Archive for the ‘Murega lugud’ Category

Karantiinis

Wednesday, May 27th, 2020

Oleme Haapsalus karantiinis järgmise nädala lõpuni. Juhtus see, et viibisime Mrt ema sünnipäeval pikalt lähestikku perekonnaga, kelle töörändurist isa jäi koroonasse. Pühapäeval olime sünnipäeval, esmaspäeval andis mees proovi ja teisipäeval sai diagnoosi. Ütlen kohe otse välja, et täiega vihaseks ajab, et inimesed, kes tulevad töörändelt Soomest, ei püsi kaks nädalat kodus karantiinis nagu kästud, vaid südamerahuga külastavad naabreid.

Kusjuures ma siin enne sünnipäevale minekut avaldasin kahtlust, et ei tea kas ikka tohib minna, aga mees ütles, et ema ei anna talle iialgi andeks, kui ta tema sünnipäevale kohale ei lähe… Üleriiklik karantiin on ju möödas.

Me ise koroonahaigega ei kohtunud, aga ta oli seal õue peal viibinud pikemalt J-ga lähestikku. Need pereliikmed, kellega ühes lauas istusime, on hetkel negatiivsed, aga teada on ju, et peiteajal antakse massiliselt valenegatiivseid proove. Oleks väga suur ime, kui haigega mitu päeva samas ruumis olnud lapsed ja naine haigeks ei jää.

Niisiis olime sunnitud jälle äri kinni panema, sest meil on teenindusasutus ja parem karta kui kahetseda. Ma ei suuda päev otsa maski ja kinnastega töötada. Mees andis hommikul viimase remonditöö üle ukse nii, et desinfitseeris terve arvuti üle. Kui jääme terveks, siis 8. juunil läheme tööle. Kui jääme haigeks, siis ei teagi kellele peaks selle jama eest arve esitama. Me aprillikuu elasime üle mõnesajase miinusega ega küsinud palgatoetust, kuigi ettevõtluskeskuse juht soovitas. Mu meelest oli see soovitus vastutustundetu ja täiega hea, et me ei läinud sellega kaasa. Väga paljud, kes oleks ehk niisamagi kahjumi tekkimise üle elanud, siiski palgatoetust küsisid ja nüüd on võimalikud jamad laenude ja liisingutega. Meile meeldib ennast panga silmis elujõulisena näidata, sest ei tea millal äkki on jälle vaja mõni ese liisingusse võtta. Juunikuu läheb meil ilmselt siiski täiega pekki.

Ausalt, noh, võtke seda koroonavärki tõsiselt! Ei ole vaja kodust välja tulla, kui oled tulnud välismaalt või kui keegi perest on sealt tulnud või mingis kahtlases seltskonnas viibinud. Mitte et meile ei meeldiks kodus istuda ja rahulikult õppetükke teha, aga veits nõme on riskida haigusega, millega arstidki midagi peale ei oska hakata.

Suvehooaja avamine

Tuesday, May 5th, 2020

Nautisin täna sajaga lillepeenra rohimist. Milline õnn on kuulata linnulaulu, lasta päikesel ennast soojendada ja koristada aias nii, et pea on mõtetest täiesti tühi! Siin aias muidu meil lapsed võtavad tasapisi üle, Ruth peamiselt, sest käib oma kasvuhoonet hoolitsemas ja Sassu saab siis aias mängida. Nad on lisaks kasvuhoonele teinud uue maasikapeenra ja koristanud mu püsikupeenraid puhtaks. Sassu muidugi on kärutanud kõikvõimalikesse sobimatutesse kohtadesse liivahunnikuid, terrassile muuhulgas. Võtsingi ette suurema koristamise ja saatsin mehikesele sõna, et las ema trükib talle välja ühe keelumärgi, mille ma saaks terrassi trepile panna. Õhtul ta jalutas isaga siia, sain siis oma steitmenti kinnitada.

 Kõigepealt kraapisin aknaaluse peenra naatidest puhtaks, siin oli päris metsik rohelus.

 Õhksoojuspumpade alt juurisin välja kõik lilled, peamiselt iirised, ja paigutasin siia järelejäänud juurikate suretamiseks musta katte. Ma ei taha, et roosid ja iirised pumpade ventikatesse kasvaksid. Mul on olnud mõte see peenar täielikult likvideerida, aga püsikud on siin liiga ilusad, kui õitsevad, ei raatsi retsida.

Korrastasin veits oma roosipeenart ka ja nokkisin siit ja sealt, suure kärutäie rohelust sõidutasin komposti.

 Kui mees töölt saabus, võttis ette esimese muruniitmise.

Ma samal ajal koristasin terrassi.

 Terrass oli muidugi vaja suveks sisse õnnistada, seda ma tegin üksinda, sest kõik teised tõmbasid lesta. Vana laud ja diivani moodi asjandus on jubedasti loguks läinud, keegi peaks võtma ette nende restaureerimise või siis peaks ükskord ostma siia uued mööblid.

 Kui teatasin, et peaksin arvuti tooma ja hakkama seepi vaatama, lavastas mees pildikese sellest, kuidas ema vaatab seepi…

Üldiselt läheb väljas kohe jahedaks, kui päike liiga madalale laskub.

Täna oli tegelikult võrdlemisi emotsionaalne päev. Üks õppealajuhataja kirjutas mu tööalaste soorituste kohta koolis sellise kiitva kirja, et mul võttis lausa silmist vee välja. Jah, ma olen pingutanud ja olen pühendunud ja mul on tegelt olnud raske, aga mu lühiajalise etteaste tulemusena saab isegi üks vaat et kõigi poolt maha kantud jõnglane vähemalt minu aine arvestatud, sest ma olen suutnud ta tööle panna. Distantsõppes. Seda jõngermanni ei ole ma päriselus näinud mitte kordagi, sest need vähesed korrad, kui päriselt tunde andsin, pani mehike koolist poppi.

Teine emotsioon oli hullum ja see oli avastus, et ühe mu endise kursakaaslase mees on 54-aastaselt ootamatult lahkunud. Pikaajaline vallavanem ja muidu tegus inimene, lapsi on neil ka täitsa mitu. Ma ei tea, mis juhtus. Kirjutasin kursakaaslasele FB-sse väikese toetussõnumi.

Alati, kui näen kedagi noorelt oma kaaslast kaotamas, lõikab see kuidagi jubedasti teravalt hinge. Ma ei tea, kuidas inimesed üle saavad sellistest kaotustest. Vist ei saagi. Just et kui oled kümneid aastaid olnud koos, kõike teinud koos, lapsed kasvatanud ja… Ja siis äkki oled täitsa üksi. Ma oma mehele kogu aeg seletan, et katsugu ta ainult enne mind minna… Kõigepealt suren ikka mina ja siis tulgu järele kui saab. Üksindus on miski, mida ma olen vananedes hakanud palju pelgama.

 Õnneks on mu mees täies elujõus ja oma elumahlu jätkub tal teistelegi jagada. Täna käis ta jälle pealinnas vereplasmat andmas.

Tüng

Tuesday, April 28th, 2020

Tõdesin täna, et olen saanud sajandi tünga. See on niisugune tünn, et ma isegi ei oska mitte kuskilt otsast sellest rääkimist alustada…

Läksin kaks kuud tagasi koolidesse tööle. Noh, see pole mingi uudis. Paar nädalat sain käia, kui kõik kupatati distantsõppele. No ja ma olen siin nüüd mitu nädalat võrrelnud ja imestanud, kuidas ühes koolis jagatakse usinalt infot, korraldatakse õpetajate koosolekuid, isegi ühine chatikoht on google hangoutsis, käib loomulik igapäevane suhtlemine. Ja teises koolis ei toimu nagu mitte mingit suhtlemist. Seal teises koolis ei ole mulle tulnud direktorilt distantsõppe ajal ainsatki kirja (oot, üks siiski tuli, vastus mulle, kui uue ainekava saatsin), ei ole mind kutsutud koosolekutele, ei toimu mingit koostööd nagu… Nii ma arvasin. Kuna ainus info selle kohta, mida teha, oli e-koolis ja koolilehel, st mingid paar lauset ikka kuskil olid, siis mõtlesingi, et ahah, nad on veits imelikud, nii ükskõiksed kõige suhtes ja ju see on siis selle kooli tööstiil. Olin ise saatnud kirju nii direktorile kui õppealajuhatajale, et midagigi teada saada, kuidas toimida. Õpetajate nimed nokkisin üks haaval office´ist välja, et saata neile ühine kiri oma koostööpakkumisega. Kuna üksikud kirjad mulle õppealajuhatajalt tulid, siis oletasin, et see ongi ainus üldine info, mida õpetajatele jagatakse. Oi, ma olen selle üle sada korda imestanud, kuidas nii saab töötada!?

Täna sain viimaks juhuslikult teada, et mind ei olnud lisatud õpetajate meililisti… Kaks kuud olen töötanud nagu kotis, ei tea ööd ega mütsi!!! KAKS KUUD!!!

Esimene hämming oli mul tegelikult juba üle-eelmisel reedel, kui äkki keset hommikukohvi joomist saabus direktorilt meetsi koosoleku kutse. Mind üllatas ootamatu koosolek, sest mingit teadet selle toimumise kohta polnud mulle tulnud. Võtsin kutse muidugi vastu, aga seal koosolekul midagi erilist ei otsustatud. Ma küsisin ainult, kuidas õpilased kodutöid saadavad teistele ja sain teada, et peamiselt e-kirjaga. Lepiti kokku uus koosolek eilseks, aga seal ma olla ei saanud, sest mul on teine töö sellel ajal. Kuna olin reedel palunud, et igast koosolekust võiks memo teha ja seda lubati, aga midagi ei tulnud, hakkasin täna ühelt kolleegilt küsima, kas ta koosolekul oli. Ta oli unustanud, aga ütles, et tuli ju kiri kokkuvõttega kõigile. Ma ütlesin, et mulle ei tulnud ja ta siis saatis mulle lingi, millest sain lugeda, mis meil koolis päevakorras on. Ühe teise kolleegiga rääkisin ka ja sealt hakkasid asjad viimaks liikuma, sest mingi aja pärast tuli mulle õpetajate meililisti kutse ja veel natukese aja pärast õppealajuhatajalt vabandav kiri.

Kui siis viimaks oma töökoha meililisti pääsesin, nägin, et minu tööloleku jooksul on õpetajatele saadetud 128 kirja, vastused peale kauba… Missa arvad, mida ma tegin? Ma hakkasin nutma!!! Seal oli kogu info selle kohta, mismoodi peame distantsõpet korraldama, kuidas peame hindama, käituma, mis keskkondades suhtlema… Olen töötanud nagu kotis, sest ei teadnud sellest mitte midagi. Mul on olnud kohutavalt raske, sest olen pidanud kõike ise leiutama, kõike üksi tegema ja välja mõtlema, samal ajal kui kõik teised on saanud tuge juhtkonnalt ja üksteiselt. Kui mind täna viimaks listi lisati, nägin ka seda, et need üksikud kirjad, vist kokku kaks-kolm kahe kuu jooksul, mis minuni on jõudnud, on saadetud õpetajate listi ja semikooloni taga on minu nimi. Õppealajuhataja on nii teinud, mis tähendab, et ta märkas, et mind listis ei ole, ta pidi ju teadma seda!!! Miks siis ometi seda olukorda ei lahendatud ja mulle midagi ei räägitud??? Ja ma ometi küsisin ju! Mitmelt inimeselt küsisin, kuidas koolis on otsustatud omavaheline suhtlemine, aga mitte keegi ei kasutanud sõna “list”, vaid ainult, et info tuleb meilile ja kooli meiliaadress mul ju on. Sellepärast arvasingi, et mingeid juhiseid ei tule, sest olin iga päev kooli meilikastis ja mulle kirjutasid ainult õpilased. Paar korda on mõni õpetaja ka tehnilist abi küsinud nagu ma oleks haridustehnoloog ja neid ma olen aidanud. Direktorilt mitte ainsatki infi.

Esimene mõte, kui teada sain, kuidas mind on infosulus hoitud, oli tegelt, et lõpetan kohe töölepingu. Ja ma olekski seda teinud, kui töötaksin kuskil keldripoes, aga ma töötan koolis ja laste pärast ei või ma sellist järsku lahkumist endale lubada. Juriidiliselt on mul õigus leping lõpetada päeva pealt, sest tööandja on minu eest varjanud olulist informatsiooni ja sellega takistanud mul töötamist.

Masendav on lugeda poolteist kuud hiljem, kuidas õpetajana töötama pean. Ma pole suuri apsakaid küll teinud, ainult esimesel paaril nädalal panin ülesanded e-koolis nii tunni sisusse kui kodutöödeks, aga korraldus oli tulnud, et kodutöödesse midagi kirjutada ei tohi. Õppealajuhataja ilmselt märkas, et nii teen ja selle kohta ma sain peale paarinädalast eksimist kirja, et pane asjad ainult tunnitöösse.

Ma tean, et õppealajuhataja on seal koolis tohutult suure koorma all praegu ja sotsiaalpedagoog samamoodi. See viimane on persoon, kes saab rahvast listi lisada ja tema mind täna sinna pani. Direktor on see, kes oleks pidanud mind tööle võttes hoolitsema selle eest, et ma saaksin kõik vajalikud töövahendid. Lihtsalt uskumatu, et midagi niisugust juhtuda sai üldse!!! Kuna mulle näpuotsaga mingit infi ikka poetati, siis ma tõesti ei osanud kahtlustada, et kuskil on mingi koht, kus päriselt kõik info liigub. Vaheajale minnes veel imestasin, et üks kool saatis õpetajatele haridusministeeriumi tänukirja, neid on ennegi tulnud ja peaministrilt ka, aga selles teises koolis üldse õpetajatele midagi edasi ei saadeta. Muidugi saadeti, ainult mina ei näinud neid. Mitte et neid vaja oleks mul lugeda, aga kuidagi kõik info puudumine on kujundanud mul arvamuse sellest koolist, mitte väga positiivse. Siiralt uskusin, et direktoril on oma õpetajatest poogen.

Ülehomme tuleb vallast otsus, kuidas peame alates 18. maist õpetamist jätkama. Nüüd tuleb see kiri õnneks mulle ka ja saan oma plaanid ära teha. Et millal viimased hindelised tööd teen, kas pean mõne õpilasega koolis järelaitamistunde tegema ja millal lahkumisavalduse annan.

Ma pole direktorile veel öelnud, et lahkun. Õppealajuhatajale ütlesin, tal oli väga kahju, sest tema arvates ma sobin kollektiivi superhästi ja olen lastega hästi hakkama saanud. Just nii ütleski. Ta on armas inimene tegelt. Seal üldse on mitmeid kenasid inimesi, aga väheseid neist ma olen kohanud.

Väga eriline kogemus.

Sisendan endale kogu aeg, et ainult maikuu veel ära kannatada. Olen juba pikemat aega plahvatusohtlik. Koormus on ebainimlik. Tahaks öelda nagu üks pealinna kooliõpetaja FB-s kirjutas, et sellises asjas ei ole ma kokku leppinud, sellisele lepingule pole alla kirjutanud. Lapsevanematelt sai ta muidugi peksa selle peale, et julges ausalt kirjutada, mida läbi elab. Sada korda olen mõelnud, kas visata nurka magistriõpingud või koolitunnid või viskaks sussid püsti.

Mõttetuid päevi

Friday, March 27th, 2020

Eilse päeva lihtsalt raiskasin ära. Mul oli plaan. Neljapäeval tahtsin valmis kirjutada järgmise nädala tunnid ja need helisalvestada. Ma ei teinud mitte midagi. Ei suutnud. Kõigepealt ei suutnud ma otsustada, millise teema valin. See loeng, millega tahtsin edasi minna, tundus endale nii igav, et ei jaksanud sundida ennast arvuti taha, et paneks teksti kirja. Esitlused on mul ammu valmis, vaja ainult loogilisse ritta seada, ülesanded ja töölehed juurde teha ja tunnid MP3-ks lugeda. Tunni salvestamine võtab mul terve päeva, sest panen alati enne, kui häält sisestama hakkan, kogu teksti kirja. Siiani olen kribanud teksti kokku 16 lehekülge igaks loenguks, vist 14-punktise kirjaga. Täispikk tööpäev ja natuke peale… Jube lisatöö, sest tõepoolest mul olid kõik tunnid ette valmistatud klassis läbiviimiseks, aga mingeid kontakttunde mul ilmselt selle kursuse raames ei tulegi.

Rõõmu teeb, et õpilastele selline töökorraldus meeldib. Ühelt lapsevanemalt ka jõudis õppenõustajani tagasiside, et õpilased on vaimustuses. Noh, oodake te ainult… Vaimustus on ilmselt sellest, et soovitan neil mitte istuda mu loenguga arvutis, vaid minna õue jooksma või kõndima ja helifailid ju seda võimaldavad. Mitmed on mu tundi kuulanud kehalise kasvatuse ajal või mõne trenni ajal. Selline kaks ühes. Edaspidi läheb muidugi jamaks, sest nad peavad hakkama töötama toitumisprogrammiga ja ma ilmselt päriselt kontakttunde tegema ei hakka reaalajas, et neile seda õpetada. Ise peavad hakkama saama. Juhendeid juba teen, puust ette ja punaseks, ka see võtab tohutu aja.

Järgmise nädala tunnid on mul, niisiis, ette valmistamata, sest ma ei suutnud ennast liigutada. Mingi õudne masendus oli eile. Täna istusime terve päev ülikoolis loengutes, isegi rühmatöid tegime virtuaalselt. Homme ja ülehomme on meil ka loengud, aga õnneks mitte terved päevad. Juba väiksed õppevõlad ka kogunevad, sest distantsõpe on kõik elu segamini löönud. Me eriti ei põe. Mees deklareeris täna, et no mis siis juhtub, kui me kodutöid ei esita? Et viimaks viskavad ülikoolist välja? No las siis viskavad, siis lahenebki see probleem, et ei jõua kõike… Kui enam pole vaja kõike… Hahaa. Ega nad nii lihtsalt meid minema ei kupata ka tegelt ja üldiselt me püsime joonel siiski.

Aga vahepeal tuleb küll selline tunne, et milleks meile seda kraadi vaja on? Tahaks lihtsalt õppida ja targemaks saada, mitte mingit jama teha lihtsalt sellepärast, et keegi kuskil saaks linnukese kirja panna või diplomi välja kirjutada. Täna olid meil vaimse tervise toetamise loengud, kust ma ei korjanud mitte ainsatki uut mõtet ega teadmist, sest olen vaimset tervist ülikoolis saanud varasematel aastatel tüüsenmiljooner eeapeed. Võrdlemisi tüütu.

Mu õpilased püsivad muidu kenasti kaasas mõlemas koolis, ainult üks põhikooli poiss on kadunud. Kuna ta tundides olnud pole ja mu kirjadele ei vasta, kirjutasin õppealajuhatajale nõu küsimiseks, et mis ma teen nüüd. Tuli välja, et poiss on raskesti haige. Ausalt öeldes ma üldse ei salli, et info ei liigu.

Üks kodutöö oli mul informaatikas selline, et õpilased pidid mulle saatma e-kirja ja jutustama, kuidas nende esimene distantsõppe nädal läks. Kirja vormistamist õpetasin, aga viimaks pidin saatma lohutavaid vastuskirju, sest mõnel läks täitsa halvasti ja mõni igatseb tavalist kooliaega taga. Päris kahju on nendest. Mõnelt poisilt sain kolm kirja, kuigi ainult ühte ootasin.

Mu jaoks on suur müsteerium, kuidas on võimalik,  et täiskoormusega kehalise kasvatuse õpetaja saab sama palju palka nagu sama tunnikoormusega matemaatikaõpetaja. No ei saa aru ma! Täna tegin mõlema esindajatega rühmatööd. Kekaõpsil on tšill, sest ainult annab mingid liikumised ette ja kontrollib, et liiguvad, aga mateõps istub igal ööl kella üheni arvutis ja valmistab tunde ette ja parandab kodutöid. Nädalavahetustel ka töötab. Mõne lapse pähe on distantsilt suht võimatu midagi sisestada, sest ta ei saa midagi aru ja õpetaja peab rämedalt aega kulutama, et kogu klass kaasa vedada. Ma täiega imetlen oma mateõpsidest kursakaaslasi.

Annan jätkuvalt kergeid ja vähe aega nõudvaid ülesandeid, sest keeldun lapsevanemaid hindamast. Ütlesin õppealajuhatajale ka, et mul ei ole võimalik alustada uute raskete teemadega, sest õpilased vajavad individuaalset abi ja seda ma ei saa ju oma väheste töötundidega kaugõppes osutada. Klassiruumis oli mul aint üks jooksmine kogu aeg ühe juurest teise juurde, muudkui üks õpetaja-õpetaja-õpetaja kostis igast nurgast. Tahan, et nad saaksid ise hakkama ja kogeksid, et ei ole liiga raske, vaid on tehtav.

Õnneks on terve nädalavahetus veel ees. Kui ainult pool päeva on loengud, siis teise poole saan tööle pühendada. Tegelikult sellega harjub, et vabu päevi ei ole nädalas mitte ainsatki.

Kestab

Tuesday, March 24th, 2020

Istun üksi tööl, õnneks kliente ka ei käi. Üks klient peaks veel arvutile järele tulema, aga kõik teised, ma loodan, püsivad kodus. Eile pahandasin siin täiega, sest üks, kes istub kodus karantiinis, sest tuli välismaalt, saatis oma arvuti remonti. Mees kasutas küll kummikindaid ja me teame, et selle inimesel pole haigussümptomeid, aga see oli kena häirekell, et lühendada veelgi lahtiolekuaegu. Panin äri uksele sildi, et nakkusohu tõttu oleme avatud ainult esmaspäeval ja teisipäeval, teistel tööpäevadel saab Mrt-lt abi kaugtööna ja tavapärase hinnakirja järgi. Hinnakirja jutu panin meelega ukse peale, et inimesed teaksid arvestada, et iga pool tundi, mis me telefoni otsas ripume ja töötame, saab arvega kaetud. Värk on selles, et üritame siiski oma äri ka vee peal hoida. Õnneks siiani on tööd jätkunud.

Mehed sõitsid pealinna, Mrt afereesi- ja Kmr veredoonoriks. Neil mõlemal on need veregrupid, mille verest on hetkel kõige suurem puudus. Tavaliselt nad käivad peale protseduuri kuskil söömas, täna seda teha ei või, aga käisin välja mõtte, et ehk väike drive in siiski…

Oleme ennast mehega igal võimalusel Haapsallu isoleerinud. Osalt sellepärast, et Kmr-i daam käib pealinnas kaubanduskeskuses tööl. Nüüd ta kärpis oma töökoha vaid veerandi peale. Hea on see, et nad oma üürikorteri pealinnas ära andsid ja saavad rahulikult kodus elada. Elamegi siis nii, et nemad püsivad ühes kodus ja meie peamiselt teises.

Just siis, kui rõõmustan, et kliente ei käi, helistab keegi, kes tahab siia tulla. Üritasin kokku leppida, et lahendame probleemi üle interneti, et vähendada kokkupuudet võõrastega. Uurisin, kas kliendil arvutis programm on, millega me ta asjadele ligi pääseks, ta ütleb, et on. Noh, tore siis, leppisime kellaaja kokku, millal Mrt saab aidata ja… siis klient ütleb, et aga see programm on teises arvutis… Johhaidiii!!!

Tahaks küsida, et inimesed, mis teil viga on… Kõige enam hämmastab muidugi see, et abi, mida inimene vajas, oli ühe faili mälupulga peale panemine. Et sellised üliväikesed lihtsad asjad, mis ei ole keerulised üldse ja mida annaks ka pereringis ära lahendada.

Kuna mees tahab ehk veel doonoriks minna, püüan teda säästa igasugustest mittevajalikest kontaktidest. Õnneks mõned, kes meile siia ärisse tulevad, kannavad ka maski.

Tänaseks on selge, et vähemalt terve aprillikuu on lapsed distantsõppel. Ja see on miinimumprogramm. Ma ei usu, et nad sel aastal üldse veel koolimajja pääsevad. Gümnaasiumis tähendab see mu jaoks topelttööd, ühe kaugtunni ettevalmistamine koos helisalvestusega võtab terve päeva, kusjuures mul olid kontakttunnid juba ettevalmistatud ju. Viimati püüdsin tundi sedasi sisse lugeda, et ei peaks hakkama salvestust parandama. Ühe jutiga lasin ja paar väiksemat puterdamist küll tuli, aga ei hakanud neid välja lõikama. Kui oleks aega, teeks neile toreda kuuldemängu linnulauluga ja puha, aga iga minut on nii arvel, et päevad niigi rebenevad.

Ülikoolist ka loobitakse kogu aeg materjali peale. Olen muidu korralik, aga eelmisel nädalal ühe kirjaliku tööga kompasin piire, tegin suht üle jala lootuses, et lasevad läbi, sest siiani on igasugu puru läbi lastud, aga ei, pidin paranduskommentaari kirjutama. Tänaseni mul seda tööd kinnitatud ei ole. Kusjuures mees, kes hõljub kasvatusteadustest nii kaugel kui võimalik, sai oma töö eest kiita. Veits kahtlane ja norimise moodi mulle antud tagasiside küll välja nägi, aga mina olen lihtne magistrand, kes peab kõik alla neelama, kui tahan oma kraadi kätte saada. Vahepeal kahtlen, kas ikka tahan, aga kui juba nii kaugele on tuldud, siis ei tahaks katkestada. Meil kursusel alailma tekib nagu väike konflikt õppematerjali ja päriselu vahel, kuigi pean ka tunnistama, et tänu õpitule olen hakkama saanud ka eriti raskete HEV lastega. Elame veel.

Siiski ma leian, et praegune olukord on tervise juurde jäädes õppuritele rohkem nagu õnnistuseks. Naudin seda, et ei pea kogu aeg kuhugi minema, ei tohigi minna. Päevad on pikemad, pole vaja mitu päeva järjest ülikoolis loengutes istuda, mulle endale sobib distantsilt õppimine väga hästi. Hakkaski kuidagi nagu liiga palju vahepeal olema kõike.

Andsin põhikoolis õpilastele homseks ülesande mulle e-kiri saata oma esimesest distantsõppe nädalast ja kaks poissi juba vastasid. See on vahva! E-kirja teema tuli sellest, et uurisin õpetajatelt, kas on midagi, mida nad arvutis eriti ei oska. Kirja vormistamine oli üks neist teemadest. Harjutame nüüd siin.

EDIT: Koostasin direktori palvel õpilastele lohutava tervisesäilitamise juhise, canvas kujundasin plakatiks, mees aitas kaunistada. Homme hommikul saadab direktor selle õpilastele laiali. Tekst on toidust, liikumisest, unest, suhtlemisest, rutiini säilitamisest jne. Sellised väikesed värvilised lõigud. Et helista sõbrale ja.

Mul oli täna täiega segadus sellega, et kas võime oma äri üldse veel lahti hoida. Õhtul leidsin mingi pöördumise, kus oli siiski öeldud, et väikesed ärid, kuhu tänavalt saab sisse astuda, võivad jääda avatuks. Et tuleb hoida kahemeetrist vahet ja. Noh, see viimane on meil äris suht võimatu. Peaksime ka panema uksele sildi nagu ühel Haapsalu loomapoel on, et tule üksi. Haapsalus, muide, on enamus vanalinnas asuvaid ärisid, olenemata tegevusalast, kinni juba eelmisest nädalast. Väga kurb vaatepilt oli, kõigil ustel sildid, mis kriisiajale viitasid. Täheldasin linna peal jalutades, et nagu sõjaaeg oleks, ainult et pommid ei lenda. See oli täiesti lohutav mõte, muide, et pommid ei lenda.

Meil ei ole mingeid desinfitseerimisvahendeid ja ma isegi ei tea, kust neid saada, sest viiruste vastu toimivad vahendid paistavad olevat igalt poolt otsas. Kloori suhtes olen allergiline, ma ei saa sellega töö juures ruume küürima hakata. Nüüd viimaks on ka terviseameti lehel desinfitseerimisvahendite kohta info olemas ja seal nad juhivad tähelepanu samale asjale, millele ma FB-s, et loe etiketti, kus on jutt toimeaine kohta. Sest pole mõtet osta kokku vahendeid, mis hävitavad ainult baktereid ja viirustele ei mõju.

Vaatasin täna lõunaajal valitsuse pressikat. Haridusminister parandas ja täpsustas mitu korda terviseameti juhi vastuseid. Ma ei mõista, miks ei korraldata nii, et kriisiolukorras viuhhti ebakompetentne juht lendab kohalt ja asemele pannakse valdkonna spetsialist? Haridusminister paistis paremini matsu jagavat kui see õnnetu naine, kes terviseametit juhib.

Kriisiaja märkmeid

Friday, March 13th, 2020

Mu kuulsusrikas karjäär klassiruumis piirdus selleks korraks paari koolipäevaga ühes ja sama paljuga teises koolis. Nüüd on koolid esialgu kaheks nädalaks suletud ja pean välja mõtlema, kuidas oma aineid e-õppes annan. Gümnaasiumiga teen ilmselt nii, et loen slaidiesitlusele jutu peale, aga põhikooli jõngermannidega tuleb kohe igasugu probleeme alates tehnilistest ja lõpetades käitumuslikega. Ilmselt hakkan neile ette söötma midagi mängulist ja kerget, nagunii sealt mingit pingutust ei ole loota.

Huvitav, kas siis, kui koolid on pikalt kinni olnud ja viimaks avatakse, alustan samasugusest kaosest nagu paar nädalat tagasi, sest kõik algab ju jälle otsast?

Olime täna mehega suurema osa päevast gümnaasiumis koosolekul. Otsustati nii, et seal koolis toimub esialgu kõik täpselt tunniplaani järgi. St et õpilased peavad olema kodus arvutis ja reaalajas tunde kaasa tegema nii nagu õpetaja parajasti otsustab. Ja tunni lõpus lunastavad nn väljapääsupileti, mis peaks tagama selle, et keegi ei puudunud. Kes väljapääsupiletit ei lunasta ja tunnile tagasisidet ei anna, märgitakse puudujaks. See väljapääsupilet oli Mrt ettepanek.

Alles õhtul kodus mul turgatas, et miks ma ometi ei protesteerinud, kui otsustati, et 75-minutiliste tundide vahel on lõuna 20 minutit. Vahetunnid on küll ka 10 minutit, aga õpilastele ju keegi kodus süüa ei valmista ja oleksime pidanud jätma pikema pausi. Omast käest mäletan, et isegi 30-minutiline lõuna tekitas stressi, sest läks liiga kiirelt, 20 mintsa pole nagu mitte midagi. No täiega paha! Eks näeb siis ära, kuidas esimene nädal läheb, siis peetakse koosolek ja saab ümber otsustada.

Teises koolis oli kriisikoosolek kell üks päeval ja sinna mind unustati kutsuda. Olin küll juba hommikul direktorile ja õppealajuhatajale saatnud video, kus juhendatakse, kuidas e-õpet lahendada ja ütlesin, et ilmselt e-kooli hakkan mingeid ülesandeid panema, siiski eeldasin mingitki suhtlust. Hiljem kirjutasin õppealajuhatajale uuesti, sest e-kooli ilmus teade, et õpetajatega saab ühendust kooli kodulehel olevate e-mailide kaudu, aga minu nime ega meiliaadressi seal lehel polnud. Täna siis lisati andmed. Seda, kuidas õpe toimuma hakkab, olen saanud lugeda ainult kooli kodulehelt. Ei mingit kirja juhtkonnalt, et nüüd teete nii või naa.

Maiteakohe. Mõni asi tundub mulle täitsa imelik. Meil terves riigis on suur probleem kommunikatsiooniga.

Muidugi jäid meil ülikoolis loengud ära ja selle üle me rõõmustame nagu väikesed lapsed, sest lihtsalt hõivatus on ebanormaalne olnud. On ülim kergendus, kui kasvõi ühe vaba päeva nädalas saame, seekord siis lausa kaks päeva ei pea mitte kuhugi minema. Kodutööde järg on muidugi kogu aeg ees ja juba väikesed hilinemised esinevad.

Mis mõttes terve magistriõppe peale määratakse õpetajakoolituse stipendium ainult viiele inimesele? Miks üldse selline asi välja reklaamida, kui õpetajaks õppijaid on sada ja kümmend ja isegi kõik keskmise hindega viis koma null ei kvalifitseeru? Tundub petukaup.

Me pole sel semestril isegi oma erialastipendiumit kätte saanud ja on alles otsustamisel, kas lepingut pikendatakse ja kas üldse edasi makstakse. Oleme selle 300 euroga arvestanud, sisseastumisel seda reklaamiti ja sellega meelitati. Nüüd ühe semestri oleme seda raha saanud ja võib juhtuda et ongi finito.

Kas nad päriselt ka tahavad me vabariigis õpetajate põuda leevendada? Milliste meetoditega?

Noh, ja siis sa topid ennast ülikoolis tarkust täis, närutad rahaga, elad kitsikuses ja lähed kooli tööle kus  käitumishäiretega lapsed ohustavad su elu ja tervist…

TalTech ja Tartu Ülikool on kinni 1. maini. St et laps ja tema daam ei pea loengutesse minema ja hoiavad sõitmise pealt raha kokku. Meie ülikool on kinni esialgu kaks nädalat. Ilmselt juhtub see, et kõik koolid siiski kinni pannakse paariks kuuks.

Et kuidas läks…

Thursday, March 5th, 2020

Eile oli mu esimene tööpäev põhikoolis. Ega ma siia detailselt ei kirjuta, mis toimus, aga lühidalt võin öelda, et see päev oli katastroof. Neljast tunnist kolm olid ok, aga üks oli selline, et… nõrgema närvikavaga naisterahvas annaks ilmselt päeva pealt lahkumisavalduse. See üks tund varjutab kõik positiivse, mida oli ju tegelikult kordades rohkem.

Sa võid olla ennast ülikoolis teooriat täis toppinud selle kohta, kuidas käituda raskete lastega, kuidas lahendada ekstreemseid olukordi ja blaa-blaa, aga kui tunnis on korraga kõik kohutavad õpikunäited ja sa pead neid kõiki üheaegselt lahendama, siis kahjuks on seda ühe õpetaja jaoks liiga palju. Sa ei saa olla korraga mitme õpilase juures ja nende erijuhtumeid üheaegselt individuaalselt klaarida. Mind ei häirinud isegi niivõrd lärm, mida oli ka, vaid tõdemine, et päriselt on olemas 13-aastased inimesed, kes lihtviisiliselt täiskasvanuga ülbitsevad.

Pean vist olema õnnelik selle üle, et minu tunnis ei lõhutud midagi ära, ei visatud tooliga seina sisse auku ega tuldud mulle füüsiliselt kallale nagu ülikoolis õppides teistelt õpetajatelt kuulen.

Pmst tulin koolist koju nii, et olin veel mitu tundi šokis. Täiesti füüsiliselt tuntavas šokis. Isegi see, et viimane tund oli väga vahva ja õpilased ülitoredad, ei tõmmanud pingeid maha. Kaalusin lausa lahkumisavalduse esitamist, sest ma ei pea sellist kohtlemist taluma. Jään siiski esialgu paigale, sest keeldun alla andmast. Mees ütleb, et kui sealt välja ujun, saan hakkama ükskõik millises koolis ükskõik milliste lastega. Olen siiski otsustanud, et kui tervise peale hakkab, ei tee ma seda ellujäämise eksperimenti lõpuni vaid lahkun.

Loen edenemise märgiks asjaolu, et umbes poole tunni pealt ka kõige hullemad tüübid hakkasid siiski tööle ja tegid kaasa nii palju kui oskasid. Ma ei mäleta sealt mäsust, mida neile ütlesin, et see viimaks juhtus. Üks asi, mida rääkisin, oli see, et kui nad neid oskusi ei omanda, jäävad nad gümnaasiumisse minnes piinlikku olukorda ja peavad seal hakkama järelaitamiskursust võtma. Et ma olen seda näinud, et nii on. Seda ütlesin ka, et kes tunnis kaasa ei tee, hakkab tegema kodutöid ja teistele kodutööd ei anta.

Lisaks pidin tunnistama, et õpilased ei oska mu aines teha kõige lihtsamaid asju, kuigi neid on õpetatud septembrist saati.

Protected: Unetu nädal

Saturday, January 11th, 2020

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Kokku ei võta

Friday, January 3rd, 2020

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Uuring

Thursday, November 29th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below: