Archive for the ‘Mrt’ Category

Pidu peo otsa

Sunday, December 16th, 2018

Talv tuleb

Monday, November 26th, 2018

 Aias väga midagi enam ei õitse, kühveldasin osadele roosidele talvekatet peale, seda turba moodi asja, ja tõin avanemata roosid tuppa.

 Viimased õuepeenra tomatid.

 Laupäeva õhtu. Midagi romantilist seal tegelikult polnud, sest ainult õppisin, õppisin ja õppisin.

Laupäeva õhtul kossult koju jalutades oli mustas taevas hiigelsuur kollane kuu ja tagalahel laulsid luiged midagi sellist, et lumi tuleb, lumi tuleb. Tohutult ilus kaeblik laulukoor oli.

Esmaspäeva hommikuks oligi lumi maas. Olin oma auto harja kuhugi “kindlasse kohta” ära pannud, mistõttu pidin väikese kraabitseriga ja kinnastega auto lume alt välja kaevama. Tagatipuks avastasin sõidu ajal, et aknapesuvett ei tule. Pidasin lausa kaks korda tee ääres kinni, et tsekkida, kas jäätükid veejugadel ees on või midagi, ei olnud. Panin juba septembris autosse talvise aknapesuvedeliku, -20 peaks kannatama, sestap jääs nagu midagi olla ei saanud. Kapott oli ka nii jääs, et ei saand sinna alla vaadata, kas klaasipesuvedelikku on üldse.

Raplasse jõudes põikasin kohe suure poja töö juurde, ostsin pika tellitava varrega harja (sest ma mitte kunagi auto katuselt ja isegi esiklaasi keskosast ei ulatu puhastama) ja ühe panka klaasipesuvedelikku. Selgus, et paak oligi päris tühi, aga nõme on see, et kojameeste mootor ka midagi surinat ei tee. Kui kangi tõmban, on vaikus. Suur poeg arvas, et ikkagi pump külmunud, sest see on ees stange taga. Et iga-aastane jama, et keegi ei usu, et külmunud, aga ikkagi on. Noh, nii palju siis profülaktikast… Ma päriselt ka juba septembris panin talvise vedeliku sisse, tilgakesele suvisele otsa küll, aga mingi 3-4 liitrit läks seda sinna. Kas saab siis olla, et talvine “auras” ära ja suvise viimane tilk kogunes kuhugi ja on seal jääs? Olen suurema külmaga ka suvisele talvist hulka pannud ja pole külmunud.

Väga vastik on sõita, kui esiklaasile koguneb valge soolakiht ja seda ei saa maha pesta. Kmr võttis mu auto niiütelda tööle kaasa, et vaadata, mis värk on. Pean õhtul kaugele koju tagasi sõitma ju.

Ehh, laps kirjutas, et kojameeste värk hakkas tööle ilma et ta midagi oleks pidanud tegema. Et siis ikkagi jääs oli.

Maanteed olid vastikud-vastikud, lumised, libedad, soolamärjad. Ühel pikal sirgel jooksis mulle vastu jänes, täpselt keset teed otse minu poole. Suutsin hoo maha võtta, aga päris pidama ei saanud ja ta, tuutu, keeras alles siis kraavi poole, kui juba mu auto juures oli. Pobisesin omaette, et keera ära, keera ära, no teisele poole, eks, a ta kurivaim silkas täpselt mu auto ette. Silmaga vaadeldes tundus, et kadus auto alla, aga kuna mingit kolakat ei käinud, siis vist sekund enne jõudis eest kaduda. Ei taha ju libedaga järsult pidurdada ka, kuigi oleks vist isegi võinud, sest abs tööle ei hakanud ja mul on autol hullult head naeltega rehvid all, maailma parima mustriga.

Talve ma ei salli. Ei tahaks öelda, et vihkan, aga absull ei salli.

Töökätest

Thursday, November 22nd, 2018

Olin eile õhtuks peast täielikult arvut, sest peale kahte koolipäeva, kui äri uks on kinni olnud, on kolmapäev nagu esmaspäev. Juba hommikul hakkasid arvutid uksest sisse voolama ja päeva peale toodi neid remonti tervelt 11 tükki. Korda suutsin neist õhtuks teha vist viis ainult, osad panid sedasi näkku, et Mrt pidi peale sulkatrenni tööle tagasi minema ja saabus sealt alles kell kümme. Kusjuures kui täna hommikul kell seitse ärkasin, oli mehest majas järel ainult kohvilõhn, ise ta oli juba ammu ohvissis eilseid töid lõpetamas. Päeval tal on ju põhitöö mujal ja kui ma mingeid töid ei oska või haigete käte pärast teha ei saa, peab mees oma äris rabamas käima. Üldiselt muidugi peaks rõõmustama, et tööd on palju, sest siis saan palka ega pea muretsema, kas suudan arved maksta. Siiski loodan, et selline hullus nagu eile on pigem harv ja erandlik. Mõtlesin isegi, et oli siis seda nüüd vaja, et kolmest konkurendist kaks ennast korraga kinni panid, võinuks ju ühe kaupa minna. Ega ma ei tea, kas neilt palju tööd meile lisaks tuleb, sellepärast nad ju sulgesidki, et midagi teha polnud.

Igatahes olid mul eile töölt tulles isegi jalad väsinud ohvissis edasi-tagasi sõelumisest ja peale õhtusööki, kui üritasin koolitööd teha, jäin lihtsalt diivanisse tukkuma. Pole ikka energia enam see, ütleme nii.

Täna oli see-eest täiesti rahulik päev, sain isegi natuke koolitööd nokitseda. Järjekordselt on nii, et rühmatöö liikmetest ainult pooled teevad pidevalt asja. Mina niisama vahtida ei suuda, eriti kui tähtaeg läheneb ja nii ongi nüüd, et uurimuse tekstiosa olen põhiliselt kirjutanud üksi. Täitsa loodan, et see on mul selles koolis viimane rühmatöö, no ei viitsi enam. Kusjuures kõige rohkem häirib mind tempo, sest tahan alati oma tööd võimalikult vara ära teha, kasvõi kuu aega enne tähtaega, ega suuda mitte midagi jätta viimasele minutile.

Imelikul kombel on ülikooliaastatega juhtunud nii, et ma pigem teen eksameid, milleks on vaja pähe õppida konkreetseid asju, kui et kirjutan mahukaid kodutöid. Tegema peab muidugi mõlemaid. Kusjuures enne taas kooli minemist arvasin, et eluski ei suuda enam ühtegi eksamit teha, täiega pelgasin neid. Nüüd õpin, vean ennast kohale, ei pabista kõige vähematki ja lihtsalt teen need asjad ära. Siiani on läinud suurepäraselt. Ikka täitsa nii hästi on seni läinud, et eksamil paljud tahavad muudkui minu kõrval istuda… Ega ma ei ütle ette, enamasti.

Viimasel sessil kommunikatsiooni aines harjutasime esinemisoskust ja pärast analüüsisime salvestusi. Minu etteastet hinnates ütles õppejõud, et tal oli valus vaadata, kuidas ma esinemise ajal oma käsi mudisin. Ega ma terve aeg kätega ei mänginud, ainult alguses ja põhjendasin seda sellega, et ilmselt tahtsin oma vigaseid käsi peita (võinuks siis selja taha panna!). Õppejõudu see hirmsasti häiris, kuigi tõesti tegelikult peitsin ühe käe sõrmed teise peopessa ja siis kuidagi vahetasin käsi ja noh, eks liiga palju ikka siplesin nendega. Ta väga erutunult seletas, et tõesti valus oli vaadata ja harjuta see välja. Hea teada, järgmisel etteastel juba hoidsingi käed selja taga.

Aga. Kui järgmisel päeval üks kursavend sama asja tegi ja erinevalt minust sudis oma kätega terve esinemise aja, ühe käega teist mudides ja nii, siis õppejõud seda hiljem analüüsis ei maininudki. Mulle tundus see imelik, sest eelmisel päeval olin ise hullu kriitikat selle kohta saanud, sellepärast hõiskasin üle auditooriumi, et aga O ka mudis oma käsi ja nii kaua veel ja tuletasin meelde, et eile minu puhul see sai palju tähelepanu, aga täna keegi nagu ei märkagi. Õppejõud ütles, et väga õige, jah. Aga ei mingit valusa vaatamise juttu.

Ja siis ma mõtlesin…

Alles õhtul kodus hakkasin mõtlema, millest õppejõul selline erinev reaktsioon ja miks ta meid sedasi erinevalt kohtles kui ometi kõik komponendid, mida ta hindama pidi, olid sarnased. Ja ma mõtlesin välja, et põhjus on mu deformeerunud sõrmedes, mida õppejõud ei suutnud vaadata. Mõni inimene ju ei suuda vaadata ka seda, et kellelgi puudub jalg või käsi. Mis mu vigaseid sõrmi puudutab, siis olen kord sattunud ka olukorda, kus üks noormees õhtusöögilauas ütleb, et ta mu sõrmi vaadata ei saa, sest tal läheb süda pahaks. Täiesti mõistan, et millegi nii inetu vaatamine võib olla väga häiriv, valus lausa.

Kui seda lugu lastele rääkisin, läksid nad nii vihaseks, et asusid mind kaitsma ja lohutama nagu mingised emalõvid oma pojukesi. Üritasin neile seletada, et selleks meil see aine ongi, et oma esinemisoskust drillida ja õppejõud ütles seal kõigile igasugu erinevat kriitikat. Mõni matsutas rääkides suuga, mõni hingas valesti või oli diktsioon halb, erinevaid puudusi oli ja kõike avalikult arutasime. Mul poleks seda haigete sõrmede teemat üldse pähegi tulnud, võtsin seda kui lihtsalt kasulikku õpetust, kuni kursavend veel hullema käte mudimisega tähelepanuta jäi.

Ma nüüd mõtlen, et kui see aine meil läbi saab ja viimased esinemised tehtud, lähen küsin õppejõu käest, kas oli tal päriselt valus vaadata mu käsi sellepärast, et mu sõrmed moondunud on. Sest kui see tõesti nii oli, on mu meelest ka õppejõul siin üks õppimise koht.

Elukestev õpe ja need teised moodsad sõnad.

Milline

Thursday, November 15th, 2018

Päev algas sellega, et läksin Tre Raadiosse ja rääkisin otse-eetris diabeetiku toitumisest. Saade on järelkuulatav siin: 15.11.2018. Pidin ära täitma miinimum 20 minutit, aga öeldi, et võin vabalt üle lasta, kui juttu kauemaks jätkub. Vaatasin, et olengi selle saate külalistest kõige pikema monoloogi salvestanud, umbes pool tundi, ja ma oleks tegelikult veelgi rääkinud, tõesti väga palju olulist jäi ütlemata. Ebamugav oli, et ma polnud valmistunud selleks, et saatejuht tahab tervetele inimestele soovitusi kuulda, ma ainult diabeetikutele olin valmistunud rääkima. Vastata muidugi oskasin, sest olen ülikooli tõttu juba aastaid teemas sees, aga oleksin tahtnud olla kontsentreeritum.

Enne saadet küsis raadiomees, kas olen varem raadios rääkimas käinud, mille peale meenutasin, et eelmises elus, no nii päris möödunud sajandil olen kirjutanud üleriigilisse raadiosse uudiseid ja need ka ise telefoni teel otse-eetris maha lugenud. Saatekülaliseks olen ka varem käinud. Ma olin ju ajakirjanik. Tollal oli see tegevus väga õudne, hullult pabistasin iga kord ja kahetsesin, et nõusoleku andsin. Ometi ei kokutanud ma kordagi ja sain oma asjad alati korralikult loetud.

Täna ei pabistanud ma üldse. Läksin raadiosse nagu teeks mingit kõige igapäevasemat asja, ma isegi täitsa tahtsin sinna minna ja juttu jätkus kauemaks. Olin omale paar lehte spikreid teinud, et ei unustaks olulisi asju, fakte ja numbreid ja panin ka läpaka lauale lahti, kust üht-teist vaadata saaks, aga mikrofon oli nii suur ja kogu see kronstein mu nina all nii pirakas, et varjas arvuti ekraani täiesti ära ja piirdusin ainult paberitelt piilumisega, neid sain endale nina ette tõsta. Suud mikri juurest eemale liigutada ei tohtinud, päris peaaegu vastu mikrofoni pidin olema terve aeg. Saatejuht oli ka igasugu salvestuskola taga peidus, talle otsa vaadata ka nagu üldse polnud ruumi ja tegelt polnud vajagi, sest tema küsimused tulid mulle kõrvaklappidest.

Kui saade läbi sai, hüüatas noormees teisel pool lauda mitu korda, et väga hea ja väga super, höhö. Sain hakkama. Pärast töö juures kuulasin rahulikult salvestuse üle ja olin üllatunud, et mu hääl mind üldse ei häirinud. Tavaliselt ei ole mulle mu hääl erinevates salvestustes meeldinud ja alati põen, et räägin liiga kiiresti, aga täna ei häirinud mind mitte miski.

Armas oli see, et laps kuulas oma autoremonditöökojas saadet ja kohe kui see lõppes, kirjutas mulle FB-sse tunnustussõnu. Lisas veel, et üks naine ta töö juurest, kes muideks on mu endine paralleelikas ja matkakaaslane, oli öelnud, et räägin nii tarka juttu nagu mõni professor. Mrt ka tegi märkuse, et mõne mõiste oleksin pidanud lihtsamas keeles lahti rääkima, aga kui saate üle kuulasin, siis tundus endale küll, et nii mitu korda sai mõnda asja korratud, et küllap sai igaüks aru.

Tööle tagasi jõudes vaatlesin ülima rahuloluga guuglianalüütikust, kuidas reaalajas rahvas mu diabeediblogis ringi sebib. Olles kaks päeva jälginud, kuidas peavoolumeedias diabeedispetsialistid, arstid ja õed, rahvale kärbseid pähe ajavad ja räägivad ainult ravist, mis ei toimi (öeldes selle ka otse välja, sest nii on), olin eriliselt tänulik selle eest, et mind saatesse kutsuti. Iga sellise väikese sammuga, mida avalikkuses teen, saab mõni diabeetik järje peale aidatud. Mu tempo on aeglane ja olen ikka nagu hüüdja hääl kõrbes, siiski rohujuuretasandil asjad vaikselt, aga järjekindlalt muutuvad.

Pärast sujus mu igapäevatöö ka eriti ludinal ja isegi oma ohvissi wifi-probleemi suutsin üksi lahendada. Mõnus eduelamus on, kui saan hakkama millegagi, mida pole varem teinud ja eriti veel kui suudan meest üllatada sellega, et temalt abi ei küsi ja täitsa ise mõne endale uue asja teen. Mul keset kiiret tööpäeva kadus wifi, ükski restart ei aidanud. Kuna Mrt ei saanud koolist ära tulla, et asja lahendada, turgatas mulle pähe, et meil ju riiulis ports wifi ruutereid, et prooviks äkki selle välja vahetada. Need uued ruuterid on mingid tillukesed karbid, mille häälestamisega on klientidel olnud probleeme ja ma täitsa kartsin, et need meile kätte jäävad, et äkki ei saagi asja neist ja keegi ei osta. Täna avanes mul suurepärane võimalus ise testida, kuidas neid asjakesi tööle panna ja kas töötavad üldse.

 Selline väike valge vidin, TP-Linki ruuter. Üllatavalt lihtne oli seda tööle panna ja suutsin isegi talle me tavapärase parooli peale võluda. Pärast kekutasin mehele, et panin parooli ka peale. Ja siis natukese aja pärast lisasin, et kle ma su käest ei küsinudki, kuidas see käib. Ihhiii. Mees ütles, et ta märkas jah. No parem oleks, kui ikka märkab, milline suurepärane tööline tal on 😀

Mul on kaks päeva järjest jälle sattunud ärisse mehed, kes otsivad pilguga me ohvissist meest taga, et kas ühtegi spetsialisti ei olegi kohal. Ma täitsa ülbelt olen hakanud vastama, et peale minu siin ühtegi teist spetsialisti ei ole tõesti. Siis nad on sunnitud oma arvutid mu kätte remonti jätma ja ma oma tubli tööga pean iga kord ennast rehabiliteerima. Kuna osa operatsioone teen juba kliendi nähes ära ja nende küsimustele mul enamasti ka vastused olemas on, ei olegi viimastel päevadel enam juhtunud, et keegi oma arvutiga sellepärast tagurpidikäigul põgeneks, et mingi mutt kavatseb ta pilli näppima hakata. Mulle täitsa meeldib mu töö. Vist põhiliselt sellepärast, et mulle meeldib inimesi aidata.

Mrt tuli täna töölt hiljem koju, oli käinud me ohvissist läbi, et ühele kliendile ta arvutid kätte anda ja klient saatis mulle tänuks pudeli valget veini ja Maiuspala kommikarbi. Maitea, kas kommid olid Mrt-le põhiliselt või pigem meile mõlemale vist ja kes neid siin sööb üldse.

Koormust on ja ilu

Monday, November 12th, 2018

Eelmisel nädalal olin jälle kaks päeva koolis ja kolm päeva üksi tööl. Koolis on pigem puhkus, aga hiljem tööl käib siuke andmine, et pole hoo ega hoobi vahet. Reede hommikul oli mul lausa mitu onu oma õnnetute arvutitega leti ees järjekorras, üritasin neid kõiki korraga aidata, aga viimaks pidi ikkagi Mrt ühe neist üle võtma võrgu kaudu, sest mul mõistus otsa lõppes. Õnneks ta saab oma loengute ajal tihti siiski ka kontaktne olla ja vajadusel tuld kustutada.

Positiivne on üksi tööl rabamise juures see, et päev läheb kiiresti ja pole passimist, kuigi hea meelega pühendaksin paar tunnikest tööajast ka õppimise peale. Aga kussa saad. Õhtuti olen üsna kutu, sellepärast kuluvad nädalavahetused õppimisele ära ja tšillimise aega jääb väheseks. Üks mahukas kodutöö on mul pealegi selline, et kui selle taga juba viis tundi istunud olin, jooksis juhe sedasi kokku, et Mrt pidi aitama mul ühes tabelis korda luua, mul endal absull enam pea loogikat ei tabanud.

Laupäeva õhtul jalutasime Dietrichisse sööma. Mrt oli seal varem käinud kooki mekkimas, aga ma polnud sinna üldse enne jalga tõstnud. Oma suureks üllatuseks kogesime üliarmsat teenindust ja toidud olid superhead.

 Sööki oodates sai raamatuid lugeda.

 Seda me ei tellinud, väike eelroog oli üllatus peakokalt. Need krussid alusel on rediseidud, hirmus head. Üldse kõik see komplekt oli mõnus. Ma isegi kuivikuid sõin ja hiljem sooja krõbeda koorega saia, mille peale sain muidugi järgmise hommiku paastusuhkru 6,7 mmol/l. Üks kord elame… Või noh, õnneks patustamised piirduvad mõne nädalavahetusega ja argipäevane ketotoit teeb mu korda jälle.

 Siuke võimas praad, väga maitsev.

 Mrt võttis kooki ka, ma siin varastan ta tükilt marju. Magustoite ma rohkem ei puutu, õnneks pole mingit isugi nende järele.

Kodu poole jalutades hakkasime rehkendama, et justkui liiga väikse arve saime. Vaatasime hiljem kodulehelt hinnad täpselt järele ja saime aru, et mu 4-eurone majavein oli arvelt välja jäänud. Olime küll lahkesti neile jätnud viieka jotsi, aga see pold nagu asja mõte, et sellest nad me arvet katma peaks. Mrt-d see vaevas nii palju, et läksime pühapäeva ennelõunal Dietrichisse tagasi ja mees maksis mu veini tagantjärele kinni. Eelmise õhtu teenindajatest polnud ühtegi tööl ja tütarlaps, kes makse vastu võttis oli üksjagu üllatunud siukseid veidrikke nähes. Mees vabandas, et meil oli eile väga kena õhtu siin ja ei taha võlgu jääda või midagi nii. Et ikka hing ka rahule jääks.

Pühapäeva õhtul käisime kinos Queeni filmi vaatamas. Enne algust täheldasin, et unustasin taskurätte kaasa võtta, aga õnneks polnudki vesistamise film. Päris lõpus, kus rahvas ekraanil hullusti kaasa elas ja laulis, küll oli väga harras hetk, aga mitte selline, mis nutu peale ajaks. Naised seal pühkisid silmi küll, ma nägin. Film mulle täitsa meeldis, kuigi esimeses pooles tundus, et tuleb igav asi. Muusikat oli palju ja see meile meeldib väga, juba tolle pärast tasub seda filmi vaatama minna. Elulood, kui nad tõde räägivad, on alati huvitavad vaadata.

Kinost saime välja poole üheksa ajal ja sõitsime kohe ka verandaga majast minema, sest Mrt peab väga vara tööl olema ja me ei tahtnud hommikul seal sebima hakata. Ruth oli isadepäeva puhul poetanud Mrt-le köögilauale huvitavate steitmentidega  šokolaadikarbi ja Kmr tuli mulle esikus vastu rosetiga kingikarp näpus… Et mis? Lihtsalt niisama, sest olen ta ema… Mu üldse mitte väga vana Huawei telefon on jäänud surmaeglaseks, miski puhastamine ega putitus enam ei aita, sellepärast kinkis laps mulle pruugitud iPhone seitsme. Ilusa, kiire, selge ja kirka pildiga telefoni. Sellised armsad lapsed meil.

On nigu on

Friday, November 2nd, 2018

Eelmisel nädalal tabas mind vist kõigi aegade suurim stress, mille tõttu veel eile hommikul metsas kõndides tegi hingamine südame piirkonnas valu. Mul alati just südamelihas annab siis tunda, kui elu juhtumisi vahelduseks hernes ei ole.

Nüüd on november, mu selle aasta suurima õpikoormusega kuu, millest püüan kuidagi libedalt vingerdades läbi tulla. Kahetsesin, et ühe kursuse võtsin ja täna napikalt oleksin korraldajale kirjutanud, et sorry, kustutage mind nimekirjast maha, sest loobun. Osalt sellepärast, et miskit uut ma seal ei õpi. Aga kõige rohkem hakkas mind häirima üks võõras inimene, kes istub loengutes, kuri nägu peas ja kui siis mõni rühmatöö kaaslane mõne ettepaneku teeb, ta lihtsalt tulistab hukkamõistu ja materdab kõik mõtted maha. Pole eluski sarnast pidurit näinud. Meil on FB-s salagrupp, kus oma grupitööd arutame ja see inime on lihtviisiliselt paar korda põrutanud sellisel ebaviisakal moel teistele, et lõpetage see või too, et loen suu ammuli ega mõista, kas inimesel on elu pekkis või on tal mingi diagnoos. Vbla on katkine inimene, vbla lihtsalt ülbik. Täiesti uskumatu tegelane on ja täna viimaks otsustasin, et mind ikka nagu päriselt huvitab, kuhu sellisega koostöö välja viib või milleks siuke veel võimeline on. No vot, ei saa loobuda, sportlik huvi tekkis. Et kuidas inime hakkab juba saama 50 aastat vanaks, on mitu kooli läbi käinud ega ole ikka veel elementaarseid suhtlemisoskusi omandanud? Kusjuures ühiskondlikult väga aktiivse inimesega on tegu, tal tutvusringkond on suur ja.

Muidu üldiselt, kui mul just pole vaja viibida kurjade inimeste hulgas, ma alati lahkun. Sel korral mul ikka vist oleks vaja see kursuse lõpetamise paber kätte saada.

Oma seda nn päris õppimist, diplomiõpet, pole viimasel ajal üldse jõudnud töö juures teha, sest neil vähestel päevadel, kui siin ametis olen, on tööd kohati üle pea. Täna, näiteks, on reedele omaselt rahulik, sain isegi oma uurimustöö küsimustega tegeleda ja praegu kirjutan blogi. Aga enamasti on mul korraga vaja mitut arvutit remontida ja Mrt ei saa palju abiks käia, sest ta põhitööl väga hõivatud on. Ta tihti käib pühapäeviti lahendamas neid asju, millega ta ainus tööline pole hakkama saanud.

Täna panen aga jälle sildikese uksele, et esmaspäeval-teisipäeval suletud, oleme koolis. Ei tea, kas rahvas hakkab juba ukse taha jäämisega ära ka harjuma, kui neljas aasta järjest sedaviisi jamame?

Vbla peaksin eraldi postituse tegema oma tervisest ja söömisevärgist? Mul on üht-teist üles tunnistada. Näiteks seda, et vahepeal hakkasin kujutlema, et võin üks kord nädalas süüa saiavärki, mida Haapsalu ohtralt pakub? Või, et mis see siis ikka teeb, kui söön iga päev üks või kaks väikest õuna, kui kõik muu söömine on täielik low carb? Paastusuhkrud keerasin pekki ja kuus-seitse kilo võtsin kaalus juurde.  Kuni ühel hetkel otsustasin, et ei või ikka kõiki oma ihuhädasid kliimaksi kaela ajada ja pöördusin tagasi ketogeense söömise juurde ja hakkasin üle hulga aja tegema 24h paaste.

Piisas juba ühest nädalast paari pikema paastuga ja üliväheste süsivesikutega (köögiviljast peamiselt), kui kuumahood peaaegu kadusid, kaal hakkas kukkuma ja enesetunne läks mõnusaks. Mäletate, ma hädaldasin oma kuumahoogude ja öise higistamise pärast? Praegu ma ei mõista isegi, miks juba pool aastat tagasi kõike teooriat, mida olen omale pähe toppinud, praktikaks ei pööranud. Tõsiasi on see, et kui olen ketoosis, ei ole mul mõnel päeval ainsatki kuumahoogu või tuleb üks ainumas alles õhtul kell kaheksa ja öösiti ei higista enam peaaegu üldse. Enesetunne on uskumatult hea ja tagatipuks näen nii palju kenam välja, et inimesed on hakanud komplimente tegema. Ilmselgelt ei sobi mulle carbface, see teeb mind vanaks ja koledaks kottis silmaalustega mutiks. Mis kehakaalu puutub, siis ega mul üle viie-kuue kilo ei ole tegelt vaja alla võtta. Ta aeglaselt läheb, aga küll ta ükskord ikka kaob. Üleminekuiga on ausalt öeldes üks rist ja viletsus siiski.

Kui sulle tundub, et…

Tuesday, October 23rd, 2018

Mul on mõningaid kaootilisi ülestähendusi.

Kui sulle tundub, et majas on hiir, siis järelikult seal ongi hiir.

Eile õhtul Haapsalu maja vetsu minnes tundus mulle ühe lühikese hetke jooksul, et poti taga toimus mingi krõbin. Midagi-kedagi näha polnud, sellepärast arvasin, et ise krõbistasin põrandavaibaga või vetsupaberiga või…

Hommikul, kui kooli minema hakkasin, nägin, kuidas tilluke must hiir jooksis köögi kraanikausi juurest vetsu-duširuumi ukse alla. Pekki küll!!! Meil pold ju siin hiiri!!!

Võtsin tüki villa ja toppisin sinna ukse alla, muud materjali polnud käepärast. Arvasin, et ju ta sealt kuidagi palgi alla pääseb ja sealt kõrvalkorterisse ehk et ju ta naabri korterist tuli. Täitsa rumal ja mõttetu lahendus. Sest kui lõuna ajal koolist koju tulin, nägin sama musta tonti vetsupoti taha seina alla kadumas.

Mul midagi vahendeid ei olnud, millega hiireauku lappida. Õnneks sain ühele silikoonipüstolile hinge sisse ja lasin palgialuse möksi täis. Kõige peale toppisin veel klaasvilla. Võib ju loota, et kui ta nüüd oma nina sinna vedela silikooni sisse topib, siis ei taha ta rohkem me majja tungida.

Õudselt nõme on, kui hiired majas jooksevad. Eelmisel talvel leidsin aint ühe hiire padja alt ja seegi oli surnud. Ju ta mu hõrgutisi sõi. Üritasin tänagi Coopist neile suupoolist osta, aga selgus, et hiirelinnas Haapsalus on absull kõik mürk poest otsas. Leidus ainult erinevaid hiirelõkse, aga mina mingeid surnud isendeid majast kokku korjata ei taha. Ja ongi tore, et mürki pold, äkki ma ikka kuidagi sain selle käigu kinni pandud täna. Haapsalu vanalinn kubiseb igat sorti hiirtest, kuigi kasside kontsentratsioon on siin kõrge. Rõve-rõve.

Vot sellised pragmaatilised tegevused. Muidu üldiselt sain koolist tulema juba lõunast, sest selgus, et õhtupoolses juhtimisloengus võetakse läbi täpselt sama teema, mille me oma praktikaaines hommikupoole just läbi käisime. Juba täitsa mitu korda olen jõudnud kahetseda, et ennast juhtimiskursusele kirja panin, sest paistab, et saan sealt ainult paberi (ja ühe rea CV-sse). Esimesed loengud on olnud sellised, et minu eriala inimestel pole seal õppida mitte midagi uut. Ma selle CV rea pärast tegelt sinna läksingi, aga nüüd on hakanud häirima, et iga nädal pean äri kinni panema kooli tõttu. Täna kimasingi juba lõunast tööle tagasi, kell kaks olin kohal ja täitsa mitu klienti käis, kes muidu oleksid jäänud ukse taha. Nii piinlik ja nõme, kui äri ainus töötaja on pidevalt koolis.

Keegi salapärane isik oli mu äraolekul poetanud me Rapla kodu postkasti selle raamatu (hahaa, hällõu, K!):

 Aastast 1961, 15 kopikat.

Kuni selle hetkeni, kui pildi FB-sse panin, polnud meil mingit aimu, kust raamat pärit. Nüüd tean, et Tunneli-vanama varudest. Ehh, see on täitsa armas 😀

Mul hästi palju igasugu muljevärki on kogunenud vahepeal, aga kõike ei jõua kirjutada. Eesti meedikute portaalidest jooksis läbi artikkel,  mille pealkiri ütles, et süsivesikutevaene toitumine on eluohtlik ja see ajas mind ausalt öeldes üle hulga aja tegutsema. Isegi Med24 astus samasse ämbrisse, laskusin seal nn uurimust refereeriva arstiga pikemasse vestlusse. See arst on mu tuttavate tütar, mu oma kodulinnast pärit, aga seda ta vist ei tea, kes mina olen, kuigi oma nimega esinen. Me vestlus artikli all lõppes sellega, et jagasin oma kahe aasta vanust seminaritööd, mida ükskord ammu üritasin artiklina Med24-le anda, aga mille nad peale pikka kaalumist ära tõukasid. Passin nüüd, kas kustutavad mu kommentaari maha või lasevad siiski arstidel ja diabeediõdedel mu uurimust lugeda. Teema on diabeetikute toitumine, teaduspõhine ja ravimifirmadest sõltumatu. Süsteem on meil, teadagi, mäda. Riigi raha kulutatakse roppu kanti insuliini peale lihtsalt sellepärast, et tordi söömine on igaühe inimõigus, olenemata diagnoosist.

Üks Riia sutsakas

Sunday, September 30th, 2018

Kuna meil siin reisimiseks üldsegi raha ei ole ega paista ka lähiaastatel tulevat, haarasime võimalusest kinni ja käisime sponsori kulul Riias me poiste kossumängu vaatamas. Mu meelest see oli mõnus vaheldus, kuigi bussisõit oli kokkuvõttes päris ränk. Ikkagi umbes neli tundi sõitu sinna ja teist sama palju öö hakul tagasi.

Buss oli uus ja ilus, kohad krabasin bussijuhi selja taha, et oleks mõnus otsevaade maanteele. Sest ega ju ei tea, vbla mul läheb süda pahaks. Kahjuks suurepärased vaated ei teinud pikka istumist kuigivõrd kergemaks. Ma ise kannatasin sõidu päris hästi välja, aga mees tagasiteel muudkui hädaldas – küll valutas tal jalg algul reiest, siis paremast põlvest ja siis vasakust põlvest ja üleüldse hakkas tal igav, sest tuled võeti maha ja ta ei saand raamatut lugeda. Riiga sõites ta oli täitsa vakka, sest siis oli valge ja ta lugeski terve tee. Ma küll üritasin teda õpetada, et vaata maanteele ja mediteeri, no mõtle midagi mõnusat ja… Ei talle siuksed asjad peale lähe. Mrt on nagu üleorganiseeritud laps, kes ei oska mitte kuidagi olla kui kõik ekraanid ja raamatud ja isegi valgus ära võetakse. Mind päris üllatas, et ta siuke durasell on, et üldse niisama midagi tegemata olla ei oska.

Mrt telefoni aku oli tühi ja juhet polnud taibanud kaasa võtta, sest ei tulnud selle peale, et bussis on iga istme juures laadimispesad. Võttis ta, vaeneke, siis vahepeal minu telefoni, et loeb sealt midagi, aga vist leidis sel hetkel ka interneti liiga tühja olevat, kaua ta seda igatahes ei näppind.

Mulle meeldis maanteel liiklust jälgida, et kui kreisilt lätlaste stiilis möödasõite tehakse ja mis numbritega masinaid liigub. Tänu pidevale aknast välja vahtimisele nägin ka suuri hakklihahunnikuid, millest me buss üle veeres. Bussijuht ütles, et see oli metskits. Ühte avariid nägin ka. Pimedus väsitas siiski.

Ma kossumängust üldse ei kirjutaks. Riia VEF-ilt saime kotti muidugi, aga äge oli see, et terve üks sektor tribüünil oli raplakaid täis. Meie bussiga tuli neid kohale ainult 16 või midagi, aga väga paljud olid tulnud oma autodega ja minibussidega, kokkuvõttes oli meid seal väga mitukümmend. Osad jäid ka teiseks päevaks, sest täna me poisid mängisid Jekabpilsiga (ja võitsid).

Mulle heasti meeldib võõras linnas sõita, vahtida maju ja inimesi. Eriti mõnus on, kui ei pea ise roolis olema. Mina olengi see, kes mööda sõites teie akendest sisse vahib. Ega sõidu pealt ei jõua miskit väga vaadelda, aga tõesti mulle meeldib näha, millised majad on ja isegi seda, millised toad valgustatud akendest paistavad. Bussiga läbi linna sõitmine on umbes samasugune puhkus nagu kuskil võõras linnas kohvikus istudes linnaolu jälgida. Lihtsalt istud ja vahid ja püüad aru saada, kuidas nad siin elavad. Ma üldse ei mõista, kui mees ütleb, et pole ju midagi vaadata, sest ma niisugusel lühitripil tõepoolest vahin kõike suure huviga. Pikka kiitsakat vanaprouat suure sama kiitsaka koeraga. Pitsilisi maju. Veidraid suuri ja justkui liiga kõrgeid maju. Noormeest naljakate õhupallidega. Mukitud tibisid. Kortermajade kööke, millest mõni tundub hullult vaeneke ja teine seal kõrval päris luksuslik. Vaenekeste köökide akendest paistab vilets hämar valgus, samal ajal kui kauniks remonditud köögid säravad nii valgelt, et aknaalused puudki on valgustatud.

Saime tunda, kui mugav on autoiste, kui kodulinnas bussist minu autosse ümber istusime. Nagu sahinaga vajusin istmesse. Mrt tõotas, et ei tee enam ühtegi bussireisi kaasa, nii piinarikas oli ta jaoks see. Ausalt öeldes ma ka enam ei taha. Võib ainult ette kujutada, mis tundega Kmr ja ta sõbrad kooli juures isa autosse vajusid, kui olid üheksa või kümme päeva järjest bussis loksunud Itaalias käies.  See oli alles mõne kuu eest.

Riias sattusime kaks korda toidupoodidesse. Võib tunduda uskumatu, aga me ei ostnud sealt tilkagi alkot. Märkasin küll, et mõni jook oli ligi kaks korda odavam kui Eestis. Õlle hind tundus jaburalt madal, isegi alkovabast õllest oli miski 5,2-prossane odavam. Aga me ei taht.

Võtke seda bussisõidu asja nii, et me oleme lihtsalt vanaks jäänud, kered ei kannata enam kõike välja.

Kuidas vabaneda õuntest

Sunday, September 16th, 2018

Laupäeval pühendasime mitu tundi õunte korjamisele ja puualuste puhastamisele. Kogu kollektiiviga – ema, isa ja väike poeg. Õunapuud on kenad küll, eriti kui nad on isa istutatud ja pärinevad su lapsepõlvest, aga siiski üritame neid igal aastal vähemaks võtta, sest no milleks? Inimesele ei ole vaja rohkem kui üks-kaks õuna päevas, aga kui korraga tuleb terve tonn, mis sa siis teed? Kuna õun on suhkruvesi, siis ise ma neid harva konsumeerin. Mahl pole ka miski tervislik vedelik, pole mõtet sellega vaeva näha.

 Tänavu leidsin sellise lahenduse, et müüsime suure osa õunu ühele siidritalule. Siin käru peal kottides on kokku 265 kg kauneid ubinaid. Kuigi kilost maksti ainult 10 senti ja siidritalu asub meist kaugel, Pärnumaa piiril, otsustasime siiski, et selle natukesegi eest on mõtet õunad neile vedada, sest no kuhu sa muidu nad paned? Kui oma tööaega mitte arvestada, siis jäime ju ikkagi plussi, kena hommikuse sõidu saime ka läbi päikeselise Eestimaa sügise.

 Meie õunad Jaanihanso siidritalu kastis.

 Selline päris hiiglaslik ports sai. Aga puude otsas on veel, me rohkem lihtsalt ei suutnud kätte saada. Mrt ja Kmr raputasid puid korda mööda, päris palju õunu jäi veel puude otsa, sest kõik ei tahtnud alla tulla.

Tänavu kevadeks oli mul tegelt plaan lisaks viimasele kreegile maha võtta sibulõunapuu, mis on suur kole rääbakas ja võib kõvema tormiga murduda. Kreegi mees likvideeris, aga õunapuudeni ei jõudnud ja mina täitsa tunnistan, et ei jaksa ise seda värki saagida. Ehk siis järgmisel kevadel mõni mees teeb…

 Tõin sauna tagant oma viimased tomatipunnid tuppa, et ehk lähevad isegi punaseks.

 Täna käisin rattaga sõitmas ja sattusin seenemetsa, lihtsalt niisama mööda minnes. Noh, sõita seal nii väga ei saanud, või tegelt üldse ei saanud, sest metsatöömasinad olid tee jubedalt roopasse sõitnud.

  Ikka päris sopaauk oli seal, aga sain keset teed kõrge valli otsas ratast käe kõrval lükata ja tegin oma kauni jalutuskäigu ikka ära.

 Seenele tuleb minna nädalavahetuse kõige varasemal tunnil, mitte viimasel nagu ma täna. Noh, tegin veits järelnoppimist.

Haapsallu ma seekord ei läinudki, imedeime, põhiliselt sellepärast, et säästa. Mul käib ju hull koonerdamine ja kokkuhoid, eriti septembris, kui pean autoga hooldusesse minema. Mul põhimõte on, et oma säästude kallale ma ei lähe ja natuke pean iga kuu sukasäärde ka juurde panema, see kõik teeb majandamise hirmus pingeliseks. Et mitte töölt puududa, käib Kmr homme ise mu autoga hoolduses ära. Verandaga majas olid nädalalõpul teised koolirahvad ööbimas, Mrt jõudis niita ja trimmerdada ka, mistap mul mingit pakilist vajadust sinna sõita ei olnudki.

Keetsin, küpsetasin, koristasin, mässasin pesudega ja. Siuke tavaline mõnus koduelu. Ühe mahuka koolitöö tõttu pean vormistama retseptiks igast mökerdised, mida kokku keeran ja see on jube tüütu. See käib nii, et iga kord kui süüa tegema hakkan, kaalun kõik komponendid üle ja sisestan retsepti nutridatasse. Pluss, et vähemalt kümme päeva jutti pean kaaluma ära ka kõik, mida söön ja kirja panema sinna, et hiljem analüüsi teha. Täna on juba kuues päev mul selle käes piinelda ja olen saanud kinnitust, et sihuke täppissöömine ei ole ikka mingi asi, ausalt öeldes tundub nagu söömishäire. Ükski normaalne inimene nii ei tee, kui just ajutiselt hädavajadust ei ole miski terviseprobleemi tõttu. Sellepärast ma midagi ei arvagi toitumisnõustamisest kui sellist, st just mingite menüüde ja toitumiskavade tegemisest, kust peab näpuga rida ajama. No kuu peale kõik kaalumine ja rehkendamine! Kes sedasi nööri mööda üldse suudaks elada?

P.S. Ma tean küll, et naised massiliselt ostavad omale toitumiskavasid ja langetavad nende järgi kaalu. Tean ka seda, et need kavad on nii suures toitainete defitsiidis, et mõnel kukuvad juuksed peast ja paljudel on muid tervisehädasid. Rääkimata sellest, et enamus neist kaalulangetajatest võtab oma kaalu varsti peale kavaga lõpetamist tagasi. Aga need netivennad-retseptimeistrid on hullult populaarsed ja kühveldavad vaenekeste naiste nõrkuste pealt roppu raha kokku.

Täitsa tuksis

Friday, September 14th, 2018

Kirjutan selle hala siia ainult mäletamise pärast. Või siis järeltulevatele põlvedele, et nad teaks, mida oodata. Vastik-vastik üleminekuiga. Või isegi, et – vastik vananemine. Päriselt.

Kõige hullem tunne on see, et olen oma keha üle kontrolli kaotanud. Mu organismus termoreguleerib ennast nii kuidas ise tahab, ehmatades võimsate kuumahoogudega kõige ebasobivamal hetkel. See juhtub päeva jooksul ainult kord või paar, aga mulle piisab ühestki korrast, et ennast ülihalvasti tunda. No näiteks istusin täna õhtul kossumängul ja – plauhhti! – suvalisel hetkel hakkab higi mööda nägu alla voolama, tunnen kuidas keha läheb kuumaks ja riided jäävad kere külge kinni. Vesi muudkui voolab ja voolab, üritan varrukaga kuivatada, aga palju tolku ei ole, hoopis põgeneda tahaks. Saalis polnud sugugi liiga palav, väline keskkond mu seisukorda vähe mõjutab. Õnneks pandi mingi hetk ventilatsioon hooga tööle ja külma õhu vood veits leevendasid asja. Ja siis ühel hetkel see hullus lõpeb nagu poleks olnudki.

Keegi justkui lülitaks nupust käima kõik kuumuse ja kui on mind piisavalt piinanud, siis – klõpsti! – lülitab välja jälle. Olen hakanud pelgama avalikus kohas käimist, täna isegi poole mängu pealt tahtsin ära tulla, sest mäng ise ka oli täitsa nõme. Ega ma eriti kuskil mujal enam ei käigi kui tööl ja koolis. Olen siin vaadanud mingeid kontsertide ja teatrietenduste pileteid, aga kui siis kujutlen, kui ebamugav mul võib seal olla kui kuumahoog tuleb, klõpsan lehe kinni, ei osta mingeid pileteid ja istun parem kodus. Absull ei taha enam kuskile minna. Täna isegi mõtlesin, et kas hakkan kossule hooajapiletit ostma, nagunii olen osa aega koolis ja kui olen siin, siis ei teagi, kas tahan seal saalis istuda. No pole tore!

Teine eriti loll hetk kuumahoo saabumiseks on siis kui parajasi uinuma hakkan. Mulle õudselt meeldib ennast uniseks lugeda. Tavaliselt siis, kui lugedes nokkima hakkan, silmad kipuvad kinni vajuma ja nii, siis on kõige mõnnam hetk sirutada käsi välja, et kustutada tuli ja hetkega uinuda. Aga vot nüüd on nii, et päris tihti just sel kõige magusamal hetkel, kui olen just toa pimedaks teinud ja mõnusasti suigatan, tuleb kuumahoog nagu sada venelast (mu ema väljend, vabandust!) ja pühib une hetkega minema. Siis ma keerutan voodis ühtepidi ja teistpidi ja uni lihtsalt ei tule enam tagasi. Kuidas saab nii olla, et olen jube väsinud, juba sama hästi kui magan ja siis äkki on uni läind ja vahin lakke nagu lollakas???

No ja siis need öised ärkamised… Ma ei tea, mille peale need tulevad, sest läbi une ei saa aru, kas oli jälle kuumahoog või polnud (tihti tunnen, et oli). Mõni öö magan ärkamata hommikuni ja see on superluks. Aga näiteks täna öösel enne kella nelja läks uni ära ja poole kuue ajal veel vaatasin kella, et mis värk… Viimaks siiski uinusin ja magasin kaheksani. Vahel äratab mind keset ööd see, et külje peal magades tunnen, kuidas vesi mööda rinda alla voolab. Või siis mööda nägu. Muidugi ma ärkan siis, öösärk märg, voodilina märg, padi on palav ja tekk torgib…

Positiivne on see, et see ongi justkui ainult vesi, mis voolab, ilma lõhnata.

Kas see kestab nüüd sedasi järgmised kümme aastat? Mul on vanemas eas õppejõude, kes keset talve on tormanud auditooriumi akent avama, sest hakkavad äkki üleni õhetama. No nad on minust palju-palju vanemad. Panen äkki pinsini välja sedasi?

Lisaks tunnen iga keharakuga östrogeeni vähenemist. Jaa, no tõesti. Suvel on kehakaal ka tõusnud, aga sellega ma õnneks olen sunnitud praegu tegelema, sest toitumisõpetuses tuleb teha eriti põhjalik kümne päeva menüü analüüs iseenda peal ja nüüd ma siis kaalun ja mõõdan kõike, mis suhu läheb. See on reegel, et kui sedasi friikilt mõõtma hakkad, siis kohe ka kontrollid ennast rohkem. Aga ka sööd rohkem, sest kogu aeg on silme ees, kuidas ühte või teist vitamiini või mineraalainet tuleb puudu, ei võigi liiga vähe süüa. Aga õudselt stressitekitav on selline söömise jälgimine, kus iga gramm peab kirja saama. Positiivne on see, et saan ühtlasi oma paastuveresuhkrud korda, sest lõpetasin igasugu õuntega patustamised ja sellised asjad. Võttis mitu päeva aega, aga täna hommikul oli glükoos juba 5,4 mmol/l. Muidu lõdvalt elades mul tavaliselt on miski 6,4 kuni 6,9. Lõdvalt on umbes 100 grammi süsikaid päevas, aga talun ma maksimaalselt 40-50 grammi. Ma siin vahepeal mõtlen, et metsa kõik, mul pole diabeeti ja ülekaal ei häiri ja siis Haapsalus olles olen aeg-ajalt endale lubanud mõne croissanti või isegi leiba. Ainult nädalavahetustel küll, aga sellest piisab, et veresuhkur pikemaks ajaks tuksi teha ja kaal kasvama panna. Nüüd siis läksin korralikuks jälle ja jälgin, mida söön.

Mis siis veel? Vananemine, jah. Pean olema tänulik, et mul on mees ja lapsed ja lapselapsed, sest kui mul poleks mu väikest peret, siis oleks vananemine ilmselt hullult masendav. Östrogeeni vähenemine teeb ka seda, et meeleolu vajub vahepeal täitsa nulli. No, ok, et vbla mitte täitsa, aga rõõmu on ikkagi nagu liiga vähe ja üksi olemist, kui see vahepeal ette tuleb, on raskem taluda. Mõtlen päris tihti nende naiste peale, kes saatuse tahtel üksi vananema peavad, kõigest kliimaksi jamast üksi läbi tulema ja. Jube kurb on see mu meelest. Kuidas nad kõik vaimselt toime tulevad? Mul mitu sellist klassiõde on, kes päris üksi, aeg-ajalt puutun kokku nendega ja mõtlen, et küll nad peavad ikka tugevad olema.

Positiivset on muidugi ka. Näiteks see, et juba pool aastat pole olnud mingit päevade jama. Et see värk mul alles 54-aastaselt algas, tundub, on me isapoolse suguvõsa geenidest, sest ükspäev ühe täditütrega rääkisin, kellel ka alles nii hilja muutused tulid. On üsna haruldane, et alles 54- või 55-aastaselt üleminekuea hädad algavad, enamasti juhtub see ikka enne 50-ndat eluaastat.

Üks asi on kõik füüsiline pool, aga mulle raske on ka leppimine sellega, et nüüd ongi nii. 55 ei ole ju tegelikult veel mingi eriline vanus, ise tunnen ennast vägagi noorena, aga hullult nõme on, et ma tajun, kuidas teised mind tajuvad. Kõige räigemad latakad saan siis, kui üritan uut tööd otsida. Mul on CV-keskuses CV üleval ja ükspäev näiteks üks firma, mis otsib rootsikeelseid inimesi, vaatas mu värki seal, aga ühendust ei võtnud. Kui ma siis kaen, et mis rahvas seal firmas töötab, siis ikka noored kõik, puha kolmekümnendates maksimaalselt, eks ole, muidugi ei hakka nad oma kollektiivi võtma mingit 55-aastast fossiili. See on lihtsalt üks juhtum, aga olen ka töövestlustel käinud ja täiesti veendunud, et põrusin ainult vanuse pärast. Sest mõni tööandja pole suutnud varjata seda, et omavanuseid otsivad. Kui su vanus algab 3-ga, siis on kõik hästi. Kui algab 5-ga, oled maha kantud.

Sellepärast ma mõtlengi, et annaks taevas, et me äri veel vähemalt nii kaua kestaks kuni reaalselt mu pensioniiga kätte jõuab. Aga ega ta ei kesta, kõik  muutub. Igatahes pean endale parema bisnissplänni välja mõtlema vananemise tarbeks, sest muid väljavaateid ei paista kusagilt.

Aga see enesetunde värk… Peaasi, et hullemaks ei läheks.

EDIT: Täna öösel tabas mind selline jalakramp, et sääre peale tekkis suur muna. Rõvevalus hetk, aga õnneks oskan neid liigutusi, millega kramp kohe ära läheb. See tuleb magneesiumi puudusest, olen unustanud toidulisandit võtta. Võtan magneesiumit B6-ga tavaliselt siis, kui öösiti käed surema hakkavad. Praegu ilmselt B6-ga on kõik korras, sest käte suremist ei ole, aga Mg on higistamise tõttu defitsiidis.