi siis, kui Mrt käis terrassilaudadesse veits kruvisid juurde laskmas, ei tulnud ta aknale kommenteerima. Imedeime. Vbla ta ainult siis on pealetükkiv, kui on purjus?

Üritan vähendada arvutis olemise aega. Täna olen ühe tunni õues kõndinud ja kaks tundi rattaga sõitnud (21 km). Mul on viimastel päevadel olnud paremas silmas vastik torkiv tunne ja me oleme üritanud otsida, kas mingi jama on silmas, ripse või midagi, aga näha polnud. Eile viimaks küsisin doktor guuglilt ja sain teada, et mul on kuiva silma sündroom. Õnneks olid mehel silmatilgad kohe käepärast võtta, kaks päeva olen neid pannud ja torkiv tunne on silmast kadunud. See oli siis nüüd distantsõppe ja -õpetamise tagajärg. Ja see kõik ei ole ju veel läbi.

Rääkisin ükspäev ühe oma õpilasega gümnaasiumist. Ta kurtis, et prillid hakkavad nõrgaks jääma. Ükskõik, mida õpsid ütlevad (nad enamasti arvavad, et eriti palju arvutis olemise aega õpilastele ei anna), tõsiasi on siiski see, et suur osa tunde on reaalajas pluss kodutööde tegemine. Pmst istuvad õpilased samamoodi arvutis terve päeva nagu õpetajad. Ja see hakkab tervise peale. Mu tuttavatel õpilastel on juba unehäired. Uurimused ütlevad, et üle kahe tunni päevas ekraaniaega hakkab vaimset tervist mõjutama ja see on nüüd käes, sest neli korda kauem istuvad õpilased päevast päeva nutiseadmetes.

Distantsõpe/õpetamine on tervist kahjustav.

Vahepeatus

Thursday, April 23rd, 2020

Suurem osa ajast on suht deprekas olla. Tõsiselt. Juba teen otsuseid järgmiseks õppeaastaks, et millised ametid maha panen ja nii. Kõike on absoluutselt liiga palju. Ühe kooli õppealajuhatajat juba valgustasin, et tahan keskenduda magistriõpingutele ja sellepärast lõpetan lepingu niipea kui kooliaasta lõpeb. Isegi väikese koormusega jätkamine killustaks mind liialt.

Võtame päev korraga ja üritame järjest mingeid koolitöid ära teha. Täna lavastasime ühe õppekäigu, mille jaoks pidime Invarust ratastooli laenama. Igatahes sai see koolitöö kokku kirjutatud, pildid tegime ka juurde. Üks kohustus jälle vähem. See oli ka kõige lihtsam asi, mida teha, lihtsalt planeerida ja põhjendada, mõni lehekülg teksti. Kui õppetükke on üle pea ega tea kust alustada, siis enesetunde parandamiseks on tark alustada kõige lihtsamast.

 Ratastooliga liikuda on väga raske, tõsine trenn ikka ja edasi saab väga vaevaliselt. Igalt poolt ei saagi edasi, sest… lihtsalt ei saa. Kõrged kõnniteeservad, auguline asfalt, vihmaveerennid keset kõnniteed jne. Au ja kiitus kõigile, kes tooliga sõita suudavad.

 Kui sõidad esirattaga renni, siis võid ninali lennata.

 Suht keeruline.

 Täna hakkasid Haapsalus kreegid õitsema.

Uhame siin iga päev mitmeid liikumisringe, ma täna olen ainult rattaga sõitnud, sest öösel tegi põlv valu.

Põlvevalust rääkides, siis… pole imestada, kui kehakaal on liiga suur ja iga päev trambin mingi 10 kilti. Paar päeva tagasi üks vanem proua, kes polnud mind ammu näinud, kiitis töö juures, et ma olen nii armas nooruslik inimene, “väike sale inimene” ütles ta. Olin üllatunud, sest teadsin, et olen kaalu kasvatanud. Eile astusin hingetäiega kaalu peale, sest olemine on ebamugav ja tahtsin päriselt teada, mis värk on. Olen mõne kuuga võtnud 6 kg juurde, selle asemel, et 6 kg alla võtta nagu mul pidevalt soov on. Ehk et nüüd ei ole mul enam 6 kilo liigset manti, vaid juba 12. Täitsa vanduma võtab. Põhjust ma muidugi tean ja juba lõpetasin leiva söömise. Nii lihtne see ongi, ma absull ei talu süsivesikuid, need lähevad mul sirgelt rasvaks. See kaal ei ole tulnud distantsõppe ajal, vaid tasapisi aasta algusest. Stress on olnud tohutu, see hoiab kortisooli üleval, mis omakorda hoiab kõrgel insuliini taseme, aga sellega on mul niisamagi jama kogu aeg. Mis tähendab, et püsida tuleb ketotoidul, sest glükoos sõidab otsemat teed rasvaks. Oma veresuhkrut ei mõõda ma juba ammu ja arsti juures nüüdsel ajal ka ei käi, sellepärast koban suht pimeduses. Peamine põhjus on muidugi see, et olen siin söönud igasugust jama.

Nii. Ja siis me istume verandal ja pitsa on telefonikõne kaugusel. Imeline linn see Haapsalu 😀

P.S. Ma ei tea, kas meil on siin linnas tõesti mõni turist, aga õhtul pildistas üks seljakotiga tütarlaps meie verandaesist. Tuli kohe rinnuli vastu võrkaeda peaaegu, et lähemale pääseks. Pole aimugi, mida ta seal ilusat nägi, natuke rohelust hakkab tulema ja trepi peal potis on kollased võõrasemad.

Pakipäev

Friday, April 17th, 2020

Olen täna saanud pakke. Üks tuli Lätimaalt. Suures hirmus, et mu maailmamõnusam Stendersi seebitükk saab enne otsa, kui piirid lahti tehakse, tellisin omale korraliku varu.

 See roosa on mu lemmik, magnoolia. Igasugu staffi oli veel proovimiseks kaasa pakitud ja üldse kõik on neil hästi armsasti sätitud alati. Kui Riias Stendersi poes käisime, siis mulle seal tohutult meeldis ka, kuidas nad teenindasid. Eestis ma ei olegi käsitööseepe ostnud, ükski pole sedasi ahvatlenud. Stendersi seebid on päriselt mõnusad, vahutavad hästi ja lõhnavad jumalikult. Tellida saab siit.

Teine pakk tuli raamatupoest. Ilmunud on üks selline asi:

 Raamatus on sees mõned mu retseptid ja viide ka diabeediblogile. Imetlen juba pikemat aega, mida selle raamatu autor teeb diabeedilaste heaks. Tal on hästi ägedad toidukoolitused ja ilmselt on ta esimene diabeetikute koolitaja, kes propageerib päriselt süsivesikutevaest toitumist ja kelle tegevus on vähemalt ühes diabeediühingus aktsepteeritud ja teretulnud. Ta jõudis süsivesikutevaese toitumise juurde tänu oma tütrele, kellel on 1. tüüpi diabeet. Ilmselt sellepärast, et ta ise sellise inimese kasvatanud on ja tal suur isiklik kogemus on, teda ka usutakse. Mul on täiega hea meel, et just laste ja noorte diabeediühingus selline toidukoolitaja on, sest ta kasvatab peale uue targa diabeetikute põlvkonna. Olen kogu aeg arvanud, et muutus peab hakkama tulema altpoolt, just diabeetikutest endist, sest meditsiinisüsteemi kaudu midagi paremaks muuta pole võimalik huvide konflikti tõttu. Diabeedilaste vanemad ja lapsed ise on aga just eriti huvitatud tervislikust toitumisest, sest nemad on need , kes peavad diilima kõrgete veresuhkrutega ja öiste hüpohirmudega.

 Mu retsepti järgi küpsetatud kuklid.

 Üks mu lemmikretsepte ka sees, me ise küpsetame just soolaseid muffineid kõige sagedamini.

Natuke ma imestan, et raamatus on ka hulganisti retsepte, mis tehtud päris suhkrutega ja siirupitega, aga süsivesikud on täpselt välja arvutatud ja eks see ole igaühe enda valik, kust maalt ta riskimise piir läheb. Või taluvuspiir. Kuna raamatu autoril on väga suur kogemus diabeetikute toitumise alal, siis ma ta valikuid ei vaidlustaks. Koolitustel, mida ta diabeedilaste vanematele teeb, on igatahes pidevalt kokatud üliväheste süsivesikutega toite, mida iga diabeetik süüa võib. FB-s saab ta tegevust jälgida Eritoitumise lehel.

Kestab

Tuesday, March 24th, 2020

Istun üksi tööl, õnneks kliente ka ei käi. Üks klient peaks veel arvutile järele tulema, aga kõik teised, ma loodan, püsivad kodus. Eile pahandasin siin täiega, sest üks, kes istub kodus karantiinis, sest tuli välismaalt, saatis oma arvuti remonti. Mees kasutas küll kummikindaid ja me teame, et selle inimesel pole haigussümptomeid, aga see oli kena häirekell, et lühendada veelgi lahtiolekuaegu. Panin äri uksele sildi, et nakkusohu tõttu oleme avatud ainult esmaspäeval ja teisipäeval, teistel tööpäevadel saab Mrt-lt abi kaugtööna ja tavapärase hinnakirja järgi. Hinnakirja jutu panin meelega ukse peale, et inimesed teaksid arvestada, et iga pool tundi, mis me telefoni otsas ripume ja töötame, saab arvega kaetud. Värk on selles, et üritame siiski oma äri ka vee peal hoida. Õnneks siiani on tööd jätkunud.

Mehed sõitsid pealinna, Mrt afereesi- ja Kmr veredoonoriks. Neil mõlemal on need veregrupid, mille verest on hetkel kõige suurem puudus. Tavaliselt nad käivad peale protseduuri kuskil söömas, täna seda teha ei või, aga käisin välja mõtte, et ehk väike drive in siiski…

Oleme ennast mehega igal võimalusel Haapsallu isoleerinud. Osalt sellepärast, et Kmr-i daam käib pealinnas kaubanduskeskuses tööl. Nüüd ta kärpis oma töökoha vaid veerandi peale. Hea on see, et nad oma üürikorteri pealinnas ära andsid ja saavad rahulikult kodus elada. Elamegi siis nii, et nemad püsivad ühes kodus ja meie peamiselt teises.

Just siis, kui rõõmustan, et kliente ei käi, helistab keegi, kes tahab siia tulla. Üritasin kokku leppida, et lahendame probleemi üle interneti, et vähendada kokkupuudet võõrastega. Uurisin, kas kliendil arvutis programm on, millega me ta asjadele ligi pääseks, ta ütleb, et on. Noh, tore siis, leppisime kellaaja kokku, millal Mrt saab aidata ja… siis klient ütleb, et aga see programm on teises arvutis… Johhaidiii!!!

Tahaks küsida, et inimesed, mis teil viga on… Kõige enam hämmastab muidugi see, et abi, mida inimene vajas, oli ühe faili mälupulga peale panemine. Et sellised üliväikesed lihtsad asjad, mis ei ole keerulised üldse ja mida annaks ka pereringis ära lahendada.

Kuna mees tahab ehk veel doonoriks minna, püüan teda säästa igasugustest mittevajalikest kontaktidest. Õnneks mõned, kes meile siia ärisse tulevad, kannavad ka maski.

Tänaseks on selge, et vähemalt terve aprillikuu on lapsed distantsõppel. Ja see on miinimumprogramm. Ma ei usu, et nad sel aastal üldse veel koolimajja pääsevad. Gümnaasiumis tähendab see mu jaoks topelttööd, ühe kaugtunni ettevalmistamine koos helisalvestusega võtab terve päeva, kusjuures mul olid kontakttunnid juba ettevalmistatud ju. Viimati püüdsin tundi sedasi sisse lugeda, et ei peaks hakkama salvestust parandama. Ühe jutiga lasin ja paar väiksemat puterdamist küll tuli, aga ei hakanud neid välja lõikama. Kui oleks aega, teeks neile toreda kuuldemängu linnulauluga ja puha, aga iga minut on nii arvel, et päevad niigi rebenevad.

Ülikoolist ka loobitakse kogu aeg materjali peale. Olen muidu korralik, aga eelmisel nädalal ühe kirjaliku tööga kompasin piire, tegin suht üle jala lootuses, et lasevad läbi, sest siiani on igasugu puru läbi lastud, aga ei, pidin paranduskommentaari kirjutama. Tänaseni mul seda tööd kinnitatud ei ole. Kusjuures mees, kes hõljub kasvatusteadustest nii kaugel kui võimalik, sai oma töö eest kiita. Veits kahtlane ja norimise moodi mulle antud tagasiside küll välja nägi, aga mina olen lihtne magistrand, kes peab kõik alla neelama, kui tahan oma kraadi kätte saada. Vahepeal kahtlen, kas ikka tahan, aga kui juba nii kaugele on tuldud, siis ei tahaks katkestada. Meil kursusel alailma tekib nagu väike konflikt õppematerjali ja päriselu vahel, kuigi pean ka tunnistama, et tänu õpitule olen hakkama saanud ka eriti raskete HEV lastega. Elame veel.

Siiski ma leian, et praegune olukord on tervise juurde jäädes õppuritele rohkem nagu õnnistuseks. Naudin seda, et ei pea kogu aeg kuhugi minema, ei tohigi minna. Päevad on pikemad, pole vaja mitu päeva järjest ülikoolis loengutes istuda, mulle endale sobib distantsilt õppimine väga hästi. Hakkaski kuidagi nagu liiga palju vahepeal olema kõike.

Andsin põhikoolis õpilastele homseks ülesande mulle e-kiri saata oma esimesest distantsõppe nädalast ja kaks poissi juba vastasid. See on vahva! E-kirja teema tuli sellest, et uurisin õpetajatelt, kas on midagi, mida nad arvutis eriti ei oska. Kirja vormistamine oli üks neist teemadest. Harjutame nüüd siin.

EDIT: Koostasin direktori palvel õpilastele lohutava tervisesäilitamise juhise, canvas kujundasin plakatiks, mees aitas kaunistada. Homme hommikul saadab direktor selle õpilastele laiali. Tekst on toidust, liikumisest, unest, suhtlemisest, rutiini säilitamisest jne. Sellised väikesed värvilised lõigud. Et helista sõbrale ja.

Mul oli täna täiega segadus sellega, et kas võime oma äri üldse veel lahti hoida. Õhtul leidsin mingi pöördumise, kus oli siiski öeldud, et väikesed ärid, kuhu tänavalt saab sisse astuda, võivad jääda avatuks. Et tuleb hoida kahemeetrist vahet ja. Noh, see viimane on meil äris suht võimatu. Peaksime ka panema uksele sildi nagu ühel Haapsalu loomapoel on, et tule üksi. Haapsalus, muide, on enamus vanalinnas asuvaid ärisid, olenemata tegevusalast, kinni juba eelmisest nädalast. Väga kurb vaatepilt oli, kõigil ustel sildid, mis kriisiajale viitasid. Täheldasin linna peal jalutades, et nagu sõjaaeg oleks, ainult et pommid ei lenda. See oli täiesti lohutav mõte, muide, et pommid ei lenda.

Meil ei ole mingeid desinfitseerimisvahendeid ja ma isegi ei tea, kust neid saada, sest viiruste vastu toimivad vahendid paistavad olevat igalt poolt otsas. Kloori suhtes olen allergiline, ma ei saa sellega töö juures ruume küürima hakata. Nüüd viimaks on ka terviseameti lehel desinfitseerimisvahendite kohta info olemas ja seal nad juhivad tähelepanu samale asjale, millele ma FB-s, et loe etiketti, kus on jutt toimeaine kohta. Sest pole mõtet osta kokku vahendeid, mis hävitavad ainult baktereid ja viirustele ei mõju.

Vaatasin täna lõunaajal valitsuse pressikat. Haridusminister parandas ja täpsustas mitu korda terviseameti juhi vastuseid. Ma ei mõista, miks ei korraldata nii, et kriisiolukorras viuhhti ebakompetentne juht lendab kohalt ja asemele pannakse valdkonna spetsialist? Haridusminister paistis paremini matsu jagavat kui see õnnetu naine, kes terviseametit juhib.

Kriisiaja märkmeid

Friday, March 13th, 2020

Mu kuulsusrikas karjäär klassiruumis piirdus selleks korraks paari koolipäevaga ühes ja sama paljuga teises koolis. Nüüd on koolid esialgu kaheks nädalaks suletud ja pean välja mõtlema, kuidas oma aineid e-õppes annan. Gümnaasiumiga teen ilmselt nii, et loen slaidiesitlusele jutu peale, aga põhikooli jõngermannidega tuleb kohe igasugu probleeme alates tehnilistest ja lõpetades käitumuslikega. Ilmselt hakkan neile ette söötma midagi mängulist ja kerget, nagunii sealt mingit pingutust ei ole loota.

Huvitav, kas siis, kui koolid on pikalt kinni olnud ja viimaks avatakse, alustan samasugusest kaosest nagu paar nädalat tagasi, sest kõik algab ju jälle otsast?

Olime täna mehega suurema osa päevast gümnaasiumis koosolekul. Otsustati nii, et seal koolis toimub esialgu kõik täpselt tunniplaani järgi. St et õpilased peavad olema kodus arvutis ja reaalajas tunde kaasa tegema nii nagu õpetaja parajasti otsustab. Ja tunni lõpus lunastavad nn väljapääsupileti, mis peaks tagama selle, et keegi ei puudunud. Kes väljapääsupiletit ei lunasta ja tunnile tagasisidet ei anna, märgitakse puudujaks. See väljapääsupilet oli Mrt ettepanek.

Alles õhtul kodus mul turgatas, et miks ma ometi ei protesteerinud, kui otsustati, et 75-minutiliste tundide vahel on lõuna 20 minutit. Vahetunnid on küll ka 10 minutit, aga õpilastele ju keegi kodus süüa ei valmista ja oleksime pidanud jätma pikema pausi. Omast käest mäletan, et isegi 30-minutiline lõuna tekitas stressi, sest läks liiga kiirelt, 20 mintsa pole nagu mitte midagi. No täiega paha! Eks näeb siis ära, kuidas esimene nädal läheb, siis peetakse koosolek ja saab ümber otsustada.

Teises koolis oli kriisikoosolek kell üks päeval ja sinna mind unustati kutsuda. Olin küll juba hommikul direktorile ja õppealajuhatajale saatnud video, kus juhendatakse, kuidas e-õpet lahendada ja ütlesin, et ilmselt e-kooli hakkan mingeid ülesandeid panema, siiski eeldasin mingitki suhtlust. Hiljem kirjutasin õppealajuhatajale uuesti, sest e-kooli ilmus teade, et õpetajatega saab ühendust kooli kodulehel olevate e-mailide kaudu, aga minu nime ega meiliaadressi seal lehel polnud. Täna siis lisati andmed. Seda, kuidas õpe toimuma hakkab, olen saanud lugeda ainult kooli kodulehelt. Ei mingit kirja juhtkonnalt, et nüüd teete nii või naa.

Maiteakohe. Mõni asi tundub mulle täitsa imelik. Meil terves riigis on suur probleem kommunikatsiooniga.

Muidugi jäid meil ülikoolis loengud ära ja selle üle me rõõmustame nagu väikesed lapsed, sest lihtsalt hõivatus on ebanormaalne olnud. On ülim kergendus, kui kasvõi ühe vaba päeva nädalas saame, seekord siis lausa kaks päeva ei pea mitte kuhugi minema. Kodutööde järg on muidugi kogu aeg ees ja juba väikesed hilinemised esinevad.

Mis mõttes terve magistriõppe peale määratakse õpetajakoolituse stipendium ainult viiele inimesele? Miks üldse selline asi välja reklaamida, kui õpetajaks õppijaid on sada ja kümmend ja isegi kõik keskmise hindega viis koma null ei kvalifitseeru? Tundub petukaup.

Me pole sel semestril isegi oma erialastipendiumit kätte saanud ja on alles otsustamisel, kas lepingut pikendatakse ja kas üldse edasi makstakse. Oleme selle 300 euroga arvestanud, sisseastumisel seda reklaamiti ja sellega meelitati. Nüüd ühe semestri oleme seda raha saanud ja võib juhtuda et ongi finito.

Kas nad päriselt ka tahavad me vabariigis õpetajate põuda leevendada? Milliste meetoditega?

Noh, ja siis sa topid ennast ülikoolis tarkust täis, närutad rahaga, elad kitsikuses ja lähed kooli tööle kus  käitumishäiretega lapsed ohustavad su elu ja tervist…

TalTech ja Tartu Ülikool on kinni 1. maini. St et laps ja tema daam ei pea loengutesse minema ja hoiavad sõitmise pealt raha kokku. Meie ülikool on kinni esialgu kaks nädalat. Ilmselt juhtub see, et kõik koolid siiski kinni pannakse paariks kuuks.

Läheb lahti

Tuesday, February 25th, 2020

Mõnikord ma ise ka ei saa aru, et mida värki mul viga on. Kas mul on liiga vähe tööd? Ei! Või üldse vähe toimetusi ja elu igav? Ei! Ja ometi võtan endale tööd juurde… Mul on oma äri pidada koos raamatupidamisega, siis lapse firma raamatupidamine, siis täiskoormusega magistriõpe, kolm õpilast juhendada uurimistööde kirjutamisel ja üks kursus valikainet anda gümnaasiumis, nüüd lisaks veel kaks klassi põhikoolis ka õpetada.

Järgmisel nädalal alustan informaatikaõpetajana. Viies ja kuues klass. Käisin täna kooli ja klassi üle vaatamas, taastasin oma e-kooli konto ja tutvusin teemadega, mida nad õppinud on. Sealt koolist läks informaatikaõpetaja ära sellepärast, et vahetas töökohta ja põhitöökoha ülemus ei luba enam õpetajaametis käia. Minu tunnid pannakse kõik ühele päevale, lõunast pääsen juba tulema, siis on paar tundi puhkust ja tunnid gümnaasiumis kuni kella 17:10-ni. Terve kolmapäev olen ainult õpetaja ja arvutiäri hoiame lahti kolm päeva nädalas.

Kas ma olen peast segane?!

Vahepeal mulle tundub, et peaksin nagu ennast välja vabandama, et nii palju kohustusi olen võtnud. Informaatika õpetamisega on nii, et mu meelest avanes hea võimalus amet ära proovida. Et tasapisi alustan, nelja tunniga nädalas ja vaatan, kuidas selle kooliastme õpetamine mulle üldse istub. Pealegi, kui minu eas pakutakse tööd, siis ei või ju ära öelda. Olen muuhulgas hädas magistritöö teema leidmisega (mõelda on aega veel 3 päeva) ja täna juhtus selline asi, et direktor küsis, kas mul teema on ja pakkus ühe variandi välja. Asjad muudkui juhtuvad.

Oma igapäevatööle jõudsin kella poole üheteist paiku, maksin kähku arved ära, tegin igast kandeid ja värke, lõpetasin nende arvutite remonti, mis eelmise nädala neljapäeval olid pooleli jäänud ja siis tuli üks mu õpilane, kellega hakkasime uurimustööd tegema. Kuna on koolivaheaeg, sai õpilane mu juures olla mitu tundi ja loodetavasti aitasin ta kenasti järje peale. Mõtlen nüüd, et kas peaks teised kaks ka välja vilistama, sest koolivaheajal on neil ehk rohkem aega süveneda ja tähtajad taovad kuklasse. Kui nad just kuskil palmi all või suusatamas pole.

Nagu needus, hakkavad just siis, kui mul on vaja oma õpilasega rahulikult asju arutada, kliendid käima. Kuu lõpud on muidu rahulikud, eriti kliente ei käi, aga täna neid sõelus seal üksjagu ja pidin rööprähklema. Õhtuks jäi küll ainult üks arvuti veel lauale pooleli, teised tööd saime kõik valmis.

Mees on jätkuvalt kööbakas, käis hommikul perearsti juures ja läheb nädala pärast jälle, aga mingeid uuringuid ei tehta ja peab edasi võtma neid ravimeid, mida EMO-s ette kirjutati. Ehk et kui järgmiseks nädalaks surnud pole, siis vbla on terveks saanud. Ja kui ikka pole terveks saanud (sest ega valuvaigistid ei ravi tegelikult), siis ehk on lootust, et keegi suudab panna mingi diagnoosi ja määrata vajaliku ravi. Täpse diagnoosi saaks anda peale MRT-s käiku, aga ei saadetud teda neuroloogi juurde ega üldse mitte kusagile uuringutele. Perearst vaatas küll röntgenipilte, kus peaks kaela juures olema näha mingi anomaalia, aga ju neil on siis kogemus, et anomaaliad kaovad iseenesest. Vaatasin, et tasulise neuroloogi juurde saaks nädala pärast, aga kuna ka uus perearsti visiit on samal ajal, siis mees otsustas, et ei hakka enne tõmblema.

Võib ju arvata, et mehe seljavalu ja kaelakangus on sundasendist, aga mis siis, kui ei ole?

Lugesin ilmateadet. Võimalik, et homme saabub esimene lumi.

Tuksis mees ja koolitükid

Sunday, February 23rd, 2020

Mrt veetis täna pool päeva Haapsalu EMO-s. Tal juba mitu päeva selg valutab ja sellist asja on ju varemgi olnud, aga seekord läheb valu iga päevaga hullemaks ja tagatipuks valutas tal täna hommikuks juba ka käsivars. Pmst ei ole ta öösiti magada saanud, sest seda nn nurka, kus kehahoiak on selline, et valu oleks leebem, on raske leida, seda peaaegu polegi. Eile ostsime isegi seljamassaažiaparaadi (siiski mitte 259 vaid 159 euroga), väga tõhusa, millega mees on selga tümitanud ja ma olen teda määrinud Diclaciga. Ikka ainult jubedamaks on valu läinud. Valu algab vasakult õlalt ja kulgeb eriti teravalt kuhugi tiivanuki alla, ainult poole selja peal on.

Mees ütles juba öösel, et läheb hommikul EMO-sse ja see võttis mul mõneks ajaks une, hakkasin igasugu koledaid asju ette kujutama. Hommikul ta siis läkski ja veetis seal neli tundi. Suurema osa ajast muidugi ootas, mistap käisin vahepeal talle kõrvaklappe järele viimas, et ta saaks oma telefonist saateid kuulata. Telefonis surfata ta ei saa, oleks ju võinud muidu lugeda kasvõi koolitükke, mis tal kõik praegu halva enesetunde tõttu tegemata on.

Oma onni oleme soetanud haiglale sobivalt lähedale, sest ega siin nooremaks ja tervemaks lähe keegi. Täitsa tore on sinna ümber tänavanurga lipata. Või noh, liibata…

Arstiabi päädis süstiga tagumikku, soovitusega osta hunnik erinevaid medikamente ja nelja röntgenipildiga. Pilt näitas kaela sees mingit koledust ja mehel soovitati minna perearsti juurde ja lasta ennast suunata MRT-sse.

Mina olen istunud üksinda kodus ja ainult õppinud ja õppinud. Koolitükkidele kulus ka eile suur osa päevast, täna olen lugenud ja kirjutanud mingi 7-8 tundi. Kella kuueks olid kõik lähema tähtajaga asjad tehtud ja mees soovitas lõpetada, sest muidu ei saa ma öösel magada. Ma ei tohi oma halli aju liiga hilja õhtul koormata, muidu ta ei rahune maha ja mõtted peksavad poole ööni peas ringi ega lase uinuda. Üritan nüüd siis mingit rahulist tšilli välja mõelda.

Kuna mees on viletsaks jäänud, siis täna mingeid spordiringe ei toimunud, aga lühikese jalutuskäigu siiski tegime. Päike juba soojendab täiega. Koju jõudes tegin aias pilta.

 Tulbid juba tulevad.

 Nartsissid ka tulevad.

 Petersell lasi ennast ühel ööl külmal ära närtsitada, aga juba on kasvanud asemele noor põõsas. Vahelduseks täitsa äge, kui aastaringselt saab peenrast rohelist võtta.

Mees hakkas nüüd koolitükke kirjutama. Tegin ettepaneku, et dikteerigu mulle ja ma ise kirjutan, aga ta arvab, et saab hakkama.

Kogu aeg peab otsustama

Thursday, February 20th, 2020

Täna juhtus üle… noh, mis ta on siis… veerandsajandi, et mulle pakuti tööd. Helistas ühe kooli direktor ja pakkus mõned tunnid seda ainet, mida ülikoolis õpime, sest neil üks õpetaja lahkub ootamatult. Võtsin homseni mõtlemisaega, aga kuna praktikatunde on ka nagunii vaja, siis pigem vist nõustun. Mees utsitab, et peaksin minema.

Viies ja kuues klass. Ei tea, kas vilistavad mu välja?

Need tunnid algavad märtsis ja kui need võtan, siis hakkab me oma äri avatud olema ainult kolm päeva nädalas, sest reedeti oleme ülikoolis ja kolmapäeval ma nagunii annan gümnaasiumis oma valikainet. Et siis paneks kõik tunnid kolmapäeva peale, pool päeva ühes ja pool teises koolis.

Ma ei tea, kas see töö mulle meeldib, aga kui ei proovi siis ei saagi teada. Aga ma saan nüüd tõesti täie teravusega aru, et olen teinud õige erialavaliku vanaduspõlveks – minu eas enam tööturul ei skoori, olgu kogemus mis tahes, aga näed, õpetajaid on massiliselt puudu ja sellised vanemad tädid, kellel endal lapsed suured, on pigem oodatud.

Teine valik oli mul täna veel ja see oli kerge. Üks ajakiri tahtis lugu teha, neile ma ütlesin ilma pikemalt mõtlemata ära. Mul pole vaja mingit avalikku tähelepanu, ma seda isegi ei talu mitte. Andsin mõned soovitused, kelle poole pöörduda. Olen nõus ajakirjanduses üles astuma ainult juhul, kui sellest rahva tervisele kasu tõuseb, aga siis pigem kirjutaks ise, sest ma ei usalda meie ajakirjanikke, kel kombeks fakte pea peale pöörata ja klikkide nimel tõde väänata. Ausalt öeldes ma isegi ei tea, milline kool meil neid kirjatsurasid väljastab, ei tahaks uskuda, et TÜ tase on nii alla käinud nagu tänane meedia peegeldab.

Üks rõõmuhetk oli ka tänases päevas. Andsin paar kuud tagasi nõu inimesele, kes oli äsja diabeedi diagnoosi saanud. Kuna ta süsti kardab, siis hirmutasin, et kui ta oma toitumist ei muuda, siis mõne aasta pärast läheb tablettide pealt süstide peale nii ehk nii. Nõelahirm on väga hea, inimene luges vist mu blogi hoolega ja viskas menüüst pudrud, leivad, kartulid välja. Sööb peamiselt köögivilja ja liha, väga harva patustab. Kõht on tal poole väiksemaks kahanenud ja üheksa kilo kaalu on läinud. Rõõmustasin täiega ja ütlesin, et kui kokku oma paarkümmend kilo kaalu alla saab, siis on suur võimalus, et diabeedist ka on lahti. Tablette juba poole võrra vähendas.

Meile õpetati ülikoolis, et hirmutamistaktika ei ole tervisedenduses hea, aga mõnel juhul see toimib ikka väga hästi. Hirm on hea käivitajaks, sest kuskilt peab alustama ja kui juba tulemused tulevad, tekib ka motivatsioon ja muud hoovad. Sest pigem tundku inimene natuke hirmu oma haiguse ees selleks, et tekiks muutusesoov, kui et laseb samamoodi edasi ja sureb noorelt maha.

Tehke teadust, inimesed, sellest on ikka kasu 😀

EDIT: Ma ütlesin “jah”. Kuna märtsist pean hakkama tunde andma kahes koolis ja korraldasin need kõik ühe päeva peale, hakkab me äri lahti olema ainult kolmel päeval nädalas. Kolmapäeviti olen ainult õpetaja, 4 x 45 ja 2 x 70 minutit ja reedeti üliõpilane. Võtsin oma gümnaasiumitundidele põhikooli lisaks sellepärast, et ära proovida, kas mu eriala tunnid mulle üldse istuvad. Näen head võimalust enda proovilepanekuks, pmst pean ainult õppeaasta lõpuni vastu pidama. Et kui ei meeldi, siis rohkem ei tee.

Õpetust ja filosoofiat

Friday, February 14th, 2020

Nüüd me oleme siis mehega oma hariduseteel sinnamaani jõudnud, et julgesime nõustuda kutsega tulla loengut pidama. Üritus reklaamiti välja Raavelite praktilise õpitoana ja see kandis nimetust Teadlik arvutikasutaja. Loeng toimus kolmapäeva õhtul naaberasula seltsimajas ja kestis kaks tundi. Ürituse rahastamiseks oli kirjutatud projekt selle järgi, mis summas me arvasime, et tahame arve esitada. Väga tore.

Võib vist ütelda, et esimese korra kohta polnud väga vigagi. Seda küll taipasin, et peale esimest tundi oleksime pidanud tegema sirutuspausi, sest nägin, et rahvas hakkab väsima. Olin teinud hunniku slaide, aga neidki võinuks olla vähem, sest palju asju sai ära räägitud küsimustele vastamise kaudu ja kui koju jõudsime siis äkki turgatas pähe, et unustasime multika näitamata. Üritus oli üles ehitatud nii, et kuulajad tulid oma arvutitega kohale, me rääkisime oma turvajutud ära koos mitmete eluliste näidetega ja siis said kõik meie juhatusel oma arvutites puhastamise ette võtta. Rahvast oli 15 inimest ja see oli täpselt paras selleks, et jõuaksime kahekesi veel igaühe juures, kes seda vajasid, aitamas käia.

Neist 15-st kuulajast kaks tõid meile järgmisel päeval oma arvutid remonti, aga mitte need samad, millega nad loengus olid.

Ma ei tea, mis minuga enne loengupäeva juhtus, igatahes ma olin eelmisel ööl maganud ainult natuke vastu hommikut, nii umbes kolm tundi. Mul ei ole viimastel nädalatel olnud mingeid unehäireid ja ma ei pabistanud loengu pärast mitte üks kriips (erinevalt mehest, höhö), siiski mingi jama mul olema pidi, et nii juhtus. Samal hommikul käisime uues kohas praktikal ja kahtlustan, et pigem see mu aju ärevaks tegi. Või ehk jätsin õppimise liiga hilja peale ja see mu aju üles küttis? On ülinõme lihtsalt lebada voodis ja teada, et und niipeagi ei tule. Kuna magamata olin, siis leppisime mehega kokku, et kui ma ikka olen täitsa zombi, siis tema võtab kogu loengu enda peale, ometigi me tegime seal suht võrdselt kõike, polnud hullu midagi.

Täna algas meil järjekordne kolmepäevane sess. Esimene pool päeva olid kasvatusfilosoofia loengud, mida annab meile üks mu lemmikinimene teleekraanilt. Joonas on väga äge mu meelest, ta ise on niivõrd hingega teemas, et mina igatahes kuulasin täie mõnuga. Tal on magistrikraad fiosoofias, aga oma doktorikraadi ta pole ära kaitsnud (ei tea, kas teebki seda). Mulle meeldib, et ta loengud on pigem seminarid, kus saab piisavalt kaasa rääkida. Üks äge asi, mis mul ta loengutes tekib, on pidevad äratundmised ja vahepeal tuleb tunne, et olen noorusaega tagasi läinud, kus sai sõpradega ööd läbi filosofeeritud. Kohustuslik kirjandus on ka selline, et kui neid filosoofide nimesid lugesin, siis avastasin, et oo, see on mul ju riiulis olemas ja mitmeid kordi läbi loetud (sigaret huulil, höhö). Näiteks Marcus Aureliuse “Iseendale” või natuke Immanuel Kanti.

Minuga juhtus peale keskkooli see, et ma ei saanud kolmelgi katsel ülikooli sisse, aga need aastad, mis siis tööl pidin käima, olid mu elu suurima lugemisega aastad. Täna ma taipan, et õppisin neil aastatel ööd läbi raamatuid lugedes rohkem kui oleksin saanud neil kahel aastal ülikoolis, mille siis tegemata jätsin. Nii et kui nüüd filosoofia loengutes istun, mul on huvitav ja tekib miljon seost, samas kui mitmed kursakaaslased haigutavad ega suuda kuulata, sest neil puuduvad eelteadmised ja pole ka huvi. Kes oleks võinud seda arvata, et mu noorusaegsest filosofeerimisperioodist nii mitukümmend aastat hiljem veel kasu tõuseb?

No vot, sedamoodi siis juhtuski, et filosoofia loengutes ma muudkui konspekteerin. Ja äge on, et Mrt suutis ka kaasas püsida ja ütleb, et tal ka oli huvitav. Ma ausalt öeldes ei saagi aru, kuidas on võimalik, et mõnel seal põnev ei olnud ja mõni ei suutnud kuulata.

Tahate mõnda mõtet lugeda?

Inimest, kellel on froneesis (arukus) ja sōphrosynē (mõõdukus), ei saa retoorikaga haneks tõmmata.

Hea haridus ei alga sellest, millised on su teadmised, vaid karakterist.

Teadus ei suuda lahendada sõja/rahu probleemi ega inimeseks olemise probleemi.

Me võime loodust uurida kui palju tahes, aga kõik need faktid jäävad hüpoteetiliseks. Näiteks see, et päike tõuseb igal hommikul. Me ei saa väita, et ta ka homme tõuseb. (Mrt-l oli siin hulgi äratundmisi, see on lihtsalt nii temalik mõte 🙂 )

Teaduslik teooria ei ole püsiv, kõik teaduslikud teooriad on lahtised.

Aeg ja ruum on tinglikud ja sõltuvad meie enda tunnetusest.

Autonoomne inimene on vaba, see on inimväärikuse alus.

Inimese moraalne sfäär peaks toetuma ainult autonoomiale.

Et olla moraalne, vajame enda ümber ilu ja ülevust. Ülevus on maailma lõputu suuruse ja iseenda väiksuse kogemine.

Oluline on olla õnne vääriline. Me ei saa eeldada, et saame õnnelikuks.

Noh, ja siis muidugi mu sellised äratundmised nagu üksinda metsas uidates justkui jumaluse ja kõiksuse ligioleku tajumine, mida olen korduvalt kogenud ja viimastel aastatel eelistanud seda ka kirikus käimisele.

A teate mis vä? Ülikoolis käimine on tohutu privileeg 🙂 Ja mõtelda veel, et me võime seal käia täiesti tasuta…