Archive for the ‘Kmr’ Category

Utiliseerime

Thursday, November 21st, 2019

Meie väike poeg on juba mitu aega me töö juures arvutite utiliseerimisega tegelnud. See on niisugune töö, mida meil endal lihtsalt ei ole aega teha. Mrt on küll periooditi viinud metalli kokkuostu ja peenemat elektroonikat pealinna, aga kõik see lammutamine ja sorteerimine võtab mega aja, mida meil endal enam ammu ei ole. Igatahes on laps jõudnud juppideks võtta vähemalt sada sülearvutit, prügimäele viia mingi kolmkümmend neli arvutikorpust ja mingi neli- või viiskümmend korpust on meil töö juures veel ootel. Hullumaja puhvet!

Värk on selline, et arvuteid ei tohi prügikasti visata, sest osad komponendid nendes on keskkonnaohtlikud. Meil on kohustus vana arvuti utiliseerida, kui klient uue ostab ja sedasi need lademed meile ohvississe kogunevad. Vahel oleme olnud lahked ja lubanud vana arvuti meile jätta ka siis, kui klient on uue ostnud kusagilt mujalt. Tihti saame neist varuosasid, sellepärast.

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis on meil vähemalt viiskümmend viis erinevate sülearvutite ekraani riiulis juhuks, kui mõni klient oma läpakale peale istub ja seetõttu uut ekraani vajab. Kastitäis sülearvutite klaviatuure rändas prügimäele, sest nende hulgast me peaaegu mitte kunagi sobivat ei leidnud, millega kellegi vedelikukahjustusega klaver asendada.

Lisaks koguneb meil toonerite kassette ja papikaste, plasti ja muud säärast. Kõike me sorteerime ja kõik need tuleb viimaks vedada kas ohtlike jäätmete kogumise kohta või pakendikonteineritesse. Mõne asjaga teeb vanaema lõket 🙂

Alguse sai see ralli sellest, et laps peab kooli kõrvalt oma autojuppide äri (mille raamatupidaja olen mina) ja me arvasime, et ta võiks mõningaid oma bisnissi juppe hoida meie ohvissi tagatoas. Äri tühjendamine ja koristamine ei ole meile kahjuks silmanähtavalt ruumi juurde tekitanud, aga küll saab.

Isa on väga rõõmus, et mehike viitsib teda aidata. Tööd on meil õnneks piisavalt ja väga hästi toimib neljapäevane töönädal. Plaanin samamoodi jätkata ka siis, kui enam reedeti koolis ega praktikal ei pea käima. Sest miks mitte? Kunagi alustasime sedasi, et töötasime aastaid kuuel päeval nädalas, ainus vaba päev oli pühapäev. Nüüd siis ainult neli tööpäeva ja ma ütlen, et see on tervisele hea. Töö kontsentreerub mõnusasti nende väheste päevade peale, mil meil on aega tööl käia ja see teeb näiteks seda, et täna parandasin seitset arvutit korraga (pluss üks mäkk, mida tegi mees, sest mina neid õunavärke ei jaga). Kuu algused on veidi hullumeelsed, aga kuu teine pool on enamasti nii rahulik, et mõnel päeval jõuan isegi koolitöid teha.

Koolist rääkides – rehkendasin, et olen kahe ja poole kuuga esitanud umbes 30 kodutööd ja tagasiside saanud neist umbes viiele. Ehk et peaaegu kõik koolitööd on kontrollimata ja ma tahan näha seda nalja, mis juhtub, kui õppejõud neid järjest tagasi lükkama peaksid hakkama. Et kõik korraga millalgi jaanuaris, näiteks… Sest enamus eksameid ja arvestusi jäävad jaanuarikuusse.

Aga me püsime joonel, meil pole mingeid õppevõlgu ja igatahes tunneme, et tarkus tuleb mühinal 😀

Olin jube pettunud, kui kuulsin, et üks tuttav minuvanune naine jättis juba peale kahte kuud koolis käimist oma magistriõpingud katki. Kusjuures töö tõttu on tal seda kraadi vaja, aga tema arvates oli liiga palju teha ja detsembris liialt eksameid korraga ja ta väitis, et on juba nii vana küll, et võib enam mitte koolis käia. Või midagi nii. Oktoobrikuus aitasin teda mingite ingliskeelsete teadustöödega, sest inkat ta üldse ei oska. Siinkohal ma tahaks jälle jube kriitiline olla ja küsida, miks ometi ülikooli sisseastumisel ei testita keeleoskust, kui on teada, et eesti keeles õppematerjale peaaegu polegi? Kui mina üldse inkat ei oskaks, siis ma muidugi ise ei lähekski ülikooli või siis õpiksin enne põhjalikult keelt, sest no pole võimalik inglise keeleta ülikoolis hakkama saada.

Muu elu on selline, et igasugu raudu on tules, aga neist on veel vara rääkida. Olen oma diabeediblogi unarusse jätnud, sest tudeerin haridusteadust ja üldse pole mul vaba aega, aga blogi elab oma elu ja heasti teeb meele rõõmsaks, kui vahel mõne sellise kirja saan, kus diabeetik ütleb, et olen ta elu päästnud. Täitsa usun, et see pole suur liialdus, sest ebastabiilsed veresuhkrud ongi eluohtlikud ja eesti keeles peale mu blogi väga adekvaatset infot ei leia. Lubasin oma blogist jälle ka ühele ajakirjale materjale, sest mul pole aega endal kirjutada. Ma isegi ei jõudnud süveneda, kas see diabeediajakiri on mingi uus või juba varem ka ilmunud. Väga tänulik olen, et tasapisi jää sulab ja info süsivesikutevaese toitumise kohta jõuab nendeni, kellel seda teadmist päriselt vaja on. Üks naine, kes laste ja noorte diabeediühingus aktiivne on ja toitumiskoolitusi teeb, palus luba oma kokaraamatusse mu retsepte võtta ja muidugi ma lubasin. Vabatahtlik töö teeb südame soojaks ja eriti mõnus on tõmmata niite kuskilt kardina tagant, jäädes ise varju. Ükskord, kui ülikool lõpetatud, ma hakkan ikka diabeediblogisse ka jälle kirjutama, ma loodan, aga praegu on mul teine elu. Igaks juhuks ütlen, kui juhuslikult arvate, et olen suunda muutnud.

Midagi oli nagu veel, millest tahtsin lobiseda…

Aa, seda ka, et eile käis mul töö juures üks vanem proua, no selline 70-80-aastane midagi. Ta on varem ka käinud nõu küsimas ja olen teda konsulteerinud, kusjuures mäletasin, et ta osutus üllatavalt teravaks kriidiks. Inimene, kes väidab, et loeb arvutis ainult ajalehti ja midagi arvutist ei tea, aga sel korral, näiteks, suutis ta ise oma läpakast mu juhendamise järgi sobimatu viirustõrje maha installida ja juba ammu mitte töötanud heli arvutisse tagasi saada. Eile talle seletasin, mida ta proovida võiks ja kirjutasin igaks juhuks paberitükile “seadmehaldur”, et ta ikka mäletaks, kust draivereid värskendada või maha võtta saab. Täna ta siis tuli šokolaadiga mind tänama, sest oli suutnud kõik mured ise lahendada. Imeline! Ärge te arvake, et vanad tädikesed arvutitest mitte midagi ei jaga! Erandid kinnitavad reeglit 😀

Seda ka veel, et Ruth saatis meile täna oma loengutest sellist mõtlemisainet nagu “lamenenud tundeelu” ja “kaastundeväsimus.” Meie “longitudinaalne” on selle kõrval nagu “tere” või “head ööd” 😀

Ei midagi erilist

Tuesday, November 19th, 2019

Ega siit mingit uut juttu ei tule. Ikka ainult see elu, mis meil parajasti on.

Väike poeg teatas ükspäev, et talle meeldib see, mida ta õpib. Ja muuhulgas tunneb ta kaasa oma vaenekestele vanematele, sest meie õpikoormus on tema baka koormusega võrreldes üüratu. Suur koormus ei tähenda, muide, alati seda, et kohe palju targemaks saad. Hull koormus tähendab peamiselt seda, et palju tegemisi on. See võib tähendada ka, et peab õppima igasugu jama ja tegema kodutöid, mille mõttekuses inimene kahtleb. Hetkiti on tunne, et me ei õpi mitte midagi, ainult vehime kirjalikke töid teha. Kmr õpib ka iga päev ja vahepeal on rasked asjad, aga ta on õppimisega harjunud ja mis puutub sellesse, et isa ta progemise tööd varem üle vaatas, siis nüüd on laps temast ette läinud ja kodust väga tuge võtta polegi. Mehike saab tegelt ise väga hästi hakkama, aga algul nad ikka arutasid isaga kõiksugu värke.

Meil mehega kasvab koolitööde hulk iga sessiga. Pmst on nii, et kui vahetult peale sessi hiljemalt nädalavahetusel kodutöid ära ei tee, on nendeks juba väga raske aega leida. Ma pühendasin eelmise pühapäeva peaaegu tervenisti õpianalüütikale, mees see-eest läks lapsega töö juurde arvuteid lammutama ja maha ta jäigi. Täna ta siis viimaks esitas mitu hilinenud tööd jutti ära, vähemalt sai tehtud. Muidu me üldiselt püsime samas tempos, aga hetkel olen ka ikka natuke rohkem jõudnud kui mees. Mu tragidusele aitab heasti kaasa see, et töö juures on rahulik aeg, täna ainult poolteist arvutit parandasingi ja ülejäänud aja tegin koolitöid. Läksin täna isegi autoga tööle, et jääks õppimiseks rohkem aega ja saaks mugavalt arvuti kaasa vedada. Muidu üldiselt ma käin jalgsi ja autot kodulinna piires ei kasuta. On suur rõõm olla iseenda tööandja, kedagi ei koti, kui töö ajal kõrvalisi asju teen. Äri õnneks veel kestab, sest enamus konkurente on pillid kotti pakkinud ja jalga lasknud.

Mis puutub kirjalikesse töödesse, siis ma oskan päris hästi mulli ajada ja see mu päästab. Eks ma olen kirjutamist aastaid harjutanud ka. Mehele on kirjutamine raske, ta oma viimast 2,5-leheküljelist referaati tegi mitu päeva. Kolm lk pidi tegelt olema, aga tal rohkem ei tulnd.

Kui kogu aeg oled hirmus hõivatud ja üks kohustus ajab teist taga, siis on vahepeal lihtsalt imeline tunne veeta üks tavaline laupäev. Möödunud laupäeval olime Haapsalus ja pmst viilisime terve päeva maha. Tegime trenni ja tavalisi koduasju. Nii mõnus! Eriliselt mõnus on küpsetada ja koristada ja aias viimaste lillekeste eest hoolitseda, kui ei pea vaatama kella ega kuhugi kiirustama ja võid keskenduda neile lihtsatele asjadele, mida teed. Oleme mehega usinasti harjutanud teadvelolekut. Mindfulness, eks ole. Soovitan kõigile. Seda õpetatakse õpetajatele stressiga toimetulekuks. Hästi oluline on elada hetkes ja üldse mitte mõtelda ei ette- ega tahapoole. Sedasi on hea lihtne olla.

Üldiselt, kui tegemisi on jubetumalt palju, siis sisendan endale, et ega ma ei pea koolis käima. Keegi pole käskinud mul magistrikraadi teha, keegi ei sunni õppima. Ise tahan. Täitsa enda vaba valik. Ja suur privileeg! Ausalt, väga suur privileeg ja olen tõesti tänulik, et mind on sinna õppima võetud. No mida muud mõistlikku ma võiksin oma eluga teha?

Aga täitsa põnev on ka näha, milline elu meil päriselt koolides käib. Inimesed on ikka inimesed oma puuduste ja voorustega. Mõne õpetaja tahaks siiski tagasi kooli saata, kui vaid oleks minu võimuses. Süsteemil pole nagu väga vigagi, aga kooli teevad ikkagi inimesed, kes seal töötavad.

Need hetked…

Friday, September 13th, 2019

Kummaline tunne tuleb, kui mõtled, et abiellusin ühe vaese poisiga naaberkülast ja nüüd äkitsi olen abielus mehega, kes on ülikoolis õppejõud. Eks see oli ka metsikult ammu, kui Mrt veel noor oli 😀

On reede õhtu, vahin telkut, sest ma võin. Olen terve tänase päeva ja mitu varasemat hommikut teinud kirjatöid. Pühapäeval on koolitööde tähtajad, aga mul on kõik juba valmis.

Kmr plaanis ka reede õhtul lihtsalt tšillida, aga hakkas nagu muu seas koolitükke tegema. Ise kommenteeris, et ah, tuli õppimise isu peale…

Ruthil oli täna esimene loengupäev. Ta on oma kursusel üks nooremaid ja ainukene ämmaemand.

Ühest mu refereeritud teadusartiklist jooksis läbi, et varasem peamiselt vaid formaalne haridus on tänaseks asendunud läbi kogu elu kestva õppimisega. Ise ma tunnen, et oleks õige imelik mitte koolis käia, sest kõik ju käivad. Mitmed tuttavad ja sugulased on uuesti õppima läinud, olenemata vanusest.

Siuke uus normaalsus.

2. september

Monday, September 2nd, 2019

Eriline päev. Väikesel pojal oli täna esimene loengupäev tehnikaülikoolis, talle meeldib seal. Ruthil oli esimene koolipäev terviseteaduse magistriõppes, tal oli ka tore. Sassul oli esimene päev lasteaias. Ellikas läks esimesse klassi, Mia teise, mõlemad on koolist suures vaimustuses. Minia alustab teist õppeaastat kutsekas. Mina tutvustasin täna gümnaasiumis terve kooli ees oma valikainet, mida seal õpetama hakkan. Mrt tutvustas enda ainet samas koolis, enda tööpaigas, aga hiljem eraldi ainult noorimale lennule. Tõepoolest väga eriline päev.

 Ma ei tea, miks ma alati nii tõsine olen? Elu on mind kõvasti räsinud. Õpilased suutsin küll paar korda itsitama panna, aga ise olen räme kuivik. Tegelikult ma olin närvis, mis on mu puhul täitsa haruldane. Aga mees ütles, et närv ei paistnud välja, et sain väga hästi hakkama ja et ilus olin ka 😀 Mees on mul, mõistagi, erapoolik.

Mul ja Mrt-l on esimene pikk loengupäev ülikoolis reedel.

Haavad

Sunday, August 4th, 2019

Haavad paranevad kenasti. Mrt ostis sel päeval, kui opil käisin, kõik valuvaigistid välja, mida arst soovitas, aga ma pole neist ühtegi võtma pidanud. Eile hommikul riskisin esimest korda üleni duši all käia, mille järel toimus haavade puhastamine ja plaastrite vahetamine, kõik sujub kenasti. Ei tea, mida need inimesed küll teevad, kellel pole kodus siukest partnerit, kes on võimeline meditsiinilisi protseduure tegema, vist peavad siis arsti juurest läbi astuma peale iga pesu? Mu mehel vist juba sõrmed sügelevad niitide järele, mis mind koos hoiavad, eks umbes nädala pärast võin lasta tal need välja nokkida. Niit on tugev nagu traat.

Olen tänaseks jõudnud arusaamisele, et mitte õlapealses haavas ei loksu vedelik, vaid turja peal. Võib ka olla, et enne loksus mõlemas, aga nüüd kuulen seda häält ainult kukla tagant. Tõsiselt loodan, et mis iganes seal tühimikus loksub, mis kasvajast järele jäi, kaob see iseenesest ja ma ei pea minema jälle haiglasse, et lasta see süstlaga välja võtta. Turja pealt on igatahes tänaseks kadunud ka see kole lohk, mis õmbluse kõrval oli.

Kaotasin operatsiooniga rohkem kui ühe kilogrammi kehakaalust, kuigi ma ei usu, et mu lipoomid nii palju kaalusid. Nüüd siis ongi ainult viis kilo veel sellist ülekaalu, millest peaksin püüdma vabaneda. Enesetunne on igatahes hea ja olen rõõmus, et siiski julgesin lipoome eemaldama minna. Mees on ka rõõmus, ma tegelt ei teadnudki enne, et mu kasvajad teda palju häirisid.

Eile askeldasin juba üsna palju ka aias ja täna koristasin tube, aga muru niitmine on hetkel mehe töö. Teises kodus ka pidi seekord Mrt muru pügama, sest Kmr vigastas poistega palli mängides jalga. See juhtus ühel õhtul kooli staadionil ja kuna valu oli tugev, lasi laps ennast kohalikku emo-sse sõidutada. Sealt saadeti ta minema, sest väidetavalt polnud pilditegijat kohal. Ma tean, et röntgeni inimene on nädalavahetustel koduses valves, aga ühe väikese jalavigastuse tõttu ei hakatud teda välja kutsuma. Olin ausalt öeldes väga häiritud sellest, et kiirabist niisama lambist inimene minema saadetakse ilma abi andmata. Mrt pidi pärast kodus mehikest trepist üles tassima, nad tegid külmakompressi ja kuidagimoodi üritasid jalga putitada, et Kmr öösel magada saaks. Järgmisel päeval ta läks emo-sse tagasi ja siis sai ka pildi ära teha – õnneks luumurdu pole, ainult põrutus ja väänamine.

Hull vigaste perekond.

Ma seda oma haava sees vedeliku loksumist ikka kahtlustan, et no pole asi õige. Jube veider on see hääl, täpselt selline nagu oleks mu turja sees nõukaaegne soojakott, kus sees vesi loksub. Mäletate neid kummist soojakotte, keeratava kummikattega korgiga? Siuke plaks ja plaks käib kogu aeg, kui kõnnin. Ma algul päris siiralt kahtlustasin, et mingi anum on mu sisse unustatud, aga no see pole ju võimalik. Või on? Arst põhjendab seda asjaoluga, et kasvajad olid suured ja väga suur tühi ruum jäi mu sisse. Anestesioloogi nägin opijärgsel päeval juhuslikult tänaval ja kurtsin ka loksumist, tema arvas, et vbla mõni veresoon jäi lahti. Kusjuures ma ei saanud talle seda häält demoda, sest nii kui sammu lähemale astusin, ta kuri taks ründas mind. Uskumatu, et kellelgi kenal inimesel veel tänapäeval nii loll koer on, kasvatamata ja sotsialiseerimata! Küsisin anestesioloogilt seda ka, et kas on äkki võimalik ultraheliga vaadata, mis haava sees on, aga ta ütles, et selle protseduuri järjekorrad on jube pikad. Mis seal ikka. Ootame, vaatame ja… kuulame.

Diplomid käes

Saturday, June 15th, 2019

 Lapsel oli vaja muuhulgas selfi teha. Ta on mitu korda esitanud oma seisukoha me õppimise asjus, mis enamasti lõpeb sõnadega: “Ma olen nii uhke teie üle!” 😀

Seetõttu ilmus eile sama pilt FB-sse allkirjaga: “Ja siinkohal täname Kaur Matthiast, kes on endale nii tublid vanemad kasvatanud!”

No mis ma oskan ütelda? Ongi läbi see tšill. Kas oli raske? Meil ei olnud, sest enamus õpitust oli lihtsalt nii huvitav. Aga mul lõpus muutus natuke tüütuks küll, sest justkui midagi uut ei pakutud enam. Mrt-l mitte, sest temal kujunes kolledžis välja tore sõltuvusttekitav sõpruskond. Ülikool on kena vaheldus vanainimeste rutiinsesse argipäeva.

Mind on terve elu vaevanud see, et ma pole ülikooli jõudnud. Või õieti… käisin erinevate ülikoolide uste taga kraapimas, aga sisse sain alles viiendal katsel. Oma praegusele erialale minnes jäin ka esimesel korral ukse taha. Kui poleks uuesti tasuta kõrgharidust tulnud, mul olekski jäänud ülikoolis käimata. Peamiselt mind vaevas, et kõik teavad, kuidas seal on, aga mina ei tea. Nüüd tean. Ja seda ka, et akadeemiline keskkond on lihtsalt nii väga minu.

Kui oled juba nii pikalt koolis käinud, siis on eriti raske pidama saada.

EDIT: Unustasin kirjutada ühest Haapsalu spetsiaalist. Eile, kui laps meid trepil pildistas, väntasid ratastel mööda kaks ingliskeelset prouat. Nad keerasid tagasi, et meile üle värava õnnitlusi hüüda 🙂

Osta suvila ära!

Monday, May 20th, 2019

On vähe tõenäoline, et siin mõni ostuhuviline liigub, aga dokumenteerimise mõttes jagan siin ka me suvekodu müügikuulutust. See on www.kv.ee peal.

Kes mind lähemalt tunneb, ei imesta ilmselt, miks müüme. Aga on ikka raske loobuda küll. Isegi kui olen juba viimased kaks aastat teadnud, et kolme kodu pidamine pole jätkusuutlik, et meil ei käi neist kohtadest lihtsalt jõud üle ja Saaremaa suvila peab müüki minema, võttis täiega vesistama, kui kuulutust kirjutasin.

Mida ma veel üldse ei aimanud ja mis oli ootamatu, on lapse reaktsioon. Kmr on Saaremaal ehitades üles kasvanud, tema suureks saamisega meil jäi suvilaga side kuidagi eriti nõrgaks ja kurb on olnud seal ilma temata. Kusjuures ega ta ise ka pole sinna rohkem kui kord aastas jõudnud viimasel ajal, aga tema jaoks on see ikkagi nii palju kodu, et kuulutust nähes sai ta paraja šoki. Kmr teadis, et suvila läheb müüki, ammu räägime sellest, aga reaalselt ikkagi oma kätega ehitatud onne müügis näha on tal hirmus raske. No ja suurel pojal ka, kellele ma ütlesin, et osta ära siis, aga ta lausus, et temal on kodu vaja. St päriskodu, mille ostmine kuhugi maailma ääre peale on mõttetu.

Ehk et jah, mis siin ikka seletada. Et nii läheb, aimasin ette juba aastaid tagasi kui Mrt-l polnud aega suvilasse tulla, me ei käinud enam merel ja ma üksi seal oma korilusbaasis askeldasin. Nüüd, kus oleme endale rajamas päriskodu Haapsallu, ehitused venivad ja laenukoormus on suur, pole Saaremaa kodu pidamisel üldse mingit pointi. Eelmisel suvel käisin seal vist üks kord kuus niitmas. Möödunud nädalavahetusel olime Mrt-ga Saaremaal ja selleks ajaks oli eelmisest visiidist sinna möödas pool aastat. Nii ei saa ju rallit sõita nagu ütlevad akadeemikud…

Jõulueelne

Saturday, December 22nd, 2018

Loeks õige üles tänasida toimetusi. Toimus tavaline laubane koristus, mis tegelt viimasel ajal eriti tavaline polegi, sest oma laupäevad veedan enamasti Haapsalus, kus koristada eriti miskit pole. Aga täna õhtul oli meil vaja minna kossu vaatama, sellepärast veetsime kodus kasulikult aega. Koristasin, õmblesin…

 See on mu kõige uuemate teksade tagumik. Hullult mugavad püksid, igapäevased, alles sügisel ostsin. Aga nii habras stretš, et taskute õmbluse koha pealt hakkas kangas rebenema. Püksid on mõnusalt avarad, lihtsalt kangas on suht saast või on taskute õmblemisel tehtud mingi terav viga. Enivei, kuna mina olengi see, kellel peale kõigi kohustuste maksmist jääb järele umbes kakssada eurot kuuks ajaks söögiks ja elamiseks, siis uusi pükse ma osta ei raatsi. Sellepärast võtsin vanadelt teksadelt taskud ja õmblesin need katkiste taskuservade peale. Kääride tarvitamine on mu haigete sõrmedega hull nöök ja õmmeldes suutsin ühe sõrmenuki masinanõela tallakruvi alla jätta nii, et nahk maas, aga püksid said parandatud ja pluusidega, mis tagumikku katavad, kannatab neid kanda küll. Vabalt võib teksatagumikul olla neli taskut, ei pea ainult kaks olema.

 Saatsin Sassule viimased kodukasvuhoone tomatid. Lihtsalt uskumatu, ma ütlen! Kodused tomatid jõuluajal, pole midagi sellist varem näinud.

 Jagasime hommikul kodus jõulukingid laiali. Kmr sai uue suure teki ja flanellist voodiriided. Lihtsalt meile hakkas tunduma, et mehike on jõudnud ajajärku, kus ta vajab kaheinimese tekki. Haapsalu Jysk on enam-vähem mu lemmikpood nüüdsel ajal, sealt saab mõnusat kodukraami hea hinnaga.

Tänane kossumäng oli kohutav, poisid said hirmsa ketuka Tallinna Kalevilt. Aga meil oli tore sündmus, sest kossumeeskonna manager kinkis meile kutse sporditähtede galale. Noh, et Mrt saaks ennast koos oma prouaga üles lüüa, nagu kutse kinkija mainis. Seda me teeme suurima rõõmuga. 😀 Loodetavasti õnnestub meil ennast kohaliku spordirahva bussile smuugeldada, mis meid piduõhtule kohale toimetab ja pärast koju toob. Et oleks ikka maksimaalselt mõnus.

 Ja siin üks väga nunnu käsilane, kelle Mrt sai kolleegilt jõulukingiks. Tolle kolleegi ema heegeldas selle. Kooli naised külvasid mu mehe igasugu kinkidega üle nii, et lihtsalt imesta. Mu mees on väga populaarne, igaks juhuks ütlen. Täna ma jälle irvitasin, et kas uus koolimaja kuulub nüüd talle, et ilma temata ei sulgu ega avane seal ükski uks ega toimu mitte ükski oluline sündmus. Mrt kuulub juhtkonda ja on nüüdsel ajal tähtis mees.

Jõulupühad on pikad, tervelt viis vaba päeva järjest, aga enamus sellest ajast on meil ära organiseeritud, mistap õppetükke saame teha ainult ülepäeviti. Mul on sellel semestril veel poolteist koolipäeva ja needki alles jaanuaris. Eksamid ja arvestused põhiliselt.

See blogi siin on üsna unarusse jäänud ja käin siia harva ainult igasugu tilulilu kirjutamas. Pean päris päevikut ühes teises kohas ainult iseendale. Mu elu on olnud viimastel kuudel selline, et avalikult tast kirjutada ei kannatagi. Aga noh – mis ei tapa, teeb tugevaks 😀

Koormust on ja ilu

Monday, November 12th, 2018

Eelmisel nädalal olin jälle kaks päeva koolis ja kolm päeva üksi tööl. Koolis on pigem puhkus, aga hiljem tööl käib siuke andmine, et pole hoo ega hoobi vahet. Reede hommikul oli mul lausa mitu onu oma õnnetute arvutitega leti ees järjekorras, üritasin neid kõiki korraga aidata, aga viimaks pidi ikkagi Mrt ühe neist üle võtma võrgu kaudu, sest mul mõistus otsa lõppes. Õnneks ta saab oma loengute ajal tihti siiski ka kontaktne olla ja vajadusel tuld kustutada.

Positiivne on üksi tööl rabamise juures see, et päev läheb kiiresti ja pole passimist, kuigi hea meelega pühendaksin paar tunnikest tööajast ka õppimise peale. Aga kussa saad. Õhtuti olen üsna kutu, sellepärast kuluvad nädalavahetused õppimisele ära ja tšillimise aega jääb väheseks. Üks mahukas kodutöö on mul pealegi selline, et kui selle taga juba viis tundi istunud olin, jooksis juhe sedasi kokku, et Mrt pidi aitama mul ühes tabelis korda luua, mul endal absull enam pea loogikat ei tabanud.

Laupäeva õhtul jalutasime Dietrichisse sööma. Mrt oli seal varem käinud kooki mekkimas, aga ma polnud sinna üldse enne jalga tõstnud. Oma suureks üllatuseks kogesime üliarmsat teenindust ja toidud olid superhead.

 Sööki oodates sai raamatuid lugeda.

 Seda me ei tellinud, väike eelroog oli üllatus peakokalt. Need krussid alusel on rediseidud, hirmus head. Üldse kõik see komplekt oli mõnus. Ma isegi kuivikuid sõin ja hiljem sooja krõbeda koorega saia, mille peale sain muidugi järgmise hommiku paastusuhkru 6,7 mmol/l. Üks kord elame… Või noh, õnneks patustamised piirduvad mõne nädalavahetusega ja argipäevane ketotoit teeb mu korda jälle.

 Siuke võimas praad, väga maitsev.

 Mrt võttis kooki ka, ma siin varastan ta tükilt marju. Magustoite ma rohkem ei puutu, õnneks pole mingit isugi nende järele.

Kodu poole jalutades hakkasime rehkendama, et justkui liiga väikse arve saime. Vaatasime hiljem kodulehelt hinnad täpselt järele ja saime aru, et mu 4-eurone majavein oli arvelt välja jäänud. Olime küll lahkesti neile jätnud viieka jotsi, aga see pold nagu asja mõte, et sellest nad me arvet katma peaks. Mrt-d see vaevas nii palju, et läksime pühapäeva ennelõunal Dietrichisse tagasi ja mees maksis mu veini tagantjärele kinni. Eelmise õhtu teenindajatest polnud ühtegi tööl ja tütarlaps, kes makse vastu võttis oli üksjagu üllatunud siukseid veidrikke nähes. Mees vabandas, et meil oli eile väga kena õhtu siin ja ei taha võlgu jääda või midagi nii. Et ikka hing ka rahule jääks.

Pühapäeva õhtul käisime kinos Queeni filmi vaatamas. Enne algust täheldasin, et unustasin taskurätte kaasa võtta, aga õnneks polnudki vesistamise film. Päris lõpus, kus rahvas ekraanil hullusti kaasa elas ja laulis, küll oli väga harras hetk, aga mitte selline, mis nutu peale ajaks. Naised seal pühkisid silmi küll, ma nägin. Film mulle täitsa meeldis, kuigi esimeses pooles tundus, et tuleb igav asi. Muusikat oli palju ja see meile meeldib väga, juba tolle pärast tasub seda filmi vaatama minna. Elulood, kui nad tõde räägivad, on alati huvitavad vaadata.

Kinost saime välja poole üheksa ajal ja sõitsime kohe ka verandaga majast minema, sest Mrt peab väga vara tööl olema ja me ei tahtnud hommikul seal sebima hakata. Ruth oli isadepäeva puhul poetanud Mrt-le köögilauale huvitavate steitmentidega  šokolaadikarbi ja Kmr tuli mulle esikus vastu rosetiga kingikarp näpus… Et mis? Lihtsalt niisama, sest olen ta ema… Mu üldse mitte väga vana Huawei telefon on jäänud surmaeglaseks, miski puhastamine ega putitus enam ei aita, sellepärast kinkis laps mulle pruugitud iPhone seitsme. Ilusa, kiire, selge ja kirka pildiga telefoni. Sellised armsad lapsed meil.

Viljad

Wednesday, October 3rd, 2018

 Toon ülepäeviti kasvuhoonest väikese ämbritäie tomateid, nii juba mitu nädalat järjest. Ruthi kasvuhoonest, eks ole. Külmemateks öödeks olen seal tööle pannud “ahjud”, pikalt põlevad küünlad kummuli keeratud lillepottide all. Kasvuhoones pole enam mingi soe, aga tomateid muudkui tuleb ja tuleb, need väikesed lillakad kirsid on väga magusad. Seal on mingeid suuremaid sorte ka, aga neist enamus ei jõua ilmselt valmis saada. Arvestades seda, et kasvuhoone alles jaanipäevaks püsti sai, on tulemus siiski märkimisväärne.

Veel tasuks vast märkida seda, et ühel kolmapäeval, kui olin pikemalt verandaga majas ära olnud ja taas koju jõudsin, avastasin, et me väike mehike käib tööl. Ise sebis ennast kodulähedasse autoremonditöökotta töötukassa toetusega. Peale ligi kolmekuulist katsetamist firmades, mis valskust tegid, leidis viimaks tööandja, keda vist isegi usaldada saab. St et kõik on vormistatud nii nagu seadused ette näevad.

Arvestades seda, kuidas me riigis koheldakse mitte ainult noort otse koolipingist tulnud töötajat, vaid ka pensionieelikuid, tahaks ütelda seda, et lõpetatagu see lumehelbekeste jutt. Võibolla kuskil tõesti need päris helbekesed ka hõljuvad, mina igatahes olen kõrvalt näinud pigem töörahva ahistamist, petmist, igat sorti valskust. Ei hakka üksikasjadesse minema, aga soovitan kõigil jälgida maksuameti lehelt kahte asja – kas oled töötajate registrisse kantud ja kas su palga pealt on maksud makstud. Kui ei ole, siis küsi oma tööandjalt, miks ei ole. Ja kui see, mida palgana kätte saad, ei lähe kokku sellega, kui palju su palgalt makse on makstud, siis ikka ka küsi, et mis värk on. Uskumatu värk on, ma ütlen teile. Ja ma siinkohal üldse oma lapsest ei räägi praegu, vaid sellest, mida inimesed mulle kurdavad.

Mul endal on praegu tööd roppu moodi. Ma ei tea, kui palju seda mõjutab asjaolu, et kaks konkurenti oma ärid üleeilsest kinni panid, igatahes on remonditööd palju ja Mrt peab mul õhtuti abiks käima. See võib vabalt olla ka ajutine nähtus, meil käibki äri nii, et üks kuu on miinus ja teine pluss, aga eks ta fakt ole, et ühte nii väikesesse linna ei mahu neli arvutite parandamise äri. Nüüd pooled on läind. Mrt ennustas juba mitu aastat tagasi, et me äri on kahanev ja ühel päeval meid pole enam vaja ja eks need kahanemise protsessid nüüd hooga toimuvad. Kõik ju siiski vast ära kaduda ei saa, sest teenust on mingil määral siiski vaja. Minusuguse vähenõudliku palgatöötajaga kestab Mrt äri loodetavasti veel mõnda aega.

Väikeses kohas on päris keeruline poode elus hoida ja mul on alati kurb vaadata, kui siin ärid ennast kinni panevad (väljaarvatud siis, kui tegemist on otseste konkurentidega). Paar päeva tagasi juhtusin nägema, kuidas Rappelist suur pesu- ja riidepood minema kolis, nad olid seal vist keskuse avamisest saati. Selline elu kokku pakkimine ja lõpetamine on kurb küll ju.

Üks teine pood, mille uue vabariigi alguses tegi endine etkvl-i boss, müüb juba suvest saati ennast tühjaks ja omanik on maja müüki pannud. Seal üks põhjus on kindlasti omaniku vanus. Proua pidavat minema Bulgaariasse vanaduspõlve veetma.

Nii me siin tiksume. Mingi kerge ei ole.