Archive for the ‘Mrt’ Category

Niidid väljas

Monday, August 19th, 2019

Täna võeti mul viimaks haavade seest niidid välja. Eelmisel teisipäeval saadeti mind ju sellepärast perearstikeskusest kirurgia kabinetti, et ei juletud niite eemaldada suure kupli tõttu, mis mulle kuklasse kasvanud oli. Õnneks see hakkas juba järgmisel päeval madalamaks minema ja tänaseks on ainult vaevumärgatav kühm veel alles. See tähendab, et vedelik, mis sinna tekkis, imendus ise ära ja pole vaja ei süstlaga välja võtta midagi ega muud trikki teha.

Kirurgiakabineti õde soovitas mul tungivalt esimesel võimalusel kirurgile ennast näidata ja see võimalus oli täna. Kuna järjekorrad on pikad, pidin lihtsalt minema ukse taha ootama, et saan mingi hetk vahele. Uurisin veel, kas on mõni rahulikum kellaaeg, millal minna, aga õde ütles, et vahet pole, neil on kogu aeg rahvas ukse taga. Läksin siis kohe hommikul ja jäin ootama, ukse taga oli vast kümmekond inimest, aga osad olid lihtsalt patsientide saatjad ja kaaslased.

Kui siis viimaks kirurgiakabineti uks avanes ja õde välja tuli, ei öelnud ta meile mitte rõõmsal meelel “tere hommikust!” vaid hüüatas “sa juudas, mis siin toimub???” See polnud mingi rõõmus hüüatus, vaid pigem siuke nõukaaegne ebaviisakus, mille ridade vahelt võis välja lugeda, et krt, jälle liiga palju patsiente, tõmmake te ka jeed. No igatahes minule kui patsiendile, keda ta ise sinna ukse taha tänaseks kutsus, tundus ta reaktsioon lihtsalt matslik või siis leebemalt väljendudes ebaprofessionaalne.

Sain ukse taga oodata vist umbes 40 minutit, aga kui kabinetti pääsesin, võeti kohe sipsti niidid välja ja arst luges sõnad peale, et mida ja millal teha tohin. Paari päeva pärast olen igatahes tavaline normaalne inimene tavalise eluga, võin minna sauna ja puha. Mind lõiganud kirurg on, muide, väga meeldiv inimene. Täna ta vabandas, et kuna ma opilt tulles ei ärganud piisavalt kiiresti, ta pidi lahkuma ega saanud mulle mitte midagi rääkida, mis seisukord on ja mida oodata. Ta mäletas, et kirjutasin haavavedeliku mulksumise pärast osakonna õele. Ma oleks seda osanud oodata, kui tal oleks olnud võimalik mulle peale operatsiooni infot anda, aga polnud.

Igatahes on minuga kõik korras ja mul hea meel on ja natuke isegi uhke tunne selle üle, et julgesin sedasi vabatahtlikult lõikuslauale minna. Aga ma mõtlen tolle õe peale seal kirurgi kabinetis, et ega siukest ei tee ringi ükski riigikord. St et kui ikka oled mitukümmend aastat ühes stiilis suhelnud, siis ei tule helgemaid päevi ka vabariigi ajal mitte. Ta ise vaevalt et üldse aru saab, et ta suhtlemine veider on. Sest mitte midagi ta halvasti ju kellelegi ei öelnud. Lihtsalt ebaviisakas. Minusuguse jaoks on see ehk nostalgia, mille üle hiljem irvitada, aga mõne mitte nii vana inimese jaoks ehk üsna veider käitumine.

P.S. Et kirurgiaõe veidrast käitumisest täit pilti saada, siis püüdkem ta paigutada näiteks Rootsi tervishoiusüsteemi. Ei õnnestu, onju? Ei sobitu. 😀

Linna sünnipäev

Saturday, August 17th, 2019

Haapsalus on linna 740. sünnipäeva tähistamine. Me ka siin tähistame – niitsime ja trimmerdasime tükikese linna ilusaks. Mu valged roosid õitsevad ja lõhnavad nagu hullud. Pilte neist panna ei saa, sest tegin järjekordselt oma telefoniga mingid udukad. Aga üks kunagi Bauhofist ostetud valge roos on endale nii suure õie kasvatanud nagu tite pea. Käin seda muudkui vahtimas ja nuusutamas, sest noh, lihtsalt imeline!

Linna sünnipäeva puhul oli lossimuuseumi sissepääs aint 5 eurot (muidu on 12), sellepärast kasutasime juhust ja käisime sealgi ära. Ülejäänud aja kas kõndisime, jooksime või väntasime rattaga mööda linna. Kuulasime kontserti ja vaatasime võimlejaid-tantsijaid, hull melu ja möll on igal pool. Oma rattaringi lõpetasime mere ääres päikeseloojangut vaadates ja kräppi süües. Kräpi saamiseks pidime väntama bensukasse, kuhu on täitsa mitu kilti.

Jagan veits vähemuduseid pilte.

 Postkasti ees on lillherned hakanud õisi avama. Ainult mõni õis on lahti, aga lõhn tuleb värava peal vastu.

 Kohe-kohe algab meil ploomiuputus.

 Tahtsin, et mees sätiks ennast mu roosiõie kõrvale, et näidata, kui suur see õis on, a ta ei saand normaalne olla.

 Hakkasin võrguga ploome püüdma, sest jube tüütu on, kui need murusse kaovad ja mullaseks lähevad. Võrgu pealt on lihtsam korjata.

 Tõin eelmisel aastal Raino kingitud valge roosi Saaremaalt ära, sest see ei kasvanud seal. Nüüd näen, et ongi tõesti roniroos, lõhnab imeliselt.

 Mulle tohutult meeldib see tagasihoidlik haljastus lossimuuseumis, kuskil seal üleval. See peenrajupp oli mesilasi täis.

 Üle lossimüüri on igasse ilmakaarde ägedad vaated. Ainuüksi nende vaadete pärast tasub sinna minna. Kohtasime lossimuuseumis mu täditütart oma sõbrannaga ja nad olid endaga kaasa vedanud mu eksabikaasa, kes on hetkel vaba ja vallaline. Mrt tegi meist pilti ka ja see mees üritas pildilt minema joosta, hahaa. No ei muutu ikka mõni elu jooksul üldse. Istusime pärast Mrt-ga kohvikus, jõime lattet ja ma täheldasin, et mõtle, ta ei tahagi sulle enam peksa teha 😀

 Üks väike dokument ka mu lapitud kerest.

 Sel ajal, kui mees bensukas süüa ostis, ma valvasin väljas rattaid ja imetlesin, kuidas kõik aknad olid ämblikke täis. Siin üks tagasihoidlik autoportree tarantliga. Haapsalu eripära.

 Pärast päikeseloojangulist õhtusööki väntasime kohe koju, sest pink, millel istusime, oli siidriga rikastatud. Me ei pannud seda enne tähele, kui ära hakkasime minema. Koju jõudes pidin kõik seljas olnud riided otse pesumasinasse viskama.

Kell on kolmveerand üksteist, lossihoovis käib Valge Daami etendus, kus peaosa mängib mu kursaõe tütar. Ega vast voodisse kobida ei ole veel mõtet, sest kui etendus lõpeb, hakkavad nad siin ilutulega paugutama.

Täna oli üks jummala naljakas seik. Sõitsime mehega haigla eest mööda, ma oma vanaaegse vassongiga rattal, täitsa retromustriga kleit seljas lehvimas ja lahtine juuksepahvakas tuules hõljumas, kui üks võõras mees ootamatult mind nähes hüüdis “ohhooo!!!” Vist polegi ma ainult tagant gümnaasium, vaid teinekord natuke külje pealt ka 😀 Ma ütlen teile, inimesed, hoidkem stiili, eks ole! 😀

Ei ole hästi

Wednesday, August 14th, 2019

Läksin eile perearstikeskusesse haavadest niite välja võtma ja tulin sama targalt tagasi. Niidid jäid sisse. Õlapealne haav on ilus, sealt oleks võinud isegi niidid eemaldada, aga turja peale on mul tulnud suur muhk ja õde, kes niite välja võtma pidi hakkama, ei julgenud seda teha. Ta kutsus ühe arsti ka vaatama ja koos otsustati, et niidid peavad veel jääma, sest kui need välja võtta ja haava sisse kogunenud vedelik (veri?) avaldab haavale survet, võib haav lahti minna. Nad soovitasid mul minna haiglasse kirurgiaosakonda ennast näitama, et kui arsti kohal pole, siis seal on üks õde, kes väga kompetentne ja tema ütleb, mida teha vaja.

Kirurgi kabinet oli lukus. Tuttava füsio käest sain teada, et õde on väljas suitsu tegemas. Ootasin siis ja sain ennast ette näidata. Õde vabandas, et kuna haiglas on elektrikatkestus, siis midagi protseduuri ta teha ei saa, aga vaatas haava üle ja ütles, et niidid võivad sees olla kasvõi terve kuu, mitte midagi sellest ei juhtu. Oli väga hea, et pereõde neid välja võtma ei hakanud, sest kui haavas on veri või miski teine vedelik (seroom?), siis hakkaks see niidiaukudest välja voolama ja võibki ka juhtuda, et haav läheb lahti. Ta ütles ka, et võiks vedeliku süstlaga välja võtta, aga esiteks ei oleks sellest kasu, sest see ilmselt tekiks kohe tagasi ja teiseks ei ole haiglas elektrit.

Õde ütles, et pean ennast ikkagi näitama ka kirurgile, kes mind lõikas, aga tema on tööl alles järgmise nädala esmaspäeval ja siis alles ülejärgmise nädala esmaspäeval. Mul polnud plaanis järgmisel esmaspäeval kodulinnas olla, aga nüüd mõtlen, et kui muhk mu kuklast ära ei kao, siis pean oma plaanid ringi tegema.

See haav on mul kõrge alates ajast kui haava sees vedeliku loksumine lõppes. Perearst, kes mind hommikul vaatas, arvas ka, et võibolla juhtus see, et üks veresoon jäi lahti. Kui veresoon jäi lahti, kas siis on võimalik, et see iseenesest sulgub? Või peab uue operatsiooni tegema?

Täna hommikul mulle tundus, et muhk on natuke väiksemaks jäänud. Mees ei saanud aru, et oleks, vbla see on mul soovmõtlemine. Histoloogia vastust ei ole ka veel tulnud ja mind häirib, et digilukku pole isegi mu lõikust sisse kirjutatud. Kuna operatsioonist on juba kaks nädalat möödas, siis ilmselt kirurg mulle sinna mingit infot ei panegi.

Kummaline on olla rikkis.

EDIT: Digilukku on jõudnud nii histoloogia vastus kui kirurgi ülestähendused. Mõlemad kasvajad olid healoomulised. Aga jube suured, üks kaalus 55 ja teine 62 grammi.

Tegijad

Sunday, August 11th, 2019

Tore on saabuda Haapsallu, kui kohe, kui autost välja saad, hüüab esimene mööduja sulle kaugelt nimepidi tere hommikust. Valge daami etenduse hing sõitis rattaga mööda. Ega mul ülearu palju siin linnas ju tuttavaid pole, aga neid tekib ikka juurde kogu aeg.

Tulin seekord siia üksi, sest mehel on teises kodus tegemist. Mrt pidi maja juures midagi kõpitsema ja aias toimetama, aga kuna hakkas vihma sadama, otsustas ta lapse kapi viimased nurgad valmis teha. Ma niitsin muru, sellest tegevusest jäid maha rammusad silovallid, mida pidin pärast rehaga hajutama. Pärastpoole käisin kõndimas ja rattaga sõitmas. Väntasin linna taha metsa põldmarju korjama. Väga mõnus oli looduses olla, aga oma liitrist ämbrikest täis korjata ei jõudnud, sest pilved kogunesid ja hakkas müristama. Kihutasin koju ja sellest oli kahju, sest hiljem selgus, et sadama ei hakanudki ja äike läks eemalt mööda.

Tuleme tavaliselt peale töönädala lõppu juba reede õhtul verandaga majja, aga sel nädalavahetusel oli järjekordne maratoni korraldamine, mis võttis nagu ikka terve laupäeva. Tegelikult kulub meil maratoni asjadele augustis alati kolm päeva, sest vaja on ka kõik rinnanumbrid valmis teha. Seekord läks numbritega hästi ja laupäevane regamine kohapeal ka kiiresti, sest panime kõik tähestikulisse järjekorda juba eelmisel päeval ja samasuguse nimekirja saatsime ka ajamõõtjale. Laupäeva hommikul siis loopisin järjest kiibid ümbrikutesse ja tegin sellega ainult ühe feili. Natuke arusaamatu see eksitus oli, ma ei suutnudki mõista, mismoodi sai ühte ümbrikusse sattuda kaks kiipi ja teisest kiip puudu olla. See oleks võimalik, kui nende inimeste nimed oleksid olnud sama tähega järjestikustes ümbrikes. Vbla jooksja ajas ise kiibid segi, igatahes tuli ta kahe ümbrikuga ja ajamõõtja pidi täpsustama, kellele miski kiip kuulub. See oli väike eksitus, selliseid ikka juhtub.

Mu roll maratonipäeval ongi ainult jooksjate registreerimine, materjalide väljastamine ja hiljem arvutist aegade ette lugemine sellele, kes diplomeid kirjutab. Igasugu koristamine ja info jagamine ja autovõtmete hoiustamine jne muidugi ka. Autasustamisega ei ole mul pistmist, sellepärast polnud ma endale ka selgeks teinud, kes millises kategoorias võistleb. Kuna peakorraldajad mõlemad ise ka jooksid ja olid alles rajal autasustamise ajal, korraldasime naistega feilide feili. Ühe peakorraldaja naine kirjutas diplomid välja ja võttis iseenesestmõistetavalt kolm kõige kiiremat naismaratoonarit lõpetanute seast. Kahjuks oli neist maratonile reganud ainult kaks, kolmas oli tulnud niisama jooksma, et vaatab, kui palju jaksab. Maratoni tasu on suur ja igamehe jooksu oma väike ja neid inimesi ei tohi omavahel segi ajada. See kolmas, kes niisama tšillima tuli, ei oleks tohtinud reeglite järgi maratoniarvestusse minna, aga sinna me ta automaatselt panime. Noh, juhtus siis see, et arutasime seal lauas, et mis teeks ja kuidagi need diplomid teadustaja- ja autasustajamehe kätte said ja kõik käis nii kähku, et enne kui oma kahtlemistega lõpule jõudsin, olid autasud juba välja jagatud. Kõik juhtus nii kiiresti, et selleks hetkeks, kui telefonis reeglid lahti sain, olid naised juba pjedestaalil ja kolmanda koha auhind anti valele inimesele. Õige inimene alles jooksis.

Tegu tehtud, vahtisime regamise telgis naistega üksteisele otsa ja arutasime, et mis nüüd saab. Olime korda saatnud kõige lollima asja, mida ühel võistlusel üldse teha annab. Üks auhind oli antud valele inimesele. Peakorraldaja naine oli meeste peale pahane, et need polnud suvatsenud meid instrueerida ja sellega meid ülinapakasse olukorda panid. Mina olin vihane iseenda peale, et suures numbrite vorpimise tuhinas ei olnud ma suvatsenud maratoni reegleid läbi lugeda ja meelde jätta. Autasustamine ei olnud üldse minu asi, ma ei teadnud sedagi, kes jooksjatest maakonna meistriks kandideerib, sest nimekirjadesse polnud meile seda ära märgitud. Totaalne infosulg. Mu meelest oli suurim viga see, et kõik põhikorraldajad, kelle käes oli info, ise ka jooksid maratoni ja nende ajad tulid ju kõik üle nelja tunni ehk et selleks ajaks kui oli autasustamine välja reklaamitud ja parimad juba lõpetanud, ei olnud neist olulistest meestest higihaisugi korraldustelgis. Maraton kestab kokku kuus tundi ja parimatele tuleb diplomid välja anda kohe peale nende jooksu, sest ükski osavõtja ei jää ju sinna tundideks niisama passima.

Olukord oli jabur ja piinlik. Aga noh, see andis mulle võimaluse ennast proovile panna ja teha midagi niisugust, mida ma pole mitte iial enne teinud ega loodetavasti enam kunagi ei tee. Ma läksin jooksja juurde ja küsisin temalt autasu tagasi. Päriselt. Keegi teine ei julgenud vist seda teha ega kujutanud üldse ette, et sellist asja teha võiks. Aga lahendust oli vaja ja õige kolmanda koha naine oli varsti rajalt tulemas. Kusjuures mitte niisama naine, vaid väga nõudlik isik, kes alati jälgib, mis positsioonil ta on ja talle on see tähtis. Õige kah, sest reeglite järgi oli ta maratonile reganud naistest kolmas, auhinnaline. See ei loe, et igamehe maratonile reganud naine oli hulka kiirem, kord ja distsipliin, eks ole.

Naine, kes ekslikult auhinna sai, istus eemal murul koos mehega, kogu kolmanda koha vääriline nassvärk nende jalgade ees toretsemas. Läksin ta juurde ja kükitasin maha ja hakkasin rääkima. Et tead, meil juhtus nüüd selline asi, et… Me vabandame tuhat korda.. Ja veel kord… Ja veel ja veel. Midagi ma seal igatahes kokku patrasin sedasi, et maratoonar tunnistas, et oli isegi imestanud, miks talle see kolmas koht anti. Sest ta polnud julgenud täismaratonile regada, see oli ta elu teine maraton. Erinevalt minust oli jooksja reeglitega väga hästi tuttav. Rääkisin seal mis ma rääkisin, igatahes kinkekaardi ja medali ja mingi staffi veel andis ta tagasi. Ma ei näinud autasustamist, sellepärast ei teadnud, et talle mingi klaasist kujuke ka anti, ei osanud seda tagasi küsida. Ta tuli sellega ise hiljem ja ütles, et pean selle võtma. Jätsin talle ta kolmanda koha diplomi ja meepoti alles, ise kinnitasin, et reeglid ei muuda fakti, et ta jooksis selle maratoni kolmanda koha välja, ta tulemust ei saa temalt võtta mitte keegi. Klaasist medali viisin ka talle tagasi, sest need olid mõeldud kõigile, kes täismaratoni läbivad, olenemata regamisest.

Kui õige kolmas koht rajalt saabus, kamandasime ta kohe pjedestaalile, soovitasime ronida kõige kõrgema paku otsa, sest me olime käki kokku keeranud ja nüüd oli võitjale lubatud kõik. Vabandasime, et juhtus eksitus ja esimesed kaks kohta kiirustasid juba minema ja said oma autasud kätte. Andsime talle ta diplomi ja auhinnaks mõeldud vidinad ja pildistasime teda seal uhkes üksinduses igast kandist. Mulle ta pistis oma telefoni pihku ja ma siis klõpsisin sellega. Ta oli õnnelik ja rahul. Aitasin ta veel paku otsast alla, sest oma ärajoostud jalgadega tal oli seda raske teha.

Millalgi hiljem tuli too naine, kellelt autasu ära olin võtnud, minuga rääkima. Ta küsis murelikult, kuidas meil asi lahenes ja ma siis rääkisin, et kõik on hästi. Ja vabandasin veel kord, umbes sajandat korda. Küsisin, kas ta ikka suppi käis söömas ja sain teada, et tema üldse selliseid asju ei söö, neil olevat oma toidud kaasas. Noogutasin arusaavalt, et aa, oled taimetoitlane või. Ta vastas, et mitte ainult, nad mehega on toortoitlased. Vaat siis! Kui taimne toortoitlus muudab inimesed nii empaatiliseks, rahumeelseks ja arusaajaks ja mõistlikuks, siis elagu toortoitlus, ma ütlen! Imestasin veel, et ta sellise toidu peal suudab niivõrd rasket sporti teha, aga ta ütles, et jaksamist on küllaldaselt. Nad mõlemad mehega olid, muide, kohutavalt kõhnad.

Selline huvitav kogemus. Täna seigale tagasi mõeldes tunnen ennast eriti kõva mutina. Väga lollina muidugi ka.

Mrt pole ise maratone jooksnud juba viis aastat, sest tal on üks põlvehäda. Aga seekord ta jooksis lõpuni, kuigi arvas, et ehk 6-7 ringi teeb. Ta väga on kannatanud selle käes, et pole saanud pikka maad joosta. Arutasime ühe naisega, kelle vähiravi saav mees ka jälle jaksas terve maratonimaa läbida, et ei meie seda meeste värki mõista. Et mis see on, mis muudkui rajale ajab ja miks on nii kahju lõpetada, kui kord oled hakanud maratonidel käima. Olen näinud oma mehe kurba nägu rohkem kui korra, kui kõik endised maratonikaaslased rajale lähevad. Seekord nägin pisaraid, kui ta täismaratoni distantsiga maha oli saanud. Nii suur asi oli see tema jaoks.

 

Haavad

Sunday, August 4th, 2019

Haavad paranevad kenasti. Mrt ostis sel päeval, kui opil käisin, kõik valuvaigistid välja, mida arst soovitas, aga ma pole neist ühtegi võtma pidanud. Eile hommikul riskisin esimest korda üleni duši all käia, mille järel toimus haavade puhastamine ja plaastrite vahetamine, kõik sujub kenasti. Ei tea, mida need inimesed küll teevad, kellel pole kodus siukest partnerit, kes on võimeline meditsiinilisi protseduure tegema, vist peavad siis arsti juurest läbi astuma peale iga pesu? Mu mehel vist juba sõrmed sügelevad niitide järele, mis mind koos hoiavad, eks umbes nädala pärast võin lasta tal need välja nokkida. Niit on tugev nagu traat.

Olen tänaseks jõudnud arusaamisele, et mitte õlapealses haavas ei loksu vedelik, vaid turja peal. Võib ka olla, et enne loksus mõlemas, aga nüüd kuulen seda häält ainult kukla tagant. Tõsiselt loodan, et mis iganes seal tühimikus loksub, mis kasvajast järele jäi, kaob see iseenesest ja ma ei pea minema jälle haiglasse, et lasta see süstlaga välja võtta. Turja pealt on igatahes tänaseks kadunud ka see kole lohk, mis õmbluse kõrval oli.

Kaotasin operatsiooniga rohkem kui ühe kilogrammi kehakaalust, kuigi ma ei usu, et mu lipoomid nii palju kaalusid. Nüüd siis ongi ainult viis kilo veel sellist ülekaalu, millest peaksin püüdma vabaneda. Enesetunne on igatahes hea ja olen rõõmus, et siiski julgesin lipoome eemaldama minna. Mees on ka rõõmus, ma tegelt ei teadnudki enne, et mu kasvajad teda palju häirisid.

Eile askeldasin juba üsna palju ka aias ja täna koristasin tube, aga muru niitmine on hetkel mehe töö. Teises kodus ka pidi seekord Mrt muru pügama, sest Kmr vigastas poistega palli mängides jalga. See juhtus ühel õhtul kooli staadionil ja kuna valu oli tugev, lasi laps ennast kohalikku emo-sse sõidutada. Sealt saadeti ta minema, sest väidetavalt polnud pilditegijat kohal. Ma tean, et röntgeni inimene on nädalavahetustel koduses valves, aga ühe väikese jalavigastuse tõttu ei hakatud teda välja kutsuma. Olin ausalt öeldes väga häiritud sellest, et kiirabist niisama lambist inimene minema saadetakse ilma abi andmata. Mrt pidi pärast kodus mehikest trepist üles tassima, nad tegid külmakompressi ja kuidagimoodi üritasid jalga putitada, et Kmr öösel magada saaks. Järgmisel päeval ta läks emo-sse tagasi ja siis sai ka pildi ära teha – õnneks luumurdu pole, ainult põrutus ja väänamine.

Hull vigaste perekond.

Ma seda oma haava sees vedeliku loksumist ikka kahtlustan, et no pole asi õige. Jube veider on see hääl, täpselt selline nagu oleks mu turja sees nõukaaegne soojakott, kus sees vesi loksub. Mäletate neid kummist soojakotte, keeratava kummikattega korgiga? Siuke plaks ja plaks käib kogu aeg, kui kõnnin. Ma algul päris siiralt kahtlustasin, et mingi anum on mu sisse unustatud, aga no see pole ju võimalik. Või on? Arst põhjendab seda asjaoluga, et kasvajad olid suured ja väga suur tühi ruum jäi mu sisse. Anestesioloogi nägin opijärgsel päeval juhuslikult tänaval ja kurtsin ka loksumist, tema arvas, et vbla mõni veresoon jäi lahti. Kusjuures ma ei saanud talle seda häält demoda, sest nii kui sammu lähemale astusin, ta kuri taks ründas mind. Uskumatu, et kellelgi kenal inimesel veel tänapäeval nii loll koer on, kasvatamata ja sotsialiseerimata! Küsisin anestesioloogilt seda ka, et kas on äkki võimalik ultraheliga vaadata, mis haava sees on, aga ta ütles, et selle protseduuri järjekorrad on jube pikad. Mis seal ikka. Ootame, vaatame ja… kuulame.

Tehniline ülevaatus ja parandused

Wednesday, July 31st, 2019

EDIT: Lisasin loo lõppu pildid. Kes haavapilte vaadata ei suuda, ärgu parem lõpuni lugegu.

Olen oma terviseposti kirjutamist edasi lükanud, et poleks kirjutada ainult niisama kontrollist, vaid ka operatsioonist, mis tehti täna. Kolme kuu jooksul olen käinud ära kõik oma korralised visiidid alates hambaarstist ja günekoloogist ja lõpetades endokrinoloogi, mammograafi ja kirurgiga. Esimest kaht väisan igal kevadel nagunii ja mammograafias käin, kui skriiningus olen. Endokrinoloogi ja kirurgi juurde saatis mind perearst.

Jätsin lipoomide operatsiooni puhkuse viimasele päevale, mistap tänast päeva on mul olnud ainult pool, sest teise poole magasin ja olin narkoosist uimane. Mul oli üks lipoom turja peal ja teine õla ees ja need on mul olnud juba 10-15 aastat kindlasti. Õlapealne mind ei häirinud, aga kaela juures oli vastik kõva kõrgendik. Kartsin lõikust täiega, sest viimati jäi kirurgiga jutt nii, et teevad kohapealse tuimestuse ja kui see ei mõika või selgub muid asjaolusid, siis vbla peab panema magama. Hommikul haiglasse minnes otsustasime siiski kohe, et tuleb narkoosiga lõikus, sest ülemine lipoom tundus olevat liiga sügav. Nii oligi. Kui loen oma päevaravi epikriisi, siis seal seisab, et “lipoom mitmeharuline, mitte väga selgete piiridega.” Õlapealse kohta seisab palju ilusam jutt, et selgelt piirdunud ja eemaldatud täies ulatuses. “Preparaadid histoloogiasse” seisab seal ka.

Ma poleks neid asju omast tahtest lõikama läinudki, aga allusin perearsti ja Mrt survele. Ma küll vältisin palja turjaga avalikus kohas käimist nii, et juuksed on üles pandud, sest häbenesin oma kasvajat, lahtise pidukleidiga hoidsin alati ka juuksed lahti. Aga nii palju see mind ei häirinud, et oleksin hirmsasti operatsioonile kippunud. Veel puhkuse ajalgi võtsin mitu korda jutuks, et äkki ikka tühistaks aja ära, aga Mrt veenis mu iga kord ümber. Ma kartsin narkoosi ja mulle ei meeldi, kui mind torgitakse, eriti veel, kui asi pole ellu jäämises, vaid pigem iluvigade parandamises. Mul on varem olnud ainult üks narkoosiga lõikus ja tean ju, et iga selline protseduur jätab jälje tervisele ja elueale. Aga perearst ka veenis mind, et kui lipoomid veel suuremaks kasvavad, siis jäävad ka suuremad armid jne. Mu lipoomid pole tegelikult viimased viis aastat üldse suuremaks kasvanud ja kahtlustan, et asi on toidus, mida söön.

 Pildil istun seksikalt haigla öösärgis aastast viis, nagu mu meedikust tütar seda nimetas, ja ajaloolises kitlis, millega anti kaasa pikk puuvillane pael nagu vööks või nii. Öösärk käib tegelt selja pealt kinni, aga ma võisin panna teistpidi, et ise siduda saaks. Aga siduda midagi pold, sest kui pael oli vasaku hõlma küljes, siis paremal seda polnud samas kohas ja vastupidi. Ainult ülevalt kaela juurest sain paelad kinni panna ja õde aitas pärast alt ka ühte siduda, mis jättis hõlmad nii nagu lapsed vahel kampsuneid kinni panevad kui üks nööp vahele jääb. Haiglasse mineku juures oli üks mu suurem pablamise põhjus just riietega seotud. Hädaldasin mitu päeva ette, et mina pesu seljast ei võta ja palja tagumikuga ma haiglas kõndima ei hakka. Õnneks ei pidanudki, alukad võis jalga jätta, aga rinnahoidjat siiski mitte, sest selle paelad oleks opil seganud. Mul oli üldse palju hirme ja hädaldamist ja viimased kolm ööd enne lõikust olid mul isegi unehäired.

Sain kohe hommikul ühe unerohutableti ja paar valuvaigistit, tilk pandi ka ja juba varsti kõndisingi opituppa. Anestesioloog oli mu laste onunaine, talle midagi veel nalja viskasin, aga mäletan ainult seda, et heitsin opilauale selili ja mul paluti ennast ülespoole nihutada. Sealt alates kadus kõik, ärkasin alles peale kella kahte palatis. Jõle uims oli olla, oleksin tahtnud hommikuni magada, aga õde palus mul tõusta ja käia ise koridori veeautomaadist juua võtmas. Seda ma paar korda ka tegin ja siis istusin ja ootasin kuni kell kolm võeti kanüül ära ja võisin minema jalutada.

Kummaline, et ma ei mäleta narkoosi tegemisest mitte midagi. Mind oli hoiatatud, et kurk on pärast valus ja ta on praegugi veel valus, sest tehti supraglottiline anesteesia – hingamistee e. kõrimask. Ruth pärast imestas, et siukest vanaaegset asja teevad, aga ma ütlesin, et ma olengi ju vanaaegne inimene, höhö. Muidu kõik oli väga kena ja inimesed olid kenad ja kõike hästi selgitati ja uuriti enesetunnet ja nii. Üldiselt meeldiv kogemus. Õde tahtis kangesti mulle lõunasööki tuua, et pidavat hea guljašš olema, aga ma ei tahtnud. Ainult magada oleks tahtnud. Pakkus siis kisselli, et võtku ma sedagi, aga selle peale ma ütlesin, et mingeid suhkruga asju ma üldse ei söö (ja mis kissellitamine see me haiglates käib iga päev, arumaisaa!). Pärast kodus natuke midagi sõin ja jõin poolteist tassi kohvi ja olin ikka veel nii väsinud, et magasin elutoa diivanis kella kuueni. Jälle üks huvitav kogemus, sest kohv ajab mul reeglina une ära mitmeks tunniks, täna oli see nagu üks unekohv. Kui ärkasin, sõin köögivilja, mida mees oli vahepeal teinud ja siis käisime Mrt-ga kahekesi metsatiirul, sest ammu pole kodukandi loodust nautida saand.

Nii palju siis sellest. Muud ülevaatused toimusid mul enne lõputöö kaitsmist maikuu lõpus, ainult hambaarsti ja endokrinoloogi juures käisin vahetult enne lõpuaktust juunis. Endokrinoloogi juurde saadeti mind sellepärast, et üks mu kilpnäärmenäit ei olnud hea. Kõik muu on mul aastatega ainult paremaks läinud, aga TSH oli 0,11 (norm on 0,4-4,0). Endokrinoloog ajas mu kaalu peale ja mul on nüüd ametlikult diagnoos E66.0 – liigsete kalorite põhjustatud rasvumus. Imestan ikka, kuidas arst, kes mind esimest korda elus näeb ja mu söömisest midagi ei tea, kohe sedasti kenasti diagnoosi lajatab ainult kaalunumbri järgi. Reaalsus on see, et mul on umbes 6-7 kg ülekaalu, millest ma tõesti peaksin vabanema, ülejäänu oleks ainult mingi fitnesstibi kosmeetika, aga milleks mulle see?

Teine diagnoos on E05.2 – türeotoksikoos toksilise hulgisõlmelise struumaga. St et mul on kilpnääre väikesi kasvajapojukesi täis, aga asi pole nii hull, et ravima peaks. Loeti sõnad peale, et mida kõike süüa ei tohi ja ma ei hakanud arstiga vaidlema, kui ta väitis, et himaalaja roosa sool sisaldab joodi. Krt, joodisisaldus oli mul üks eksami küsimus alles mõni kuu tagasi… Ausalt öeldes on see ikka väga õudne, et arstid toitumist ei jaga ja kui nad ei jaga, siis võiksid ju selle koha pealt vait olla, mitte patsiendile jama ajada.

Tolle rumala toitumissoovitusega meenub mulle, et kunagi ammu soovitas üks arst mul hakata võtma kaltsiumi toidulisandit ja ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja ütlesin, et kui mu peres on olnud südamehaigusi, siis ei tohiks mulle sellist asja ütelda. Toidust ei ole võimalik saada liiga palju kaltsiumit, aga toidulisanditest on ja kui on oht, et veresooned võivad lupjuda, siis see nn lubi seal on tegelikult ju kaltsiumiladestus. Kevadel andsin vereproovid ja mu kaltsium on 2.32 mmol/l (norm on 2.15-2.60).

Viimatisest vereproovist üllatas mind kõige rohkem paastuglükoos, mis oli imeline 4.7 mmol/l. Sellist paastusuhkrut nägin viimati aastaid tagasi. Näitudest üllatasid mind veel folaadid, mis oli 18.93 (norm >7.64 nmol/l). Arvasin, et kui teravilja üldse ei söö, siis folaatide number on väiksem, aga saan need ilmselgelt kätte rohkest köögiviljast. Vitamiin D oli 76.6 ja see on peale pikka päikese puudumist ka väga hea mu jaoks. Üldkolesterool oli 6.1 mmol/l, mida isegi arst ei pidanud enam liiga kõrgeks, sest ma pole ju mingi plikake enam. HDL oli tõusnud 2.2 mmol/l peale ja see on see, mis loeb. Igatahes väga heaks olen ma oma verenäidud saanud, selge see ja hea on teada, et oskan oma tervist paremaks süüa. Endokrinoloog kirjutas mulle digilukku tegelt ka selle, et põen kerget suhkruainevahetuse häiret ja pean üks kord aastat kontrollis käima.

Mammograafiabussis käisin päev enne opile minekut ja seda vastust pole veel (EDIT: Vastus saabus 02.08.: normist kõrvalekallet ei leitud). Küsiti, kas olen 2017 vahele jätnud, sest nende bussis ei käinud, aga tookord ma käisin pilte tegemas hoopiski Haapsalus, sest haigla on mul seal niiütelda nurga taga ja lihtne on sinna lipata endale sobival ajal. Rohkem ma sinna nurga taha ei lähe, sest pilditegija proua oli vist liiga püüdlik ja litsus mu osakesed nii kõvasti aparaadi vahele, et karju appi. Tunne oli, et kohe rebitakse tissid küljest ja tehakse ju neli pilti, neli koletut rebimist. Mammograafiabussis pole kunagi sarnast probleemi olnud.

Selline põhjalik ülevaatus, niisiis. Vbla lähen augustis uuesti kilpnäärme proove andma, et vaadata, kas halb näit kevadel võis olla stressist.

Hommikul vahetasime plaastreid:

 Selle eesmise haavaga on siuke lugu, et kui kõnnin, siis kuulen nagu seal sees loksuks miski vedelik. Selline hääl on nagu oleks õmbluse taga plastist või kummist anum, mille sees vesi loksub. Ju leiti mu verest liiga palju veini ja paigaldati muuhulgas ampull 😀

Lõpp paistab

Sunday, July 28th, 2019

Tänaseks on selge, et isegi üks kuu puhkust on liiga vähe. Kolm päeva ongi veel jäänud, aga neist kahel on mul ühed kohustused kirjas, mistap need pole enam puhkus. Päevad on möödunud mingis mitte midagi tegemise letargias, isegi kõigil mu pooleldi loetud raamatutel on järjehoidjad umbes sama koha peal kus nad olid puhkusele tulles. Või ehk peakski puhkuse ajal tegema seda, mida töönädalatel ei tee ehk et ei maksa ka lugeda kogu aeg.

Tervelt üks neljandik puhkusest on kulunud külaliste võõrustamisele (ja ma olen ju ometi ka mõned ära tõrjunud!) ja päris hea hulk tunde ka raamatupidamise töödele. Eilse päeva panime hakkama selle peale, et oma raamatupidamine pilve viia. Importida sai ainult üksikuid asju, kogu lao pidime uuesti sisse toksima ja algsaldod muidugi. Jah, meil on siin töö kaasas, sest 1. juuli seisuga me enam vana raamatupidamise programmi ei pruugi ja kasutasime puhkusepäevi selleks, et rahulikult pilveversiooniga järje peale saada. Tundub, et saime kah, bilanss klapib ja kõik värgid jooksevad nii nagu vaja. Tore on see, et saame oma raamatupidamisele ligi igalt poolt, kus vaid internet on, aga hirmutav on see, et kui netti pole, siis ka andmeid pole ja mitte midagi teha ei saa.

Täna kirjutasin kokku ka ühe valikaine ainekava gümnaasiumile, kavatsen seda tuleval õppeaastal andma hakata, kui huvilisi on. Tore on tõdeda, et mul on valikainete andmiseks isegi piisav kvalifikatsioon, sest sai pisut ülikoolis käidud.

Lõppeva nädala keskel käisime korra Stockis. Ma pole seal käinud alates 2014. aastast kui laevafirmast töölt ära tulin. Muutunud ei ole mitte midagi, aga samas oli väga erinev, sest suur osa turistidest on sel liinil nüüd asiaadid. Nad tulevad nii Jaapanist, Hiinast kui Lõuna-Koreast ja mulle nad ei meeldinud, sest tundusid ebaviisakad. Ebaviisakus võib tuleneda ka umbkeelsusest, muidugi. Kummaline oli kuulda hommikuse äratuse ajal kajuti kõllidest mingit mandariinilaadset keelt. Rootsi lauas oli suur pott riisi, mida veel viis aastat tagasi seal polnud ja enamus toite oli marineeritud, aga seda ma ei tea, kas ka aasia turistide pärast. Igatahes oli marineeritud kraami selgelt liiga palju, mistap tagasiteel sõin seal peamiselt ainult frititud lillkapsast.

Stockholmis kõndisime ligi kakskümmend kilti, sest aega meil oli ja polnud ühtegi plaani. Läksime sadamast jala linna ja pärast tagasi ka, kuigi napikalt oleksime rentinud elektritõuksid. Mrt tahtis neid proovida, aga ma lõin natuke põnnama sellepärast, et polnud enne nendega sõitnud ja kartsin, et põrutan kellelegi rahvarohkel tänaval tagant sisse. See tõuksivärk on muidu hästi äge, neid saab igalt poolt võtta ja võib pärast jätta suvalisse kohta.

Ilm oli selline +32 või midagi, natuke häda pärast tuult ka vahepeal puhus, aga hullult lämbe siiski. Ostsime kohe linna minnes Karlaplanilt vett kaasa ja takseerisime juustude hindu, et võrrelda, kas on mõtet juba kesklinnast osta või teel laevale. Polnud vahet. Mul on see kiiks, et minu meelest Eestis ei ole ühtegi head juustu, kui just mõni emmentali tüüpi isend välja arvata, aga seegi on teinekord ülesoolatud, pealegi liiga kallis. Rootslaste suurte aukudega juustud istuvad mulle eriti hästi ja neid ma lasen omale alati tuua, kui keegi Rootsist tuleb või kui ise käin, siis ostan kaasa. Ega me eriti midagi muud sealt ei ostnudki seekord, Mrt sai omale punased lühkarid ja ma ostsin Indiskast ilusa kleidi kümne euroga. Ja oligi kõik. Tšillisime niisama ja vahtisime ringi ja ma veendusin taas, et turistirohked suurlinnad ei ole väga minu teema. Veits nostalgia küll, aga kõike oli seal ikka nagu liiga palju.

Viimased päevad on olnud Haapsalus ka ropult palavad, mistap me oleme istunud jahedaks konditsioneeritud toas ja tegelenud igasugu kirjalike kohustustega. Mrt käis eile hommikul palavaga isegi jooksmas ja ma väntasin kaasa ja täna hommikul tegime pika kõnni, aga muidu veame ennast õhtupoole välja peaasjalikult ainult selleks, et üks ujumine teha. Me ujume väikeses viigis, sinna ei tule kõrvetavad vetikad ja on kohe sisse minnes piisavalt sügav.

 Üritan luiki paika panna, et saaks oma tavapärasest kohast suplema minna viigi tagaotsas, aga need tüübid aint sisisesid ega lasknud meid vette. Läksime siis sama külje pealt veidi eemalt, aga seal olid astmeteks sätitud kivid nii libedad, et rohkem ei taha sealt minna.

 Peale ujumist sõitsin trikoo väel koju, sest selle seelik pritsis vett igasse kaarde ja ega keegi ei pea teadma, et see trikoo on mitte kleit. Mul pole kombeks siin peale ujumist riideid vahetada. Mõnikord viskan lihtsalt kleidi märja trikoo peale.

 Täna nägime juba kaugelt, et luiged jälle me supluskohas laiavad ja jäime teisele poole viiki, kus on üks hea sisseminemise koht. Ma vaatsin tegelt, et inimesed armastavad seal oma koeri kasta, aga mis vahet seal on, üks loodus puha.

 See täpes seal kaugel on Mrt, kes ujus korra üle viigi ja tagasi. Vist mingi 12 minutiga käis ära. Vesi on praegu hästi mõnusasti soe ja ujuda saabki ainult viigis, sest eeslahes on sinivetikas.

 Keset linna oli kiikingu värk üles pandud ja mehel oli muidugi vaja seda proovida. Panin FB-sse video, kus ta viis tiiru üle võlli laseb, päris hea hoog esimeseks korraks. Mul oleks juba esimese tiiru peale maa ja ilm segamini ja tegelt Mrt ka veits kõikus ja tudises kui sealt maha sai.

Oleme puhkuse ajal palju ratastega sõitmas käinud. Haapsalu taga on imelisi metsi nii terviseradadega kui vanade raudteetammidega, kus peal kulgedes on eriti mõnus suve nautida. Ükspäev korjasime isegi paar karbitäit mustikaid sügavkülma. Paralepas mustikatest mustab, aga mulle kleebivad seal iga kord mõned puugid külge, mistap eriti ratta pealt maha tulla ei taha.

 Kui märkad suurepärast ronimispuud, siis tekib ju kiusatus…

 Väga kõrgele ta siiski ei roninud, sest puu oli hullult vaigune. Ma ei mäleta, et kuusevaik oleks olnud meile lapsepõlves mingi probleem, kui kuuseladvast üle majakatuste vaatasime ja Kuldma-mutt all õiendas, et tulge kohe alla, muidu tema on pärast süüdi, et me ennast surnuks oleme kukkund. Endal tal maailma kõige teravamate hammastega koeranähvitsad kõrval ootasid saaki. Ega me ei tulnud alla.

 Kuna mu sõrmed on kobad, siis arvasin, et ega ma enam mitte kunagi elus marjule ei lähe, aga kui metsaalune sinetab mustikatest, oleks patt neid mitte kaasa võtta. Mrt-l on suurehulgalisest mustikakorjest lapsepõlvetrauma, aga kuna meil oli suure korvi või ämbri asemel pisike liitrine isend, ta aitas selle täis korjata. Mina lapsepõlvest mustikate korjamist ei mäleta, sest tädi Netty käis seal enamasti oma sõbrannaga nii, et läksid mitmeks päevaks metsa ja magasid kuuse all.

Ma poleks ausalt öeldes uskunud, et oleme võimelised puhkuse ajal lihtsalt vedelema. Mrt küll iga päev programmeerib ja see on ka töö tegelikult, aga me pole mitte midagi ehitanud ja see on ime küll. Maja kallal rapsimisest loobumine oli me ühine otsus, sest me ei tahtnud tekitada olukorda, kus puhkuse lõpuks on pangaarvel ainult mingid riismed. Suuremad tööd peavad ootama kuni suvila müüdud saame ja me oleme arvestanud, et see võib võtta mitu aastat.

Kui päike looja läheb, sätime ennast verandale istuma. Päeval on siin nii kuum, et võiks leili visata, aga õhtuhämaras hoiame ukse ja akna lahti ja laseme tuulel jahutada. Juba mitu päeva on me õuel ja verandal mere lõhn, sest kerge tuul on tagalahe poolt ja meri lõhnab ilmselt kuuma ilma tõttu rohkem kui muidu. Rohutirtsud siristavad nagu mingised, aga muidu üldiselt on väga vaikne. Ma ikka veel ei väsi imestamast, kui vaiksed on Haapsalu ööd isegi suveajal, väikeste eranditega muidugi (rock ja ameerikaauto).

Ahh, tuli meelde, et käisime ju ühel kontserdil ka enne mu sünnipäeva. Rock in Haapsalu, Chris de Burgh ja James Morrison. Tõenäoliselt oli see viimane vabaõhukontsert, kuhu ennast vedasin, sest no ei harju ma ära igasuguste segajatega. Kõige rohkem häirivad mind suitsetajad, mees käis isegi ühele pundile ütlemas, et kas nad oleksid nii kenad ja suitsetaks veidi eemal. Liiga palju röökivaid lapsi, purjus naisi ja suitsetavaid inimesi, no mis muusikaelamust sellisest kohast saaks? Sigaretisuits paneb mul nina kinni, olen selle suhtes juba mõnda aega allergiline. Õudselt jama on, kui ei saa hingata.

EDIT: Tuli meelde, et nägin Stockholmi skääride vahel, seal, kus juba suvemajad tihedalt koos, hüljest ujumas. Vaatasin esiotsa, et vaal, sest täpselt samamoodi liikus ja hea mürakas oli. Olen varem hülgeid ainult jää peal näinud, Hiiumaale sõites.

Puhkus ja muu taoline

Thursday, July 18th, 2019

Mõtsin, et täheldaks vaikuse katkestuseks üles mõned puhkuseaegsed seigad. Seda ma ka vist pole veel ütelnud, et meie perest alustavad sügisel ülikooliga mitte ainult ema ja isa, vaid kaks last ka. Kmr läheb tehnikaülikooli bakasse ja Ruth hakkab oma eriala ehk terviseteaduse magistrikraadi tegema. Mõlemad lapsed murdsid suurest konkursist läbi, aga mehikesel oli see lihtne, sest tema sai lihtviisiliselt oma punktiskooriga sisse ilma, et oleks pidanud mingeid eksameid tegema. Siuke elu siis, et hakkame jälle palju Tallinnas olema.

Puhkus kulgeb meil Mrt-ga verandaga majas peamiselt lebotades. Me ei tee mitte midagi. Ma ainult aias natuke toimetan ja mees juuris täna välja suure õunapuukännu, aga tema siiski põhiliselt õpib siin. Ma vahin niisama roose ja võtan päikest, küpsetan ja vaaritan ja isegi eriti lugeda ei viitsi.

Raamatupidamise tööd on palju, aga muudkui lükkan edasi.

Ükspäev käisime Laulasmaal Mrt kursaõe sünnipäeval. Peale südaööd jõudsime koju ja sellist unerütmi häiret ju vanainimesed pikalt põevad.

 Sünnipäevale minnes olime veel reipad.

Möödunud nädalavahetusel oli siin jälle ameerika autode kräu ja linn hullusti umbes. Meile saabusid rotsad ja lapsed, mistap ühel nädalavahetuse ööl majutasime lausa üheksat inimest. Minu tüdrukud tulevad homme tagasi ja jäävad mõneks päevaks. Juba jupitasin suurema portsu vetsupaberit ruutudeks, sest meil kipub kanalisatsioon umbe minema. Nüüd, kui suurem rahvas majas oli, sai mees jälle käia kaikaga naabri aias kanalisatsiooni lahti surkimas.

 Siin ühed tüübid lähevad jooksuringile, 12 kilti midagi seekord.

 Mrt käis viigi peal supiga sõitmas.

 Mul oli tehtud metsik laar šašlõkki.

 Ja ühte panna cotta moodi asja tegin ka koduaia kirssidega. Ma seda magustoitu olen nüüd siin nii mitu korda teinud, et kirsipuu on tühjaks saanud. Siin sees käib ainult vahukoor, toorjuust ja erütritool ja marjad, želatiiniga tarretan.

Esmaspäeva õhtul, kui just olime Ralkade pere ära saatnud, maandusime verandale kohvitama ja nautisime vaikust, kui helistas üks vana sõber ja küsis, kas ma tema last ja lapse sõbrannat majutaksin ükspäev… Ütlesin sirgelt ära, sest ausõna, noh, meil pole siin hurtsikus selliseid tingimusi, et võõraid majutada saaks. Mul jubedalt küll süümekad pärast tulid, sest üks neist tüdrukutest, kes meile ööseks tulla tahtis, on mu ristilaps, aga ma tõepoolest ei suutnud ette kujutada, kuhu ma nad paneks, kui mul samal ajal on siin lapselapsed hoida ja verandal peame minu sünnipäeva. Meil on endal suur pere, kui kõik lapsed ja lapselapsed kokku tulevad, 11 inimest täpsemalt. Ja mis seal salata, oma ristilast ma enam üldse ei tunne ka, me pole aastaid suhelnud.

Mis öömaja pakkumisse puutub, siis kõik teavad mu privaatsuse kiiksu, eks? Mulle meeldivad külalised, aga mitte siis, kui nad ööseks jäävad. Oma lapsed on muidugi erandid, Ralka kuulub ka sellesse kategooriasse. Aga lambist võõraid majutada, kui mu oma tüdrukud magavad elutoas ja meil on üksainus vets ja duširuum, mis pealegi pole veel valmis ehitatud… neverever. Mind kohutavalt häirib, kui ma ei saa oma tavapärast elu elada, omaette kohvi juua ja paljalt magada ja väheste riietega mööda maja ringi kaaberdada ja kui ma pean kogu aeg olema viisakas ja palju suhtlema. Et vetsu ja duši alla minnes pean ukse seestpoolt kinni panema ja… Nii et vabanduge!

Teisipäeval sõitsime suvilasse niitma ja saunatama ja jäime seekord isegi ööseks.

 Mrt tarvitas isegi natuke vikatit.

 Oma sauna taga.

Käisime muuhulgas kukeseeni korjamas ja mees tegi ühe korraliku jooksu.

 Midagi hädapärast natuke oli. Meie lemmik seenemets on suuremalt jaolt maha võetud, aga õnneks nad ainult harvendavad, mitte ei tee lageraiet. Metsamasinate roobastes ja üle palkide kooserdades üritasin oma õigeid kukekate kohti leida, aga ma alati eksin, kui sedasi hullusti on “tuba segi löödud.”

Järgmisel päeval tegime nats turisti, kolasime Kuressaares ja sadamasse sõites põikasime mehe tungival nõudmisel isegi Kaali järve juurest läbi. Seal me peatusime umbes kaheks selfiks, et mitte laevast maha jääda.

 Kaali ääres.

Aga enne seda juhtus nii, et Kuressaares vanalinna kohvikus valas teenindaja kohvi lauda tuues minu kohvitassi mehe sülle tühjaks.

 Mrt hüppas laksust püsti ja kõrvetada ei saanud. Teenindajatüdruk vabandas ette ja taha, aga nii palju ei taibanud, et oleks siis mulle kompensatsiooniks suuremat kohvi pakkunud või midagi. Tõi hoopis kogemata espresso asemele, jummalast väikese pooliku tassitäie ja ma lihtsalt ei viitsinud seletama minna, et mul oli enne masinakohv tellitud, mis oli ju ometigi tassiäärega triiki. Krt! Mees käis veel tüdrukule ütlemas, kui see laga koristas laua pealt, et ärgu ta muretsegu. Me kolisime teise lauda muidugi, sest eelmine ujus. Ma ka ütlesin preilile, et ikka juhtub, sest tõepoolest, kesse siis meelega tassi kliendile sülle libistab. Kujutan ette, kuidas neiu pärast mitu päeva põeb. Ei imestaks, kui sellise asja peale töölt lahti lastakse, sest hullemat apsakat annab ikka klienditeeninduses ette kujutada.

 Tagasisõidul laevas. Mehel on püksid vahetatud ja meel rõõmus. Hea, et tal olid mingid rannalühkarid ka kaasas, ei pidanud nende plekilistega reisima.

 Tänane kännu juurimine Haapsalus. See valge klaar oli nii vana, et raudselt me lastena selle vilju tarvitasime.

 Nüüd on niisugune kena plekk kännu asemel.

Ma peale hommikust muruniitmist ja peenarde rohimist tegin rattaga treti surnuaeda, et uurida, kas mu lilled on juba kutud. Olid läbi jah, sellepärast tulin kodust raha võtma ja väntasin selveri juurde uusi lilli ostma. Panin mõlemale platsile väikesed roosa õiega begooniad ja kolm tükki tõin koju veranda trepile ka, sest siingi olid võõrasemad tuksis. Rattasõitu tuli kokku päris mituteist kilti, sest ega ma kunagi kuhugi otse ei sõida, ikka mööda mereäärt ja promenaade ja raudteetammi, et oleks ilus ja saaks suve nautida.

Homme tulevad lapselapsed ja ega ma täpselt ei teagi, kui kauaks nad jäävad. Veidi üle poole puhkuse on läbi ja hakkab tunduma, et tervest kuustki jääb väheks. Tahaks lihtsalt olla.

Paneme edasi

Tuesday, July 9th, 2019

 Saime Mrt-ga mõlemad magistriõppesse sisse. Esimest korda elus pääsesin ülikooli esimesel katsel ja seda ilmselt sellepärast, et neil on seal hirmsasti vaja, et keegi tuleks ja õpiks. Ega mul poleks enam tahtmist ka viis korda proovida… Meie eriala 19-st kandidaadist kaks on siiski millegipärast välja praagitud ja õppekohta pakutakse 17-le. Me võtsime omad kohad vastu.

Kahju, et ei tea akadeemilise testi tulemusi. Kuna olin testi tehes ebaadekvaatne, huvitaks mind väga, milleks sellises seisukorras võimeline olin.

P.S. Mrt istub homme kolledžis rakendusinformaatikute vastuvõtukomisjonis.

 

Paranen

Friday, July 5th, 2019

Norwalk kestis kaks päeva. Kuna esimese päeva teine pool oli juba päris kabe, siis lootsin, et ühe päevaga piirdubki, aga ei – eile hommikupoolikul ikka panin veel korraliku paki maha. Terve päev ei suutnud iivelduse tõttu midagi lugeda, lihtsalt istusin diivanis ja vahtisin arvutist filme või tukkusin. Õhtul väsisin vara ja läksin kell üheksa magama. Täna ärgates tundsin ennast juba peaaegu tervena. Enam ei iivelda, kõht on korras, suur nõrkus on üle läinud.

Oli see alles jube!!!

Tegime hommikul pika kõnniringi ja jäime paduvihma kätte. Ahi on köetud, küpsetasin mandlijahust vorsti-juustupirukaid, nüüd istume soojas toas ja sehkendame kumbki oma arvutis.

Hetk tagasi laskus diivanilaua kohalt alla elusuurune koibik. Mrt ütleb, et nad on head, sest söövad dušinurgas keldrikakandeid, aga ma leian, et õues on nende toidulaud igatahes rikkalikum. Jäkid on mõlemad, aga ega nad enne siit ei kao, kui maja remonditud saab. Praegu me ei remondi midagi, sest raha ei ole.

Vaikselt tiksume, puhkus ikkagi. Mul on üksjagu raamatupidamistööd ja Mrt käis eile lausa ohvissis arvuteid parandamas ja ühe töö taris siiagi kaasa, aga suurema osa ajast me siiski ei tööta. See on see värk, et oma ohvissiga samas asulas ei oleks meil mingit puhkust, oleksime liiga kergesti leitavad. Keskkonnavahetus on ka ülioluline.

Mrt kobis elutoa diivanist magamistuppa, et veidi sõba silmale lasta. Keskkonnavahetus 😀

EDIT: Unustasin ütelda, et see, kuidas Mrt mu eest Norwalki ajal hoolitses, on tuhat korda mõjusam armastusavaldus kui ta igapäevaselt lausutud “ma armastan sind.” Imetlen.