Archive for the ‘Lihtsad lugud’ Category

Kui kunstnik on külas…

Monday, November 12th, 2018

 Sel ajal, kui naised laterdasid, joonistas Sven natuke tuba üles. Ta armastab detaile. Mu FB profiilipilt on ka tema tehtud.

Armas sõber oli Rootsist kodus käimas üle hulga aja. Mul oli au katta veganlaud ja serveerida tumedat õlut. Vegantoitude kokkuostmine oli päris põnev, ma pole kunagi varem viitsinud süveneda, mida me kaubandusvõrgus õieti taimetoitlasele saada on. Sain erinevat sorti kotlette, karrihummust ja päikesekuivatatud tomatitega pestot ja muidugi köögivilju. Banaane ja. Ausalt öeldes on lakto-ovo-vegetariaanil võimalik kohalikust kodupoest valida päris palju. Mulle maitses.

Nad on Eestis põhiliselt selle näituse pärast. Mul oleks ka hädasti vaja sinna minna. Kui seda kooli ees ei oleks… Äkki sessivahel jõuangi?

Järgmine vahetus saabub Rootsist me majja reedel. Tervitused Ralkale Looniselt siinkohal! 😀

Suvi kestab veel

Monday, October 15th, 2018

 Põikasin hommikuse kõnniringi ajal metsa alla ja leidsin väga ilusaid kuuseriisikaid. Seenesääske enam pole, seened on täiesti ussivabad. Üldse mingeid sitikaid pole, samas on soe ja niiske ja igasuguseid seeni on tohutult, eriti pilvikuid. Väiksemaid nööpe on raske leida sellepärast, et metsaalune on juba langenud lehti täis. Mrt irvitas, et peaks lehepuhuriga seenele minema.

Õhuniiskus on nii suur, et pesud olid õues kuivades märjad ka teise päeva õhtuks ja muru on päev läbi märg, kuigi päike kogu aeg paistab ja sooja on 17-18 kraadi. Meie köögikraad näitas pühapäeva õhtul üle +20, istusin isegi jupp aega väljas terrassil ja lasin päikesel ennast soojendada.

Elu pikim suvi. Vist.

 

Viljad

Wednesday, October 3rd, 2018

 Toon ülepäeviti kasvuhoonest väikese ämbritäie tomateid, nii juba mitu nädalat järjest. Ruthi kasvuhoonest, eks ole. Külmemateks öödeks olen seal tööle pannud “ahjud”, pikalt põlevad küünlad kummuli keeratud lillepottide all. Kasvuhoones pole enam mingi soe, aga tomateid muudkui tuleb ja tuleb, need väikesed lillakad kirsid on väga magusad. Seal on mingeid suuremaid sorte ka, aga neist enamus ei jõua ilmselt valmis saada. Arvestades seda, et kasvuhoone alles jaanipäevaks püsti sai, on tulemus siiski märkimisväärne.

Veel tasuks vast märkida seda, et ühel kolmapäeval, kui olin pikemalt verandaga majas ära olnud ja taas koju jõudsin, avastasin, et me väike mehike käib tööl. Ise sebis ennast kodulähedasse autoremonditöökotta töötukassa toetusega. Peale ligi kolmekuulist katsetamist firmades, mis valskust tegid, leidis viimaks tööandja, keda vist isegi usaldada saab. St et kõik on vormistatud nii nagu seadused ette näevad.

Arvestades seda, kuidas me riigis koheldakse mitte ainult noort otse koolipingist tulnud töötajat, vaid ka pensionieelikuid, tahaks ütelda seda, et lõpetatagu see lumehelbekeste jutt. Võibolla kuskil tõesti need päris helbekesed ka hõljuvad, mina igatahes olen kõrvalt näinud pigem töörahva ahistamist, petmist, igat sorti valskust. Ei hakka üksikasjadesse minema, aga soovitan kõigil jälgida maksuameti lehelt kahte asja – kas oled töötajate registrisse kantud ja kas su palga pealt on maksud makstud. Kui ei ole, siis küsi oma tööandjalt, miks ei ole. Ja kui see, mida palgana kätte saad, ei lähe kokku sellega, kui palju su palgalt makse on makstud, siis ikka ka küsi, et mis värk on. Uskumatu värk on, ma ütlen teile. Ja ma siinkohal üldse oma lapsest ei räägi praegu, vaid sellest, mida inimesed mulle kurdavad.

Mul endal on praegu tööd roppu moodi. Ma ei tea, kui palju seda mõjutab asjaolu, et kaks konkurenti oma ärid üleeilsest kinni panid, igatahes on remonditööd palju ja Mrt peab mul õhtuti abiks käima. See võib vabalt olla ka ajutine nähtus, meil käibki äri nii, et üks kuu on miinus ja teine pluss, aga eks ta fakt ole, et ühte nii väikesesse linna ei mahu neli arvutite parandamise äri. Nüüd pooled on läind. Mrt ennustas juba mitu aastat tagasi, et me äri on kahanev ja ühel päeval meid pole enam vaja ja eks need kahanemise protsessid nüüd hooga toimuvad. Kõik ju siiski vast ära kaduda ei saa, sest teenust on mingil määral siiski vaja. Minusuguse vähenõudliku palgatöötajaga kestab Mrt äri loodetavasti veel mõnda aega.

Väikeses kohas on päris keeruline poode elus hoida ja mul on alati kurb vaadata, kui siin ärid ennast kinni panevad (väljaarvatud siis, kui tegemist on otseste konkurentidega). Paar päeva tagasi juhtusin nägema, kuidas Rappelist suur pesu- ja riidepood minema kolis, nad olid seal vist keskuse avamisest saati. Selline elu kokku pakkimine ja lõpetamine on kurb küll ju.

Üks teine pood, mille uue vabariigi alguses tegi endine etkvl-i boss, müüb juba suvest saati ennast tühjaks ja omanik on maja müüki pannud. Seal üks põhjus on kindlasti omaniku vanus. Proua pidavat minema Bulgaariasse vanaduspõlve veetma.

Nii me siin tiksume. Mingi kerge ei ole.

Kuidas vabaneda õuntest

Sunday, September 16th, 2018

Laupäeval pühendasime mitu tundi õunte korjamisele ja puualuste puhastamisele. Kogu kollektiiviga – ema, isa ja väike poeg. Õunapuud on kenad küll, eriti kui nad on isa istutatud ja pärinevad su lapsepõlvest, aga siiski üritame neid igal aastal vähemaks võtta, sest no milleks? Inimesele ei ole vaja rohkem kui üks-kaks õuna päevas, aga kui korraga tuleb terve tonn, mis sa siis teed? Kuna õun on suhkruvesi, siis ise ma neid harva konsumeerin. Mahl pole ka miski tervislik vedelik, pole mõtet sellega vaeva näha.

 Tänavu leidsin sellise lahenduse, et müüsime suure osa õunu ühele siidritalule. Siin käru peal kottides on kokku 265 kg kauneid ubinaid. Kuigi kilost maksti ainult 10 senti ja siidritalu asub meist kaugel, Pärnumaa piiril, otsustasime siiski, et selle natukesegi eest on mõtet õunad neile vedada, sest no kuhu sa muidu nad paned? Kui oma tööaega mitte arvestada, siis jäime ju ikkagi plussi, kena hommikuse sõidu saime ka läbi päikeselise Eestimaa sügise.

 Meie õunad Jaanihanso siidritalu kastis.

 Selline päris hiiglaslik ports sai. Aga puude otsas on veel, me rohkem lihtsalt ei suutnud kätte saada. Mrt ja Kmr raputasid puid korda mööda, päris palju õunu jäi veel puude otsa, sest kõik ei tahtnud alla tulla.

Tänavu kevadeks oli mul tegelt plaan lisaks viimasele kreegile maha võtta sibulõunapuu, mis on suur kole rääbakas ja võib kõvema tormiga murduda. Kreegi mees likvideeris, aga õunapuudeni ei jõudnud ja mina täitsa tunnistan, et ei jaksa ise seda värki saagida. Ehk siis järgmisel kevadel mõni mees teeb…

 Tõin sauna tagant oma viimased tomatipunnid tuppa, et ehk lähevad isegi punaseks.

 Täna käisin rattaga sõitmas ja sattusin seenemetsa, lihtsalt niisama mööda minnes. Noh, sõita seal nii väga ei saanud, või tegelt üldse ei saanud, sest metsatöömasinad olid tee jubedalt roopasse sõitnud.

  Ikka päris sopaauk oli seal, aga sain keset teed kõrge valli otsas ratast käe kõrval lükata ja tegin oma kauni jalutuskäigu ikka ära.

 Seenele tuleb minna nädalavahetuse kõige varasemal tunnil, mitte viimasel nagu ma täna. Noh, tegin veits järelnoppimist.

Haapsallu ma seekord ei läinudki, imedeime, põhiliselt sellepärast, et säästa. Mul käib ju hull koonerdamine ja kokkuhoid, eriti septembris, kui pean autoga hooldusesse minema. Mul põhimõte on, et oma säästude kallale ma ei lähe ja natuke pean iga kuu sukasäärde ka juurde panema, see kõik teeb majandamise hirmus pingeliseks. Et mitte töölt puududa, käib Kmr homme ise mu autoga hoolduses ära. Verandaga majas olid nädalalõpul teised koolirahvad ööbimas, Mrt jõudis niita ja trimmerdada ka, mistap mul mingit pakilist vajadust sinna sõita ei olnudki.

Keetsin, küpsetasin, koristasin, mässasin pesudega ja. Siuke tavaline mõnus koduelu. Ühe mahuka koolitöö tõttu pean vormistama retseptiks igast mökerdised, mida kokku keeran ja see on jube tüütu. See käib nii, et iga kord kui süüa tegema hakkan, kaalun kõik komponendid üle ja sisestan retsepti nutridatasse. Pluss, et vähemalt kümme päeva jutti pean kaaluma ära ka kõik, mida söön ja kirja panema sinna, et hiljem analüüsi teha. Täna on juba kuues päev mul selle käes piinelda ja olen saanud kinnitust, et sihuke täppissöömine ei ole ikka mingi asi, ausalt öeldes tundub nagu söömishäire. Ükski normaalne inimene nii ei tee, kui just ajutiselt hädavajadust ei ole miski terviseprobleemi tõttu. Sellepärast ma midagi ei arvagi toitumisnõustamisest kui sellist, st just mingite menüüde ja toitumiskavade tegemisest, kust peab näpuga rida ajama. No kuu peale kõik kaalumine ja rehkendamine! Kes sedasi nööri mööda üldse suudaks elada?

P.S. Ma tean küll, et naised massiliselt ostavad omale toitumiskavasid ja langetavad nende järgi kaalu. Tean ka seda, et need kavad on nii suures toitainete defitsiidis, et mõnel kukuvad juuksed peast ja paljudel on muid tervisehädasid. Rääkimata sellest, et enamus neist kaalulangetajatest võtab oma kaalu varsti peale kavaga lõpetamist tagasi. Aga need netivennad-retseptimeistrid on hullult populaarsed ja kühveldavad vaenekeste naiste nõrkuste pealt roppu raha kokku.

Protected: Pirnipuu häving ja muu suveelu

Saturday, July 7th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Kirsine. Külm. Suvi

Monday, July 2nd, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Ühes ja teises kodus

Saturday, June 30th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Kodune

Saturday, June 9th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Õitseb

Tuesday, May 29th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Aiavärki

Wednesday, May 23rd, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below: