Archive for the ‘Lihtsad lugud’ Category

Pööninguluuk

Tuesday, May 19th, 2020

Meil pole mitte kunagi olnud lihtsat ligipääsu maja pööningule. Trepi kohal oli küll isa tehtud luuk, kust soe õhk pääses ilma kütma, aga need harvad korrad kui on vaja olnud üleval korstent kontrollida või midagi, on mehed pidanud ennast sinna libistama kahtlaste redelite abiga.

Vist tuli mugava pööninguluugi mõte sellest, et Kmr tahab oma töö- ja õpitoast mõned säilitamist vajavad esemed ära tõsta (lapse söögitool jmt) ja tal tuli mõte, et see võiks oodata pööningul oma aega. Ta kontorituba on mu endine töötuba uues majaosas. Mrt ostis ta jutu peale ehituspoest redeliga luugi ja täna nad panid selle paika.

 Algul oli nii.

 Midagi juba toimub.

 Nüüd on nii.

 Kinni. Luugi kõrvalt on iluparandust vaja teha. Lahti tõmmatakse ta vastava pulgaga, mis oli komplektis.

Meestel mööduvad kodus kõik õhtud nikerdades. Eile nad lõpetasid meie 17 aastat vana haagise parandamise. Käru sai uued tuled ja tutika põhja.

 See käru oli meil algul kolme pere peale, siis kahe pere peale ja nüüd on ainult meie oma. On uskumatu, kuidas see asjandus on vintsutustele vastu pannud, sest lisaks kahe pereisa (Mrt ja fotoäri omaniku) ehitusmaterjalide ja rämpsude ja mille kõige vedamisele on seda haagist usinasti kasutanud ka meie lapsed. Me kõik ehitame ju kogu aeg. Käru sai ostetud aastal 2003, kui tundus, et ühe pere jaoks on seda soetada liiga kallis ja ehk ka ebarentaabel. Täna on need asjandused odavad ja teine pere soetaski endale nüüd oma, lisaks on nende poistel ka ammu juba igaühel oma kärud. Mitme peale omamine õnnestus meil siiski üllatavalt hästi, kord oli käru meie õuel ja kord kõrvaltänavas ja jamaks läks jagamine ainult siis, kui me sellega pikemalt Saaremaal olime või kui mõni teise pere poiss sellega kalale kadus. Käru jagada oli lihtne ja see oli pidevalt töös, pmst iga nädal keegi midagi vedas, aga remontida seda käru eriti keegi ei viitsinud. Enamasti ainult Mrt parandas nipet-näpet, aga viimasel ajal sõitsime katkiste tuledega, sest lihtsalt pole olnud ka aega asjaga tegelda. Nüüd, kus käru on ainult meie oma, otsustas mees teha kapitaalse remondi – vahetas välja kõik tuled ja juhtmed ja pani käru põhja uue veekindlast vineerist plaadi. Meil on nüüd uus haagis.

Suvehooaja avamine

Tuesday, May 5th, 2020

Nautisin täna sajaga lillepeenra rohimist. Milline õnn on kuulata linnulaulu, lasta päikesel ennast soojendada ja koristada aias nii, et pea on mõtetest täiesti tühi! Siin aias muidu meil lapsed võtavad tasapisi üle, Ruth peamiselt, sest käib oma kasvuhoonet hoolitsemas ja Sassu saab siis aias mängida. Nad on lisaks kasvuhoonele teinud uue maasikapeenra ja koristanud mu püsikupeenraid puhtaks. Sassu muidugi on kärutanud kõikvõimalikesse sobimatutesse kohtadesse liivahunnikuid, terrassile muuhulgas. Võtsingi ette suurema koristamise ja saatsin mehikesele sõna, et las ema trükib talle välja ühe keelumärgi, mille ma saaks terrassi trepile panna. Õhtul ta jalutas isaga siia, sain siis oma steitmenti kinnitada.

 Kõigepealt kraapisin aknaaluse peenra naatidest puhtaks, siin oli päris metsik rohelus.

 Õhksoojuspumpade alt juurisin välja kõik lilled, peamiselt iirised, ja paigutasin siia järelejäänud juurikate suretamiseks musta katte. Ma ei taha, et roosid ja iirised pumpade ventikatesse kasvaksid. Mul on olnud mõte see peenar täielikult likvideerida, aga püsikud on siin liiga ilusad, kui õitsevad, ei raatsi retsida.

Korrastasin veits oma roosipeenart ka ja nokkisin siit ja sealt, suure kärutäie rohelust sõidutasin komposti.

 Kui mees töölt saabus, võttis ette esimese muruniitmise.

Ma samal ajal koristasin terrassi.

 Terrass oli muidugi vaja suveks sisse õnnistada, seda ma tegin üksinda, sest kõik teised tõmbasid lesta. Vana laud ja diivani moodi asjandus on jubedasti loguks läinud, keegi peaks võtma ette nende restaureerimise või siis peaks ükskord ostma siia uued mööblid.

 Kui teatasin, et peaksin arvuti tooma ja hakkama seepi vaatama, lavastas mees pildikese sellest, kuidas ema vaatab seepi…

Üldiselt läheb väljas kohe jahedaks, kui päike liiga madalale laskub.

Täna oli tegelikult võrdlemisi emotsionaalne päev. Üks õppealajuhataja kirjutas mu tööalaste soorituste kohta koolis sellise kiitva kirja, et mul võttis lausa silmist vee välja. Jah, ma olen pingutanud ja olen pühendunud ja mul on tegelt olnud raske, aga mu lühiajalise etteaste tulemusena saab isegi üks vaat et kõigi poolt maha kantud jõnglane vähemalt minu aine arvestatud, sest ma olen suutnud ta tööle panna. Distantsõppes. Seda jõngermanni ei ole ma päriselus näinud mitte kordagi, sest need vähesed korrad, kui päriselt tunde andsin, pani mehike koolist poppi.

Teine emotsioon oli hullum ja see oli avastus, et ühe mu endise kursakaaslase mees on 54-aastaselt ootamatult lahkunud. Pikaajaline vallavanem ja muidu tegus inimene, lapsi on neil ka täitsa mitu. Ma ei tea, mis juhtus. Kirjutasin kursakaaslasele FB-sse väikese toetussõnumi.

Alati, kui näen kedagi noorelt oma kaaslast kaotamas, lõikab see kuidagi jubedasti teravalt hinge. Ma ei tea, kuidas inimesed üle saavad sellistest kaotustest. Vist ei saagi. Just et kui oled kümneid aastaid olnud koos, kõike teinud koos, lapsed kasvatanud ja… Ja siis äkki oled täitsa üksi. Ma oma mehele kogu aeg seletan, et katsugu ta ainult enne mind minna… Kõigepealt suren ikka mina ja siis tulgu järele kui saab. Üksindus on miski, mida ma olen vananedes hakanud palju pelgama.

 Õnneks on mu mees täies elujõus ja oma elumahlu jätkub tal teistelegi jagada. Täna käis ta jälle pealinnas vereplasmat andmas.

Päev hiljem

Tuesday, April 21st, 2020

Pirnijäänused. Viis kärutäit oksi läks jäätmejaama.

 Koduaias õitsevad sinililled.

Ja läinud ta ongi

Monday, April 20th, 2020

 Vana pirnipuu, mis oli nii suur, et tervenisti pildilegi ei mahtunud. Sauna ees ta kasvas, ma ei teagi kui kaua… 50 aastat vähemalt, aga vbla 60. See puu oli juba ammu harude vahelt lõhenenud ja iga tormiga kartsin, et nüüd kukub alla. Üks osa meie sauna peale ja kaks suuremat haru naabrite autode peale.

See puu kasvatas parimaid pirne, suuri ja magusaid, aga viimastel aastatel ei saanud enid enam tervena kätte. Nüüd oli ta aeg igatahes otsa saanud. Pildil kõõlub mees alles esimese haru juures, kust alumised oksad on juba ära võetud.

 Siin on veel vaid üks jupp püsti. Naabrimees tuli ka appi. Tegelikult see langetamine oligi suures osas naabrite initsiatiiv, sest pirnipuu kasvas üle aia nende poole ja nad tulid plaaniga, kas tohivad oksi vähemaks võtta. Ma pakkusin välja, et võtame siis kohe kõik maha. Olime töö ülehomseks kokku leppinud, aga mees mõtles, et läheb võtab täna peale tööd mõned oksad ära, sattus hoogu nagu alati ja nüüd ongi finito. Nagu arvata võiski, on pirnipuu tüved seest mädanenud. Seda puud ei ole keegi retsinud, et valesti kärpinud või midagi, ta lihtsalt läks vanaks. Ma pole ausalt öeldes mitte kunagi näinud nii suurt pirnipuud, mis on kõigist siinsetest majadest kõrgem. Meil värava juures on teine isend küll ka veel, mis jube kõrge, aga see kasvab veidralt otse ülespidi ja meenutab rohkem nagu hiigelsuurt lillekimpu.

Mu mees kardab jubedasti kõrgust. Ütlen talle nüüd muudkui, et oh sa mu kangelane.

Meie maja saab nüüd rohkelt hommikupäikest ja naabrid õhtupäikest.

Ainult töö

Thursday, April 16th, 2020

Ega mul millestki kirjutada pole. Päevad on täis rutiini, õpetajatööd on palju ja äri kõrbeb. Mis ärisse puutub, siis võib juhtuda, et me ei kvalifitseeru toetuse saajaks, aga vbla, kui kaks kolmest peamisest nõudest on täidetud, ikka nagu saaks midagi. Meile tundub eriti nõme käibe kukkumise nõue, sest meie äri puhul käive väga midagi ei näita. Ikka kasum või kahjum on see, mis toimetuleku määrab. Suurem käive ei tähenda automaatselt suuremat kasumit, sest kõik oleneb ikkagi käibe profiilist. Ehk et praeguses olukorras, kus meie peamine sissetulek ehk arvutite remondiraha on peaaegu kadunud, aga inimesed siiski arvuteid ostavad ja meile käivet teevad, ei teeni me ka suurema käibe pealt mitte muhvigi ja jääme ilmselt suurde kahjumisse. Meie kaupadel lihtsalt pole piisavalt katet ja elanud oleme aastaid ikkagi ainult remondi- ja hooldustöödest. Saab siis nalja näha, kus viimaks lõpetame. Kui kuu läbi, siis otsustame, kas taotleme toetust või mitte.

Ruthil on täna ülikoolis loengud, istub virtuaalses ruumis koos kursakaaslaste ja õppejõuga. Kuna kaamerad on sees, siis nägid nad, kuidas üks kursaõde, kes loengut haiglas laua taga jälgis, jäi keset loengut magama.

Teeme nüüd oma trenne nii, et sõidame autoga metsaserva ja tiirutame terviserajal. Eile tegime seal koos kepikõndi, täna ma kõndisin üksinda ja mees jooksis. Meie liikumiskiirus on selline, et kui koos stardime, jõuab mees samal ajal kaks ringi joosta, kui mina ühe ringi kõnnin. Eile liikusime üle 7 kilomeetri, täna tuli mul 4,6. Vähevõitu, aga ilm on tormine ja vihmane, hea et tulema saime ilma, et puu oleks pähe kukkund. Kusjuures terviserajal on üllatavalt palju rahvast, nii koera- kui titejalutajaid, jooksjaid ja kepikõndijaid, aga õnneks on rada mitu meetrit lai ja teistega liiga lähedale ei satu.

Nõme on muidugi see, et mõned ei hoia oma koeri rihmas ja tekib intsidente.

Olukorrast riigis nii palju, et ma eriti hästi ma ei mõista, mis kasu on koroonahaigetele C-vitamiini manustamisest. Ses mõttes muidugi ok, kui inimestel on sellest vitamiinist puudus. Aga kui seda suurtes kogustes manustatakse, siis inimese organism töötab ju ikka ühtemoodi – kõik liigse C-vitamiini, mida organism ära ei kasuta, me pissime välja. Kui tahetakse antioksüdantset efekti tekitada, siis see on ikkagi kogu kompleks ja ainult ühest vitamiinist ei piisa nagunii. Vaja on veel häid valke, rasvlahustuvaid vitamiine ja asendamatuid rasvhappeid. Ehk et ega ta kahju ei tee, aga ilmselt kasu ka pole. Samas platseeboefekti ei või ka alahinnata, inimestele tuleb lootust anda.

Mis õpetajatöösse puutub, siis olen jätkuvalt hämmingus, kuidas on jõudnud gümnaasiumisse õpilased, kes ei suuda enne oma koolitükke ära teha kui ema koju jõuab. Päriselt on olemas selliseid. Ja ometigi igaüht ju gümnaasiumisse ei võeta, ikka head õpitulemused peavad olema. Põhikoolis on selline saamatus arusaadav, aga seal jällegi ajab mind täiega vihaseks see, et mingi HEV lapse kodutöid teeb pidevalt keegi lapsevanem. Kas nad arvavad, et ma päris tuutu olen ja aru ei saa? Kui õpilane, kes tavaolukorras vajab lisatoetust, esitab nüüd maailma kõige korrektsemad kodutööd, samas kui klassi keskmine mitte-HEV õpilastel on tunduvalt kehvem, siis ma ei saa ju teda uskuda. Ütlesin kohe, kui sinna kooli õpetama läksin, et ma ei hakka kodutöid andma ja hindan ainult tunnis tehtut, sest pole mõtet hinnata kontrollimata keskkonnas tehtud sooritusi. Eelmise õpetaja antud ülesanded olid nii rasked ja üldse mitte eakohased, neid sooritas kindlalt veelgi suurem hulk lapsevanemaid. Täna mul pole kahjuks valikut ja pean hindama seda, mis on.

Et mis mul siis sellest on, kui kuuendikud ja viiendikud ise oma kodutöid ei tee? Mitte midagi ei ole tegelt. Nagunii nad unustavad sügiseks kõik õpitu ära, sest teistesse ainetesse neid teadmisi ei lõimita ja suvel nad ainult mängivad arvutis. Mis mängimisse puutub, siis olen väga imestunud, et kõik lapsed ei mängigi. Üks tüdruk, näiteks, mängib arvutis ainult malet, samas on mitu poissi, kes ei mängi üldse. Üks viiendik kiitles, et mängib arvutis üheksa tundi päevas… Päris kreisi, ma ütleks. Tekitasin nendega kirjavahetuse ja uurisin arvutis mängimise kohta, et mida nad mängivad ja miks ja kirjutasin siis muidugi vastu ka, et nad ikka mõõdukad oleks ja et nad ei unustaks sõpradega suhelda. Mingi räme psühholoogi töö käib siin eriolukorra aegu. Saatsin eile jälle õpilastele meilile umbes 30 personaalset tagasisidet, neljandik veel vastamata. Pmst terve päev kulub mul lihtsalt suhtlemise peale ühes koolis. Täna saabus õppealajuhatajalt näpunäide, et ei pea kogu aeg tagasisidestama ega hindama, aga mu kogemus ütleb, et kui seda ei tee, siis õpilased lihtsalt kaovad ära. Oleme kõik väsinud ja tahame selle jama juba ära lõpetada. Kui saaksin põhikoolis veel ühed arvestused sisse panna, siis rohkem hindeid tänavu ei panekski.

Üks huvitav küsimus mul tekkis. Ei tea, kuidas selle trimestri eest panna käitumise ja hoolsuse hindeid? Õpilasi ju näinud ei ole, millegagi nad silma ei hakka, viskan vist kõigile eeskujulikud sisse. Las rõõmustavad.

Meil ootab ees jälle kolmepäevane sess. See tähendab massilist arvutis istumist. Mõned suuremad eksamitööd on veel teha, aga motti enam üldsegi ei ole. Üritame mitte vaidlustada õppimise vajalikkust, aga tegelt me pole üldse enam kindlad, kas meil seda kraadi vaja on. Hetkel on tunne, et peamise oleme juba kätte saanud ja ülejäänud õppetöö kisub kõik formaalseks vormistamiseks. Nii kaua kuni väga suuri elupöördeid ei tule, me ikkagi muidugi püsime ülikoolis ja teeme näo, et kõik on väga tore ja vajalik.

EDIT: Unustasin lisada, et mul on kõigest, mis algab sõnaga digi… täielikult kopp ees.

Protected: Veel üks pump

Monday, December 9th, 2019

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Lumi

Wednesday, November 6th, 2019

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Jõulueelne

Saturday, December 22nd, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Kütame

Wednesday, December 19th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Kui kunstnik on külas…

Monday, November 12th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below: